Teisel pool mind

Tahaks öelda, et täiesti märkamatult, aga märkamist väärt asju on selles aastas olnud rohkem kui oodata oskasin.

Istun viimast õhtut oma ühikatoas Yamagatas, tuba mu ümber on palju lagedam kui tavaliselt. Täna lõpetasin suurema osa viimastest koristustöödest, homme hommikul käin mõned asjad veel kiiresti üle, enne kui Mariko-san hindama tuleb.

Ma ei ole kaua siia kirjutada jõudnud. Viimased nädalad on olnud liiga kiired, täis erinevaid asjatoimetusi, meelelahutust ja eksameid/esseesid.

Veidike pildimaterjali:

Päikseroheline (juurde tulnud pildid sellest, kuidas me iaido'd ja jaapani vibulaskmist proovime ning kuidas me Harry Potteri viimast filmi vaatamas käisime)

Shinfluence in Tokyo (ehk kuidas ma 4 päeva Shin'il Tokyos külas käisin)

Purikura (minu&Shini purikura)

Kawanishi-reisi ja kontserdi pildid

Dandelion Wine (viimased Yamagata-mälestused)

Yamagata ilutulestikufestival

****

Ma ei teagi, kuidas viimast kuud lühidalt kokku võtta. Natuke on pikemat juttu, natuke on ka kurikuulsaid "tähelepanekuid" XD


Tähelepanekud:

* Ärge kunagi Jacekiga koos mingit võistkondadega sportmängu mängige. Ta läheb nii hasarti ja närvi, et lausa hirmuäratav ja võib oma sõimamisega asja paljude jaoks ära rikkuda. Mina igatahes temaga enam ühes võrkpallivõistkonnas ei mängi XD
* Graham on väga edukas stalker. Samas ei jää tema ülemteenri-oskused sellele alla.
* Tokyosse Shinile külla sõites olid bussiistmed suuremad ja mugavamad. Me saime isegi tasuta bussi-sussid. Ja väga veider on keset pimedat ja vaikset bussi naerma hakata, kui kõrvaklappidest "Amazing Horse" mängima hakkab.


16. juuli (Tokyo)

Ilm oli väga ilus, päike paistis ja sinisesse taevasse oli vaid paar valget pilvetupsu ära eksinud. Samas kartsin juba ette seda 36-38 kraadist keskpäeva. Meie õnneks asus Disney Sea mere ääres, kus natuke mahedam tuul puhus (kogu pargi ümber oli kivimüür, mis meenutas Alcatrazi vanglat või midagi sarnast).
Enne Shiniga (taas) kohtumist oli päris suur ärevus sees, nagu jõule või sünnipäeva ootaks =D
Disney Sea'sse tuli sõita eraldi rongiga, mille aknad olid Miki-hiire pea kujulised. Olime elevil nagu kaks väikest last (vähemalt mina olin XD). Silmasime aknast mingit suurt vulkaanilaadset mäge. Veel ei teadnud me, kui oluliseks see osutub.
Päeva märksõnad: Prometheus, Titanic mis ei olnud Titanic vaid Columbia, "vee all" ja "lambiteater".
Kohale jõudes võtsime kõige esimesena kiirpassi (erilise pileti) Tower of Terrori nimelisele atraktsioonile, aga saime selle alles kella viieks 0.o

Imetlesime Veneetsia moodi linna, suurt sisejärve ja ilusaid laevu. Kogu pargi territoorium oli jagatud eraldi teemade järgi: oli "Vahemere sadam", "Ameerika laevatehas", džungel, mingi ulmemaailm, vulkaan&jõgi, väikse merineitsi veealune maailm ja "Araabia rannik". Suur mägi, mida me kõigepealt rongiaknast nägime, tundus mind jälitavat. Lõpuks saime aru, et ta on minusse armunud stalker Prometheus.

Näiteid atraktsioonidest, millel käisime:
* Ootasime alustuseks üle 2 tunni atraktsioonile "Teekond maailma südamesse". Seisime järjekorras, vahepeal tekkis kahtlus et äkki see ootamine ongi atraktsioon. Igavuse peletamiseks tegime lõbusaid asju, nt kommenteerisime teisi järjekorrasolijaid, leidsime Shinile silmarõõmu, tegime mu juustest pilte jne. Siis lõpuks ootasime veel natuke lifti, sõitsime „alla“ (ilmselt tegelikult üles) ja ootasime VEEL veidi. Samas oli see ameerika mägede tüüpi atraktsioon seda väärt, kihutas päris kiiresti, paar ootamatut langust (kõik on parem kui kaasa kiljud XD), siis äkitselt välja (valgusšokk+toss+uus langus) ja natuke veel keerutamist. Lahe. Pluss maa-alune koobas suure hõõguva sarvilise koletisega.
Võtsime Fast Passi Raging Spiritsile, seejärel kõndisime ringi ja otsisime süüa.
* Vaatasime (kuna seal oli väike järjekord) merineitsi-teatrit „Under the Sea“.
* Hiiglaslik Lõuna-ameerika vanade tsivilisatsioonide templi stiilis ameerika mäed nimega "Raging Spirits". Olime natuke kõhklevad, sest seal pidi tulema 360-kraadine pööris. Eks siis pakkisime end hoolikalt sõidukisse, pigistasime käekotid põlvede vahele ja…polnudki nii hull, kui ma kartsin. Kiljudes oli lõbusam, sai ilusa vaate üle pargi…enne kui täiega alla kihutas ja pöörisesse läks.
* Vahepeal kohtasime Araabia osa peaväljakul lahedat puhkpilliorkestrit (kes mängis nt Indiana Jones’i teemat, Kariibi mere piraatide muusikat, Aladdini laule jpm), astusime korraks sisse ka Sindbadi reisi atraktsioonile, mis oli lihtsalt väike paadisõit läbi erinevate saalide, mis jutuga kokku sobisid (pluss muusika, nagu „Small World“is Disneylandis). Seal olid ninja-piraadid.
* "20 000 ljööd vee all". (koodnimetusega..."vee all") Meid lasti väikeste allveelaevakestega "sügavikku", nägime suurt tentacle-monster'it, väikseid pilkuvate silmadega vee-olendeid, uppunud linnu..
* Minu palumise peale läksime korraks ka ühele fancyle vanaaegsele laevale turnima. Edasi suundusime Titanicu juurde, vaatasime pikksilmast kaugele (Shin piilus ühte paarikest, mina ei näinud kahjuks midagi) ja üritasime hoida mu kleiti tuulega seljast lendamast. Jalutasime laeval ringi, tegime pilte, vaatasime Spice Girlsi järgi tantsivaid magustoitudeks maskeeritud tüüpe ja läksime siis terroritorni (lõpuks!).
* "Tower of Terror" oli ilmselt üks lahedamaid atraktsioone. Selline tondimaja, vanaaegne hotell, kus oli näitus ühe professori kogutud eksootilistest esemetest. Üks ese aga pidavat olema neetud, professor ise ei uskunud seda, aga veidi pärast selle toomist ta kadus. Viimati nähti teda hotelli viimasele korrusele sõitmas…
Pärast mitmeid tontlikke hoiatusi juhiti meid istekohtade juurde. Panime turvavööd kindlalt kinni ja vabalangemine võis alata. Alguses jõnksutati meid lihtsalt natuke üles-alla, siis viidi aga äkki täiesti ülesse, ma ei saanud enam aru, kus me oleme, kuid hirm oli päris korralik..ja siis avanes äkki meie ees hotelli kõige kõrgema korruse vaade päikselisele pargile….ohissand, sellel hetkel sain aru, et kohe kukume täiega alla kogu selle maa. Nii kõvasti pole ma vist ammu karjunud…ohmygodohmygod. Nii pikka vabalangemise tunnet polnud ma veel kunagi tundnud, ikka väga kõhe hakkas. Aga lahe oli ka. Meid viidi kaks korda veel niimoodi üles ja kukutati alla, siis alles saime värisevate jalgadega välja kõndida ja imetleda pilte, mis olid tehtud siis, kui hakkasime ülevalt alla kukkuma.
* See adrekalaks ehmatas korralikult ärkvele, aga jalad olid ikka väsinud. Shini ideel läksime araabiasse karussellile, et teha kõigepealt video rõõmsatest lastest seal peal ja siis endist, täiesti tuimade ja väsinud nägudega XD Geniaalne. Ja ma sain nunnule karussellijuhile lehvitada =D
* Edasi põikasime ka lambiteatrisse, mis oli samasugune 3D-etendus nagu oli olnud Disneylandis Philharmagic, ainult et Aladdini-stiilis ja peategelaseks džinn. Sain pärast ka ühe väikse heateo teha, kui viisin ühele väiksele tüdrukule järgi tema saali unustatud mängukaru.
* Oli juba päris pime, jalgu järgi vedades lohisesime Indiana Jones'i atraktsioonile. See oli sobiv viimaseks asjaks, kiire ameerika mägede tüüpi rollercoaster džunglitemplis Indie-filmi stiilis. Tempel nägi seespoolt väga lahe välja, korralik lõuna-ameerika tsivilisatsioonide jäänuk, maagia ja lõksudega segunenud. Ka siin saime ametliku pildi hetkest, kui üks suur kivi meile peale kukkuma hakkas. Pärast seda vaadates avastasime, et Shin oli ilusti peal, aga mina olin end käetoe taha peitnud, nii hirmus oli XD

Shin vahepeal hakkas minuga inglise keeles rääkima automaatselt, pika jutu rääkis maha ja ei pannudki ise tähele. Ma kuulasin kannatlikult lõpuni, mõeldes, et millal ta selle avastab, aga tuletasin pärast hoopis ise meelde.
õhtul surmväsinud, 10.10 kuni pool 9 õhtul seal, jalad valutasid. Kokku saime külastatud 11 atraktsiooni, mis on väga hea tulemus.


17. juuli

Käisime Stenil, Helenil ja pisikesel Oliveril külas =D Väga hea oli saada eesti kartulisalatit ja pidada pikki emakeelseid vestlusi XD


19. juuli

Ilmateade lubas taifuuni. Taifuun tuli.
Käisime viimase õhtu tähistamiseks Shiniga koos karaokes ja pärast purikuras. Repertuaaris oli nii duette kui soolosid, koos laulsime nt Arashi "Kitto Daijobu" ja "Sakura Sake", Mulan'i "I’ll make a man out of you", Aladdini "Prince Ali" ja lõpetuseks "A whole new world". It was awesome <3

Tähelepanekud:

* Nüüd ei ole jaapani draamasarjades enam üldse ilusaid iidol-poisse, ainult mingid jubedad ülemeigitud ilueedid. Vat mõned aastad tagasi olid ikka Oguri Shun, Matsujun, Ikuta Toma, YamaP, Matsuda Shota....oeh. Allakäik.
* Harajukus liiguvad ringi mingid hirmuäratavad mustanahalised, kes on kohutavalt pealetükkivad ja üritavad sind midagi ostma panna.
* Saan oma kogemuspagasisse lisada märke "Olen flash'inud öisele Tokyo'e". Kui kord Shiniga Ikebukuros ringi jalutasime, tuli ootamatult suur tuul ja tõstis mu kleidi sõna otseses mõttes üle pea. Õnneks suutsin end mõne aja pärast koguda...lohutasin end sellega, et hämar oli ja mul oli vähemalt ilus aluspesu.
* Jaapanlastel on seljakoti-maania. Siin on igasugu seljakotid hullult populaarsed. Näib, nagu oleks nad ülejäänud maailmast kas lootusetult maas või kaugel ees XD

20. juuli

Päeva tipphetk oli budo-tund (jaapani mõõga- ja võitluskunstid) koos Takeda-senseiga. Proovisime iaido’t (katana tõmbamist, paari lööki ja mõõga tagasipanekut), mille käigus suutsin mõõka valesti hoida ja jalgu vehklemise moodi liigutada (VG on ikka sees XD). Kuna mu käed-jalad olid Tokyoskäigust ikka veel väsinud, oli mõõka väga raske hoida. Armas hetk oli see, kui Graham mu selja taga harjutas, natuke liiga lähedale tuli ja Takeda-sensei kiiresti meie vahele jooksis ja ütles, et Graham „meie kallile/tähtsale Mirju-chanile haiget ei teeks“ =D
Proovisime ka vibulaskmist ja noolepuhumise moodi asja. Vibulaskmine meeldis mulle väga, tegime seda alguses paari meetri kauguselt märklauast, põlvedel istudes ja küljega. Hiljem liigutasin oma edust tiivustunult piiri umbes 6-7 meetri kaugusele ja sain isegi sealt paar korda pihta.

22. juuli

Kell 6.15 kogunesime kambaga kinno, et vaadata Harry Potteri viimast filmi. Olin 3D suhtes alguses natuke skeptiline, aga õnneks sain korraga pähe panna nii oma tavalised prillid kui 3D omad, seega nägin väga hästi.
Filmielamus….oli korralik. Nutsin umbes 5-6 korda, peamiselt Snape’i pärast. Juba esimest korda, kui ta ekraanile ilmus, ei suutnud ma miskipärast pisaraid tagasi hoida…ta tegelaskuju, esitus ja kõik oli nii vapustav…ja kuna ma teadsin, mis temaga lõpuks juhtub…see tegi asja kuidagi veel traagilisemaks.
Natuke oli filmis asju muudetud küll, raamatust mindi kohati mööda, kuid see mind väga palju ei häirinud, ainult natukene. Võtsin filmi kui eraldi asja.
Kõrvaltegelastele oli selles mõttes küll päris vähe ruumi jäetud, et suurem osa lugu keerles ikkagi Potteri ümber.
Aga actionit sai ikka korralikult. Hogwartsi lahing, selle ettevalmistused…mäletan, et raamatus tulid mul külmajudinad peale, kui kirjeldati McGonagalli ja teiste õpetajate kaitseloitsute peale panemist ja kivikujude kaitsesse tulekut. Ka filmis oli see suurepärane, vist poetasin sealgi mõne pisara.
Ja Ron nägi minu jaoks esimest korda elus kuum välja siis, kui nad panka sisse murdma läksid ja ta surmasööja-välimusega oli. Seal tekkis tõesti see wow-efekt, kus ma mõtlesin, et hmm, this is not bad at all.
Tegelikult oli mulle kergenduseks see, et nad F, R ja T surmal väga pikalt ei peatunud. Ma kartsin seda ette, et see tuleb jube ja kurb…mida see oligi, aga mitte piinarikkalt pikk.
Lootsin, et Snape ilmub ka Harryle selle kivikese abil (ma nagu mäletan, et raamatus ta seda tegi), aga seda ei juhtnud.
Pisarate-count: snape’i esimesed stseenid, lahinguettevalmistused, snape’i surm, snape’i mälestused, trio lõpus purunenud sillal jalutamas, viimase rongijaama-stseeni lõpp….ilmselt oli rohkem, aga kõik ei tule praegu meelde.
Ja kuidas saakski pisarateta olla? Nüüd on üks peatükk lõppenud, pikk-pikk teekond otsa saanud.

25. juuli

Lisaks Grinda filmiloengu lõpupresentatsioonidele oli ka OPP ehk Ootamatute padukate päev. Kooli minnes polnud midagi, aga sealt tulles sadas nii, et selle valge kardina seest ei näinud korralikult väljagi. Punane kleit+seelik said koos mu ilusate mustade kingadega läbimärjaks. Olime Grahamiga vist ainsad inimesed tänaval. Mu emotsioonid selle suhtes, et tänavad jõgedeks muutusid, varieerusid vihast (vandesõnad)ja frustratsioonist (sihikindlalt edasi sumpamine) rõõmuni (kui mul oli lõpuks juba suva ja lihtsalt nautisin olukorda). See padukas oli täiesti absurdne, kõik ujus, kanalisatsioon pulbitses… Saime teed ületades teha nalju stiilis „Come on men, let’s cross the _____ (enter name of big river)!“

26. juuli

Väljas sadas jälle kohutaval kombel, ma tänasin õnne, et ei pidanud kooli minema.
Õhtul läksin siiski korraks välja, käisime Amberiga Solarise kinos „Thori“ filmi vaatamas. Olime vist peaaegu ainukesed inimesed saalis, ka kino ise tundus suht tühi. Samas loogiline, et teisipäeva hilisõhtul väga palju inimesi ei käi XD
Film ise oli täitsa lahe, mehed vägagi esteetiliselt vaadeldavad, Thori 6-pack pani korralikult kulmu kergitama. Aga minu südame võitis lõplikult siiski Loki ehk Tom Widdleston. Ta oli selline…natuke traagiline kangelane/antikangelane, ma sain tema tegude põhjustest aru ja tundsin talle kaasa. Aga ta oli väga stiilne paha. Peab vist ikka kõik need tulevad Marveli filmid ka ära vaatama, ta peaks „Avengers“is ka üles astuma.
Koju jõudes tegin selle vea, et hakkasin näitlejaid guugeldama. Thorist väga palju pilte ei leidnud, aga Lokist&Tom’ist seevastu….kell oli umbes pool 3, kui ma suutsin vaatamise/ilastamise/salvestamise ära lõpetada XD Milline mees…

Kokku oli mul vaja selle semestri lõpus teha 3 esseed, kõik Yu-senseile. Üks kultuuriloengu-teemaline, kirjutasin meie onseni-kogemustest ja kuumaveeallikate ajaloost/tähtsusest Jaapani kultuuris. Teised pidid olema jaapanikeelsed üleminekuriituste-teemalised esseed: üks eesti pulmadest ja teine Yu-sensei kirjutatud raamatu põhjal. Ausalt öeldes mulle see raamat niiväga ei meeldinud ja selle kriitika panin ka kirjutisse...loodan, et sensei seepärast hinnet madalamaks ei võta XD
Korralikke eksameid oli 2 - kanji-eksam (täielik läbikukkumine, 91/100st, aga tahtsin minna täismängu peale) ja kirjutamistunni...asi (saime eelmisel nädalal teema, võisime kodus valmis kirjutada, aga mina tegin pool sellest tunnis, sest tahtsin sensei arvamust mõnede lausestruktuuride osas).
Peale nende oli veel Grinda filmiloengu presentatsioon, valisin teemaks "Densha Otoko" filmi ja sidusin selle tänapäeva jaapani ühiskonna probleemidega. Nii ma ise, õpetaja kui ka teised loengukuulajad jäid rahule.
Ja lõpuks....kalligraafia-meistriteos. Valisin kujutatavaks kanjiks "yume" ehk "unistus/uni"...pingutasin, proovisin erinevaid stiile, kuid lõpuks valis sensei välja ikkagi ühe traditsioonilisema variandi, mitte "kunstipärase" töö XD


29. juuli

Kui hommikul enne tundide algust kooli minna tahtsin, selgus, et ühikas toimub põrandate vahatamine ja koridorides käia ei tohi. Mängisin ninjat ja väljusin oma uksest nii, et põrandat ei puudutanud, surusin oma kummikud mõlemale poole seina ja läksin nii. Kuid see pole veel kõik: pidin vältima ka seda, et väljas puhastusmaterjale sorteerivatele onudele silma ei jääks, seega pidin liikuma ka akende piirist allpool. Tundsin end tõesti nagu mingi salaagent. Ja lõpuks jõudsin meie koridori lõppu…teisele poole, kus oli avariiväljapääs ja trepp. Läksin trepist alla, möödusin onudest täiesti rahulikul ilmel ja sõitsin kooli. Like a boss.


