Teisel pool mind

The Guild - "Do You Wanna Date My Avatar?"

Do you wanna date my avatar?
She's a star
And she's hotter than reality by far
Wanna date my avatar?

(lyrics here)

Priceless, made my day :D

Pühendatud kõigile, kes mängivad online arvutimänge...ja ka neile, kes ei mängi.
Naljakas on ikka XD



Also, FML. I'm starting to strongly dislike the word "complicated".

Hello, my dears.

Ma tahaksin mõnikord viibida Hanna&co. jaapani keele tundides, kuna näib, et nende dialoogide geniaalsust lihtsalt peab live's nägema.
Sain ise sellest lõbust ka osa, kuna neljapäeva õhtul käis Hanna välja ühe esialgu absurdsena tundunud idee, mis hiljem osutus elulahedaks.

Pmst: nad pidid tegema dialoogi, kus keegi midagi arvab. Aga Hanna ja Jaanus ei teinud mitte tavapärast dialoogi, vaid otsustasid veidi modifitseerida Punamütsikese muinasjuttu.
Algas see nagu tavaliselt: Esitajad läksid klassi ette ja võtsid kohad sisse. Punamütsike läks vanaemale külla, hunt oli vanaema asemel, küsiti küsimusi (Vanaema, miks sul nii suured kõrvad on jne) ning iga asja peale Punamütsike arvas midagi. 
Siis tuli aga puänt sisse. Kui Punamütsike küsis "vanaemalt", miks tal küll nii suur suu on, hüppas hunt talle kallale ja siis.....

...astus uksest lambist sisse deus ex Jahimees ehk mina. 

Me ei rääkinud kellelegi, et ma tulen, see pidi olema täielikuks üllatuseks.
Astusin sisse, lasin hundi maha (+ ütlesin stiilselt "Bang"), salute'isin ehmunud punamütsikest ja kõndisin rahulikult välja.

God, see oli nii epic. Ma tulin spetsiaalselt selleks varem kooli. Nõjatusin rahulikult meie ofiice'i seinale ja ootasin. Kalda tuli kabinetist välja ja ütles mulle tere. Olin natuke aega giddy fangirl-mode'is ja siis läksin juba loenguruumi ukse taha ootama. Veidi hiljem tuli Hanna välja ja andis mulle riidest kotti mähitud relva. Seisin siis seal ukse taga, käes kott, teine käsi koti sees relva hoidmas....tundsin end nagu väike terrorist XD
Umbes 15 minuti pärast läks Kalda uuesti mööda ja märkis, et ma olen ikka veel seal. Seletasin talle, et me teeme ühte sketši ja ma pean varsti sisse tormama. Vahepeal jõudis Roori-san ka juba välja ilmuda, mulle mu soovituskirja anda ning küsida, mida ma nii vara koolis teen. Seletasin siis tallegi, et ma pean kurja hundi maha laskma.

Lõpuks oligi aeg käes. Hanna jättis ukse veidi praokile ning seest hakkas juttu kostma. Kuulasin ja ootasin. Siis aga sirutus Yumi käsi ust kinni panema. Sattusin paanikasse ja sirutasin omakorda käe ette. Yumi sikutas natuke, tegi üllatunud näo ja piilus ukse taha. Ma tegin "tššššš" ning ta noogutas veidi hämmeldunult.
Siis hakkaski Hanna sees karjuma, ma lükkasin ukse lahti ja tulistasin. Ma lasin küll täiesti mööda, pigem Punamütsikest, aga Hunt kukkus kuulekalt ikkagi. Tubli temast. Salute'isin ja kõndisin välja, kahjuks ei saanud ma tagantkätt ust kinni lükata. 

Oh, see oli lõbus. Pärast kõndisin Xelo Inki, mängupüstol kotis ja olin veidi ärevil kõigi linnas patrullivate politseinike pärast. Kui oleks tehtud pistelist kotikontrolli, poleks nad ilmselt minu põhjendust uskunud XD 

***

Reede oli  lõbus päev ka muu poolest. Suutsime lõpuks Ariga oma ankeedid-paberid Yamagatasse postiga teele panna. See kujunes tõeliseks odüsseiaks, kus oli nii kõrghetki kui madalseise. Kleepisime koolis pilte ankeedile, tegime sellest koopiaid, ajasime salajastele soovituskirjadele eraldi ümbrikke taga ja siis suundusime Ari ühikatuppa, et viimased viimistlused teha. Seal arutasime pikalt, kas panna tagaküljele mõlema kodused aadressid, mingi kooli aadress või üldse mitte midagi. Uurisime, millal postimaja lahti on, aga....eesti posti kodulehekülg teatas abivalmilt, et reedeti suletakse postimaja 15.45. 

Kell oli 16.30. Sattusime veidi paanikasse. Pärast mitut telefonikõnet ja ärevaid vestlusi oli meil lõpuks piisavalt mõistust, et helistada otse Eesti Posti klienditeenindusse. Reipa häälega neiu vastas kõikidele meie küsimustele ja lõpuks saime teada, et tegelikult suletakse postimaja reedeti hoopis kell 20.00. Ma karjusin klienditeenindajale rõõmust "See on ju SUPER! Suuuuuur aitäh teile!" ja seadsime sammud postimajja.
Edasi kulges asi juba lihtsamalt, saatmine maksis umbes 75.- krooni, olles umbes 375.- odavam, kui esialgu prognoosisime. Kergendustundega suundusime Kaubamaja toiduosakonda.

Seal aga lugu veel ei lõppenud. Mõtlesime, et saadame igaks juhuks Yamagatasse ka meili, kus teatame, et *mooshiwakegozaimasen* oleme oma ankeedid vähemalt teele saatnud ja loodame, et need ikka kohale jõuavad *mooshiwakegozaimasen*.
Ja siis ütlesin ma kergendustundest mõjutatuna keset toiduosakonda saatuslikud sõnad: "You know what? This calls for alcohol." 

Seetõttu kulgeski see kirja kirjutamine üpris...huvitavalt. Sõime enne spagette viineritega, tegime oma joogid lahti, panime sinna Puhhi-peo-joogikõrred sisse ja alustasime. Esialgu läks täitsa hästi, peaaegu pool kirja oli juba valmis, kui asi hakkas käest ära minema. Võib-olla oli see sellepärast, et me polnud hommikul väga palju söönud ja spagett&viiner polnud veel seeduda jõudnud...igatahes hakkas meil korraga väga lõbus. No ei saanud enam normaalselt seda kirja kirjutada, kõik oli niiiiiii naljakas. Asjale ei tulnud kasuks, et Arile saadeti link, mis viis ajaleheartiklile "Perse tõusis üle kallaste". Tegemist oli Läti jõega, aga siiski.

