Teisel pool mind

Hello, my dears.

Ma tahaksin mõnikord viibida Hanna&co. jaapani keele tundides, kuna näib, et nende dialoogide geniaalsust lihtsalt peab live's nägema.
Sain ise sellest lõbust ka osa, kuna neljapäeva õhtul käis Hanna välja ühe esialgu absurdsena tundunud idee, mis hiljem osutus elulahedaks.

Pmst: nad pidid tegema dialoogi, kus keegi midagi arvab. Aga Hanna ja Jaanus ei teinud mitte tavapärast dialoogi, vaid otsustasid veidi modifitseerida Punamütsikese muinasjuttu.
Algas see nagu tavaliselt: Esitajad läksid klassi ette ja võtsid kohad sisse. Punamütsike läks vanaemale külla, hunt oli vanaema asemel, küsiti küsimusi (Vanaema, miks sul nii suured kõrvad on jne) ning iga asja peale Punamütsike arvas midagi. 
Siis tuli aga puänt sisse. Kui Punamütsike küsis "vanaemalt", miks tal küll nii suur suu on, hüppas hunt talle kallale ja siis.....

...astus uksest lambist sisse deus ex Jahimees ehk mina. 

Me ei rääkinud kellelegi, et ma tulen, see pidi olema täielikuks üllatuseks.
Astusin sisse, lasin hundi maha (+ ütlesin stiilselt "Bang"), salute'isin ehmunud punamütsikest ja kõndisin rahulikult välja.

God, see oli nii epic. Ma tulin spetsiaalselt selleks varem kooli. Nõjatusin rahulikult meie ofiice'i seinale ja ootasin. Kalda tuli kabinetist välja ja ütles mulle tere. Olin natuke aega giddy fangirl-mode'is ja siis läksin juba loenguruumi ukse taha ootama. Veidi hiljem tuli Hanna välja ja andis mulle riidest kotti mähitud relva. Seisin siis seal ukse taga, käes kott, teine käsi koti sees relva hoidmas....tundsin end nagu väike terrorist XD
Umbes 15 minuti pärast läks Kalda uuesti mööda ja märkis, et ma olen ikka veel seal. Seletasin talle, et me teeme ühte sketši ja ma pean varsti sisse tormama. Vahepeal jõudis Roori-san ka juba välja ilmuda, mulle mu soovituskirja anda ning küsida, mida ma nii vara koolis teen. Seletasin siis tallegi, et ma pean kurja hundi maha laskma.

Lõpuks oligi aeg käes. Hanna jättis ukse veidi praokile ning seest hakkas juttu kostma. Kuulasin ja ootasin. Siis aga sirutus Yumi käsi ust kinni panema. Sattusin paanikasse ja sirutasin omakorda käe ette. Yumi sikutas natuke, tegi üllatunud näo ja piilus ukse taha. Ma tegin "tššššš" ning ta noogutas veidi hämmeldunult.
Siis hakkaski Hanna sees karjuma, ma lükkasin ukse lahti ja tulistasin. Ma lasin küll täiesti mööda, pigem Punamütsikest, aga Hunt kukkus kuulekalt ikkagi. Tubli temast. Salute'isin ja kõndisin välja, kahjuks ei saanud ma tagantkätt ust kinni lükata. 

Oh, see oli lõbus. Pärast kõndisin Xelo Inki, mängupüstol kotis ja olin veidi ärevil kõigi linnas patrullivate politseinike pärast. Kui oleks tehtud pistelist kotikontrolli, poleks nad ilmselt minu põhjendust uskunud XD 

***

Reede oli  lõbus päev ka muu poolest. Suutsime lõpuks Ariga oma ankeedid-paberid Yamagatasse postiga teele panna. See kujunes tõeliseks odüsseiaks, kus oli nii kõrghetki kui madalseise. Kleepisime koolis pilte ankeedile, tegime sellest koopiaid, ajasime salajastele soovituskirjadele eraldi ümbrikke taga ja siis suundusime Ari ühikatuppa, et viimased viimistlused teha. Seal arutasime pikalt, kas panna tagaküljele mõlema kodused aadressid, mingi kooli aadress või üldse mitte midagi. Uurisime, millal postimaja lahti on, aga....eesti posti kodulehekülg teatas abivalmilt, et reedeti suletakse postimaja 15.45. 