30. juuli

Umbes kella 12 paiku suundusime reisile Kawanishi linna, kus lisaks ekskursioonidele ja muule meelelahutusele pidi järgmisel päeval toimuma ka uus välisõpilaste kontsert. Pidime Akayu jaamas rongi vahetama (jaamas sain rõõmustada Amberit, kui mulle pakutud jäätise talle andsin), saime sõita ühevagunilise nunnu pisikese kohaliku rongiga. Aega ei raisatud, etteasted algasid juba rongis. John laulis, Jacek tegi oma tamasudaret, keegi mängis pilli…
Loodus oli hästi kena, tõesti selline maakoha tunne tekkis.
Kohale jõudes avastasime end pisikesest puust jaamahoonest, mis nägi välja, nagu poleks seda viimased 20 aastat kasutatud XD
Kõigepealt kõndisime paari tänavat pidi esimesse peatuspaika: sake-vabrikusse. Teel tundsime end nagu kuulsused, kohalikud kiikasid oma akendest välja, naeratasid ja lehvitasid.

Sakevabrik polnudki sama, kus eelmisel korral käisime. Ka seekord tehti meile lühike ekskursioon, näidati hiigelsuuri vaate ja tutvustati sakevalmistamise protsessi. Seekord saime aga pärast ise ka erinevat tüüpi saket maitsta. Meile anti väiksed rohelised shotiklaasid, mille pärast endale jätta saime (ma ärandasin Jaceki oma ka, nii et tekkis komplekt). Proovisime tavalist, mingit valget ja sparkling saket. Mulle meeldis kõige rohkem viimane, seda tahaks küll koju kaasa osta. Õpetasin teistele, et Eestis tuleb klaaside kokkulöömisel kindlasti silma vaadata, muidu saab 7 aastat halba seksi. Loodan, et kõik nüüd sellest õppust võtavad.
Kuna keegi (s.h ka mina) polnud hommikul eriti söönud, oli päeval kell 2 sake joomine päris...huvitav XD

Õhtu poole viidi meid ühte lähedalasuvasse pühamusse matsurit vaatama. Selle nimi oli lõvi-tantsu-smth-smth-matsuri ja seisnes selles, et lõvi-kami sai kord aastas pühamust välja minna, aga õhtul pidi tagasi minema. Vabadus oli aga magusam ja lõvi ei tahtnud tagasi minna. Siis pidid mingid valvurid ja muud tegelased lõvi pühamusse ajama hakkama.
Kogu üritus oli alguses nagu mingi küla-jaanituli. Oli üles seatud lava (diskokuuli ning punavalge ja sinise taustaga, nagu ameerika lipp), kus esinesid kordamööda mingid enka-lauljad ja üks tantsiv rännumehe riietes vanamees. Vanamehe traditsioonilise tantsu ajal läks kaks korda kogu elekter ära, sest toimus ülekoormus. Esimese korra järel plaksutasime ta tagasi, aga teist korda polnud enam mõtet.
Saime süüa yakitori-vardaid, konnyakut sinepiga ja kuumavee-mune, mille kohalikud külaelanikud meile valmistanud olid.
Kell pool kaheksa algas lõvitants, alguses tulid pillimängijad mööda puudealleed pühamu juurde, taiko-trumm + flöödid. Siis tulid paar laternatega meest, kes „teed valgustasid“ ning lõpuks pea-valvur (pühamusse ajaja) ja lõvi-kami ise (üks mees hoidis pea-maski, ülejäänud olid suure lina, st keha all). Lõvi tantsis ühele poole ja teisele poole, keerutas, hüppas, jooksis mitu korda pühamuväljapääsu poole, aga ta toodi alati tagasi, vahel isegi tirides. Mõnikord tuli ta rahva juurde, tegi oma suu lahti ja siis võisid kõik soovijad pea talle suhu panna, see pidi targaks tegema.
Kogu rituaal oli väga müstiline, kuna meid oli nii palju ja välisõpilased polnud varem sellist asja näinud, elas rahvas tervikuna palju rohkem kaasa. Karjusime ja kiljusime „ganbare!“ sellele peavalvurile, et ta ikka vastu peaks selle lõvi tirimisega ja eks tema sai sellest ka innustust ja mängis kogu asja rohkem välja. Me saime eriloaga minna templi ette/kõrvale, et kogu asja lähemalt pildistada ja lõpuks, kui lõvi oli jalaga pühamutreppi puudutanud ja enam tagasi minna ei saanud, lubati meid isegi templisse sisse. Tavaliselt naisi sinna üldse ei lasta.

Pärast seda suundusime võõrustajapere koju, mis oli päris suures farmis/talus. Peretütar andis seal ka klaveritunde, tal oli eraldi stuudio kahe suure klaveriga. Istusime laua ääres, rääkisime ka ema ja vanaemaga, saime süüa melonit ja mingit keeksikooki. Mulle pakuti saket ka muidugi, ma ei mäleta, millal ma päeva jooksul kokku nii palju saket jõin (sakevabrikus, lõunasöögil ja õhtusöögil). Maja oli suur ja mitmeosaline, palju oli jaapani stiilis tube. Meie saime endale koguni kaks jaapani stiilis tuba, ühes oli lihtsalt laud ja teises maha pandud futonid.
Pildistasin meie tube ja muid kohti, ühe sessiooni käigus astus ootamatult tuppa ka unine vanaisa, kes ilmselt pidas mind kelleksi teiseks XD
Päevaväsimus oli suur, ma ei mäletagi, millal nii vara magama sain (veidi peale 11-t). Kõik oli super, suve-futoni tekk oli nagu froteerätik, selline õhem.

Siis muidugi enam nii super polnud, kui me Shien'iga mõlemad öösel kell 3 maavärina peale üles ärkasime. Esimene raputus äratas hetkega üles, maja meie alla kõikus ja nagises, olime päris ehmunud. See oli vist kõige suurem maavärin, mida siin tundnud olin. Kogu kõikumine võttis päris palju aega, natuke kõhe hakkas juba.
See polnud ka eriti tore, et maavärin mu lahedast unenäost äratas, kus kõik selle maja/pere esivanemad vaimudena minuga koos tšillisid. Nägin sama tuba, kuid sealt kõrvalt viis veel paari väiksesse tuppa, kokku nägin vist vähemalt kümmet inimest, pluss ühte vaim-kassi. Teadsin, et nad on kummitused, natuke oli imelik, aga kuna nad olid sõbralikud ja toredad, siis oli nendega lõbus rääkida.


31. juuli

Hommikul tõusime umbes poole kaheksa paiku. Olin ikka veel lünklikust magamisest veidi unine, üritasin oma lahedaid unenägusid meenutada, kuid feilisin. See-eest sain palju ilusaid pilte toast ja selle ümbrusest, päiksevalguses oli ees-tuba, kus me ka hommikust sõime, veel kaunim. Ema valmistas meile korraliku toitva hommikusöögi, mis koosnes riisist, koduvalmistatud tofust, mustikamoosiga jogurtist, misosupist, oma aia juurviljadest, lõhest, magusast munast ja salatist. Omnomnom. Enne ärasõitu jõudsin veel citroceptiga kuristada, oma termose kuuma teed täis panna, pere musta labradoriga tutvuda ning maja ees ühispilte teha.

Mari viis meid kontserdipaika, milleks polnudki see Jazz-klubi, kus me sügisel käisime, vaid mingi suur rahvamaja/keskus. Selgus, et meie kontsert on „2011. aasta Rahvusvahelise Meelelahutusfestivali“ peaüritus. Tüdrukutele oli eraldatud üks tatamimattidega ruum, saime oma asjad sinna panna. Edasi valmistusime hommikuseks prooviks. Sain kinnitust kuuldustele, et kontsert on otseülekandes ka internetis (kuigi kvaliteet polnud vist eriti hea ja Eestis oli aeg liiga varane, et keegi seda vaadata viitsinud oleks).
Proov kulges…suhteliselt hästi, aga esimest korda klaveriga koos läbi harjutades oli väike ebakindlus siiski sees. Saal oli suur, avar ja hea, kuid vajas harjumist. Seetõttu otsustasime minna eraldi harjutama ja üks korraldajatest andis meile selle jazz-klubi võtmed. Jazz-klubi saal oli toolidest tühi, see lisas veel vabale proovimeeleolule juurde. Kraamisime klaveri katte alt välja ja hakkasime harjutama. Klassikalise viiulipala kordusharjutamisel tantsisin tühjas saalis balletti.

Mingid tädikesed olid toonud kohale terve armeetäie yukatasid, et kõik soovijad neid kanda saaksid, nii välisõpilastest kuulajad kui esinejad. Mõtlesin ka selle kandmise peale, kuid siis otsustasin, et pigem eristun massist ja panen oma ilusa uue valge mustatäpilise kleidi.
Valik osutus õigeks, nägin väga nunnu välja…ainus probleem oli kohutav palavus, mille tulemusel läikisin (enda meelest) nagu pühademuna. Tai tüdrukud kandsid jälle oma rahvariideid, samamoodi nagu mongolid (Poko ja tema pillimängija) ja kaks india tüdrukut. Tundsin, et peaks ka eesti rahvariided kuskilt välja võluma, aga kahjuks polnud neid käepärast.
Mina laulsin esimeses pooles neljandana (Shien viiluliga oli kolmas), seega sain esimest kahte etteastet rahulikult saalist vaadata.

Kontserti juhtisid kaks kohalikku jaapani noort ning Amy ja Jaemi. Kõik nägid yukatades väga kenad välja ning said oma rolliga väga hästi hakkama. Esimesena tuli Poko koos selle mongoli tüdrukuga, kes mingit traditsioonilist pilli mängis, ja laulis sama ilusa Mongoli laulu nagu veeburari kontserdil. Siis tantsisid Boonsena ja Bell mingit tai tantsu ja Jinny laulis.
Kui Shien ja Mari lavale läksid, lipsasin vaikselt lava kõrvale koridori ja keksisin seal veidi närvilisusest ringi. Üks kontserdionu tuli parajasti lava tagant, muigas ja ütles, et pole mõtet närvis olla, niikuinii läheb hästi.
Ja läkski. Tundsin end oma kleidikeses ja kõrgetes valgetes kingades üllatavalt mugavalt, käed-jalad küll värisesid natuke, aga see oli loomulik. Lasin mikrihoidja natuke kõrgemaks tõsta (sest proovi olin teinud ilma kontsadeta XD). Vaatasin publikusse ja valasin välja oma hinge, oma tänu selle aasta eest. Neile erilistele inimestele. Ja „Negai“ on endiselt minu lugu. Seda eesti ja jaapani keeles koos esitada, teada, et publik saab aru ja samas kuuleb eesti keelt, oli kirjeldamatult hea tunne. Maagiline. See lugu toob kuidagi…mingi meeletu siiruse esile minus. Ma tõesti mõtlen neid sõnu 100% ja rohkemgi veel.

Pärast tulid natuke küsimusi küsima, seletasin lauluvalikut ja sain natuke rääkida ka kõnevõistlusest ja eelseisvast nodo-jimani’st. Kui Jaemi küsis, kas olen selleks valmistunud, siis ei osanud eriti midagi öelda, kohmetusin ja näitasin sõrmede peal, et „ainult natuke“ XD
Esinemise järel oli tõesti hea tunne.
Peale meid olid kaks indiast pärit õde, kes mõlemad mingite bollywoodilike laulude järgi tantsisid. Esimene laul „Sheila Ki Jawani“, mille järgi noorem õde Deepti tantsis, hakkas mulle nii meeldima, et läksin pärast esinemist joonelt tema juurde ja küsisin, mis on laulu ja esitaja nimi ning kas ma selle ka youtube’st üles leida võin. Minu üllatuseks andis ta seepeale mulle selle laulu cd, mille oli tantsu taustaks kaasa võtnud. Win =D
Kontserdi teise poole avasid jaapani taikotrummide mängijad. Neid oli umbes viisteist, trumme oli vist neljas eri suuruses. See oli tõesti võimas etteaste, polnud kunagi taiko-trumme otseesituses kuulnud. Nende harjutamine nõuab lisaks rütmitajule ka väga head füüsilist vormi, sest kogu esinemine võttis päris võhmale ilmselt.
Järgmisena astusid lõpuks lavale Amber, Sasha ja Boa oma tantsuga. Nad kõik olid riietatud ülikondadesse/must-valgesse, nagu sarariimanid. Alguses oli nagu rongisõit, Sashal oli portfell ja ta hoidis nagu rongi tugipostist kinni, keegi ütles tagataustal „Tsugi wa Shinjuku-eki, Shinjuku-eki de gozaimasu“ XD
Tants oli väga lahe, seekord polnud ainult üks lugu, vaid mitu kokku miksitud asja. Igaüks sai ka natuke soolot tantsida, nad moodustasid väga hea kombinatsiooni.
Edasi mängis Kouyou jälle nikko’t, siis laulis John kitarrisaatega paar ingliskeelset laulu ning kogu kontserdi lõpetas Jacek oma nankindamasudarega. Rahvas oli pöördes.

Lõpus taheti koos hanagasa-tantsu tantsida, kuid kuna ma seda ei osanud, siis võtsin enda peale kaameramehe-rolli. Tantsu lõppedes lipsasin lava tagant teiste kõrvale ja kummardasime ühiselt.

Kojusõit. Mina, Mari ja Shien jõudsime esimesena jaama juurde ja saime segamatult natuke pilte teha sellest ilusast vanast vaksalist. Tegime pärast ka seeria nimega „eksinud turist“, kus ma selle pärapõrgus asuva jaama perroonil segaduses ilmega ringi jalutasin.

Sõitsime Akayu jaama, kus pidime Yamagata-rongi natuke ootama. Astusin huvi pärast suveniiripoodi ja jäin sealsete müüjaneiudega pikaks ajaks jutustama. Rääkisin neile eestist, sellest, et me ryugakusei’d oleme, õpetasin eesti keelt (üks tüdruk ütles superhästi „aitäh“, kõige parem hääldus, mida jaapanlaselt kuulnud) ja muud toredat. Lõpuks lahkusin sealt väikse jänkumänguasjaga (jaama maskott, jaamajuhi müts ka peas), osaliselt sellepärast, et jänku oli nunnu, teisalt sellepärast, et tüdrukud nii toredad olid. Pärast lehvitasime neile ja läksime koju.


5. august

Päeva kõrghetk oli ilmselt Hanagasa-matsuri (ehk lille-mütside festival). Alguses mõtlesin, et panen oma yukata selga, kuid siis avastasin, et kedagi pole ühikas, kes mind selle selga panemisel aidata võiks ja et üksi on seda võimatu teha. Vöö sidumist ma küll oskasin, aga yukata enda selgapanekut ja ümberkeeramist mitte. Olin väga nördinud.
Läksime Boa ja Grahamiga kella kuueks kooliteele jääva prillipoe juurde, mille juures olev tänav lõikus Nanokamachiga, kus matsuriparaad ja tantsimine toimus. Saime üpris heasse kohta tee äärde, kust kõik mööduv kätte paistis. Paraad algas kell 6:10, kui kogu tantsiv kolonn liikuma hakkas. Oli palju erinevaid kostüüme, kirevaid kuubesid ja kimonosid, lehvikuid ja päevavarje. Paraad oli pmst nagu laulupeorongkäik, ainult et tantsuga XD Erinevad kollektiivid, oma embleemika ja sümbolite (ja ka fänninänniga) läksid tantsides mööda teed, külalisi oli ka Taiwanist (kellel olid hüppavad lõvid ja draakon). Vahepeal möödusid meist ka suurte firmade kaunistatud autod, mille kastides olid kas publikule lehvitavad ilusad neiukesed, trumme taguvad mehed/naised või veel midagi kolmandat. Palju oli ametlikke asutusi (nt linnavalitsus, pangad, yamazawa pood), kes olid oma töötajad kõik tantsima rivistanud. Ühe haigla koossseisus kandsid suurt reklaamsilti haiglaõdedeks riietatud noormehed XD
Ootasime kuni 7:40ni kui Yamagata ülikool, st meie sõbrad mööduma pidid, aga just oli minigi suurem liikumine ja nad pidid meist kiiresti mööda kõndima, seega ei saanud eriti pilte teha. Eks me siis liikusime mööda kõrvaltänavaid veidike edasi, pöörasime Nanokamachile tagasi ja otsisme uue pilu, kust paraadi näha ja pilte teha. Kahjuks sattusime me alati kas seisakukohale või kiirkõnnile, nii et pidime 3-4 korda kohti vahetama ja mööda tänavat edasi minema, enne kui korralikke pilte saime. Passisin peale ja sain pildi ka koos ühe nais-trummilööjaga, kellel oli lahe kostüüm, pmst ülaosa lihtsalt valgete ribadega üle rullitud.