Pärast naerupahvakuid, veidikest tuikumist ja ajude ragistamist suutsime oma missiooni lõpule viia. Ohtralt alandlikku keelt, vabandusi ja viisakusi täis pikitud kiri läks internetiavarustesse seiklema. Tolle õhtu plaanitud esseekirjutamisest ei tulnud aga kahjuks enam midagi välja :P

***

Vahepeal olen ka und näinud. Viimasel ajal mäletan küll ainult väga väikseid kilde, kuid needki panevad juba hämmeldunult kukalt kratsima. Mõned näited:

Põgenesin mustanahalise salateenistuse eest kuskil kompleksis, mis nägi kohati välja nagu high-tech kortermaja või firmahoone, samas aga nagu keskaegne Jaapani kindlus. Püüdsin end mingites ruumides peita, otsisin korteritest abi. Istusin pappkastide vahel ja ootasin. Minu käes vist oli midagi, mida tagaajajad tahtsid.
Lõpuks leidsin mingi väikse akna, kustkaudu välja hüppasin. Alla oli üpris pikk maa, kindlus oli justkui künka otsas ja allpool oli roheline väli, mida ääristasid puud-mets. Hüppe ajal oli miskipärast Naruto-dejavu. 
Jooksin puude varju, sealt edasi kuni jõudsin väikse agraarkülani. Seal olid tagasihoidlikud muldhütid või roomajakesed ning ma teadsin, et kuskil seal peaks Hanna olema (olime lubanud, et kui välja saame, ootame üksteist seal?). Jooksin majade vahel ringi ja hüüdsin meeleheitlikult ta nime. Lõpuks tuligi ta aeglaselt ühe hüti uksest välja. Ma seletasin talle, et salateenistus on mul kannul ja me peame koos esemega minema saama kuidagi.
Hanna vastas seepeale, et saab must aru, kuid tema olevat kõik selle seljataha jätnud ja elavat nüüd siin külakeses õiget, tagasihoidlikku ja rahulikku elu (karja kasvatades ja põldu harides). 
Ma olin selle uudise peale küll kurb, kuid austasin tema otsust. Sellest kumas tarkust.

11.-12. märts

Olime kuskil suures keldriruumis, mis oli hämaralt valgustatud. nagu Glehni lossis üks saal. Vist oli käimas "Fyerellali" larp vms. Hanna tegelane tahtis Dani tegelast endale orjaks miskipärast. Ta sidus talle kaela ümber minu pika rohelise siidpaela (nagu kaelarihma) ja hakkas teda eemale talutama. Millalgi puges Dani tema eest laua alla, tema läks järgi ja mina ronisin ka lõpuks sinna, et selgeks teha Hannale, et ta EI SAA niimoodi teha. Niimoodi ei saa siin teist tegelast orjaks võtta. Kuid Hanna oli kangekaelne ja ei tahtnud kuulata.

22.-23. märts

Jälle midagi seoses ookeani, mere, või suure lahega. Seal oli mingi konstruktsioon, mis meenutas ehitustelgesid, kuid millalgi vajus see justkui vee alla või kadus ja allesjäi vaid puust paadisilda meenutav riba. Keegi oli mu sinise mantli vette visanud ja see triivis voolus aina kaugemale, ma tahtsin seda tagasi saada. Kui tellingud kadusid, hüppasin vette ja ujusin mantlile järele. Vist sain selle pärast pikka ujumist ka kätte.

31. märts - 1.aprill

Hannaga suures palee moodi majas, varjasime ennast. Otsisime peidupaika/sissepääsu, infiltreerusime itaallaste turistigruppi (kes olid hoonet vaatama tulnud). Seal olid igasugused kivist raiutud kujud, haua moodi asjad ja orvad-nurgatagused. Lõpuks tuli emps ja ütles, et juhatab meid ise sisse, kuna kogu asja juhid olid nõustunud meie tegudele läbi sõrmede vaatama, sest olime nii osavalt end peitnud. 

14.-15. aprill

Jooksime üle välja/metsalagendiku, otsisime väikest tähtsat tüdrukut.
Leidsime ta lõpuks ühest kuplitaolisest hõljuvast kohast keset tormist taevast. Ta oli sinna kinni pandud ühe kurja valge võluri poolt (Saruman? XD), kes oli talle suht ajupesu teinud selle koha pealt. Tüdruk arvas, et ta peabki seal olema, et see on mingi karistus selle eest, et ta pahandust oli teinud. Lõpuks suutsime me teda veenda, et see kõik on vale ja et me peame sealt koos põgenema. Siis taipasin ka, miks tüdruk tähtis oli: kõik, mida tema endale ette kujutas, sai tõeks. Ütlesime, et ta kujutaks meile ette suure draakoni, kelle seljas me sealt ära lennata saaks. Vahepeal saabus võlur akna taha ja hakkas ähvardama, tuli suure peana pooleldi seinast läbi. See oli hirmus.

18.-19. aprill

(Fyerellali-teemaline). Olime kuskil metsas, kus oli ka paar puumaja. Kahe maja vahelt läks laiem metsarada, mis puude vahele kadus kaugemal. Millalgi leidsime, et peame (või meid kutsuti/sunniti) minema selle tee peale. Seal nägime "minevikupilti" sellest, mis kunagi ammu toimunud oli seal. GMid olid tulnud geniaalsele ideele: kaugemal oli raja kohale kahe puu vahele tõmmatud hiiglaslik (läbipaistev? nagu plasma) ekraan ja sinna peale projitseeriti seda "mälestust", kõik tundus väga reaalne - kaugelt hakkas kostma kabjaplaginat, siis ilmus (ekraanisügavuses) metsarajale sõjameeste salk, kes aina lähemale kihutas, neil paistis kiire olevat. 

19.-20. aprill

Oli miskipärast öö/pime ja ma pidin minema üle tühermaa, kus ainult mõnedes kohtades väiksed tuled põlesid. Seal oli mingi kodutute/parmude/joodikute hangout-place (ja isegi alkolett??), kus tüübid istusid, räuskasid ja jõid. Ma üritasin neist mööda minna vaikselt, aga paar tükki neist hakkasid mind siiski tülitama. Väga halb oli. Õnneks tuli keegi (mingi suuremat kasvu tüüp) ja aitas mind.
*
Läksin mingisse korterisse (kuskil magalarajoonis, nagu Lasnamäe), kus toimus pidu. Korteri omanikeks olid Kristjan ja Ilmar, kes mind naeratustega vastu võtsid ja ütlesid, et ikka hea, et ma tulla sain. Istusime ühes piklikus, väga kõrge lae ja beežide seinadega toas.
*
Kõndisin nagu tühermaal või laialikistud prügiga väljal. Seal oli igasugust prahti, aga kõige veidram oli, et seal oli vahtkummiloomade jäänuseid ja loomakostüümide tükke. Kõndisin nende vahel ja oli väga õõvastav tunne. Ilm oli ilus, linnud laulsid, päike paistis, aga mina tundsin, et selle laastatud metsaalusega on midagi VÄGA valesti. 

