Teisel pool mind

In every heart there is a room
A sanctuary safe and strong
To heal the wounds from lovers past
Until a new one comes along
/--/
So I would choose to be with you
That's if the choice were mine to make
But you can make decisions too
And you can have this heart to break

And so it goes, and so it goes
And you're the only one who knows

- King Singers "And so it goes"

Tundub, et lõpuks sulatab kevad ka kõige kangekaelsema lume.

***

Pole kaua midagi kirjutanud, kuid nüüd tahaks ära mainida viimase aja helgemad sündmused:

Eelmisel nädalavahetusel oli Aegviidu puhkemajas larp "Suusabaasis on tantsupidu". 
Aastaks 2010, valimiskampaania alguse eelne eliitpidu, kus kohal kõik säravamad seltskonnategelased, poliitikud (nt Edgar Savikaar ja teised XD), undercover-politsei, ajakirjanikud ja paljud muud tegelased. (järgneb ka osaline copy-paste mu muljepostist foorumis)

Mina kehastasin seekord Tartu Püha Antoniuse Kristliku Eliit-Internaatkooli õpilast Meribeli. Olime saabunud kooli näitetrupiga esinema...kuid see oli ainult kattevari. Tegelikult oli impronäidend (minu esimene improkogemus, mis kohati feilis jubedalt, aga samas oli ülilahe) "kauba näitamise" eesmärki täitev. Pmst...kool ajas hämarat äri alaealiste prostitutsiooniga, ilmselt ka narkootikumidega ning meie üritasime kuidagi välismaailmale märku anda, et meid aidataks. Minu eesmärgiks oli ka ühendust saada oma vennaga (kellega meil keelatud armastus oli), et talle koolikoledustest rääkida ja paluda, et ta mu sealt ära päästaks. 

Endise Tartu Püha Antoniuse Eliit-Internaatkooli ehk Patupesa nr 1 õpilaste nimel avaldan siirast tänu kõigile, kes aitasid kaasa meie pääsemisele sellest hullumeelsest asutusest. 
Kuuldavasti käis majas päris ulatuslik päästeoperatsioon. Usun, et õhtu jooksul omandasid paljud oskuse huultelt SOS-signaale või abipalveid lugeda, hädasignaale ise saata või püüda kõrvaga sosinaid "Ma saan teid aidata!"

Kuna suurema osa mänguajast veetsid vaesed õpilased oma toas kinni istudes, siis läheb mu esmane tänu meie super koolikambale: Maiken(Maret), Martin(Kaarel), Sven(Sander), Christina(Terry), Agnes(Sandra)...mul on väga hea meel, et koos sellest supist kuidagi välja ujusime.
Lisaks avaldan tunnustust ka kooli juhtkonnale...Isa C. (Aapo), Ivar(Oliver), Marko(Jaanus) ja õde Agneta(Melian) kehastasid meie jaoks täpselt sellist hirmu ja paranoia segu, mida vaja oligi.

Paranoiast rääkides...tundub, et seda oli kogu mängu peale lausa üleküllustes. Ka meie suhtusime äärmiselt skeptiliselt toodud söögikraami ja teesse (isegi küpsiseid hakkasime nosima alles pärast seda, kui Õde neid söönud oli) ning korrutasime endale kogu aeg, et ei tohi mingit kahtlast kraami manustada, muidu võivad sellel olla kurvad tagajärjed. Kahtlustasime koguni õpilasgrupisisest koputajat (milleks kõik miskipärast mind pidasid, tegelikult aga kasutasid Isa ja Ivar mind ära minu tahte vastaselt, ma polnud nendega üldse mestis), kuid pärast kogu seda närvitsemist selgus, et seda polnudki XD
Tänan õnne, et meid aidata suudeti...nägin aeg-ajalt õudusvisioone sellest, kuidas ühel hetkel tullakse ja viiakse mõnda "klienti" teenindama või hoopis uue "omaniku" juurde. 
Õpilased jäid aga õnneks ära kasutamata, vägistamata, ostmata ja ohverdamata. Success.

Meeldejäävamad hetked minu jaoks:

* Kristlik hommikuvõimlemine: Kuna õpilastel oma esinemist oodates ja põgenemist plaanides veidi aega ka üle jäi, leiutasime "soojenduse". Entusiastlikult võtsime oma tuppa ringi ja alustasime: "Ja kõigepealt meie kõigi lemmikpoos - Kristu Ristil. Hoiame nüüd seda 20 minutit." Järgnesid harjutused: J kandmas risti, J koopasse viimine, koopa ette kivi lükkamine, lõpuks jõudsime ka J sünnini - tulid 3 kuningat, taevas süttis täht, Maarja hakkas sünnitama.... Sellist absurdi nähes vaatas isegi kooli juhtkond meid nagu hullumeelseid.