6. august

Hommikul viis Yu-sensei abikaasa mind "Nodojiman"ile. See on üks laulusaade/võistlus, mis on juba umbes....50 (vist) aastat vana, käib iga pühapäeva hommikul (keskendutakse erinevatele jaapani piirkondadele) ja mida kantakse üleriigiliselt üle. Sõit võttis rohkem aega kui ma arvasin, kohale jõudes oli hull rahvamass juba kohal. Hiilisime mõlemad esinejatele mõeldud sissekäigu juurde, õnneks sai Yu-sensei abikaasa minuga kaasa tulla, mitte ei pidanud publikujärjekorras ootama. Kui uksed lahti tehti, kargas mulle kohe juurde mingi reporter kaamera ja mikriga ning küsis, kas ma võtan ka osa. Seejärel sain veel mõnele küsimusele vastata, viimaseks jäi „kas olen väga enesekindel tänase suhtes?“, vastuseks oli „ei“. XD
Registreerimise lõpus sain ülinunnu NHK-maskoti kleepsuraamatu/märkmiku ja Nodojiman’i rinnamärgi, mille logol olev linnuke meenutas mulle kahtlaselt aastatetagust Laulukarusselli-lindu. Mul oli jälle tunne, et kõik jõllitavad, lootsin, et mulle ei hakata viltu vaatama, et „mida see välismaalane siit Jaapanlaste laulusaatest otsib“.
Vahetasin riided, lõin end üles ja läksime saali ootama. Selgus, et kõik said kõiki kuulata. Kogu asi võttis umbes poole ühest kuni kolmveerand viieni aega, selle aja jooksul said kõik 250 esinejat (mõned duod/triod/grupid olid ka) oma laulukesest 40 sekundit ette kanda. Igaüks pidi seisma lava keskele, ütlema oma numbri ja laulu nime, samal ajal pidi järgmine tulema paar sammu kaugemale seisma, ülejärgmised istusid veel laval olevatel toolidel. Lavale lasti kahekümne kaupa, st 1-20, 21-40 jne. Õnneks tehti enne minu korda (olin nr 104) üks puhkepaus, nii et sain rahulikult esimest poolt kuulata.
Olin natuke närvis. Läksin oma blondide juuste lehvides lavale ja….nojah, oleks võinud hullemini minna. Aga ilma mikriproovita on seda asja suht raske teha, mulle tundus, et ma ei kostnud üldse ja hääl kõlas tuhmilt. Ohwell.
Päeva jooksul sai näha väga mitmesuguseid esitusi, kuna vanusepiirangut sellel üritusel polnud. Oli koolipoisse ja –tüdrukuid, vanemaid kimonotes daame, enkasid laulvaid vanemaid mehi, naljategijaid, mõned päris hea häälega tüübid ja palju muud. Üks tädi isegi joodeldas.
Kui kohtunikud lõpuks hääletama läksid, oli natuke aega ning õhtujuht otsustas, et nüüd teeme avatud karaokeõhtu. See mõte võeti minu üllatuseks vaimustusega vastu, lavale võis korraga minna mitu inimest ja igale loole oli päris korralik tung. Jaapanlased ikka armastavad karaoket ja esinemist väga. Ja julgevad ka tulla niimoodi lavale. Kahjuks teadsin ma ainult paari laulu (Arashi „Happiness“ ja „One Love“ ning mingi Ghibli anime laul), suurem osa oli mingi kohalik klassika. Tõesti kahju, et ei lubatud pilte ega videosid teha, head materjali oleks saanud palju.
Kahjuks ma edasi ei pääsenud, aga see oli osaliselt kergenduseks. Muidu oleks pidanud mitme miljoni televaataja ees olema ja ma pole kindel, kas ma oleks sellega hästi hakkama saanud selles saalis, selle bändi ja akustikaga. Valiti peamiselt kollektiive/inimesi, kes tegid laval midagi naljakat või korralikumat show’d, asi ei olnud eriti lauluoskuses kinni.
Vähemalt sain ma päeva jooksul mitmeid kommentaare oma nunnuduse ja hea jaapani keele kohta, paar väikest last vaatasid mind ka pikka aega suure huviga XD
Ja paljud ütlesid mulle ka, et juba selle saate eelvoorus osalemine (enne toimus veel üks valimisring) on suur asi, arvestades jaapani rahvaarvu ja tunglemist sellistele üritustele.


9. august

Esimese välisõpilase lahkumine sel semestril: Graham läks koju. Saatsime ta bussi peale, natuke oli kurb, sest siis jõudis reaalselt kohale teadmine, et nüüdsest hakkavadki kõik ära minema. Grahamiga oli tore koos olla, animet vaadata ja nalja teha, mis sest et ta oli lootusetu otaku, rääkis vahel liiga palju ja ei kuulanud teisi. Loodan, et keegi talle mõne yuri-fantaasia ikka teoks teeks, ma kahjuks ei jõudnud Amberiga sellel teemal läbi rääkida enne G sünnat XD


11. august

Ajalooline päev.
Ma saatsin lõpuks Matsujunile fännikirja. Olen nii kaua lubanud seda teha ja nüüd lõpuks paningi selle posti. Tunnen, et sellega saan ühe peatüki oma elus lõpetada, sest ma ei fänna teda enam nii hullusti kui varem. Aga ta on ikkagi väga lahe ja ma tahtsin vähemalt kirja panna, kui palju ta mulle tähendanud on.
Kiri ei tulnud väga pikk, kaks väikest lehekülge....aga see-eest väga siiras. Kuna ma pole varem ühtegi fännikirja kirjutanud, siis loodan, et ei teinud midagi kolossaalselt valesti XD Ilmselt on võimalus, et see adressaadini jõuab, umbes üks kümnest miljonist, aga kui jõuab, on ta oma eesmärgi täielikult täitnud.
Kirjutasin sellest, et ta on suurepärane ja ma imetlen ta suutlikust tegeleda korraga nii erinevate asjadega, teha kõike 120% ja ikka jätta mulje, et see tuleb loomulikult. Aga tegelikult on selle taga ilmselt raske töö.
Lõpetasin kirja võib-olla natuke klišeeliselt, aga ma pidin seda ütlema. Palusin tal jääda sama vaimustavaks ja inspireerivaks ning alati endasse uskuda, sest on väga palju inimesi, kes teda toetavad ja temasse usuvad.

oeh. Ma ise ka ei usu, et selle ära teha julgesin XD

Tähelepanekud:

* Mul saab kodus olema väga kurb, kui keegi ei saa aru "renraku"- ja "dakara"-naljadest. "Renraku suru" tähendab ühendust võtma. Seda ütles Amberile üks poolpurjus ameeriklanna, kes mõtles sellega seda, et tahtis Amberiga veel kokku saada. Öisel tänaval hüüdis ta meile järgi et "I will totally RENRAKU SURU you" (renraku suru oli loomulikult 100% ameerika aktsendiga). Ehk sealt siis tuligi ameerika aktsendiga "renraku suru"-nali. Sama aktsendiga hakkasime ütlema ka "dakara" ("sellepärast"). Kui Amber ära läks, tegime talle Sashaga ka selleteemalise video, et ta väga kurb ei oleks.
* Yamagata ajaleht tegi minuga intervjuu välisõpilaste elust ja nende suhtest Yamagataga. Kahjuks ei ole ma siin, kui see artikkel septembris ilmub, kuid loodame, et keegi saadab mulle selle numbri Eestisse XD
* Jaapani koolilapsed on väga agarad mulle „Hello!“ ütlema (või järgi hüüdma). Ei ole täheldanud, et eesti lapsed välismaalastele nii teeksid (samas, Yumi-senseile olevat tartus „hiinlane“ järgi hüütud…) Siis kihistatakse omavahel natuke ja oodatakse reaktsiooni (või peidetakse end teiste selja taha). Kui veab, järgneb sellele ka „How are you?“. Kahjuks on see aga ilmselt suht kõik, mida nad inglise keeles oskavad, nii et…
* Sain mängida Yamagata ülikooli välkreporterit ja tutvustada ühikat, selle tube, kooli, kontorit ja muud. Alguses oli see lihtsalt ühe presentatsiooni jaoks, mida välisõpilastega tegelev kontor vajas, aga pärast räägiti, et sellega saabki nüüdsest ülikooli reklaamima hakata. Deem, oleks pidanud seda ikka korralikumalt tegema :P


12. august

Korralik lahkumispidu. Palju emotsioone, naeratusi, häid sõnu. Üritasime sellest õhtust teha mõnusa mälestuse ning vähemalt hetkeks unustada kurva tõsiasja, et Amber järgmisel päeval ära sõidab.
Tõrv meepotis oli see, kui A ja J enne karaokesse minekut jälle karvupidi kokku läksid, aga üritasime seda siluda nii hästi kui suutsime.
Mõtlesin, et lähme õhtu lõpetuseks otse ühika teisele korrusele sotsialiseeruma, kuid selgus, et Amberi sõbrad olid ka hanabi’sid (ilutulestikku) kaasa võtnud. Hiilisime pimeduse katte all shimin kaikan’i kõrvale ja tegime seal ilutulestikku, nii suuremaid kui väiksemaid. See oli väga lahe kogemus, minu esimene korralik hanabi-kogemus. ’Cause baby, you’re a firework, indeed.
Hiljem istusime teisel korrusel, mängisime mänge, valasime Amberiga tema neljale meessoost sõbrale (kes kõik olid täitsa kenad jooke ka, et korralik jaapanlik kogemus oleks XD
Täiesti märkamatult sai kell juba 5…siis sai 6…istusime, vaatasime akna tagant tõusvat päikest ja nautisime ilusat hommikut.

Ja... *trummipõrin*

Viimane pikem mälestus ehk Yamagata ilutulestikuvõistlus/festival:

Selleks, et jõuda õigesse kohta (kust korralikult ilutulestikku näha), pidime ratastega umbes 20 minutit kuskile kaugele jõe äärde sõitma. Jätsime (pärast paari ebaõnnestunud proovikorda) oma rattad ühte tasuta parklasse (st kellegi aiamaa äärde, minu ja Boa ratastest poole meetri kaugusel kasvasid kõrvitsad) ja läksime uurima, kust kõige selgemalt ilutulestikku näha. Kuna kõige paremad kohad olid tasulisel alal, vaatasime kogu asja aia tagant XD Aga seal oli ka super hea vaade, saime kõik ilusti peo peale. Ma pole nii palju ega nii suurt ilutulestikku varem näinud. Kõik oli nii värviline, nii särav…ja nii lähedal, et tundus, et võiks käe välja sirutada ja taevakaarele joonistuvat mustrit puudutada.
Lisaks oli kuskil kaugemal veel äiksetorm ka, seega sähvisid pilvedes välgud ka aeg-ajalt.
Kokku kestis ilutulestik poolteist tundi, väikeste vahepausidega. Saime suure hulga lahedaid pilte, kus näiteks ilutulestikku või kuud käes hoiame. Suure hulga uduseid pilte saime ka, aga sellest me ei räägi.
Sain jälle natuke oma ego kergitada…kui ratastega sõitsime, möödusime ühest emast kahe lapsega ja üks neist, väike poiss, hüüdis minu möödasõidul „A, kireina hito da!“ (ehk tõlkes umbes „Oh, näe, ilus inimene!“ XD) Ja kui me aia ääres seisime ja ilutulestikku vaatasime ütlesid poisid mulle pärast, et suur osa möödunud inimesi (peamiselt meessoost) vaatasid pikalt ja korralikult järgi mulle. Boa pakkus seepeale, et ta võib mul ümbert kinni võtta, siis äkki jääb jõllitamine vähemaks, teataks, et neiu on juba võetud. Kuidagi läks jutt sealt kaugemale ja lõpuks olin mina Boa ühe õla all ja Jacek teise õla all XD
Selle pooleteise tunni jooksul kumises mul küll kõrvus „Baby, you’re a firework…“, silmad särasid nagu väiksel lapsel ja iga natukese aja tagant ohkasin imestusest. Huvitav oli see, et heli liikus aeglasemalt ja nii kuulsime ilutulestiku pauke alles pärast seda, kui värviline muster oli juba taevas lahti.
Miskipärast olid kohal ka mingid kristlikud jutlustajad, kes väravas oma siltidega seisid ja seletasid kogu aja ruuporist midagi taevariigist, patustest ja Jeesusesse uskumisest.
Tagasitee kulges veidi raskelt, sest oli pime ja minu rattalamp ei näidanud just väga palju valgust. Õhtusöögiks läksime india õekeste vanemate söögikohta „Indian Spice Magic“, kus ma sõin esimest korda elus õiget india toitu.

___________________________


Nõndaks.
Homme õhtul istun siit ööbussile, et minna natukeseks ajaks Tokyot avastama.
Olen tühistanud oma telefonilepingu (asemele sain mingi ajutise kõnekaardi...mille tulemusel kogu mu telefoni-meilide postkast kättesaamatuks muutus ;_;) ja pangaarve, maksnud ära viimase internetiarve ja üüri, saatnud koju SUUREL HULGAL postipakke (täiesti hullude saatekuludega, postionu juba teadis mind nägupidi kõikide nende kordade peale, mil olin pakke koju saatnud) ning täna koristasin põhjalikult ära ka oma toa.
Ma ei tahtnud/jaksanud väga koristada ja õnneks oli Wira nõus mulle appi tulema. Tema oli täna mu ingel, mu kangelane, kõik ülivõrdes sõnad, sest ta tegi kõik suuremad asjad ise, tõstis rasket mööblit, mida ma ei jaksanud ja (mis kõige tähtsam) PESI KOGU PÕRANDA ÄRA. Põrandapesu kartsin ma kõige rohkem ja tema ütles, et see talle just kõige rohkem meeldibki. Ideaalne kombinatsioon.

Ma pole endale veel teadvustanud, et homme ongi bye-bye Yamagata. See on lihtsalt nii...sürr. Üks aasta. Üks pikk aasta täis kordumatuid mälestusi, mis kunagi ei unune. Olen tõesti tänulik, et sain võimaluse tulla just Yamagatasse. See oli parim asi, mis minuga juhtuda võis.


**********

Hetkemuusika:

* "Dandelion Wine" (Blackmore's Night) - minu klassikaline "head-aega-sõbrad" lugu, mida laulsin ka oma gümnaasiumi lõpetamisel.


* "Sheila Ki Jawani" - ühest bollywoodi filmist, väga rütmikas ja võitis mu südame juba esimesel kuulamisel. Kaua aega on möödas sellest, kui mulle viimati mingi india lugu meeldis. Eelmine oli vist...ee...Benny Lava või Girly Man. Kuid seekord pole tegemist paroodiaga, laul on selline..hmm...väga seksikas, enesekindel ja vastupandamatu. See laulja meenutab mulle paari koha peal Arit.
Film on ilmselt mingi armastuskomöödia, selle laulu ajal on naispeategelane ilmselt võrgutamas mingite filmivõtete käigus ühte välismaa...produtsenti? miljonäri? vms ning temasse armunud meespeategelane tuleb seda tantsunumbrit rikkuma. XD
Video on küll kohati bollywoodilikult üle pakutud, kuid see meeldib mulle ikkagi, plusspunktid saab visuaalne pool laheda tantsu ja täiesti sünkroonsete meestantsijate eest. Ja see lauljaneiu on ka väga lahe.
Mees: "Come with me my love, we must escape!"
Naine: "Hell no, käi kuradile ja maha minu lavalt!" XD

* Mitu laulu amatöör-üliõpilaskollektiivilt StarKids. Kõik nende muusikalid on metsikult head: "A Very Potter Musical", "A Very Potter Sequel", "Me&My D***", "Starship".
Praegu on minu lemmikuteks
"Kick it Up a Notch" Starshipist, esimeseks esitajaks hiiglaslik skorpion & kolm suurt sääske (algus 4:22) ning teiseks üliseksikas Brian Holden roosade prillidega (algus 1:10) ja "There will Always be Guys like Potter" A Very Potter Sequelist, Lucius Malfoy ja Snape'i duett (algus 2:50).

Kõigist neist räägin kunagi hiljem, samuti oma hilistest anime-avastustest.
Seniks aga....


So here's to you, all our friends, surely we will meet again
Don't stay away too long this time
We'll raise a glass, maybe two
And we'll be thinking of you
Until our paths cross again...maybe next time...

Nüüd olen ära näinud ka jaapani lendavad jaaniussid ehk hotarud. Teisipäeva öösel sõitsime kambaga mägedesse ning imetlesime tumeda metsa ja kohiseva vee taustal tantsivaid valgustäpikesi. Tõeliselt müstiline ja ilus vaatepilt.