20.-21. aprill

Kõndisin rahulikult ristikheina poe ja telemaja vahelisel alal ühel tänaval. Siis nägin, et kaugemalt jälgib-luurab mind Superstaari-Artur. Ta hoidis niimoodi maadligi oma liikumist, nagu mingi tants. Aga mina mõtlesin, et teen siis vastu ja hakkasin samamoodi luurates talle vastu minema. Sellest ta kohkus ja hakkas kiiresti taganema, aga mina läksin talle järgi sujuvalt ja kurjakuulutavalt üle suurte sinna tekkinud lumehangede. Oli nagu mingi spioonimäng. 
*
Olin kodus, kartsin miskipärast kohutavalt. Valmistusin lahkuma, pidin kaasa võtma suure kilepaki suhkrut, et seda kellelegi peale /suhu visata, kui asi ohtlikuks läheb (nagu visatakse kurjade vaimude välja ajamiseks soola peale vms.)
*
Läksin mingile kontsertetendusele. Oli lava, mille ümbert pidi minema. Pikad mustad kardinad.
Enne etendust oli snäkk ja jook, eliit sotsialiseerus, väga peen õhkkond oli. Nägin rahvasummas R.-i ja jälgisin teda hoolega. Ta oli väga tähtis miskipärast. Nägi väga enesekindel ja kakkoii välja. Siis silmasin I.'d, kes seekord oli oma käevangu mingi noor neiukese saanud. Vaatasime üksteisele korraks otsa, noogutasime ja muigasime. Me mõlemad teadsime, et see neiu on ainult tema tänaõhtune dekoratsioon, kellega avalikkuse ees promeneerida.

22.-23. aprill

Merel  kuunariga. Jack Sparrow? Suur traaler sõitis meile peaaegu otsa.

24.-25. aprill

Spioonilugu kuskil kasiinos või restoranis. Istusin leti ääres ja rääkisin mingi kena mehega.
Hiljem ei saanud bussiga Tartust tagasi, kuna toimus suur festival või pidu.
Tegin kahtlasi telefonikõnesid salapärastele isikutele. Mul olid nendega mingid diilid?

Üks suur maja varises kokku hiiglasliku kassipommi (kassi pea kujuline, rõõmsa smily-näoga) tõttu.


***

Muide, Vive Maria pood on kurjast. See lihtsalt kutsub ostma , olenemata kõrgetest hindadest. Nii läkski, et Hannaga pühapäevaselt Rocca al Mare šoppingutuurilt naastes oli mul kotis (väga lahedas kotis kusjuures) üks uus ilus stiilne kleit. Hinnast me ei räägi.

New Yorkeris proovisime pesu ja tibijakke ning arendasime ka sisukat dialoogi:
Hanna: "See on täielik tibijakk. Ütle nüüd midagi tibilikku ka."
Mina: "Kes ää? Mina väää?"
Hanna: *naerukrambid* "Jah, väga hea. *madalal häälel* Ou piff, mis su number on?"
Mina: "Minu ää? Number vää?"

Kohe näha, et intelligentsed noored inimesed.

***

Hetkemuusika:

* Kirsten Dunst - "Turning Japanese"
* Arashi - "Monster"
ning (ma ei oleks kunagi arvanud, et ma seda ütlen, aga)
* Lady Gaga - "Bad Romance" & "Telephone"

Veel üks tõend sellest, et mainstream ja memed jõuavad minuni....hiljem xD

Õõh, jälle tuli hiigelpost. Gomen.

Ööd teile, kullakesed.
Ja Sulle ka.

Jäid meie juurde väga pikaks ajaks, kuid ka sinu aeg sai otsa.
Süütasin eile sinu jaoks küünla. Selle ilusa helelilla lavendlilõhnaga.

Loodan, et sul on seal, kus sa nüüd oled, parem. Olgu seal palju roosi- ja võilillelehti, läikiva paberiga reklaame, leiba ja porgandit.

Või äkki saab sinust nüüd taevane jänku nagu Kobatos need sõnumitoojad? Olen kindel, et saaksid sellega väga hästi hakkama (kui sa just  sõnumisaajaid hammustama ei hakka). 


Love you, my little bunny.

 ...on väga head asjad. 

Mõned päevad tagasi kuulsin ühte (komplimenti?), mis tol hetkel väga õigesse kohta läks ja mul meele väga rõõmsaks tegi. See polnud midagi suurt ega maailmaraputavat, aga mulle andis see tolleks hetkeks päris palju enesekindlust juurde. "Haa, ka mina võin olla __!"

Õppematerjalimägede ja muude ülesannete vahel navigeerides kuluvad need väiksed egolaksud marjaks ära.

Ma ei suutnud vastu panna ja trükkisin paljude teiste eeskujul UrbanDictionary-sse oma nime ning uurisin, mida minust seal kirjutatakse. Mu pärisnime kohta oli ainult üks sissekanne, kuid nime i-ga kirjutades sain päris palju tulemusi.

Mirjam

Clever, not a schemer. Hard- working, investigative, well punctuated. Ghetto chic sensibility. Tolerant, free- spirited, nobody's fool. Pragmatic. Never skanky. Great parent.

"Yo, she'll party after she submits her assignment, she's such a mirjam."

Tuleb tõesti tuttav ette selle viimase lause mõte XD

Veel üks, mis mu naerma pani:

Miriam

That girl in your class. You know the one. She's a total enigma. 
She's the reason you can't remember what you learnt in that lesson, or what the homework was -in short, she's the reason your failing school. She's the palest girl you've ever seen, with raven black hair and the kinda eyes that make you want to die. It almost hurts to look at her. You've never spoken to her, either because you're intimidated by her enigmatic vibe, or you just know you're never gonna be good enough for such a fucking angel.

HOWEVER if you should ever get to know a Miriam, you realise she's actually fucking COOL. She's the girl all the bad guys want, because you know, while she sits there looking all ethereal and quiet ...she's a wild one. Her quick sarcasm and seemingly emotional detachment add to her ''anti-girl'' charm and it breaks your heart to know she'll never love you as much as you love her. She's funny and the moment you realise she's into fat, dirty, loser boys ...you want to die.
"We have double English today, FML!" 
"Shut the fuck up, Miriam's in our class; man I love that girl" 
"No way man, she's such a fucking tease, you'll never get her" 
"I know. Fuck my life man. Just shoot me now."