Kell oli 16.30. Sattusime veidi paanikasse. Pärast mitut telefonikõnet ja ärevaid vestlusi oli meil lõpuks piisavalt mõistust, et helistada otse Eesti Posti klienditeenindusse. Reipa häälega neiu vastas kõikidele meie küsimustele ja lõpuks saime teada, et tegelikult suletakse postimaja reedeti hoopis kell 20.00. Ma karjusin klienditeenindajale rõõmust "See on ju SUPER! Suuuuuur aitäh teile!" ja seadsime sammud postimajja.
Edasi kulges asi juba lihtsamalt, saatmine maksis umbes 75.- krooni, olles umbes 375.- odavam, kui esialgu prognoosisime. Kergendustundega suundusime Kaubamaja toiduosakonda.

Seal aga lugu veel ei lõppenud. Mõtlesime, et saadame igaks juhuks Yamagatasse ka meili, kus teatame, et *mooshiwakegozaimasen* oleme oma ankeedid vähemalt teele saatnud ja loodame, et need ikka kohale jõuavad *mooshiwakegozaimasen*.
Ja siis ütlesin ma kergendustundest mõjutatuna keset toiduosakonda saatuslikud sõnad: "You know what? This calls for alcohol." 

Seetõttu kulgeski see kirja kirjutamine üpris...huvitavalt. Sõime enne spagette viineritega, tegime oma joogid lahti, panime sinna Puhhi-peo-joogikõrred sisse ja alustasime. Esialgu läks täitsa hästi, peaaegu pool kirja oli juba valmis, kui asi hakkas käest ära minema. Võib-olla oli see sellepärast, et me polnud hommikul väga palju söönud ja spagett&viiner polnud veel seeduda jõudnud...igatahes hakkas meil korraga väga lõbus. No ei saanud enam normaalselt seda kirja kirjutada, kõik oli niiiiiii naljakas. Asjale ei tulnud kasuks, et Arile saadeti link, mis viis ajaleheartiklile "Perse tõusis üle kallaste". Tegemist oli Läti jõega, aga siiski.

Pärast naerupahvakuid, veidikest tuikumist ja ajude ragistamist suutsime oma missiooni lõpule viia. Ohtralt alandlikku keelt, vabandusi ja viisakusi täis pikitud kiri läks internetiavarustesse seiklema. Tolle õhtu plaanitud esseekirjutamisest ei tulnud aga kahjuks enam midagi välja :P

***

Vahepeal olen ka und näinud. Viimasel ajal mäletan küll ainult väga väikseid kilde, kuid needki panevad juba hämmeldunult kukalt kratsima. Mõned näited:

Põgenesin mustanahalise salateenistuse eest kuskil kompleksis, mis nägi kohati välja nagu high-tech kortermaja või firmahoone, samas aga nagu keskaegne Jaapani kindlus. Püüdsin end mingites ruumides peita, otsisin korteritest abi. Istusin pappkastide vahel ja ootasin. Minu käes vist oli midagi, mida tagaajajad tahtsid.
Lõpuks leidsin mingi väikse akna, kustkaudu välja hüppasin. Alla oli üpris pikk maa, kindlus oli justkui künka otsas ja allpool oli roheline väli, mida ääristasid puud-mets. Hüppe ajal oli miskipärast Naruto-dejavu. 
Jooksin puude varju, sealt edasi kuni jõudsin väikse agraarkülani. Seal olid tagasihoidlikud muldhütid või roomajakesed ning ma teadsin, et kuskil seal peaks Hanna olema (olime lubanud, et kui välja saame, ootame üksteist seal?). Jooksin majade vahel ringi ja hüüdsin meeleheitlikult ta nime. Lõpuks tuligi ta aeglaselt ühe hüti uksest välja. Ma seletasin talle, et salateenistus on mul kannul ja me peame koos esemega minema saama kuidagi.
Hanna vastas seepeale, et saab must aru, kuid tema olevat kõik selle seljataha jätnud ja elavat nüüd siin külakeses õiget, tagasihoidlikku ja rahulikku elu (karja kasvatades ja põldu harides). 
Ma olin selle uudise peale küll kurb, kuid austasin tema otsust. Sellest kumas tarkust.