Päikseroheline. (uus pildigalerii)

Olen viimasel ajal jälle hakanud oma unenägusid üles märkima ja tahaks tõesti, et mul oleks oma unenäoseletaja käepärast. Mõned korduvad elemendid hakkavad juba imelikud tunduma, sagedasemad neist:
* hundid
* viikingid
* meri/jõgi/vesi
* pantvangidraamad

Hoiatus: järgnevad veidrad unenäokirjeldused

-------
Alguses hääletasime koos kellegagi kuskile. Meid võttis peale üks auto, kus miskipärast istus ka John Lennon. Ma olin väga hämmastunud, kuna JL oli ju aastaid surnud olnud.
Hiljem sõitsime mingisse hostelisse või söögikohta, igatahes istusime laua taga (mina, mu sõber, meessoost autojuht ja JL) ja ootasime süüa või tšillisime niisama.
Korraga hakkasid meie kõrval, veidike kaugemal koridoris kolm meest (keda ma tundsin?) laulma Bohemian Rapsody't. Nad seisid kolmekesi ringis, ülevalt paistis nende peale lambivalgus...üldse oli see üsna sürr. Ja äkki ei istunud meiega lauas enam John Lennon...või õigemini, ta vist nägi veel natuke Lennoni moodi välja, kuid ma teadsin, et see on tegelikult Freddy Mercury. Ja siis mul plahvatas peas, et appikene, me istume samas lauas selle laulu loojaga. Täiesti mõõtmatu kuulsuse ja mõjuga isikuga...
Kui mulle see kohale jõudis, unustasin natukeseks ajaks hingamise, siis piilusin
silmanurgast Freddy poole ning kiiresti jälle ära. Aukartus oli meeletu. Ja kõrvus kõlas ikka sealt kõrvalt tulev Bohemian Rapsody kolme mehe esituses.

-------
Larp? Mingi fancy maja (vana mõis?), kuhu kogunesid igasugu tähtsad ja mõjukad külalised. Maja peremees hoidis mind kinni ja üritas hoida külalisi teada saamast, et ma majas viibin (või tahtis ta hiljem mind oksjonile panna).
Tüüp, kes ballil haldjakuningat mängis, tahtis mind aidata, üritas ära päästa sealt.
AGA.... *dun dun dun*
Zombie-ninjad tõusid põllult, kui ta minuga põgeneda tahtis. Olime just majast välja jõudnud mingile verandale/terrassile, haldjakuningas toetas mind (ma ei suutnud ise liikuda?). Veranda kõrval laius kuldne põld/heinamaa, õhtupäike paistis...ja äkki tõusid heina vahelt üles mustad kujud. See polnud küll planeeritud, pomises haldjakuningas omaette. Zombie-ninjad liikusid päris keskmise kiirusega, aga me ei saanud enam märkamatult edasi minna, seega olime sunnitud majja tagasi minema. Aga zombie-ninjad võtsid ka kursi maja poole. Nad võtsid peremehe ja külalised pantvangi ja seega kogu mängu üle. Seda polnud keegi ette näinud.

-------
Action-adventure stiilis. Oli nagu muinasjututeema, aga see oli pea peale pööratud.
Alguses viirastus mulle suur kuningalossi saal, kus kõrgel pjedestaalil istus tumeda habemega mees troonil. Tema ümber oli umbes 4-5 noormeest, kõik aadlike/printsidele sobivas riietuses. Nad ajasid rõõmsalt juttu alguses, aga siis ütles troonil istuja
midagi ning kõik jäid mõttesse. Nägin, et trooni ja noormeeste ees oli üks klaaskirst, kus lamas helepruunide pikkade juustega kaunis kreemjates värvides kleidis neiu. Ahah, lumivalgekese-teema seekord, mõtlesin. Kui pilt veidi kaugemale läks, nägin ehmatusega, et saalis on veel 2 kirstu, üks suurem ja üks väiksem. Suuremas, keskmises lamas kokku 3 tüdrukut, pruunide, mustade ja heledate juuste ning punases, tumesinises ja helelillas kleidis. Ning siis oli veel viimane kirst, kus lamas samuti üks neiu. Seega oli 5 "lumivalgekest".

-------

Mingi segane värk. Oli nagu mingite salaagentide-doppelgängerite teema. Ma olin mingi naine, kes oli kas salaagent või kogemata segati sündmustesse. Ja Michael Caine oli kas minu mentor/nõuandja/targem ja vanem tüüp, kes millalgi ütles ahastavalt, et ma ei saa niimoodi väljakutsuvas riietuses minna luurele/missioonile. ja et mingi laul ei sobivat ka.
Millalgi oli jama sellega, et keegi, kes nägi välja minusarnane, keeras mingi jama kokku ja mind hakati selle eest taga otsima. Saime teada, et see minu teisik oli unustanud ühe tähtsa asja ühte karaokebaari, ning me läksime kahe sõbrannaga (ka salaagendid?) seda ära tooma. Ruum, kuhu meie sattusime, oli nagu pooleldi karaokeruum, aga pooleldi nagu raamatukogu õppetuba, st keskel oli lambist 3 rida raamaturiiuleid ja ühes nurgas kirjutuslaud ja tool. Laud ja selle ümbrus oli riiulitega varjatud, seega uksest tulijad neid ei näinud.
Olin just lauda ja selle ümbrust läbi otsimas, leidsin pooleldi söödud tumeda šokolaadi ja ühe tüki roosat maasikašokolaadi (vist ka leidsin vajaliku asja...mingi juuksenõel/mälupulk vms),kui kuulsin ust lahti löödavat ja 3 meiesarnast naist (vastaspoolelt) tungisid sisse. Mina varjasin end alguses riiulite taga, piilusin kõrvalt peeglist ruumis toimuvat ning sõin leitud šokolaadi.

-------
Kuskil väikestes onnikestes, hundid tulid, meie uks ei läinud piisavalt kinni, lisaks ootasime veel inimesi, et nad sisse jookseks, aga hunt (oranžika karvaga) pääses enne tuppa. Mõtlesin, et nüüd võivad küll kõik oma viimased palved lugeda, kuid siis märkasin väikest akent, tõstsin raamid eest ja hakkasin end selle kaudu välja vinnama.

-------
Vahepeal "ärkasin üles", olin oma toas, aga tuba oli kitsam ja selle koha kohal, kus pidi olema külmkapp, hõljus punast värvi unihiir.

-------
/--/ Kui me seal diivanilaadsel asjal lebotasime, vaatas ta mulle otsa ja ütles "Kui ma siit üldse kellegagi kunagi abielluma peaks, oleksid see ilmselt sina." See lause oli küll minu tegelasele mõeldud, aga kõlas sellegipoolest väga armsalt.

-------
Oli mingi kosmoseekspeditsiooni uurimismeeskond, kus mina ka liige olin. Pidime minema uurima mingit lõhet universumis. Teati, et midagi teisel pool lõhet eksisteerib, aga mis täpselt, selle pidime meie välja uurima.
Lendasime oma laevaga lõhest läbi ning sattusime küll uuesti kosmose keskele, aga meie ees laius suur planeet, mis natuke Maa sarnane, kuid siiski piisavalt erinev: kaetud lopsaka rohelusega, peaaegu nagu paradiisiaed. Seal elas mingi algeline tsivilisatsioon (seega humanoidsed olendid? ma seda täpselt ei mäleta), kellel oli oma ühiskond ja religioon. Nad kummardasid (või oli see lihtsalt mingi asi, mille me kuskilt planeedi seest sügavikust või vanadest varemetest avastasime) suurt punast sarvilist olendit, kes meenutas mulle Dr. Who ühest osast seda suurt Saatanat. Tundus, et niisama religiooniga tegemist polnud, see olend oli mingitpidi ka reaalne.
Võtsime oma missiooni käigus planeedilt kaasa igasugu näidiseid - taimeid, loomi, pinnast...ja lõpuks vist ka paar inimeselaadset elusolendit. Läksime läbi lõhe oma päiksesüsteemi tagasi ja naasime Maale.
Seal aga läks midagi natuke valesti. Korraga läks taevas punaseks, sinna tekkis
hiiglaslik selle sarvilise olendi kuju, kes meile midagi ütles, siis nägime taevasse
tekkivat mingit...koodi, nagu numbrite ja tähtede ja teiste sümbolite lühike jada. Mõistsime, et olime mõtlematult salapäraselt planeedilt ka mingi ürgkurjuse kaasa toonud.
Teadlased uurisid meie toodud näidiseid. Veidi aja pärast tuldi aga meie juurde ja öeldi, et oleks kindlasti vaja projekt katki jätta ning seda lõhet mitte enam uurida.
Mäletan, et olime pettunud ja nõudsime põhjust. Teadlased paistsid seepeale kuidagi...hirmul ning üks neist ütles poolhääli, et see ei saa õige asi olla. kui
küsisime, miks, vastati meile: "Kuna need teie näidised (vist taimed vms)...on vanemad kui meie päiksesüsteemi Päike." Sel hetkel hakkas meil kõigil ootamatult kõhe, tundsime, et võib-olla olime tõesti komistanud millegi palju suurema otsa, kui olime osanud oodata. Millegi otsa, milles ei oleks tohtinud sobrada.

-------
Läksime ühte suurde saali, mis meenutas võimlat. Seal seisid seinte ja tribüünide/trepiastete peal Full Metal Alchemisti militaarmundritesse riietatud noormehed ja laulsid meile Mermaid Melody Pichi Pichi Pitchi mitmehäälselt, nagu koorilaul.

-------
Infiltreerusin mingis fancys mõisas/vanas-endises lossis, sest seal toimuval oli midagi mäda.
Majaperenaine (kes siiski polnud maja omanik, ainult korraldas asju seal? ilmselt
pettusega need õigused saanud) võttis mu sinna tööle. Majas oli palju väikseid lapsi (kas omamoodi heategevusasutus? orbudele?) ja ka palju noori (abilisi? vabatahtlikke?).
Mul oli teooria, et perenaine tegeleb mingi okultse jamaga ning kavatseb lõpuks lapsi selle jaoks ära kasutada. Aga kahjuks polnud mul tõendeid.
Ühel ööl magasime kõik ühistoas, mina olin just üles tõusnud, et minna maja uurima, kui korraga kostus allkorruselt mingit kära, karjumist ja mürgeldamist. Paljud ärkasid üles, abilised keelasid turvalisuse huvides lastel ruumist välja mineku. Kui me asja kontrollima läksime, tormas meile trepil äkki vastu mingi...musta söestunud naha ja pika sabaga elukas, kelle sisikond põles/hõõgus nagu laava. Ta tegi suurte teravate hammastega suu lahti, tõi kuuldavale metsiku kriiske ja kadus siis suurte hüpete saatel maja sügavustesse.
Olime kõik väga šokeeritud. Järgmisel päeval tegi perenaine paar uut reeglit, mis
piirasid liikumisvabadust (üksi ei tohi kuskile minna, koos abilisega alati, ei tohi
majas igal pool enam käia). Ise ütles ta, et see on laste kaitseks, kuid mul oli
miskipärast tunne, et tal on mingi varjatud motiiv.
Veider oli see, et paar päeva hiljem elaja-intsidendist leidsime ühe majas töötanud mehe (aednik?) laiba. Tal olid ikka veel tööriided seljas, kuid näis, et ta oli surnuks pussitatud. Mõrvarelva kuskil polnud. Miskipärast aga üritas perenaine levitada juttu, nagu oleks müstiline elukas ta tapnud.
Nüüd oli asi veel tõsisemaks muutnud. Olin kindel, et keegi tahab siin majas midagi
varjata, kuid tal on vaja, et lapsed ja abilised ikka majas oleksid. Üritasin ise majas märkamatult liikuda, et asja tuumani jõuda, kuid tundus, et nüüd olen ka ise perenaisele silma jäänud. Ta kutsus mind oma kabinetti ja pakkus suhkruse häälega mulle ametikõrgendust (mis sisuliselt oleks talle andnud minu üle suurema kontrolli).
Pakkumine oli ahvatlev, aga ma ütlesin, et olen oma praeguste ametitegagi rahul ja
keeldusin. Pärast minu lahkumist kutsus ta paar teist abilist kabinetti, ilmselt minu jälitamise ülesande andmiseks. Nüüd pidin eriti ettevaatlik olema.

Avastasin majast erinevatest kohtadest mingeid väikseid kahtlasi kirjakesi/sedeleid, kus peal kas arusaamatu tekst (ilma mõtteta) või mingid sümbolid. Kahjuks sai perenaine mulle jälile.
Korraks toimus ka "neljanda seina" lõhkumine: mul oli käes patakas mingeid lehti/pabereid, mida ma hakkasin uurima, kuid Sindbad jõudis kiirelt minuni, hakkasin neid ära peitma, aga ei jõudnud. Ta üritas mult neid võtta, pärides, mis need on, nägime mõlemad korraks, et see on mingi loo 350. ehk järgmine peatükk....ja siis vist mõistsime, et see võib olla seesama lugu, milles meie olime?
Kuidagi kohmetu hetk oli, sest mõistsime, et seda infot me küll mõlemad teada ei tohiks. Ma panin paberid ära ja ütlesin talle, et mis siis, kui mul on võime tulevikku ette näha. See oli bluff, aga kuna me olime järgmise peatüki leidnud, siis tahtsin ma seda kuidagi ära kasutada. Sindbad ei uskunud mind.
Ma ei mäletagi, milles mind täpselt süüdistati, aga mind pandi keldrisse kinni.
Millalgi märkasin keldris aga ühte ahju, mille juures oli söepann. Kui nägin aga, kuidas need olid paigutatud/asetatud, klõpsas üks mosaiigitükk nagu paika ning nägin justkui flashbackis, et ilmselt oli perenaine ise see, kes nende abil konstrueeris tuleolendi. Ja samas klõpsas paika ka teine tükk: kuna kelder avanes aeda, siis oli aednik ilmselt sattunud peale, kui perenaine kas asja korraldas või tõendeid kõrvaldas ja sellepärast ta tapetigi. Nüüd tundus kõik loogilisem. Sindbad tuli keldrisse ja hakkas mulle rääkima sellest, et ta võiks mulle kunagi õpetada suusatamist. Ütles, et kuigi mul on väiksed jalad, võiks ta mulle teha pikad suusad...mul oli suht wtf, aga millalgi sain aru, et äkki on temalgi
tekkinud mingeid kahtlusi ja ta tahaks minuga nendest rääkida.

-------
Mingi suur häärberilaadne maja (JÄLLE!)
Öösel mingi latiinoperekond otsis öömaja või tahtis sauna tulla, mina lubasin, aga pidin asja väga vaikselt tegema. Lõpuks üritasin neid välja ajada, aga nad ei tahtnud minna.
Maja hakkas ümber kukkuma, jooksime üle suure toa ukse poole, et enne välja saada.
Jooksime majast välja, seal oli rand ja natuke liivakaljusidluiteid. Keegi ütles mulle, et ma pean end selle luite taha peitma, et jänes mind üles ei leiaks. Pidin jänesega võitlema??

-------
Väga action-filmi laadne süžee XD
Üks meestest kammis omadega täitsa segi ja haaras relva. Kõik pidid asfaldile pikali heitma, aga siis tuli see mees minu juurde ja tiris mu püsti, karjudes, et mina olengi kogu segaduses süüdi, mis neil praegu toimub. Ja et nüüd pean ma nendega kaasa tulema.
Selgus, et tüübid tegelesid kas mingi inimkaubanduse või inimröövide või illegaalsete ravimieksperimentide või muu sarnasega. Mind viidi kitsast keerd-kivitrepist kuskile maa-alusesse keldrisse (mis meenutas kivitorni), ümber põlesid küünlad ja peale minu oli seal veel inimesi, kes kõik kössitasid hirmunult kuskil nurkades. Selleks hetkeks olin ma ise juba ka parajalt hirmul.
Seejärel nägin (nagu filmi vaatamisel) samal ajal kuskil mujal toimuvat. Oli möödunud päris mitu tundi, nägin kuskil politseilaboris toimuvat. Seal sebis närviliselt ringi üks doktorikitlis mees, keda olin ka oma kinnihoidmiskohas näinud, korjas oma asju kokku...ilmselt oli korruptsioon sööbinud päris kõrgele, sest hoones tundsin ära ühe politsei peakorteritest. Midagi oli nende plaanides ilmselt valesti läinud (kas uus "inimlaadung" oli liiga vara ja liiga pärast eelmist saabunud?) ja nüüd pidi mees kiirustama, et jõuda oma päristöölt "pikapäevarühma".
Nägin, kuidas ta kõndis kiirete sammudega heledat koridori mööda edasi, üritades hoonest välja minna. Siis aga kostis tema selja tagant vaikne, kuid kindel hääl, mis küsis "Ja kuhu sina nii kiirustades suundud?" Tüüp pidi peaaegu lakke hüppama, heitis pilgu selja taha, kuhu nüüd oli ootamatult ilmunud üks pikem, tumedas riietuses, tanksaabaste, tumepunaste õlgadeni juuste ja tumedate erksate silmadega mees. Doktor pomises "Ah, see oled ainult sina", ja hakkas edasi kiirustama. Punapea kõndis talle järgi ning küsis igasugu küsimusi stiilis "kuhu/miks sa lähed/kiirustad". Doktor suhtus temasse kui tüütusse kärbsesse, kuid oli näha, et ta on ka hirmul. Punapea rääkis talle justkui muuseas inimkaubanduse/eksperimentide juhtumitest, kergel toonil. Kuid siis tuli tema tooni...terast, metalset kõla ja ta ütles "Tead, mõni aeg tagasi kuulsin ma ühelt oma sõbrannalt huvitavat juttu selle loo kohta...isegi sinu kohta...ja nüüd on ta kadunud."