''The new girl's kinda hot!" 
"Oh, I heard she's into like old-school horror, metal and is a real wild child. She's fucking cool man. But apparently she likes that fat dude in the year above..." 
"No way man. Aw, she's such a Miriam"

Muide, ma vist hakkangi King's Singersit regulaarselt kuulama...neil on nii geniaalseid lugusid geniaalsetes seadetes.
Parim viimase aja leid on nende esituses "Short People". Keegi (vist Martin) kunagi saatis mulle selle loo originaali, kommentaariga "mõeldes sulle" ja irvitusega. Alguses ei saanud ma midagi aru, kuid peale sõnade kuulmist sai kõik selgeks XD  Väga hea eneseiroonia.

Short people got no reason
Short people got no reason
Short people got no reason to live
/--/
They got little baby legs
That stand so low
You got to pick em up
Just to say hello
(jne jne)

Ka see tuleb kahtlaselt tuttav ette XD 
Aga nüüd ma sukeldun tagasi kas a) õppematerjalidesse, b) stipiankeetidesse või c) voodisse. Väsimus, nohu ja köha saboteerivad mind taas, kuid ma väljun sellest karmist lahingust võitjana, mark my words!

Lõpetuseks viimane urbandictionary mõte:

Miriam

The kind of beauty a guy only sees once. You know? Once.

''Omg...omg...that's, that's...that's perfection.'' 
''That's a Miriam.''

:D

In every heart there is a room
A sanctuary safe and strong
To heal the wounds from lovers past
Until a new one comes along
/--/
So I would choose to be with you
That's if the choice were mine to make
But you can make decisions too
And you can have this heart to break

And so it goes, and so it goes
And you're the only one who knows

- King Singers "And so it goes"

Tundub, et lõpuks sulatab kevad ka kõige kangekaelsema lume.

***

Pole kaua midagi kirjutanud, kuid nüüd tahaks ära mainida viimase aja helgemad sündmused:

Eelmisel nädalavahetusel oli Aegviidu puhkemajas larp "Suusabaasis on tantsupidu". 
Aastaks 2010, valimiskampaania alguse eelne eliitpidu, kus kohal kõik säravamad seltskonnategelased, poliitikud (nt Edgar Savikaar ja teised XD), undercover-politsei, ajakirjanikud ja paljud muud tegelased. (järgneb ka osaline copy-paste mu muljepostist foorumis)

Mina kehastasin seekord Tartu Püha Antoniuse Kristliku Eliit-Internaatkooli õpilast Meribeli. Olime saabunud kooli näitetrupiga esinema...kuid see oli ainult kattevari. Tegelikult oli impronäidend (minu esimene improkogemus, mis kohati feilis jubedalt, aga samas oli ülilahe) "kauba näitamise" eesmärki täitev. Pmst...kool ajas hämarat äri alaealiste prostitutsiooniga, ilmselt ka narkootikumidega ning meie üritasime kuidagi välismaailmale märku anda, et meid aidataks. Minu eesmärgiks oli ka ühendust saada oma vennaga (kellega meil keelatud armastus oli), et talle koolikoledustest rääkida ja paluda, et ta mu sealt ära päästaks. 

Endise Tartu Püha Antoniuse Eliit-Internaatkooli ehk Patupesa nr 1 õpilaste nimel avaldan siirast tänu kõigile, kes aitasid kaasa meie pääsemisele sellest hullumeelsest asutusest. 
Kuuldavasti käis majas päris ulatuslik päästeoperatsioon. Usun, et õhtu jooksul omandasid paljud oskuse huultelt SOS-signaale või abipalveid lugeda, hädasignaale ise saata või püüda kõrvaga sosinaid "Ma saan teid aidata!"

Kuna suurema osa mänguajast veetsid vaesed õpilased oma toas kinni istudes, siis läheb mu esmane tänu meie super koolikambale: Maiken(Maret), Martin(Kaarel), Sven(Sander), Christina(Terry), Agnes(Sandra)...mul on väga hea meel, et koos sellest supist kuidagi välja ujusime.
Lisaks avaldan tunnustust ka kooli juhtkonnale...Isa C. (Aapo), Ivar(Oliver), Marko(Jaanus) ja õde Agneta(Melian) kehastasid meie jaoks täpselt sellist hirmu ja paranoia segu, mida vaja oligi.

Paranoiast rääkides...tundub, et seda oli kogu mängu peale lausa üleküllustes. Ka meie suhtusime äärmiselt skeptiliselt toodud söögikraami ja teesse (isegi küpsiseid hakkasime nosima alles pärast seda, kui Õde neid söönud oli) ning korrutasime endale kogu aeg, et ei tohi mingit kahtlast kraami manustada, muidu võivad sellel olla kurvad tagajärjed. Kahtlustasime koguni õpilasgrupisisest koputajat (milleks kõik miskipärast mind pidasid, tegelikult aga kasutasid Isa ja Ivar mind ära minu tahte vastaselt, ma polnud nendega üldse mestis), kuid pärast kogu seda närvitsemist selgus, et seda polnudki XD
Tänan õnne, et meid aidata suudeti...nägin aeg-ajalt õudusvisioone sellest, kuidas ühel hetkel tullakse ja viiakse mõnda "klienti" teenindama või hoopis uue "omaniku" juurde. 
Õpilased jäid aga õnneks ära kasutamata, vägistamata, ostmata ja ohverdamata. Success.

Meeldejäävamad hetked minu jaoks:

* Kristlik hommikuvõimlemine: Kuna õpilastel oma esinemist oodates ja põgenemist plaanides veidi aega ka üle jäi, leiutasime "soojenduse". Entusiastlikult võtsime oma tuppa ringi ja alustasime: "Ja kõigepealt meie kõigi lemmikpoos - Kristu Ristil. Hoiame nüüd seda 20 minutit." Järgnesid harjutused: J kandmas risti, J koopasse viimine, koopa ette kivi lükkamine, lõpuks jõudsime ka J sünnini - tulid 3 kuningat, taevas süttis täht, Maarja hakkas sünnitama.... Sellist absurdi nähes vaatas isegi kooli juhtkond meid nagu hullumeelseid.