11.-12. märts

Olime kuskil suures keldriruumis, mis oli hämaralt valgustatud. nagu Glehni lossis üks saal. Vist oli käimas "Fyerellali" larp vms. Hanna tegelane tahtis Dani tegelast endale orjaks miskipärast. Ta sidus talle kaela ümber minu pika rohelise siidpaela (nagu kaelarihma) ja hakkas teda eemale talutama. Millalgi puges Dani tema eest laua alla, tema läks järgi ja mina ronisin ka lõpuks sinna, et selgeks teha Hannale, et ta EI SAA niimoodi teha. Niimoodi ei saa siin teist tegelast orjaks võtta. Kuid Hanna oli kangekaelne ja ei tahtnud kuulata.

22.-23. märts

Jälle midagi seoses ookeani, mere, või suure lahega. Seal oli mingi konstruktsioon, mis meenutas ehitustelgesid, kuid millalgi vajus see justkui vee alla või kadus ja allesjäi vaid puust paadisilda meenutav riba. Keegi oli mu sinise mantli vette visanud ja see triivis voolus aina kaugemale, ma tahtsin seda tagasi saada. Kui tellingud kadusid, hüppasin vette ja ujusin mantlile järele. Vist sain selle pärast pikka ujumist ka kätte.

31. märts - 1.aprill

Hannaga suures palee moodi majas, varjasime ennast. Otsisime peidupaika/sissepääsu, infiltreerusime itaallaste turistigruppi (kes olid hoonet vaatama tulnud). Seal olid igasugused kivist raiutud kujud, haua moodi asjad ja orvad-nurgatagused. Lõpuks tuli emps ja ütles, et juhatab meid ise sisse, kuna kogu asja juhid olid nõustunud meie tegudele läbi sõrmede vaatama, sest olime nii osavalt end peitnud. 

14.-15. aprill

Jooksime üle välja/metsalagendiku, otsisime väikest tähtsat tüdrukut.
Leidsime ta lõpuks ühest kuplitaolisest hõljuvast kohast keset tormist taevast. Ta oli sinna kinni pandud ühe kurja valge võluri poolt (Saruman? XD), kes oli talle suht ajupesu teinud selle koha pealt. Tüdruk arvas, et ta peabki seal olema, et see on mingi karistus selle eest, et ta pahandust oli teinud. Lõpuks suutsime me teda veenda, et see kõik on vale ja et me peame sealt koos põgenema. Siis taipasin ka, miks tüdruk tähtis oli: kõik, mida tema endale ette kujutas, sai tõeks. Ütlesime, et ta kujutaks meile ette suure draakoni, kelle seljas me sealt ära lennata saaks. Vahepeal saabus võlur akna taha ja hakkas ähvardama, tuli suure peana pooleldi seinast läbi. See oli hirmus.

18.-19. aprill

(Fyerellali-teemaline). Olime kuskil metsas, kus oli ka paar puumaja. Kahe maja vahelt läks laiem metsarada, mis puude vahele kadus kaugemal. Millalgi leidsime, et peame (või meid kutsuti/sunniti) minema selle tee peale. Seal nägime "minevikupilti" sellest, mis kunagi ammu toimunud oli seal. GMid olid tulnud geniaalsele ideele: kaugemal oli raja kohale kahe puu vahele tõmmatud hiiglaslik (läbipaistev? nagu plasma) ekraan ja sinna peale projitseeriti seda "mälestust", kõik tundus väga reaalne - kaugelt hakkas kostma kabjaplaginat, siis ilmus (ekraanisügavuses) metsarajale sõjameeste salk, kes aina lähemale kihutas, neil paistis kiire olevat. 