Doktor pöördus neelatades ümber, et küsida, mis naeruväärne jutt see on ja kuidas see temasse peaks puutuma....ja hakkas siis veel punapeale ütlema, et viimane ei ole isegi selle juhtumi uurimisega seotud, ta on nagunii mingi wild card, ketikoer, kes ei peaks haukuma, kui asi teda ei puuduta... kuid sel hetkel oli koridoris justkui hämaram, ainult punapea silmad hiilgasid ohtlikult. Ta astus doktorile lähemale, vaatas talle otsa ning ütles midagi stiilis "Seda uurin ma praegu mitteametlikult. See tähendab, et mul pole mitte mingeid piiranguid. Niisiis, tagasi minu sõbranna juurde. Ma arvan, et sa tead, kus ta on...ja kui temaga peaks midagi juhtunud olema, siis ei näe asi sinu jaoks enam üldse ilus välja."
Järgmisel hetkel olin jälle seal küünaldega kivikeldris, asja organiseerijad käisid
ringi, karjusid üksteise peale, tundus, et kõik ei lähe plaanipäraselt.
Siis aga kostus ülevaltpoolt mingit müra ja karjumist ning isegi tulevahetuse hääli vist.
Suurem osa meestest läks trepist üles asja kontrollima, paar tükki jäid meiega sinna. Mul oli ikka tõsiselt kõhe juba siis...olin näljane, väsinud ja mul oli külm.
Mõned hetked hiljem aga kuulsime, kuidas üleval mingi uks sisse löödi ja siis jooksusamme allapoole. Mingi erirühma moodi kamp jooksis sisse ja tegi ülejäänud röövijad kahjutuks.
Siis nägin trepist alla tulevat punapäist meest ja minusse voolas metsik kergendustunne, teadsin, et nüüd on kõik korras või vähemalt saab korda.

-------
Palju tube, mingid ülesanded, mida lahendama pidi. Nagu labürint, kui ühes toas oleva asja ära tegid, siis said teise tuppa/edasi minna. Kui feilisid või midagi valesti läks, siis võis sattuda nö "halba tuppa" või tagasi minna. Kadri, Martin ja Karl olid ka seal, mingi teema oli ka Ilmariga, kes polnud veel ühiskonnaõpetuse eksamit ära teinud.
Suur puust kaunistatud raamidega peegel.
"Nagu üks tark mees mulle kunagi ütles: iga exp võib olla hea exp."

-------

Jacek ja Sasha magasid minu köögi asemel olevas narivoodis, meie istusime vannitoa ukse ees ja mängisime lauamängu.

-------
Tšau-tšau koer, kes ainult putru sõi. Fotoalbumid ja pildid sellest, kuidas keegi laamat toidab peost.

-------
I osa - Mona juures kuskil salakeldris saunapidu.
II osa - Justin Bieberi kontsert (Disneylandis??). Saime tasuta piletid, aga keegi sokutas meie piletikotti mingi ohtliku asja (pomm?). Pärast sõitsime bussiga kaugemale, kiirustasime maha, aga siis meenus mulle, et kott jäi (ma ei tea, kuidas see võimalik oli, aga anyways) bussi piletikontrollimasinasse.

-------
Vestlus kellegagi, et poliitikud lõpetavad tegelikult oma tööpäevi varem, aga nad on netis (st hoiavad mingit lehekülge lahti), et raha jookseks.
Miskipärast olime veendunud, et poliitikud saavadki netis olemise eest raha ja kui nad seal ei ole, siis see ei tiksu.
Isa ütles selle peale "Ja see on ju pensioniraha neil."

-------
Kasispea lähedal mingi põgenikelaager ja mahepõllundus, eemal ridaelamurajoonid ja kruusahunnikud.
Õhtu hakkas saabuma, taevas olid tormipilved ja kogu põgenikelaager valmistus mingiks võitluseks. Tuli Tho ja ütles, et mul on vaja abi kutsuma minna, ilma "nendeta" me hakkama ei saa.
Ja korraga ma teadsin, kes "need" olid: teppide valduste tagant algas suurem järv(aga see oli osa merest?), mudane, vetikaid täis ja tumeda sogase veega. Ja nad tahtsid, et ma läheks sinna põhja mererahvalt/näkkidelt abi tooma. Teadsin, et neil on seal all oma kuningriik ja ka seda, et kui ma vee alla lähen, peaksin saama sealt hingata. Aga mind hirmutas hullult see pimedus seal vee all, see tundus lämmatav ja pahaendeline. Hakkasin paluma, et mina ei peaks minema seda tegema, aga öeldi, et kedagi teist pole.
Siis pakkusin välja variandi, et mu keha jääb maale, st ma saan kuidagi "unes" minna sinna, see oleks ka toiminud. Aga öeldi, et ma pean ise kogu kehaga sinna minema, muidu see ei pruugi õnnestuda, sest mererahvaga suheldes peab aupaklik ja ettevaatlik olema.
Nägin vaimusilmas nende kuningriiki seal vee all, natuke meenutas see Harry potteri neljanda filmi järvemaailma. (näkid olid aga õnneks ilusamad ja inimesetaolised)
Olin täitsa meeleheitel lõpuks ma nii kartsin minekut...aga aimasin ka, et kui kõik
tahavad ellu jääda, siis pole suurt valikut.

-------
Piraadikambad, kes üritasid lahendada ühes sadamalinnas mingit müsteeriumit. Olid mingid salapärased tormid ja udu, merel polnud enam turvaline olla. Ja selle keskmes oli mingi veider koletis, keda keegi tegelikult korralikult näinud polnud.
Ja Jack Sparrow oli ka seal probleemide keskel.
Mina olin lihtsalt ühe meremehe tütar, kellel poleks tohtinud kogu jamaga mingit seost olla...(mäletan, et mõtlesin sel hetkel larbivõtmes, et mul peab olema mingi pidepunkt, mingi huvitav asi..ja siis see ilmuski)...aga minu isa laev oli koos meeskonnaga hiljuti põhja läinud, kui mina veel pardal olin. Mingi ime läbi olin ma ellu jäänud ja võisin nüüd ainsa tunnistajana rääkida, et olin koletist näinud. See meenutas suurt merelohet, mäletasin, et läbi udu tulid kaks suurt hiilgavat silma ja meeletu kriise. (jälle larbimõtlemine: oh kui lahedalt see koletis tehtud on, huvitav kuidas GMid niimodi selle silmad said hiilgama panna)

-------
Geki juures (Toompst) elamine (jälle), korter suurem ja mitmekorruseline, mõned uksed viisid uhketesse saalidesse (a la kadrioru loss vms baroksed lossid).
Ooperiteater (ühest uksest sai vist sinna), ema viis mu sinna, mitmendat korda vist, sest ma mäletasin, et olen seal varem olnud: nägin kõrgete (kohati veidi viltuste) astmetega marmortreppi ja oigasin juba et issand jumal, jälle see trepp, eelmisel korral ei saanud ma siit üldse korralikult üles. Mul oli mingi kreemikas pikk kleit (selline ballikas), millega ma siis üritasin trepist üles vinnata end (justnimelt vinnata, sest avastasin, et need astmed olid mulle umbes vööni, mõtlesin et kuidas teised külastajad küll nii kergelt üles saavad). Ei saanud ja ei saanud, kuni lõpuks vist tuli üks noormees (ka ooperikülastaja), kes pakkus naeratades abi ja siis vist tassis mu süles üles sealt XD

-------
Mingi metsas ringijooksmine. Vin Diesel oli mingi...seikleja? Või lihtsalt karm karastunud metsamees? Igatahes oli tema meiega koos ja aitas. Samas jooksis tema ise ka vist millegi&kellegi eest ära, st äkki ta püüdis end seal inimväheses kohas varjata.
Öine pilt, kus tumeda metsa vahelt tulevad joostes hundid, V.D jookseb nende eest ära või püüab neid kuskile lõksu juhtida.
*
Metsas (võib-olla isegi samas) asus suur kivist kindlus, mille lähedal/kõrval
kiirevooluline jõgi. Viibisime kindluses (nagu mingi larp või taaskehastamisvärk), meie leer üritas parajasti teiste sõdalaste rünnakuid tagasi tõrjuda.
Korraga jooksin miskipärast lahingu poole, aga siis pöörasin jõe äärde. Jooksu pealt katkestas mind keegi selline suur viikingilaadne mees, kes käskis mul kohe
tagasi minna, sest siin on ohtlik. Mina aga jooksin oma pikkade patside lehvides (valge linane seelik, punased paelad juustes) ikka edasi.
Millalgi nägime jõe teisel kaldal mingeid pensionäre grupis jalutamas. Hämaras nägime pärast puude vahel jões madalas ka väikseid lapsi, kellel olid madrusesärgid ja kes liikusid mööda jõekallast edasi, hoides midagi käes.
Jões oli ka mingi vetevaim. Äkki ma läksin temaga mingit diili tegema sinna vee äärde?

-------
Pantvangidraama metsatuka lähedal, kivimüüri ääres.
*
Lõkkeõhtu kuskil metsas.
Kunagi varem olin ma kohanud või teadsin, et selles metsas elutseb kuskil suur rääkiv hunt. Mul oli nagu mälestus, et seisan selle hundiga silmitsi ja kuuvalgus paistab tema sinakashõbeda karva peale.
Sellid lõkke ümber muutusid aga väga ärevaks, kui keegi selle jutu üles võttis. Nad hakkasid väga kartma ja arvasid, et meil on seal ohtlik olla. Üritasin neid ümber veenda, aga nad läksid täiesti endast välja, kui valgussõõrist veidi kaugemal puude vahel justkui mingi saba vilksatas. Püüdsin seletada, et hunt ei soovi halba ja tahab võib-olla meiega lihtsalt koos istuda, aga poisid olid hirmul ja tahtsid minema joosta.
Siis äkki ilmus hunt kuskilt meie ette, poisid hakkasid põgenema, aga siis ütles hunt äkki ise, et teda ei tasu karta ja ta tuli lihtsalt siia, et vaadata mis me teeme, meil tundus lõbus olevat.
Pärast (kuigi poisid natuke uskumatute nägudega) istusime kõik koos uuesti lõkke ümber, hunt ka ringis. Natuke oli sellist kohmetut vaikust, aga siis hakkas hunt jutustama meile metsast ja kuulsime veel palju nii huvitavaid lugusid, et poisid unustasid oma hirmu ja mõne aja pärast olid hundi täiesti omaks võtnud. Naersime koos, teised hakkasid uuesti tantsima, mina ja hunt aga vaatasime üksteisele otsa ning olime rahul, et kõik hästi lahenes.

-------
Nagu mingi filmisüžee.
Noor poiss (13, 14 või 15?), kaitsevaimud, maagia:
Poiss üritab mingi rituaali läbi endale kaitsevaimu kutsuda, aga midagi läheb nihu.
Rituaaliõpetuses on kirjutatud, et kokku on umbes 7-8 vaimu, kelle hulgast võib kutsuda. Üks pidavat olema ideaalne, vooruslik ja puhta meelega kaitsja....kuid tekstis mainitakse ka ühte, kellega ei tohiks üldse tegemist teha (selline ohtlik, kahtlane, pool-psühho).
Midagi läheb valesti ja nüüd on olukord, kus see, kes kaitsma pidi, tahab poissi tappa (ta oli salaja tegelikult juba sisimas korrumpeerunud, aga nüüd paisati see taint kõik temast välja) ja see ohtlik tüüp on nüüd lepinguga seotud teda kaitsma.
Oi, nojah...nüüd läks küll veidi nihu.
Ohtlik tüüp ütleb poisile: "Vaata, mul pole inimeste kaitsmisega kogemusi. Alati on vastupidi olnud. Aga kuna meil pole erilist valikut, siis eks lihtsalt...improviseerime."

-------

Toimus kas maailmalõpp või tulnukate invasioon. Paanikas inimesed tunglesid Yamagata Ülikooli keskristteel, nõudsid informatsiooni ja muretsesid. Taevas oli kurjakuulutavaid pilveid täis, linna poolt paistis siia liikuvat hiiglaslik punakas kaheksajalg.
Ja kogu selle segaduse keskel seisime mina, Sasha ja veel 2 inimest ning tegime üksteisest reidikaid ja grupipilte.

-------
Mingi koletiste-jama Tallinnas (aga samas oli see maailm nii segunenud, et see võis vabalt olla ka mõni muu linn, kus on sarnased maamärgid).
Mina ja veel mõned tüübid (mingi närviline arvutigeenius, üks pahur tsundere-tüdruk, keegi kompetentne militaartüüp vist ka jpt) uurisime ühe teadusliku eksperimendiga seotud mõistatuslikke juhtumeid: keegi käis ja tappis eksperimendi erinevate osade läbiviijaid, tavaliselt oli siis kui meie kohale jõudsime, juba liiga hilja või tehti asja nii meisterlikult, et meie sealoleku ajal leiti võimalus vastav isik maha koksata.

Vahepeal läksid asjad selles mõttes halvaks, et meid ennast hakati juba mõrvades kahtlustama (kuna me olime alati seal kohas, kus kuritegu oli just toimunud/toimus).
Üks säärane juhtum oli ühe taimekasvataja labor/korter, mis asus ühe hoone viimasel korrusel. Kasvatas taime, mis nõudis vist kasvataja verd. Uurisime tema laborit, tüüpi ennast enam polnud, taime ka mitte. Ühest kõrvalruumist leidsime kinniseotult ühe tema abilise, kes rääkis, et mingid tüübid olid tulnud ja teadlaste kaasa viinud. Saime tema arvutist mingeid salafaile, mida meie arvutitüüp pidi kiirelt kopeerima ja siis arvuti mingi viirusega ära chrashima, aga meile oli juba jälile jõutud ja trepilt kostsid kurjakuulutavad raskete militaarsaabaste sammud. Jooksime teist sissepääsutreppi mööda alla, kuid mina avastasin millalgi, et mul ei ole enam kingi jalas ja jooksin neile järgi. Teised kiirustasid mind tagant ja ma jõudsin vist just ukse enda järel kinni lüüa ning trepist (mis miskipärast selline suur hall betoonmaja paraadtrepp) alla liduda.
Seejärel nägin olukorda veidi vastaste seisukohalt, neil oli seal paar endist militaartüüpi/võitlejat, mingid psühhod, üks roosa kitliga mees...ja keegi neist leidis ühe meie tüübi telefoni kuskilt põrandalt. Seal oli päris palju vastamata kõnesid, üks tüüp veel vilistas, et ou, me tunneme ikka väga huvitavaid inimesi, kui avastas, et Dante (Devil may Cryst) oli meile umbes 7 vastamata kõnet teinud, lisaks oli kõnesid Lady'lt ja viimane miskipärast Andralt.

-------
Kaks viikingi/barbariklanni, kes osaliselt omavahel vaenujalal (või oli vaherahu, aga väga habras). Jõgi nende linnade/elukohtade vahel, mäletan sellest üle ujumist öösel pimedas, et keegi ei märkaks. (Läksin "oma" poolele tagasi?)
Keegi oli undercover teise klannipealiku pojana (tegelikult oli see poeg kuskil õnnetult surma saanud, aga see ülem lasi meil nii teha, sest ta tahtis ka rahu sõlmida pikemaks ajaks).
Itaalia restoranide moodi söögikohad olid nendes "linnades".


**********************

Vot sellised alateadvuse-killukesed külastavad mind öösiti.
(Ja ühtlasi õnnitlen siinkohal neid, kes selle lõpuni viitsisid lugeda XD)

Oyasumi, kallikesed.

(vaatame, mis mu mõttekino mulle seekord ette söödab)

Õhtust.

Nüüd on üks pikem pingutusetapp lõpuks läbi. Mõtlesin, et saan nüüd veidi vabamalt võtta enne kui ametlik eksamiperiood ülikoolis kätte jõuab, aga kalendrisse vaadates on suurem osa aega end jälle täis planeerinud. Oh kaev.

Eelmisel pühapäeval käisin Sendais, et sooritada jaapani keele tasemeeksamit. Selle nimel olin pingutanud mitu kuud, täitnud iga päev kordamisvihikuid, koostanud sõnadenimekirju, teinud prooviteste ja mida kõike muud veel. Õppeperioodil oli nii helgemaid kui tumedamaid hetki...alguses lihtsalt ülesannete tegemine ei olnud üldse hull, aga kui mõned nädalad enne eksamit proovitestid korraliku ajaarvestusega ette võtsin, nägi asi natuke kurvem välja.

Olin ostnud paksu õpiku, kus oli kokku 2 proovitesti, mõlemal 3 osa (kirjutamine, lugemine ja kuulamine). Ühel kolmapäeval tegin esimese kirjutamise&lugemisosa ja langesin selle tulemustest musta masendusse. Ma olin arvanud, et läbisaamiseks vajaliku miinimumi ikka kätte saan, aga... kirjutamine 44/60st ja lugemine 45/60st(läbisaamise miinimumpiir mõlemal 48). See tuli tõesti šokina, esimest korda mõistsin, et võib-olla olen end üle hinnanud. Eks ma siis nutsin ühe õhtu (muidugi suutsin Jaceki põhjalikult ära ehmatada, kui ta mulle helistas), otsustasin et valan kogu oma pettumuse siis välja ja homsest alates hakkan veel tublimaks ja töötan rohkem. Sest allaandmine ei olnud variant. Põhjas oli ära käidud, edasi võis ainult ülespoole roomata.