* Esinemine. Otsast lõpuni impro, mis lõpuks kiskus vägagi jumalavallatuks.
Isa tegi esmalt tutvustuse (luges: "Ja ta ütles: tooge lapsed minu juurde"...iroonia missugune), siis oli küsimustevoor (teemaks prohvet Jesaja ettekuulutatud põud) - see lõppes sellega, et mina küsisin, kas Christinal pole lips viltu, tema küsis, kas minu lips pole lahti ja tõmbas selle mu kaelast ära. - Isa ajas seepeale meid laiali, kartes, et midagi sündsusetut järgneb.
Järgmiseks tulid emotsioonid - nurkades õnn, viha, kurbus ja rõõm. Teemaks "Kas kitarr on sündsusetu instrument?" - lõppes sellega, kuidas mina rõõmsalt seletasin, et kitarr on õnnis, sest temaga saab teha jumala muusikat. Christina ütles seepeale, et kuuekümnendatel mängisid hipid alasti kitarri ja mina küsisin, kas ta tahaks ise hakata alasti kitarri mängima. Isa lõpetas ka selle stseeni.
Eelviimane on narratiiv - Jumalaema kiriku ees preester ja patune - Sven ja Maiken. Patune näitas pahkluud, pildistas end, preester proovis teda hurjutada, aga lõpuks langes ise ahvatluse küüsi. Kui S&M juba üksteisele kaela langesid, lõpetas Isa stseeni.
Viimaseks olid reisipildid - meie külaskäigust erakonnapeole. Sven jutustas, meie võtsime poose.  
Mulle meeldis, et iga stseen lõppes Isa C. valjuhäälse pahandamisega "Jaaaa nüüd lõpetame Selle ära!" Isiklikuks lemmikuks oli reisipiltide-etüüdi lõpp, kus segaduses jutustaja siivutu kaadri peale karjuma hakkas, et See pole nüüd küll tema kaamerast pärit pilt :P 

* Koerakesega Helle Ullile sõnumi saatmine. Kuidagi smuugeldasime koerakese koos kandekotiga õpilaste tuppa, et siis koti taskusse salajane kirjake meie olukorra kirjeldusega sisse panna ja kutsu tagasi omanikule saata. Üritasime umbes 10 minutit järjest koerakest haukuma panna, kuid armas Rossa tegi kõike muud kui seda. Lõpuks pidime ise stseeni lavastama, mille tagajärjel koerake (koos koti ja kirjaga) perenaisele tagasi toimetati.

* Tähelepanupüüdmisplaan nr 3. Kuigi ajakirjanikke, lastekaitsjaid ja muid tüüpe pidevalt meie ukse taga saalis, ei saanud ükski neist tänu koolitöötajate ennastsalgavale tegevusele mingit korralikku märki sellest, et midagi valesti on. Lõpuks otsustasime Sveni, Maikeni ja Agnesega võidelda oma rõhujate vastu (taaskord) religiooni ehk nende oma relvaga. Põlvitasime ja hakkasime palvetama. Meie Isa Palve lugemise jooksul kammisime end päris korralikult segi ning jäime kordama üht eelviimast rida: "...ja päästa meid ära kurjast" - ilmne vihje, eksole. Kahjuks kukkus ka see plaan läbi, kuna hetk hiljem marssisid sisse Isa ja Ivar ning me saime tunda usu tõelist jõudu (ehk armas Isa virutas meie vastuhaku vaigistamiseks meile lihtsalt Piibliga pähe).

* Turvamees Marko pehmeksrääkimine. Oh, see oli võimas. Kui mõistsime, et enam pole meil ilmselt mingit pääsemislootust, hakkasime paluma-keelitama uksevalvurit, et ta meid minema laseks. Hiilgav sooritus Sveni, Maikeni ja minu poolt.
"Kas sul meist kahju ei ole? Kas nad on su emotsioonid ammu tuhmistanud....kas sa ei tunne kaastunnet? Halastust? Neidsamu sõnu, mida meile koolis päevade kaupa pähe kulutatakse, need sõnad, mille kohta me peaks teadma kõike...kuid tegelikult ei tea me neist mitte midagi. Need on meile tühjad sõnad, sest keegi pole MEILE kunagi neid osutanud. Marko, palun lase meid välja. Mida me peame tegema, et sa selle ukse lahti teeks? Ütle, kui palju maksab sinu vaikimine? Kas sulle makstakse tõesti nii hästi? Nii palju, et see kaalub üle nelja, ei, rohkemategi laste elud? Palun mõtle järele."
Ja nii me jätkasime, kuni hakkasime juba OG meeleheidet tundma. Meie anumine aga näis langevat kurtidele kõrvadele. Turvamees isegi ei avanud silmi, et reageerida.
Kuid lõpuks nägime lootuskiirt. Tundus, et mees mõtleb, kõhkleb...oli vaja ainult natuke veel aega.
"Palun lase meil minna."
Selleks hetkeks oli asi juba nii kaugel, et kui Marko oleks veidi kauem kahelnud, olin mina valmis langema ta jalge ette, pakkuma ükskõik millist summat või ennast, Maiken oleks pisarsilmi anuma hakanud ning Sven end tualetis püksirihmaga üles poonud.
Kuid siis juhtus ime - Marko astus korraga ukse eest, avas selle ning viipas käega sinnapoole. "Minge. Mina seda ei näinud."
God, that was epic. Jooksime välja, saates turvamehele viimase tänuliku pilgu.

* Vennaga kohtuda üritamine. Pärast toast pääsemist hiilisin koridoris, kartes iga nurga tagant ilmuvat Isa, Õde või majandusjuhatajat, kuid lõpuks õnnestus Christianiga vetsu ukse taga siiski kohtuda. Mul polnud aimugi, et tenniselootusest vend kooliga mingit äri ajab, et mind tagasi saada. Kompromiteerivat materjali ta vist lõpuks siiski ei saanud, aga vähemalt aitas ta mind, nagu oli lubanud. Kirss õhtuste õnnestumiste tordil oli teade, et ta polegi mu pärisvend. Seega oleks meie armastus, mida siiani olime keelatuks pidanud, täiesti võimalik =D

Õhtu jooksul selgus niimõndagi. Näiteks seda, et riigis lokkab korruptsioon, võimuladvik on seotud kahtlaste tehingutega (alates lapsprostitutsioonist kuni mingite kultusteni välja) ja toimunud seltskonnaseebikas kaalus üles kõik Mehhiko seriaalid.

Hiljem, kui õpilased olid kõik turvabussiga minema toimetatud, selgus aga, et Isa C., Ivar ja Õde Agneta olid autoga Venemaale põgenenud, võttes kaasa kogu kooli raha, meie õppemaksud, pärandused ja poliitikute annetused.