19.-20. aprill

Oli miskipärast öö/pime ja ma pidin minema üle tühermaa, kus ainult mõnedes kohtades väiksed tuled põlesid. Seal oli mingi kodutute/parmude/joodikute hangout-place (ja isegi alkolett??), kus tüübid istusid, räuskasid ja jõid. Ma üritasin neist mööda minna vaikselt, aga paar tükki neist hakkasid mind siiski tülitama. Väga halb oli. Õnneks tuli keegi (mingi suuremat kasvu tüüp) ja aitas mind.
*
Läksin mingisse korterisse (kuskil magalarajoonis, nagu Lasnamäe), kus toimus pidu. Korteri omanikeks olid Kristjan ja Ilmar, kes mind naeratustega vastu võtsid ja ütlesid, et ikka hea, et ma tulla sain. Istusime ühes piklikus, väga kõrge lae ja beežide seinadega toas.
*
Kõndisin nagu tühermaal või laialikistud prügiga väljal. Seal oli igasugust prahti, aga kõige veidram oli, et seal oli vahtkummiloomade jäänuseid ja loomakostüümide tükke. Kõndisin nende vahel ja oli väga õõvastav tunne. Ilm oli ilus, linnud laulsid, päike paistis, aga mina tundsin, et selle laastatud metsaalusega on midagi VÄGA valesti. 

20.-21. aprill

Kõndisin rahulikult ristikheina poe ja telemaja vahelisel alal ühel tänaval. Siis nägin, et kaugemalt jälgib-luurab mind Superstaari-Artur. Ta hoidis niimoodi maadligi oma liikumist, nagu mingi tants. Aga mina mõtlesin, et teen siis vastu ja hakkasin samamoodi luurates talle vastu minema. Sellest ta kohkus ja hakkas kiiresti taganema, aga mina läksin talle järgi sujuvalt ja kurjakuulutavalt üle suurte sinna tekkinud lumehangede. Oli nagu mingi spioonimäng. 
*
Olin kodus, kartsin miskipärast kohutavalt. Valmistusin lahkuma, pidin kaasa võtma suure kilepaki suhkrut, et seda kellelegi peale /suhu visata, kui asi ohtlikuks läheb (nagu visatakse kurjade vaimude välja ajamiseks soola peale vms.)
*
Läksin mingile kontsertetendusele. Oli lava, mille ümbert pidi minema. Pikad mustad kardinad.
Enne etendust oli snäkk ja jook, eliit sotsialiseerus, väga peen õhkkond oli. Nägin rahvasummas R.-i ja jälgisin teda hoolega. Ta oli väga tähtis miskipärast. Nägi väga enesekindel ja kakkoii välja. Siis silmasin I.'d, kes seekord oli oma käevangu mingi noor neiukese saanud. Vaatasime üksteisele korraks otsa, noogutasime ja muigasime. Me mõlemad teadsime, et see neiu on ainult tema tänaõhtune dekoratsioon, kellega avalikkuse ees promeneerida.

22.-23. aprill

Merel  kuunariga. Jack Sparrow? Suur traaler sõitis meile peaaegu otsa.

24.-25. aprill

Spioonilugu kuskil kasiinos või restoranis. Istusin leti ääres ja rääkisin mingi kena mehega.
Hiljem ei saanud bussiga Tartust tagasi, kuna toimus suur festival või pidu.
Tegin kahtlasi telefonikõnesid salapärastele isikutele. Mul olid nendega mingid diilid?

Üks suur maja varises kokku hiiglasliku kassipommi (kassi pea kujuline, rõõmsa smily-näoga) tõttu.


***

Muide, Vive Maria pood on kurjast. See lihtsalt kutsub ostma , olenemata kõrgetest hindadest. Nii läkski, et Hannaga pühapäevaselt Rocca al Mare šoppingutuurilt naastes oli mul kotis (väga lahedas kotis kusjuures) üks uus ilus stiilne kleit. Hinnast me ei räägi.

New Yorkeris proovisime pesu ja tibijakke ning arendasime ka sisukat dialoogi:
Hanna: "See on täielik tibijakk. Ütle nüüd midagi tibilikku ka."
Mina: "Kes ää? Mina väää?"
Hanna: *naerukrambid* "Jah, väga hea. *madalal häälel* Ou piff, mis su number on?"
Mina: "Minu ää? Number vää?"

Kohe näha, et intelligentsed noored inimesed.

***

Hetkemuusika:

* Kirsten Dunst - "Turning Japanese"
* Arashi - "Monster"
ning (ma ei oleks kunagi arvanud, et ma seda ütlen, aga)
* Lady Gaga - "Bad Romance" & "Telephone"

Veel üks tõend sellest, et mainstream ja memed jõuavad minuni....hiljem xD

Õõh, jälle tuli hiigelpost. Gomen.

Ööd teile, kullakesed.
Ja Sulle ka.