Õppisin veel, tegin teise proovitesti (mis läks õnneks paremini, aga ma ei lubanud endale mingit lõdvakslaskmist) ja läksin veidi parema enesetundega lõpueksamile. Koht, kus eksam toimus, oli väga kena rohelise ümbrusega ülikool, ma nägin vist esimest korda nii palju välismaalasi korraga koos siin XD

Kokkuvõtteks: kirjutamisosa (kanjid, sõnavara ja grammatika) oli lihtsam kui ma arvasin, kuulamisosa üllatavalt kerge, aga lugemine....selles pole ma üldse veendunud, et läbi saan. Kirjutamis- ja lugemisosa olid koos, alustasin testi nagu tavaliselt, märkides vastused kõigepealt küsimustelehele ja kavatsesin lõpus kõik vastustelehele ümber kirjutada. Kui olin umbes 4 lehekülge niimoodi jätkanud, avastasin järsku, et kõik lähedalistuvad inimesed märgivad vastused otse vastustelehele. Sel hetkel haaras mind hirm, et äkki ei tohigi küsimustelehele ühtegi kriipsu teha, kustutasin kõik ära ja kirjutasin vastustelehele ümber. Sellega kaotasin ma muidugi veidi aega, aga see polnud kõige hullem. Hull oli hoopis see, et läksin sellest veidi ähmi täis ja tekkis tunne, et mul ei jätku üldse lugemise jaoks aega. Vastused tundusid lugemisosas ka kõik ühesugused...lõpuks sain kõik küsimused küll korralikult vastatud, kuid mul ei jätkunud aega neid üle kontrollida.

Igatahes, nüüd on see läbi, tulemused tulevad septembris ja ma ei pea selle peale rohkem mõtlema. Õnneks.

Selle suve jooksul olen jõudnud juba kolm korda kirsse korjamas käia. Yamagata prefektuuri kirsid on üle Jaapani kuulsad, neil on siin suured istandused, kus saab suure kambaga lihtsalt korjamas-söömas käia, muidugi mõistliku tasu eest.
Käisin kõigepealt teiste välisõpilaste ja kooli rahvusvahelise suhtluse klubiga. Ilm oli ilus ja kirsid maitsvad, aga kahjuks oli koht inimesi nii täis, et kohati tekkis klaustrofoobiline tunne XD
Teist korda läksin oma võõrustajaperega (ema, isa ja 2 nooremat tütart, kaksikutel oli kooliga seotud kohustused kahjuks) kuskile privaataeda, tutvuste järgi oli ema saanud loa seal tasuta korjata. Sellel päeval sadas, kuid õnneks olime kilekatuse all.
Kolmas kord oli vast kõige huvitavam: kuna mina ja Jacek käisime mõned nädalad tagasi Yu-sensei palvel Lion's Clubi hooaja lõpukoosolekul esinemas (mina laulu&kõnega, Jacek oma nankindamasudarega), siis saime seal tuttavaks ühe klubi liikmega, kes tegeleb põllunduse ja muu sellisega. Sagae-san kutsus meid samuti kirsse korjama ning viis meid enne isegi ühte peenesse restorani sööma. Selleks ajaks oli Jaceki tailannast tüdruksõber Tanya ka siia jõudnud, seega käisime kolmekesi. See oli tõesti tore kogemus...pisike armas kirsiistandus, enne kaunis söögikoht ja väga maitsev-tervislik jaapani stiilis lõuna ning tagatipuks saime kogu oma vaeva eest veel veidi korjamistasu ka XD

Ja mäed....veendun aina uuesti, et Eestisse tagasi pöördudes hakkan kindlasti mägesid igatsema. Alguses ei avaldanud nad mulle erilist muljet, pigem võõristasin, kuid nüüdseks olen neid tõesti armastama hakanud. Linna piiril kõrguvad rohelised hiiglased, käänulised mägiteed, bambusesalud ja astmikpõllud...neid vaatepilte ei unusta ma kunagi.

Nüüd on juba osaliselt tunda, et oleme siin päris kaua viibinud. Välisõpilaste vahel on toimunud väiksemad hõõrdumised, mõned tülid ja veidike on olukord siiani pingeline. Püüan olla neutraalne ja vahendada inimestevahelisi suhteid nii hästi kui suudan, aga loodan siiski, et lõpuks suudetakse ära leppida.

Jõudsin lõpuks valmis kirjutada ka Fyerellali kroonika (arvutasin, et mul kulus selleks kõigest umbes 9 kuud XD). Ohjumal, see oli võimas emotsionaalne laks, nii kirjutamine ise kui valmis (18 lk) asja lugemine. Pisarad tulid päris mitmel korral silma. See larbisari, maailm ja eelkõike Nira tegelane on mulle nii tugevalt südamesse jäänud...

Jaapani kultuuriloengu raames oleme teinud päris huvitavaid asju. Mitu korda zen-meditatsiooni, teist korda templis käies tegime ka väikse esinemise, kus Jacek kogus raha üleriigilisele nankindamasudare võistlusele mineku jaoks ja mina lihtsalt laulsin ja olin ilus XD Esitasin eesti keeles Loreley'd, religioosse taustaga lauluna "Oh Jeesus, sinu valu" esimese salmi (jah, mulle tõesti meeldib see viis) ning lõpuks ka YUI "Sea". Üllatuslikult sain ka mina väiksed tänuraha-ümbrikud...lugesime Jacekiga ühikas need kokku ja pidime üllatusest peaaegu ümber kukkuma: kokku saime mõlemad 11 000 jeeni 0.0

Lisaks olen nüüdseks ära proovinud kendama-mängu: seal on puust tokk, mille küljes nöör ja pall. Palli püütakse erinevate ümmarguste platvormide ja ühe tera otsa... kuigi mina selles väga osav polnud, suutsin vähemalt ühe korra kõik tehnikad õigesti teha.
Teine tore kogemus oli slipper-takkyuu ehk lauatennis sussidest reketitega XD
Jaapanis on see päris tuntud ala, isegi animetes olen mitmeid kordi näinud, et kuskile reisile minnes ryokanis peatudes mängitakse enne onsenisse minekut kindlasti ka slipper-takkyuu'd. Osalesime välisõpilaste ja kultuuritunnis käivate jaapanlastega ülemaailmsel meistrivõistlusel (ülemaailmseks tegi asja muidugi see, et Yamagata ülikooli välisõpilased seal olid XD), kuid ega keegi meist eelvoorudest kaugemale ei pääsenud. Üks jaapani poiss sai küll korra edasi, aga siis pidi tugevamatele vastastele alla vanduma. Täitsa lõpp, kui tugevad on selles mängud jaapani vanamehed...alustati neljastes gruppides, kust kõige parem edasi sai, meie grupis oli parimaks üks naljakas jaapani vanamees. Jeebus, kui kiiresti ja intensiivselt ta mängis... Grupis oli peale tema ja minu veel Amy ja üks tundmatu jaapani tüdruk, ma sain isegi mõned punktid sisse kõigi vastu mängides. Aga mäng oli sellegipoolest väga lõbus ja nauditav.

Väikseid tähelepanekuid:

* Olen veidi tegelenud ka oma lõputööga: printisin raamatukogus u 70 lehekülge jaapanikeelset teksti eri raamatutest (onmyodo ja Abe no Seimei kohta), nüüd on jäänud veel teha viimane valik nimekirjast, mida Miyu mulle jaapani amazonist tellida võiks.
*Mul on kasvav sõltuvus instant-yakisobast (nuudlid, mingi eri kaste, kapsatükid jms). See pole ilmselt kõige tervislikum, aga see on kiire valmistusajaga ja oi-oi kui maitsev =D
* Arvasin veidi aega tagasi, et mu toa õhukonditsioneer on katki (mis on praeguste palavate ilmadega täiesti katastroofiline). Külma õhu asemel puhus see kas kuuma õhku (nagu talvel) või ei puhunud üldse midagi. Mariko-san kutsus lahkelt elektrooniku, kes minu tuppa jõudes vajutas ühte nuppu ja ennäe imet! Masin polnudki katki, ma lihtsalt ei osanud puldil õigesse kohta vajutada.
* Vihmaperiood on enamjaolt möödunud, oleme korralikult vihma saanud (mõnikord ka siis, kui väljas on 30 kraadi sooja), kanji vaheeksami päeval panin vihmaga selga oma pisikese musta kleidi ja kõrge säärega mustad kummikud ning tundsin end suurepäraselt XD
* Jaapanlastel on komme muna suhkruga magusaks teha 0.o Seda kohtab väga erinevate toitude juures...ma ei saa küll aru, miks see vajalik on. Maitse pole niivõrd hea.

*Tõestasin, et jaapani neiude rinnapartiid ei ole just kõige suuremad. Teadsin juba varem, et poodides müüdavad rinnahoidjad on suurel määral pehmendusi täis topitud, aga täna, kui ise esimest korda siit pesu ostsin, sain sellele kinnituse. Esimene korv/suurus, mis mulle normaalselt selga läks ja veidi kitsas polnud, oli D korv. Olukorra absurdsusest tekitatud naeruhoost üle saamine võttis aega.
Nüüd mõistan vähemalt, miks üks Jaceki töökaaslane, kes mind ükskord ühikast lahkumas nägi, iseloomustas mind märksõnadega "blond ja suure partiiga". Isegi mu võõrustajaema täheldas seda yukata-proovimisel XD


Ma lihtsalt pean rääkima veidi LC esineminest. Ega ma väga sinna minna ei tahtnud, aga Jacekil oli vaja raha koguda ja Yu-sensei ütles, et mind ikka väga tahetakse sinna oma võidukõnet lugema ja laulma. Mõtlesin, et kuna see on koosolek, siis on asjad enam-vähem korras ja mul ei tarvitse jälle pealetükkivate jaapani vanameestega tegeleda, kuid kahjuks ma eksisin.
Amber tegi jälle mulle meigi/soengu/küünehoolduse, pluss sain selga tema ilusa beežika kleidikese. Nägin sellega välja nagu haldjas, ma tahan kindlasti endale kuskilt sarnase kleidi hankida. See vist oligi õhtu juures kõige parem: vähemalt tundsin ma end tõesti ilusana.

Olin vist peaaegu ainus naine ruumis. Koosolek toimus ühes hotelli konverentsisaalis ja selgus, et sellega kaasneb ka pidu/õhtusöök/alkohol.
Suht lihatüki-tunne oli jälle, eriti kui juba enne ürituse algust purjus olev Yoshida-san (mees, kelle paljast juuresolekust mul vastikusevärinad tulevad) tuli rääkima, kuidas talle ikka meeldivad blondiinid. Istusime, kuulasime kõnesid, riietasime Jacekit (meeste tualetis, mina passisin suurema osa ajast väljas XD). Tema etteaste ajal oli pidu juba täies hoos, ta pidi tõesti pingutama, et end kuuldavaks/nähtavaks teha.
Minu esinemine oli...huvitav. Ega kõik kogu aeg ei kuulanudki, räägiti/naerdi omavahel, kõik olid juba suht purjus. Sain esitada ainult ühe laulu ("Nii vaikseks kõik on jäänud") ja poole oma kõnest kuni laulu lõpuni (plaanitud oli terve kõne ja üks laul veel), sest aeg hakkas otsa saama. Pärast küsiti veel küsimusi, Yoshida-san tuli väikse annetusega, põlvitas minu ette ja soovis musi saada. Õnneks tuli selle peale saalist kaebusi ja surusin tal hoopis kätt. Sel hetkel suutsin edasi naeratada ainult selle najal, et kujutlesin, kuidas mu isiklik ninja Rait tallle lõuahaagi virutab või midagi sellist XD
Õhtu lõpus moodustati klubi traditsioonide kohaselt käest kinni ring ja lauldi mingi lauluke. Y-san tuli meie juurde, võttis mul käest ja hakkas saali teise otsa viima, mina reageerisin kiiresti, haarasin kõrval seisva Jaceki käest ja ütlesin, et nii, sina tuled nüüd ka minuga kaasa :P
Osalesin ka kivi-käärid-paberi-turniiris.
Ürituse käigus räägiti mind ära osalema (jälle! neetud küll...) mingil tuntud tele-lauluvõistlusel augusti alguses. Ma ausalt öeldes ei viitsi enam eriti selliseid asju teha, aga...eks vaatame, äkki saan kuulsaks XD

Kogu asja suurim pluss oli nunnu õhtujuht-organiseerijanoormees (või mees, 32-aastane), kes püüdis meid igati aidata ja päästis mu lõpuks galantselt, kui mingid vanamehed jälle minuga rääkima tulla tahtsid: ta lihtsalt võttis sujuvalt toolilt mu asjad, suunas mu ukse poole ja ütles teistele, et kahju küll, aga me tõesti peame nüüd minema hakkama XD Jacek väitis küll pärast, et tema meelest oli see tüüp gei, purustades sellega minu lootused.

***

Nanokamachil on väga tasemel jaapani maiustuste pood-kohvik. Käisime Ayumiga seal mingit jäätise-maiustust (anmitsu?) söömas. Koha jaapani stiilis interjöör moodustas huvitava kontrasti euroopaliku klassikaline rahuliku viiulimuusikaga.

Ja mul on jälle mingi võnkeparanoia. Kui see nüüd tõeks osutub ja keegi jälle minusse liigselt kiindunud on, ületab see nähtus(probleem?) juba mitmekordselt riigipiire.

Praegu on ilmad jätkuvalt nii palavad, et minusuguse põhjamaa tüdruku jaoks läheb asi juba liiale. Kogu aeg 30 või üle selle, kohati kuum vihm ja niiskus...bläääh. Ei saa enam tekiga magada, isegi õhuke lina ja öösärk on liiast. Ja ärgates olen juba üleni higine. Vähemalt ütles keegi, et võimalikult väheste riietega magamine pidavat tervislik olema.

***

Millestki tahtsin ma veel rääkida....ahjaa! Ma sain endale paar päeva tagasi ilusa yukata ehk õhukese suvekimono. Võõrustajapere ema tundis ühte väikse erapoe (selline armas pisike poeke, müügisaalist viib uks otse pere majapidemisse) pidajat, kelle juurest sain üliodavalt peaaegu täiskomplekti (yukata, vöö, vöölapatsi ja kingad) ainult kotike ja juuksenõel on puudu. Lisaks pakuti meile süüa, jäime sinna rääkima mitmeks tunniks. Ja ma sain lõpuks ometi papile jaapani tikutopsi koos tikkudega! Hakkasin juba arvama, et see on lootusetu üritus.

Eile käisin oma acapella-grupiga viimast korralikku pidu pidamas. Õnneks said kõik tulla, istusime Eno (keda ma tema suve-imagoga üldse ära ei tundnud, tal oli enne kogu aeg müts peas, aga nüüd nägin tema juukseid ka XD), Mama ja Gussoniga ühes yakiniku-restoranis, õhtu lõpetasime karaokes. Kuna Eno ja Gusson on nüüd ülikooli teistes linnakutes oma teaduskondadega, ei ole meil enam eriti võimalusi üksteist näha, seega otsustasime vähemalt korra enne minu kojuminekut veel kohtuda. Sellest õhtust jäi üks väga kena mälestus, karaokes suutsime valida peaaegu kõik laulud sellised, et koos kaasa laulda saime.
Nad on ikka nii toredad ja kallid inimesed...mõtlesin korraks, et võib-olla oleks pidanud Enole ütlema, et ma temasse umbes pool aastat armunud olin, aga ei tahtnud vaesele noormehele mingeid ebavajalikke kohmetushetki põhjustada. Vähemalt sain teda lõpus kallistada ja ta saatis mulle tänusõnumi (kus sisaldus ka soov/käsk, et ma siis, kui yukatat kannan, talle kindlasti sellest pildi saadaks XD)


Päeva hämmeldushetk: Ma ei saa aru, kuidas Tutuanna pesupoe töötajad suudavad päevad läbi ABBAt kuulata. Iga kord, kui ma seal käin, käivad samad laulud. Mina läheks paari nädalaga hulluks, kui peaks kogu tööpäeva ainult ABBAt kuulama XD

***

Kohustuslikus korras panen siia ka uute fb galeriide aadressid:

Summertime

Tsuyu (jpn k: vihmaperiood)

***

Vaatasime veidi aega tagasi Grahamiga "Katanagatari" lõpuni. Pean tunnistama, et kuigi see oli hästi tehtud lõpp, siis mulle absoluutselt ei meeldinud. Lõpuks olin nii ärritunud, et hakkasin juba teatud tegelasi sõimama. Kõik oleks jumala korras olnud, kui ainult....aga jah. Vähemalt saime nautida Shichika lahedust ja seda, kuidas ta paari minuti jooksul kõikidele vähegi tugevatele võitlejatele pähe tegi.

Hetkel tegelen "Kindaichi Shonen no Jikenbo" ehk ühe jaapani vana krimisarja ülevaatamisega, sest keegi hea hing on kõik (vähemalt 2,5 hooaega kolmest) osad ingliskeelsete subtiitritega juutuubi üles pannud. Tegelikult peaks tegelema homse kultuuripeo jaoks musta hundi tegemisega, aga...küll seda ka jõuab. Kell on kõigest 11 öösel XD

Sarjade vaatamisest veel niipalju, et tasemeeksamiks õppimise ajal oli mul tõsine keskendumismure, kuna käis ühe minu lemmik j-drama BOSS teie hooaeg. Oeh, ma nii armastan seda sarja...ainuke teise hooaja miinus minu jaoks oli see, et nad Toda Erika tegelast seekord peategelaste hulka ei võtnud...samas on teda siiski piisavalt paljudes osades, seega väga nurisemiseks põhjust pole.
Aga tegelased säravad oma endises headuses. Nodate on sama sujuv ja lahe, Hanagata nunnu, Katagiri ikka selline armas lontu (ja väga džentelmenlik, pidevalt näen, kuidas ta juba alateadlikult üritab kaitsta/varjata tiimi naisliikmeid ohtlikes olukordades) ja Boss ise lihtsalt vaimustav. Mulle tundub aina rohkem, et tegelikult sobivad Nodate ja Boss ka eraelus kõige paremini kokku, nad mõlemad on lihtsalt nii põikpäised, et ei taha seda tunnistada XD

Ja mulle väga meeldib, et nad seekordsesse algusklippi sellise glamuurse võitlusstseeni sisse panid (mille pikem ja sama lahe edasiarendus on ka ühes lõpuklipis)...super. Mul oli väga tugev fangirl-squeal-hetk, kui Nodate tuli, selle uue oranžis kleidis tšiki võitluse üle võttis ja väga stiilselt vastastega 1-0 tegi. Samas ei jää see alla ka esimese hooaja OP-le. Meenutan, et algusklipi lahedus oligi tegelikult see, mille järgi ma otsustasin sarja vaatama hakata.