Samas oli ka hea, et nad ei jäänud meid kinni püüdma: sain teada, et Isa ja Ivar ei plaaninudki mind vennale tagasi anda, kui too neile kompromiteerivaid fotosid oleks toonud. Siis oleks mind autosse topitud ja piiri taha viidud, tuli välja, et mul oli Moskvas juba ostja olemas XD

Natuke nadi oli see, et me väga palju süüa ei jõudnud, kuna suurema osa ajast oma toas veetsime. Sooja oleks võinud ka rohkem olla (kuigi me olime koolis ilmselt hullemate temperatuuridega harjunud)...leidsime, et Sven mängis hästi välja oma hirmu ja värises pidevalt, kuid lõpuks selgus, et tal oli lihtsalt külm XD

Üldiselt pean üritust siiski õnnestunuks, mul oli väga lõbus. Pärast mängu rääkisin veel pikalt koolikaaslaste ja vennaga, kes ka mänguväliselt väga toredateks inimesteks osutusid. Kahjuks aga maksis mu vähene söögikogus mulle õhtul valusalt kätte - kui olin veidi salatit ja kringlit söönud ning tassi kanget musta teed peale joonud, hakkas mul nii kohutavalt paha, et...ma ei mäletagi, millal viimati end nii näruselt tundsin. Mu pea valutas (ma võin ühe käe sõrmedel kokku lugeda korrad, kui mul pea valutanud on), sees keeras ja kringel ei püsinud ka kaua sees. Õnneks sain lõpuks magama jääda. 

Palju häid mälestusi siiski =)

****

Eelmise nädala helgete hetkede hulka mahuvad veel neljapäevane filmiõhtu Hermani juures (kus tegime viineripirukaid, vaatasime "Tüdruk lohetätoveeringuga" ning mis spontaanselt muutus vahepeal SpiceGirls'i,  BackstreetBoys'i ja muu nostalgilise muusika peoks XD) ning Ally sünna, kust tagasi jõudsin alles täna hommikul. Õõh, ma olen ikka veel väsinud.

Aga nüüd läheb jube kiireks. Ma juba kardan.

***

Ja tegelikult on midagi veel. 
Viimasest korrast, kui niimoodi tundsin, on nii kaua möödas, et nagu ei oskagi olla.

But even thinking about it brings butterflies.

Hetkemuusika:

Kuulasin eile Imre Mürki ja avastasin taas tema lihtsad ja ilusad sõnad. 
Istusin, mõtlesin, kõik laulud läksid kohe eriti hinge...siis tuli Üks Lugu ja ma oleks sealsamas nutma hakanud. 

Lihtsalt juhus teinekord sind
viib kodust hoopis kaugele
Mitte et sul oleks mõni
kindel mõte seismas silme ees

Tahaks lihtsalt käia ringi
Mööda ilma veidi rännata
Teine tee sind hoiab tasa 
keelab mõttel hoopis lennata

Oo mu päike, paista mulle, 
kuulu mulle, helenda.
Loodan, et sa vaatamata kõigele veel mäletad
Kuis vaikus maa ja taeva vahel
laulis meie kahe vahel..

Kas see muudabki mu selliseks lootusetuks romantikuks?
Võib-olla.
Aga äkki see polegi vahelduseks nii hull.  

=)

Vahel, kui ma magama jääda ei suuda, pöördun klassikalise unetoomismeetodi poole. 
Hakkan lambaid lugema. 
Või vähemalt üritan. 

Kõigepealt kujutan ette (nagu kord ja kohus) rohelist aasa, kus on tara, millest lambad üksteise järel üle hüppavad. Vahel satub valgete sekka ka mõni must lammas. 

Järgmiseks, kui mu mõistus nii väsinud on, et ei jaksa enam ette kujutada hüppavaid lambaid, tekib tara sisse värav, millest lambad nüüd üksteise haaval lihtsalt läbi jalutama hakkavad. 

Siis, kui ka selle ette kujutamine juba liiga suurt pingutust nõuab, võin hakata lihtsalt järjest lambaid lugema. 

Lõpuks aga, kui ma enam lambaidki ette kujutada ei jaksa, jäävad järele vaid numbrid. Alguses näen neid ka vaimusilmas, kuid viimaks keskendun ainult nende lugemise häälele peas. 

Vot sellised on minu lambalugemisetapid. Ma ei tee seda küll väga tihti, aga vahel ju võib. Kasutan aasapealseid seetõttu, et tara sees hiiglaslikku lambakarja lugedes läheks mul väga kiiresti sassi see, keda ma juba lugenud olen ja kes veel lugemata on. 

Jagage oma magamajäämismeetodeid või lambalugemisi. 


Hetkemuusika:

flumpool - "Love 2010"
Armusin sellesse loosse juba esimese kahe takti jooksul, kui viis polnud veel alanudki. Praegusel ajal on sellesse laulu kootus lootus paremale homsele mulle eriti oluline. 

Superfly - "Alright!!!"
Viimase aja absoluutse lemmik-dorama "BOSS" introlugu. Tegelikult mõtlesin alguses seda netist vaadata, aga kui olin jõudnud introlaulu ja -klipini, vaimustusin neist nii, et pidin kogu sarja otse arvutisse tõmbama. Ma ei kahetse, nüüdseks olen selle juba 2 korda läbi vaadanud ja vaataks veel. Varsti kirjutan dramablogisse ka sellest.
Lugu ise on selline.....laheduspomm. Võimas naisehääl ja "I'm on top of the world"-tunne. Koos drama introklipiga ÜLIstiilne. 

 
My body is a cage that keeps me
From dancing with the one I love
But my mind holds the key

I'm standing on a stage
Of fear and self-doubt
It's a hollow play
But they'll clap anyway

(You're) standing next to me
My mind holds the key

I'm living in an age
That calls darkness light
Though my language is dead
Still the shapes fill my head

I'm living in an age
Whose name I don't know
Though the fear keeps me moving
Still my heart beats so slow

My body is a cage
We take what we're given
Just because you've forgotten
That don't mean you're forgiven

I'm living in an age
That screams my name at night
But when I get to the doorway
There's no one in sight

My body is a cage that keeps me
From dancing with the one I love
But my mind holds the key

Set my spirit free
Set my body free

(Arcade Fire - "My Body is a Cage")
___

Mingi kummaline ebakindlus on kuskilt salaja ligi hiilinud.
Ma ei tea täpselt, kuidas ja millal, aga...nüüd tunnen päris tihti ja tugevalt kookoni kudumise vajadust.

Kas te olete kuulnud saatuse punasest niidist või lõngast?
See pidavat olema kas väikse sõrme või pahkluu ümber.

Mina leian, et meid ühendavad niidid pole mitte väikse sõrme, vaid kaela ümber. Kui ollakse üksteisest kaugel, tõmbub silmus koomale, kui lähedal, siis hoiab lõdvemalt. Seetõttu ongi kaugel viibides seda selgemini tunda. 

Kuid tegelikult on neid niite lugematul arvul. Ja kõik neist pole punased.

Tunnen end väljavenitatult. Nagu kummipael või -ruut, mida tõmmatakse igast suunast, katmaks palju suuremat pinda kui tegelikult võimalik. 

Kuidagi raske on viimasel ajal asjadest rõõmu tunda. Kõike on kogu aeg liiga palju ja lõpuks ei jõua ma midagi ära tehtud. 