Muusikast niipalju, et...seekord polegi uut muusikat eriti XD
Tahan augusti lõpus enne äraminekut veel Tokyosse flumpooli kontserdile jõuda...ja nende uus singel, mis varsti välja tuleb, on vähemalt eelklippide järgi otsustades väga hea.

Suga Shikao on teinud oma loost "progress" ühe kena akustilise versiooni, lisaks meelib mulle ka "Tegami Bachi Reverse" introlugu "Yakusoku".

BOSS 2 üks tunnuslugudest, Superfly "Rolling Days" on selline mõnus funky jälle, kuigi "Alright!!!"i see ei ületa.

Ja imelikul kombel peab tõdema, et ma ei vaimustugi eriti Arashi uuematest lugudest. Ainult "Boom Boom" on enam-vähem. Kas ma hakkan vanaks jääma? Kas universumi loogika hakkab kokku kukkuma? Ei tea.

Igatahes, olge tublid. Mina suundun nüüd musta hundi kooke tegema.

あと一歩だけ、前に進もう =)

Märkamatult on suvi kätte jõudnud.

Siin on viimasel ajal kogu aeg 28 kraadi kandis sooja, päike paistab ja on parajalt palav. Vihma on ka sadanud, kuid mitte nii palju, et seda korralikuks vihmaperioodiks nimetada. Ma ootan hirmuga, et millal see korralik vihmaperiood kohale jõuab XD
Aga jah, soe on tõesti ja lubatakse, et läheb veel palavamaks ja niiskemaks. Ma ei tea, kuidas ma siis toime tulen, aga kuniks külmkapis jääkuubikuid teha saab ja minu konditsioneer töötab, peaks ellu jääma.

Olen jõudnud oma fb-galeriisid täiendada ja ka ühe täiesti uue teha. Kahju, et ma ei saa siia linkida kõiki neid pilte, kus mind sildistatud on, kuna nende seas on ka väga palju toredaid.

Kevadest suvesse

Summertime (uus)

***

Nüüd natuke minu hiljutistest tegemistest.

Tähelepanekud:

* Ostsime Jaceki ja Amberiga Sashale sünnipäevaks Avril Lavigne'i uusima cd&boonus dvd. Mõtlesime, et see oleks hea lohutuskink, kuna ta Avrili kontserdist Tokyos ilma jäi. Õnneks läks ost täppi, ta oli üliõnnelik =)
* Oskan nüüd teha lehtsalati-kurgi-paprika salatit, mille juurde Jacek soovitas panna ka caesari salati kastet. Tulemus oli väga nämm.
* Käisime mai lõpus kinos "Kariibi mere piraatide" neljandat filmi vaatamas. Kogu ettevõtmine tuli väga ootamatult, ma küll plaanisin millalgi suurema kamba kokku koguda ja koos minna, aga ühel õhtul teatas Amber, et tema ja Poko kavatsevad umbes poole tunni pärast seda vaatama minna. Võtsime Sasha ka kaasa (Jacek oli kahjuks tööl) ja läksimegi. Film oli täitsa hea, palju Johnnyt, ilus visuaalne pool ja muusika... Arvasin,et Penelope Cruzi piraaditšikk hakkab mulle rohkem närvidele käima, aga suht ok oli.
* Jaapani keele kirjutamise tunnis vaatame tihti multikaid. Siiamaani on mu lemmikuteks erinevad pingu-multikad, mille tegelasteks pingviinid (ja muud jääväljade-elukad), kes räägivad mingit pudikeelt. Need on alati väga trippy'd, pärast on selline ajumikserdamisetunne natuke XD
* Avastasin ühe grida-loengu märkmetest lause: „Peategelasel (mees) on nii kenad pikad jalad.“
* Nüüdseks on juba nii palav, et käin oma toas ringi kas pesus või kõige õhemas kleidikeses.
* Jaapani ume-shu (mingi ploomialkohol) maitseb jube läägelt. Või on asi lihtsalt selles, et tegemist oli 7/11 kaheliitrise konteineriga XD

2. juuni

Sünnipäev möödus täitsa edukalt, kuigi suurema osa päevast vihma sadas. Ma ei lasknud sellel end morjendada ja käisin natuke poodlemas.
Hommikul alustasin tähistamist sellega, et magasin mõnusalt kaua. Akna taga oli pilvine ilm, seega kohe välja minema eriti ei kutsunud. Vaikselt tuba koristades tuli päeva esimene üllatus (kingitus? XD): avastasin oma lauasahtlist, tegelikult isegi sahtli tagant kastist suure tüki mullikilet! Arvestades, et mul oli seda väga vaja oma kõnevõistluse trofee Eestisse saatmiseks ning olin seda pikka aega poodidest otsinud, tuli avastus nagu deus ex machina. Olin väga rahul.
Avasin kaardid/kingid, mis sinnamaani kogunenud olid, st uurisin läbi eestist saadetud suurema kotikese sisu ja tegin lahti eile Amylt saadud pakikese. Kodust sain palju magusat ja väga ilusad sünnipäevakaardid, süda läks kohe soojaks neid lugedes. Lisaks oli väikse karbi sees üks kaunis hõbekaelakee, mida ma esialgu pidasin mõneks perekonnareliikviaks ja ei julgenud isegi kätte võtta XD Amy paki seest ilmus suuuuur südamekujuline sünnipäevakaart (pilt sellest on ka ühes galeriis), mis jaotatud kuueks eraldi lahtriks. Istusin, lugesin Amberi, Sasha, Jaceki, Amy, Grahami ja Wira soove ning peaaegu tulid pisarad silma…see oli lihtsalt nii armas. Ja kõik kõige olulisemad inimesed olid seal esindatud.
Pärastlõunal suundusin Nanokamachile poodidesse. Kuna minnes oli ilm veel enam-vähem, läksin aja kokkuhoiu mõttes rattaga, aga kahjuks sadas tagasitulles korralikult vihma. Eks ma siis tulin, poekotid ja ratas käekõrval vihmavarju all kössitades koju. Jalad said ka läbimärjaks. Aga sellest polnud eriti midagi.
Lõunaks/õhtusöögiks sõin kiirnuudleid ja musta leiba, sest ei viitsinud midagi suurt kokkama hakata. Korraga lasti uksekella, läksin avama ja leidsin oma lävelt suure inimsumma, kes kõik mulle sünnipäevalaulu laulsid. See oli väga lahe üllatus. Sain kätte Jaceki, Amberi ja Sasha kingi (jänkumaiustused ja KÄEKELL!!), lisaks tõi hiina tüdruk Ou ka mulle palju nänni XD
Õhtul üritasin end veenda, et kuna mul on sünnipäev, ei peaks ma täna üldse midagi õppima, kuid homne kanji-töö rikkus selle plaani ära. Sellegipoolest jõudsin õhtu jooksul veidi laiselda, „Tears to Tiarat“ vaadata ja õnnitlustele vastata. Täitsa lõpp, kui palju nii fbs kui mujal soove oli, üllatusin päris korralikult. Mul on ikka vedanud. (Siin meenub, kuidas ema rääkis ühest „Heliseva muusika“ laulust ja selle ilusast mõttest.)
Enne magamaminekut tuli ka Jacek mulle õnne soovima, kuid lõpetas oma külaskäigu hoopis teistsuguse küsimusega. Ta päris, kas mul ja Grahamil on mingi „teema“. Seisin nagu üks suur küsimärk. Huvitav, miks kõik seda arvavad? Okei, me küll veedame palju aega koos, aga see on ainult sellepärast, et me oleme siin ainukesed suured animefännid ja saame nendel teemadel rääkida. Kinnitasin, et minu poolest pole mingit teemat.

3. juuni

Läksime suurema kambaga ühte mägimajakesse, et tähistada korralikult minu ja Sasha sünnipäevi. Jõudsime sinna kohale umbes seitsme paiku, kuid toitu saime tooma minna alles pool 11, kui saabusid mõned inimesed autodega XD Selle ajani oli meil ainult Poko toodud poola viin, Jaceki toodud poola kurgid ja Amberi Captain Morgani rumm. Õhtu jooksul kurtsid kõik umbes miljon korda oma tühja kõhtu.
Ilm oli väga ilus, saime Jaceki telgi isegi päris valges üles panna (me ei tea, miks ta telgis magada tahtis).
Koha ainsaks miinuseks olid suured putukahordid majas, eriti mingid haisu-mardikaid. Maja meenutas muidu sellist suurt ateljee moodi kohta, allkorrus oli üks suur ruum ja köögi/wc/pesunurgad, ülakorrusele (mis oli selline pooleldiavatud) viis trepp. Alguses pidime magama üleval (kus oli suurtes kogustes tekke-madratseid-patju), aga kuna sealt oli liiga umbne ja palav, siis otsustasime lihtsalt kogu vajaliku kraami alla tuua. Maja kõrval oli veel paar väikest abihoonet, näiteks kuur, kust me lõkke jaoks puid saime. Kuuris hõõgusid kuskilt tuleasemel veel söed, kahtlustasin, et kuskil seal taga oli mingi sauna- või tünnilaadne asi. Kogu koht ise asus mäest üles minnes ühe suurema künka peal, maja ees oli suurem plats (kus lõket tegime) ja puupalkidest trepp viis alla parkimisplatsile, kus olid spetsiaalsed kraanid mäevee võtmiseks. Autosid käis seal päris palju, seega järeldasime, et see spetsvesi on üpris popp seal ringkonnas. Mäetippu jõudsid kahjuks vist vähesed, päikesetõusu käisid seal vaatamas vist ainult Pak ja Adam.
Lõkke tegemine läks üpris vaevaliselt, lõpuks tegi peaaegu kogu töö ära Amber, kellel meist ainsana selles vallas kõige rohkem teadmisi oli. Pärast tegime lõkke ümber väikest ilutulestikku ehk hanabi'd, mis nägid välja nagu säraküünlad. Tundsin, et saan oma jaanitule-kogemuse vist ka kätte, kui poisid üle lõkke hüppama hakkasid XD
Keegi oli toas üles seadnud muusikasüsteemi, õhtul läks päris korralikuks tantsuks. Lõpuks olime ainukesed kained mina ja Sasha (ehk sünnipäevalapsed ise XD), vaatasime kogu tsirkust ja muigasime. Lubasin, et kui toitu tooma lähme, siis ostan meile kahele privaatse sünnipäevakoogikese. Selle lubaduse tegin hiljem ka teoks ning öösel istusime maja trepil, vaatasime tähti, sõime vanilje-rullbiskviiti ja soovisime üksteisele õnne. See oli väga lahe.
Öösel avanes maja eest platsilt tähistaevale vapustav vaade. Märkasin seda juba talvel lastelaagris, aga siinne taevas on kuidagi väga teistmoodi, siin on palju rohkem ja palju selgemad tähed.
Õhtu pikantsemad hetked: * Ou oli nii kastis omadega, et pidime talle lõpuks kiirabi kutsuma. Kuulsime hiljem, et see oli NELJAS kord, kui tal joomise tõttu niimoodi juhtub. No alleaa, ma ei saa aru, kas siis ei võiks juba kogemustest õppida?! Ja mulle tundub, et aasia tüdrukud on kõik ühtemoodi purjus: muutuvad väga lõbusaks, siis hakkavad ringi taaruma ja rääkima kui täis nad on. * Jacek kukkus oma lolluse tõttu mägitrepist alla ja sai päris korralikud sinikad. Oma süü.
Magama saime alles kella 4-5 paiku, kui juba valgenema hakkas. Tegime väljas ühe suurema ühisjalutuskäigu ja kobisime magama. Mõned jäid veel koristama, aga mina leidsin, et kuna olime nagunii ühe mongoolia tüdrukuga terve õhtu koristusmeeskonda mänginud, võisin mina nüüd puhata.
Kahjuks ei saanud ma teoks teha ideed minna päiksetõusul end alla jõkke pesema ja olla nagu Lorelei XD


4. juuni

Ärkasin vahelduva eduga, lõpuks tõusin umbes 9 paiku, kui väljas juba suur valge ja palav, neiud meikisid end laua ääres ja poisid olid läinud päevaks süüa ostma.
Hommikul tegime suured koristustalgud, Pak peamiselt organiseeris lõkkel sööki (kõigepealt imoni-supp, siis karri-udon ja lõpuks yakisoba). Eine oli väga hea, aga hullult palava ilmaga ei olnud seda just kerge süüa. Jõudsime teha all jõe ääres ilusaid looduspilte (v.a see, kui Jacek minu ja Sasha loodusvaate oma palja taguotsaga ära rikkus).
Pärast niisama tšillisime, päevitasime, laulsime, mängisime kaarte... Viimased vaprad pidid ootama kella viieni, seni puhkasime niisama maja sees, natuke magasime, tegime akrobaatilisi harjutusi/painutusi, lõpuks vaadati kuskilt maja sügavustest leitud Doraemoni-videot.
Kogu asja negatiivne külg oli see, et minu Grahami-paranoia aina süvenes. Nüüdseks oli juba 4 erinevat inimest mult üht ja sama asja küsinud ja see ajas mind natuke segadusse. Kui Sae veel märkis, et isegi kui minul temaga mingit teemat pole, tundub, et G'l minuga mingi kindlasti on, hakkasin ise ka olukorda kõrvalt jälgima. Ja mulle vist ei meeldi see, mida ma avastanud olen. Peaks millalgi midagi ette võtma selle suhtes, et asjad veel hullemaks ei läheks. Deem.

6. juuni

Päeva tipphetkeks oli jalgrattaõnnetus.
Sõitsime Jacekiga kooli juurest alla viivat tänavat pidi koju. Rääkisime juttu, sõitsime kõrvuti, et paremini kuulda, olime oma vestlusesse nii süvenenud, kui äkki...takerdusid meie rattad kuidagi kokku ja kukkusime täiskiirusel sõites keset sõiduteed puntrasse. Jacekil vedas, ta suutis oma ratta alt ära tulla, aga mina jäin kahe ratta vahele.
Eriti hea oli muidugi see, kui Jacek vandus ja tormas küsima, kas minuga on kõik korras ja mina (ilmselt šoki mõjul, sest ma värisesin veel päris pikka aega) hakkasin naerma, vaatasin oma siniseid ja marrastunud jalgu ning hädaldasin, et issand, nüüd ma ei saagi enam seelikuid ja kleite kanda XD
Aga tegelikult oli see päris õnnelik õnnetus, sest kummaltki poolt ei tulnud ühtegi sõiduautot. Nüüd on Jacekil ilmselt minu sinikaid ja marrastusi vaadates pikka aega väiksed süümepiinad, kuigi ma seletasin, et see pole tema süü.


7. juuni

Käisime õhtul Yu-sensei tütre kooli muusikaosakonna kontserdil, kus esinesid nii instrumendid kui lauljad. Panime end ilusti riidesse (mina oma kiisukirsi-kleidi), Amber tegi mulle veel korraliku meigi ja sättis natuke juukseid. Tulemus oli…päris rabav. Silmad olid küll intensiivsed ja kui juuksed ühele poole lükata ja triikida, näen ma välja Liisa-Mariaga väga sarnane. Ja sellest oli kasu ka, et me ilusad olime: meile anti teed XD Ja päris paljud saatsid meid pikkade pilkudega.
Kontserdil oli kolm osa: kõigepealt varia (st eri instrumendid koos nt duettidena), siis koor ja lõpuks orkester. Mulle meeldis esimese poole üks klaverimängija, tema esituses oli kirge rohkem kui küll. Ja ta sõrmed lendasid üle klahvide nii kiiresti, et käed tundusid udused. Üks flöödi-klaveri duo oli ka lahe.
Koor…tundus täitsa enam-vähem. Nad laulsid küll minu jaoks natuke liiga ooperilikult ja üks sooloalt oli nagu tinakarbis. Orkester seevastu oli ilus. Enamasti koosnes kava Euroopa klassikaliste heliloojate (Nt Wagner, Liszt, Elgar, Debussy, Saint-Saens) loomingust, ainult vist 1-2 lugu oli jaapani autoritelt (nt koori üks tsükkel „12 kuu armastuslaulud“, millest mulle meeldis kõige rohkem novembri laul).


8. juuni

Pärastlõunal Yu-senseiga sobanuudlite valmistamine. Sõitsime võimla juurest minibussiga ühte soba-restorani (vist), mis oli ümber kujundatud väikse workshopi jaoks.
Sobavalmistamise senseisid oli 2, üks peamees ja teine noorem abiline. Mõned tüdrukud hullusid noorema peale, minule meeldis aga päris-sensei rohkem. Ta oli tõesti lahe, meile räägiti, et tal on Nanokamachil oma väike söögikoht ja et ta on ka New Yorgis oma kohta pidanud.
Võtsime suurte kausside juurde paaridesse ja hakkasime taignat segama. Segasime jahu veega, sõttkusime, segasime veel, sõtkusime uuesti…minul ja Amberil tuli lõpuks päris hästi välja, Sashal ja Boal meie kõrval aga nii hästi ei läinud XD
Järgmiseks tuli taignatüki (mille sensei kenasti ümaraks voolis) rullimine suureks õhukeseks latakaks. See oli päris lõbus, kuid kahjuks minu iidsed eesti leivaküpsetusgeenid seal end ei ilmutanud ja Amberi käes tundus töö palju kergemalt minevat. Lõpuks võtsime suure pulga (mis täitis taignarulli aset) ja üritasime latakat ümmargusena hoida. Kahjuks venis meie oma nii, et ringist sai ristküllik. Aga vähemalt ei tulnud meil sellist meritähte, nagu Sashal ja Boal.
Sensei tuli meie juurde, vaatas meie nõutuid nägusid ja ütles, et ega midagi väga katki pole, kui meil selline taigen tuli.
Taignaga tegemisel said meie käelabad väga huvitava ilme. Nad nägid välja (jahused, klimpis taignatükkide ja kuivanud ribakestega) nagu mingi kohutav zombi-viirus või epideemia.
Järgmise sammuna voltisime oma taignalataka kokku, võtsime appi ühe puust laua ja suure noa ning lõikasime-hakkisime taignatüki pisikesteks pikkadeks nuudliteks. See tuli mul isegi päris hästi välja.
Kui olime töölauad ära koristanud, saime kõik maitsta ka sensei tehtud maitsvaid sobanuudleid. Saime omatehtud koju kaasa võtta, kuid sensei hoiatas, et maitse poolest ei tasu esimesest katsetusest midagi head oodata XD
Tegin õhtusöögiks väga varieeruva kombinatsiooni, võtsin endavalmistatud soba, külmikust ülejäänud majoneesi-kotletid ning instant-kanasupi. Kokku tuli…huvitav. Soba maitses küll kohutavalt (nii et pidin suurema osa ära viskama), aga see polnud üllatav.


10. juuni

Kalligraaafiatunnis üritasime teha oma isiklikku kunstniku-allkirja templit. Valisin oma nime kanjideks (silpidega "mi" ja "ryu(u)") „ilus“ ja „moodus/tee/koolkond“, millest lõpuks sai ainult „ilus“, kuna kaks märki ei mahtunud pisikesele templile ära.
Õnneks on see kanji kirjutades mõlemalt poolt samasugune, seega ümberpöörates ei pea ma midagi muutma =D (Teistel on veidi keerulisem, sest peavad oma kanjid tagurpidiselt kirjutama sinna)


11. juuni

Hommikul ärkasin igaks juhuks pool 9, et mitte Amberi märgukõnet maha magada. Lõpuks selgus, et tema oli ka sisse maganud ja läksime Sendaisse alles kolmveerand 11 XD
Kõigepealt tegime väikse eine Sendai jaamas asuvas Homemade burgeris (teistel avokaadoburger, mul teriyaki-chicken).
Päeva jooksul jalutasime Sendai jaama lähedal ja kaubatänavatel, isegi Gucci poes käisime ära, tegime näo, nagu oleksime rikkad, osutasime näpuga kaupadele ja rääkisime inglise keeles XD
Yamagatast lahkudes oli ilm vihmane ja sompus, seega otsustasin lühikeste pükste ja kummikute kasuks. Sendaisse jõudes läks ilm aga päikseliseks ja soojaks, ma nägin oma kummikutega veidike veider välja, kuid üritasin teha nägu, nagu oleks nad teadlik fashion statement.
Avastasin, et Animate’i kõrval on ka väike…sweet lolita-pood? Igatahes oli seal hästi palju armsaid, aga kalleid riideid. Lõpuks proovisin kahte kleidikest, millest esimene oli roosa ja pitsiline, nagu vahukomm, teine pigem selline kirsitort (galeriides on pildid ka). Esimene ei läinud eriti selga, see oli tõesti kitsastele pihtadele mõeldud, kuid lõpuks sain luku siiski kinni. Teine tegi mu natuke paksuks, aga istus paremini. Hullult lõbus oli neid proovida ja pilte teha, selline korralik noortefilmi-stiilis šoppamise tunne tekkis XD Hind oli suht kallis, aga vähemalt jätsin brändinime (Angelic Pretty) meelde.
Äärmiselt tore ja positiivne päev.

Veel tähelepanekuid:

* Võtsin lõpuks põrandalt ära talve soojustuskatte, aga nüüd on sellest jäänud väiksed liimilaigud. Eks ma ootan, kuni need ära kuivavad ja siis kraabin kogu värgi maha.
* Mulle meeldib hommikul sellest väiksest tänavast, kus praegu ühte suurt maja ehitatakse, rattaga läbi sõita. Tänava lõpus seisab üks ehitusmees, kes rohelise ja punase lipuga liiklust reguleerib. Alguses noogutasime me üksteisele lihtsalt, kui mööda läksime, nüüd aga juba naeratame ja ütleme „konnichiwa“. See vanamees tundub selline tore ja positiivne, teeb mul alati tuju paremaks.
* Huvitav, et väljas mängivad lapsed tunduvad kaugelt kuulates rääkivat korralikku eesti keelt. Jumala sürr.
* Sain Miekelt sünnipäevaks suure pingviinikujulise pulgakommi, mille ta spetsiaalselt Nagasakist postiga siia saatis <3


***

Viimase aja animevaatamisest niipalju, et lõpetasin ära "Tears to Tiara" ja vaatasin läbi ka "Ichiban ushiro no Daimaou" ("Deemonikuningas tagumises pingis", hahaa, eesti keeles kõlab see nii naljakalt XD). Alustasin ka "Hellsing Ultimate"iga (Alucard on ikka megaseksikas) ja mõtlen vaikselt, et äkki peaks FMA:Brotherhoodi uuesti üle vaatama (ühe hea amv mõjul).

Ahjaa, ühe hea manga leidsin ka ja lugesin selle (kõige hilisema ilmunud peatükini) ühe päevaga läbi, kuna nii põnev oli: Immortal Rain
Alguses olid mul selle kohta suured eelarvamused, peategelane (14-aastane tüdruk) oli väga mehelike nurgeliste näojoontega, süžee tundus klišee...aga lugema ma hakkasin ja ei kahetse.
Süžee: 624-aastane metuselah'st (midagi vampiirilaadset) preester Rain on sajandeid ringi rännanud, oodates ühte ettemääratud päeva. 14-aastane pearahakütt Machika võtab ta sihikule, kuna Rain on ainus lindprii, keda tema legendaarsest pearahakütist vanaisa kinni püüda ei suutnud. Muidugi ei lähe asjad plaanipäraselt ja Rain&Machika leiavad end koos rändamast. Sellesse kompotti võib lisada veel ühe korrumpeerunud suurfirma, lapse kaotanud ärinaise, süüdi lavastatud & pagendatud mässajagrupi ning veel sündimata õuduse, mis ähvardab haarata kogu maailma ning millega (taas)kohtumist Rain nii pikalt oodanud on.
Üllataval kombel hakkas mulle selle manga armastusloo-liin meeldima, sest see ei kulgenud nii, nagu ma ootasin. Või õigemini...ei kulgenud klišeed mööda, aga läks täitsa usutavalt ja kiskus kaasa. Jälle tõdesin, et mõnedes lugudes elan ma kõige rohkem kaasa lahedatele kõrvaltegelastele ning ka siin oli nii: Rainist&Machikast tõusid mööda Eury Evans ja Ayla


Kõigepealt võtaks ette ja räägiks veidi modern-fantasy-harem animest "Ichiban ushiro no Daimaou". Hakkasin seda vaatama lihtsalt seepärast, et mulle meeldis üks tutvustav pilt. Selle põhjal kujundasin juba natuke mõttes ka ettekujutuse peategelasest ja teda ümbritsevast keskkonnast.
Selgus, et ma panin oma ettekujutusega päris korralikult mööda, alates tegelase hääle kõlast kuni käitumismaneerideni...aga mulle sobis väga hästi ka see, mis animes esitati. Keegi kirjutas ühes arvustuses väga hästi, et vastupidiselt paljudele haaremi-animete peategelastele on Sai Akuto täiesti kompetentne, heasüdamlik ja lahe tegelane (võrreldes mingite teiste sarjade äpude/pervertide/egomaniakkidega).
Sari oli süžee poolest natuke...arusaamatu, vähemalt lõpuks oli mul küll selline wait what?-tunne. 12 osa oli ilmselgelt natuke liiga vähe kogu loo lahti seletamiseks. Peategelane Sai Akuto tahab minna maagide kooli, et saada tulevikus kõrgpreestriks ja maailma parandada. See plaan aga trambitakse kiirelt jalge alla, kui selgub, et ennustuse kohaselt peaks temast saama järgmine Deemonikuningas, kes kogu maailma kaosesse paiskab. Niipalju siis õilsast maailmaparandamissoovist.
Tema ümber koguneb kiiresti kamp erinevaid tüdrukuid (ülevalmainitud arvustuses öeldi ka, et nad on mugavuse mõttes juuksevärvide ja iseloomutüüpide järgi kergelt ära jaotatavad): tuulepeast punapea Keina (kes näib endas mingit saladust peitvat), tsunderest siniste juustega Hattori Junko, sala-sadistist-okultistist lillade juustega Etou Fujiko, roheliste juustega monotoonne (aga huumorimeelega) android Korone ja veel mõned. Fanservice't jagub siin (nagu haaremi-animetes tavaliselt ) paremale ja vasakule, vahepeal hakkas see isegi tüütama, aga üldjoontes oli päris lõbus.
Haaremi-tüdrukutest meeldisid mulle kõige rohkem Keina ja Korone. Kuna Keina oligi see punapea, kelle pildi mõjul ma seda vaatama hakkasin ja ta iseloom oli ka selline armas cloud-cucoolander (st tema mõttemaailm tundub olevat täiesti teiselt planeedilt, natuke vrd Luna Lovegood näiteks), oli tema üks toredamatest tegelastest. Korone seevastu oli selline must hobune, ma ei arvanud alguses, et ta mulle meeldima hakkab (sest ma hoidsin haaremis pöialt kõige rohkem Keinale), aga siis, kui juba paar stseeni temaga oli olnud...issand, ta on geniaalne tegelane. Nagu (jälle) arvustuses kirjutatud, siis on tema tüdrukutest ilmselt kõige lahedam tegelane, tõsine "tundetu" android, kellel on ootamatult sarkastiline huumorimeel, mis tema deadpan-loomusega väga mõnusa kontrasti loob. Osaliselt Korone kindlasti "steals the show" teistelt tüdrukutelt. Aga peale esimest stseeni, kui ta Akutot kiusab, olles samas täiesti tõsise näoga...teadsin, et Korone mulle meeldima hakkab.
Muidugi on Akuto ise arusaamatustesse sattumise kroonimata kuningas...ausõna, ma tundsin sellele poisile tõesti kaasa, kui ta jälle (kogemata, kellegi teise süül) mingise jamasse sattus. Samas, mis parata, kui kõik sind tulevaseks maailma hävitajaks peavad.
Ja Peterhausen! Seal oli hiigelsuur/iidvana/tark must draakon, kelle nimeks eelmine deemonikuningas oli pannud Peterhausen XD
Üllataval kombel hakkas selle sarja introlugu mulle nii meeldima, et vaatasin algusklipi peaaegu alati täielikult läbi, mitte ei kerinud edasi. Selline mõnus rokilik energialugu (mis annab sarja ka hea sissevaate). Ja üüüüü, leidsin ka selle loo originaalvideo, milles on 4 rokkivat jaapani neiukest XD


Ja lõpuks saan ette võtta ka "Tears to Tiara". Selle muusika koha pealt ma juba enne natuke rääkisin, aga nüüd, kui see fantasy-anime on lõpuni vaadatud, saan täie veendumusega öelda, et mulle väga meeldis kogu sari (st nii süžee, tegevuspaik, tegelased, muusika, joonistusstiil ja muu). See on üks nendest sarjadest, mis ei ole iseenesest mingid meistriteosed või klassika, aga mulle mingitel põhjustel siiski väga peale läheb. Sellesse fantasy-seikluse kategooriasse läheb peale Tearsi veel näiteks "Seiken no Blacksmith". Pärast sarjade läbivaatamist olen hankinud ka nende mangad...see tähendab, et mulle asi ikka tõesti meeldib.
Tears to Tiara oli algselt videomäng, kuid tõusva populaarsuse tõttu tehti sellest ka anime. Seda võib osaliselt paigutada haaremi-žanrisse (arvestades kuidas Arawn endale "naisi" kogub), aga peamiselt on ta ikka selline fantasy-seiklus.
Tsiteerin:
Set in a fictitious land during a medieval-like era of magic and fantasy, Tears to Tiara unfolds with the Divine Empire’s rise to power as it conquers and rules lands far and wide. On the island of Erin, still ruled by the Ancient Kingdom, the Gaelic people are attempting to sacrifice priestess Riannon to revive protagonist and demon king Arawn to lead the resistance against the Empire. Although the ritual fails and Riannon survives, the seal imprisoning the demon king is broken and Arawn is resurrected. Armed with mysterious and devastating powers and a human’s demeanour, Arawn joins Riannon, her brother and battalion commander, Arthur, as well as their team of fighters comprising a swordsman, an archer and a quintet of magical pixies, in the epic struggle against the Divine Empire.

Üheks sarja plussiks oli loomulikult see, et naispeategelase nimi oli Rhiannon XD Ta oleks võinud oma suure mütsi kostüümist välja jätta, aga muidu jättis see neiu väga hea mulje. Ja siis muidugi valem "2 noormeest ja 1 neiu", siin siis pimeduse isand Arawn, Gaeli hõimu esimene sõdalane Arthur ja tema õde Rhiannon. Selles sarjas oli ühte patta pistetud kõikvõimalik erinev mütoloogia ja vihjed vanadest eepostest, kuid peamiselt siiski Iiri-keldi legendid. Süžee oli väga kaasahaarav, eepilisi momente ja õhkuahmimise-hetki jätkus külluses. Ahjaa, selles animes oli ka üks lahedamaid bard-Taliesini tõlgendusi, mida näinud olen.
Minu larpari/dnd-mängija hing nautis seda animet täiel rinnal ja soovitaksin seda ka kõigile teistele, kes pole veel näinud, aga tahaksid natuke eepilist seiklust.

****

Viimase aja muusikaleidudest tooks välja (peale Ichiban ushiro no... OP) kolm amv'd:

* Citizen Soldier - FMA:Brotherhoodi versioon ja Axis Powers Hetalia versioon (3 Doors Down'i loole "Citizen Soldier")

Oeh. See on üks nendest lugudest, mis kombineeritud heade animetega paneb lihtsalt suu ammuli vahtima ja ohkama. Natuke läheb militaarteemasse... karmid lahingud, karm elu, aga vankumatud sõdalased. Hetalia on juba niigi sõdade ja kurbade saatustega seotud ning FMA sõjavägi (aka Roy Mustangi grupp, kellest see amv on) peab ka hakkama saama väga rasketel aegadel. Eks sõnad vist annavad seda paremini edasi:

Beyond the boundaries of your city's lights,
Stand the heroes waiting for your cries.
So many times you did not bring this on yourself,
When that moment finally comes,
I'll be there to help.

On that day when you need your brothers and sisters to care,
I'll be right here.
Citizen soldiers holding the light for the ones that we guide from the dark of despair.
Standing on guard for the ones that we sheltered,
We'll always be ready because we will always be there.

/--/

Hope and pray that you'll never need me,
But rest assured I will not let you down.
I'll walk beside you but you may not see me,
The strongest among you may not wear a crown.


* Tears to Tiara - Volition (Nicklebacki loole "If Today Was Your Last Day")

Selle amv juurde jõudsin TtT vaatamise järgses vaimustuses. Olen kuulnud, et paljudele Nickleback ei meeldi...mina ei saa aru, mis neil viga peaks olema, jumala hea bänd. Ja see lugu on väga hea sõnumiga, väga eepiline. Annab hästi edasi seda kindlameelsust, vaprust ja võidutahet, mille najal tegelased TtT's ka lootusetutes oludes edasi võitlevad. Oh, see oli animes nii võimas koht kui Arawn naaseb, Rhiannon pisarais tema embusse jookseb, Gaius Arawni selja tagant rünnata üritab, aga too hoiab Rhiannonit ja saadab vaid ühe hävitava pilgu oma vastasele, mis muutub muigeks..sest ta teab, et kui Gaius lööb, on Arthur oma mõõgaga ees, et oma valitsejat ja õde kaitsta. See amv võtab anime hästi kokku...aga võib olla ka väga heaks sissejuhatuseks neile, kes kahtlevad, kas vaadata või mitte. Postituse pealkiri on ka sellest laulust.


My best friend gave me the best advice
He said each day's a gift and not a given right
Leave no stone unturned, leave your fears behind
And try to take the path less traveled by
That first step you take is the longest stride

If today was your last day and tomorrow was too late
Could you say goodbye to yesterday?
Would you live each moment like your last
Leave old pictures in the past?
Donate every dime you had, if today was your last day?
What if, what if, if today was your last day?

Against the grain should be a way of life
What's worth the price is always worth the fight
Every second counts 'cause there's no second try
So live like you're never living twice
Don't take the free ride in your own life

If today was your last day and tomorrow was too late
Could you say goodbye to yesterday?
Would you live each moment like your last?
Leave old pictures in the past?
Donate every dime you had?

And would you call those friends you never see?
Reminisce old memories?
Would you forgive your enemies?
And would you find that one you're dreaming of?
Swear up and down to God above
That you'd finally fall in love if today was your last day?

If today was your last day
Would you make your mark by mending a broken heart?
You know it's never too late to shoot for the stars
Regardless of who you are

So do whatever it takes
'Cause you can't rewind a moment in this life
Let nothing stand in your way
'Cause the hands of time are never on your side

/--/

Mõelgem selle peale.