"Positiivsust", korrutan endale igal hommikul mantrana.

Mind häirib, kui täiskasvanud inimesed käituvad lausa uskumatult tobedalt. Asjadega seoses, mis polegi tegelikult sellist närviminekut väärt. Säärase lapsiku käitumise peale tahaks ma tõesti neile paar karmi sõna öelda. Kuid siis ütleb keegi kolmas hoopis Mulle, et olgu ma rahulikum ja vaadaku sellest üldse mööda. Loodan tõesti, et ka mulle on pärandatud vanaema ja ema poolt hobuse kannatus, aga kuskil on ka minu piirid. 
Muidugi saan hiljem aru, et asi pole üldse sellist reaktsiooni (ka minu poolt) väärt. Aga kui seda juhtub korduvalt...

Sellegipoolest surun need sõnad alla, hoian hambad ristis ja käed rusikas ning olen vait. Ma ei teagi, kelle mõistuse säilitamise huvides see enam on, kas teiste või hoopis minu enda.
Sellega seoses hakkasin aga mõtlema piiramise-küsimusele. Palju ma tegelikult end tagasi hoian või alla surun? Kas teadliku piiramisega teen rohkem head või halba? Ja kas siis, kui ma tõepoolest suudaksin kaotada oma piirangud, ilmuks kõige alt tõepoolest tegelik Mina või oleks see juba keegi teine?

Mulle on ette heidetud enda liigset limiteerimist, spontaansuse puudumist ja mida kõike veel. Aga kas ilma nendeta oleksin ma Mina?

Olen sisemiselt end silmist kaotamas.
Naljakas, ei mäletagi enam, millal viimati sellise olukorraga vastamisi seisin. Identiteedikriis?
Loodame, et ajutine. 

Oeh. Ei tea, kas nüüd tuleks hakata tegelema intensiivse mõttetööga või end hoopis kõigest tühjendada. 

Ja nagu tavaliselt sellistel raskematel perioodidel, olen aktiivsemalt unenägusid nägema hakanud.

Veebruari algusest:

Filmivõte või muu sarnane situatsioon Toompuiesteel, mille käigus pidin kuuli saama.
K. oli seal, jalutasime koos ja lihtsalt rääkisime. Ma polnud veel valmis laskmiseks või võtteks, kuid siis märkasin, et üle tee olev noormees juba karjus midagi ja tulistas. Ohdeem, mõtlesin ma, aga läksin asjaga kaasa ja vajusin maha. See oli vist esimene kord kui ma unes tulirelvast pihta olen saanud, kuul tabas mind vasakusse külge, umbes kopsude ja südame vahele. 
Päris huvitav, mõtlesin veel. Verd oli, kuid valu polnud nii palju, kui ma arvasin. Võib-olla sellepärast, et see oli kõik lavastatud? Samas tundsin, et see haav oli üpriski reaalne. 
Siis lõppes võte, ma tõusin püsti ja me läksime Meritoni parkla koha peal asuvasse lagunenud majja, kuid enne tuli Liisa L. ja ütles, et annab mulle nüüd mu sünnipäevakingituse - kaks paari sätendavaid kummikuid.

Veebruari keskpaigast:

Vaatasin alla orgu ning nägin seal hiiglaslikku musta riietatud sõjaväge. 

26.-27. veebruar 

Viibisin Thanaria-maailmas kuskil metsas ja lagendikel. Meie kamp üritas vältida mingeid vaenlasi, kes meid ootamatult ründasid. Anko jooksis oma relvadega ringi, närvis Tekal oli vibu väljas, ta karjus mingeid juhtnööre ja seda, et me end ära tappa ei laseks. Donan ja Rojan jooksid ka ringi, proovides kõrvale põigelda või haavatuid aidata.
Mina/Elani ei teadnud täpselt, kuidas nende vastu võidelda, kuna lahingsituatsioonides olen olnud pigem kaitsval positsioonil. Mingil hetkel aga oli olukord täielikult vastaste kasuks pöördunud. Vaatasin ringi ja nägin, et kõik lamavad kuskil maas, oigavad ja näivad tegutsemisvõimetud välja. 

Kollid oli vist hetkeks tagasi tõmmatud või olime me neist jagu saanud, kuid üks humanoidne kuju (keda me tundsime?) tuli veel maas lamavate Donani ja teiste poole, relv (mõõk?) või mingi ettevalmistatud loits käes ohtlikult särisemas.
Mind haaras täielik paanika, ma teadsin, et pean püüdma teisi iga hinna eest kaitsta, kuid ei teadnud, mida teha. Üliaeglasena tunduva hetke jooksul haarasin ma Donani kõrvalt rohust relva, asetasin end teiste ja ründaja vahele ning tardusin hingeldades ja värisedes. Elanil oli juba seda väga raske teha...ta püüab ju patsifist olla....aga ma pidin oma kaaslasi kaitsma. Vaatasin hirmunud silmadega vastasele otsa, vist karjusin ka midagi a la "Lõpeta ära või ma tulistan!" või "Kui sa veel lähemale tuled, siis ma lasen!", lootes ise meeleheitlikult, et ma ei pea teda tapma.
Sest seda piiri Elani veel ületanud polnud, kuid oli sellele nüüd nii-nii lähedal. Mäletan värisevaid käsi, meeleheitlikku mõttevoogu ning peas kellegi kauget häält seletamas midagi tulirelvade käsitsemisest. 

Vastane astus sammu lähemale, ma karjusin uuesti, et ta paigale jääks, mõistes, et mul ei pruugi jääda muud valikut kui ta tappa. Samas ei teadnud ma üldse, kas ja kui täpselt ma lasta oskan, seega pidin tegutsema võimalikult kiirelt. See kõhklushetk näis vastasele aga sootuks nalja tegevat.
Ja siis, kui ta veel sammu edasi astus, nägin kõrvalt vilksamisi, et keegi jookseb meie poole (Rojan?), hüüab minu nime ning midagi sellest, et ma ei laseks ja kohe sealt eemale tuleksin. See väike kõrvalepilk aga maksis mulle kätte, kuna siis, kui silmad jälle vastasele suunasin, nägin ehmatusega, et ta oli ettepoole sööstnud ja peaaegu minu ees. 
Ma ei mäleta, kas ma tulistasin või mitte, aga midagi tol hetkel Elani hinges murdus. 

***
Siis libises mingi osa tegevusest sujuvalt mööda ja järgmisel teadvustatud hetkel juhtis Aapo meid kuskile metsa sees asuvasse külalistemajja ööbima. Enne oli ta seletanud naljaga pooleks, et tema unistuseks on teha midagi horror-survival-game'i laadset kuskil. Aga see, kuhu meie hetkel läksime, pidi olema lihtsalt mingi suvine kunstilaager. 

Maja oli kahe- või kolmekorruseline, seest meenutas natuke mingit lagunevat ühikat, kivitrepid ja väiksed jagatud toad. Meid oli umbes 10-15 inimest, pooleks noormehi ja tüdrukuid. Ma tundsin juba algusest peale, et midagi on kuidagi valesti. 
Ajapikku sai selgeks, et me olimegi sattunud justkui mingisse õudusfilmi, kus inimesed üksteise järel kaovad, võikalt surevad (tihti üksteise käe läbi, kuna mingi kaadritagune manipuleerija neid selleks sundis-mõjutas) ja kuidas allesjäänud üha rohkem mõistust kaotavad.

Nägin lugu erinevate inimeste (nii meeste kui naiste) silme läbi, kuulsin nende mõtteid (igaühel oli mingi oma motiiv nõnda tegutsemiseks...a la "ta ütles, et kui ma niimoodi ei tee, siis juhtub minuga järgmiseks midagi kohutavat"). Kui juba õhtu saabunud oli, kogunesid allesjäänud inimesed heledate seintega tuppa arutama, kuidas sellest majast-surmalõksust välja pääseda. Seal viibides toimus päris mitu isiku-vahetust, kõigepealt nägin toimuvat mingi paanikas blondi tibi silme läbi, siis teises toas viibiva viimase sanity-piirini aetud noormehe silme läbi (kes tuppa astunud teist isikut kägistama hakkas, kuna uskus, et muud väljapääsu pole)...
Ja lõpuks (see oli kõige õõvastavam) tundsin end rippumas toa akna taga...olin sattunud mingi tüdruku kehasse, kes aeglaselt teiste teadmata akna taga kas surnuks lämbus või verest tühjaks jooksis. Tahtsin teistele kuidagi teada anda, et ma seal olen, kuid ei suutnud ei liigutada ega häält teha. Muidugi tuli lõpuks keegi aknast välja vaatama ja avastas "mu"...see kõik tundus tõesti mingi haige horror-mänguna.

___

Paneb lausa põnevusega ootama, mida täna või homme öösel näen, mis?

Sometimes I think oh yes
I'd move to where all the shooting stars are gone
with all of our wishes
How could they bear oh no
to carry around these stupid human hopes
So I'm gonna to help...I will
give me a key to lock the door to the secret paradise
There are so many queuing up and I won't let them in
Look at them, they are cheeky
They are never worthy to be saved

Sometimes I feel oh yes
I could do almost everything I wanted
And it makes cry
Lay your heart, lay your soul
upon my magic carpet
Now we are flying
to Venus just to kill some time for tea, OK?
Remember, surrender
there's nothing you can do
Cause love's such a joke
like a little jack in the box you know
A little jack in the box

Yoko Kanno - "Flying Teapot"


Aga nüüd süütan ma küünla ühe tegelase mälestuseks. 
It's always the good ones that go
See on sulle.

Mul on tunne, et mul pole piisavalt aega. 

Lood mu peas võtavad aina rohkem selgema kuju, kuid neid paberile panna ma veel ei suuda. Võib-olla pole õige aeg. 

Aeg. 

Miks ma sellest nii palju mõtlen?

Peitusemäng.

***

Tulemas on paar head larpi.
Mul on 5 ainet sellel semestril. 

Meie maja on lumme mattunud: aia pool on lumehang peaaegu rõdu ääreni. Paar päeva tagasi leidsime rõdu ääre pealt linnumaja ümbrusest kassi käpajälgi.

Nüüd võtab jaapani keele kodutööde tegemine palju rohkem aega kui enne. Me saame ajaleheartikleid, mille ära peame tõlkima, kuid erinevalt varasemast pole sõnalehti peaaegu üldse. Ja iga sõna, iga tundmatu kanji peab eraldi välja otsima.. Lisaks veel muud grammatikaülesanded ja kanji-tunnid. Nädalapäevade õhtud mööduvadki täies pikkuses õppides. 

See väsitab. 

Õnneks on ka positiivseid asju. 
Need hetked, mil tunnen erilist....miskit. Sõpradega veedetud hetked, naer...hoolimata väsimusest. Need võivad olla teiste jaoks täiesti tavalised, kuid minul aeg-ajalt käib mingi *klõps* ja vaatan neid, ennast ning mõtlen: eks ma pean olema midagi õigesti teinud, et mind ümbritsevad sellised vaimustavad inimesed. 
 
Olen oma sõpradele piiritult tänulik.  

Mõned asjad teevad meid korraga võitmatuks ja haavatavateks.

You will seem too human....

but maybe that's not so bad. Hetkemuusika:

flumpool on väga lahe.
Nende lauljal on selline "boyish charm", kokku kõlavad selliselt...mõnusalt. Ma ei oskagi muud sõna leida. Mõnus ja ilus, nad suudavad olla nii soojad kui jahedad. Tundub, et nad tõesti naudivad muusika tegemist, laulja mõjub siiralt ja lihtsalt. Iga laul on hingestatud.

Albumilt "Unreal": 
(mille muide sain siit aasia muusika teemalisest blogist, kust nüüd hakkangi muusikat hankima)

flumpool - "Hana ni nare"
flumpool - "Haru Kaze"
flumpool - "Over the Rain ~Hikari no hashi~"
flumpool - "388859"

Veel teistelt plaatidelt:
flumpool - "MW - Dear Mr. & Mrs. "
flumpool - "Natsu Dive"

Ja kõige parem üldse...minu praegune absoluutne lemmiklugu

flumpool - "labo"

Tehisintellekti ja armastuse teemal. Ilmselt tõlgin millalgi selle ka eesti keelde.

/--/
(I'm) the final form of the ideal image 
Standard equipment and tenderness 
This era's masterpiece 

I'M A SIMPLE ROBOT 
No evil or justice 
the ego of passionate people in love
Convenience and functionality 
A hero on a quest 

To a poor flower
withered in love  
a chance to offer
a love always available 
ON DEMAND LOVER 

/--/

YOU'RE A SIMPLE HUMAN 
Devil and an angel 
Tonight, let's dance until the morning 

/--/

Love and other human emotions
I can control them all
I'm a man of the world 
This is the highest/best stage

I'M A SIMPLE ROBOT 
No evil or justice 
the ego of passionate people in love
Convenience and functionality 
ON DEMAND LOVER 

YOU'RE A SIMPLE HUMAN 
Devil and an angel 
Tonight, let's dance until the morning 

Let's love like it's permanent.


Kuna ma pole viitsinud kaua tuba koristada, seisab tolmuimeja juba paar nädalat truult mu voodi kõrval. Ta nimi on nüüd Vallo ja ma pean teda lemmikloomana.♥