* Esinemine. Otsast lõpuni impro, mis lõpuks kiskus vägagi jumalavallatuks.
Isa tegi esmalt tutvustuse (luges: "Ja ta ütles: tooge lapsed minu juurde"...iroonia missugune), siis oli küsimustevoor (teemaks prohvet Jesaja ettekuulutatud põud) - see lõppes sellega, et mina küsisin, kas Christinal pole lips viltu, tema küsis, kas minu lips pole lahti ja tõmbas selle mu kaelast ära. - Isa ajas seepeale meid laiali, kartes, et midagi sündsusetut järgneb.
Järgmiseks tulid emotsioonid - nurkades õnn, viha, kurbus ja rõõm. Teemaks "Kas kitarr on sündsusetu instrument?" - lõppes sellega, kuidas mina rõõmsalt seletasin, et kitarr on õnnis, sest temaga saab teha jumala muusikat. Christina ütles seepeale, et kuuekümnendatel mängisid hipid alasti kitarri ja mina küsisin, kas ta tahaks ise hakata alasti kitarri mängima. Isa lõpetas ka selle stseeni.
Eelviimane on narratiiv - Jumalaema kiriku ees preester ja patune - Sven ja Maiken. Patune näitas pahkluud, pildistas end, preester proovis teda hurjutada, aga lõpuks langes ise ahvatluse küüsi. Kui S&M juba üksteisele kaela langesid, lõpetas Isa stseeni.
Viimaseks olid reisipildid - meie külaskäigust erakonnapeole. Sven jutustas, meie võtsime poose.  
Mulle meeldis, et iga stseen lõppes Isa C. valjuhäälse pahandamisega "Jaaaa nüüd lõpetame Selle ära!" Isiklikuks lemmikuks oli reisipiltide-etüüdi lõpp, kus segaduses jutustaja siivutu kaadri peale karjuma hakkas, et See pole nüüd küll tema kaamerast pärit pilt :P 

* Koerakesega Helle Ullile sõnumi saatmine. Kuidagi smuugeldasime koerakese koos kandekotiga õpilaste tuppa, et siis koti taskusse salajane kirjake meie olukorra kirjeldusega sisse panna ja kutsu tagasi omanikule saata. Üritasime umbes 10 minutit järjest koerakest haukuma panna, kuid armas Rossa tegi kõike muud kui seda. Lõpuks pidime ise stseeni lavastama, mille tagajärjel koerake (koos koti ja kirjaga) perenaisele tagasi toimetati.

* Tähelepanupüüdmisplaan nr 3. Kuigi ajakirjanikke, lastekaitsjaid ja muid tüüpe pidevalt meie ukse taga saalis, ei saanud ükski neist tänu koolitöötajate ennastsalgavale tegevusele mingit korralikku märki sellest, et midagi valesti on. Lõpuks otsustasime Sveni, Maikeni ja Agnesega võidelda oma rõhujate vastu (taaskord) religiooni ehk nende oma relvaga. Põlvitasime ja hakkasime palvetama. Meie Isa Palve lugemise jooksul kammisime end päris korralikult segi ning jäime kordama üht eelviimast rida: "...ja päästa meid ära kurjast" - ilmne vihje, eksole. Kahjuks kukkus ka see plaan läbi, kuna hetk hiljem marssisid sisse Isa ja Ivar ning me saime tunda usu tõelist jõudu (ehk armas Isa virutas meie vastuhaku vaigistamiseks meile lihtsalt Piibliga pähe).

* Turvamees Marko pehmeksrääkimine. Oh, see oli võimas. Kui mõistsime, et enam pole meil ilmselt mingit pääsemislootust, hakkasime paluma-keelitama uksevalvurit, et ta meid minema laseks. Hiilgav sooritus Sveni, Maikeni ja minu poolt.
"Kas sul meist kahju ei ole? Kas nad on su emotsioonid ammu tuhmistanud....kas sa ei tunne kaastunnet? Halastust? Neidsamu sõnu, mida meile koolis päevade kaupa pähe kulutatakse, need sõnad, mille kohta me peaks teadma kõike...kuid tegelikult ei tea me neist mitte midagi. Need on meile tühjad sõnad, sest keegi pole MEILE kunagi neid osutanud. Marko, palun lase meid välja. Mida me peame tegema, et sa selle ukse lahti teeks? Ütle, kui palju maksab sinu vaikimine? Kas sulle makstakse tõesti nii hästi? Nii palju, et see kaalub üle nelja, ei, rohkemategi laste elud? Palun mõtle järele."
Ja nii me jätkasime, kuni hakkasime juba OG meeleheidet tundma. Meie anumine aga näis langevat kurtidele kõrvadele. Turvamees isegi ei avanud silmi, et reageerida.
Kuid lõpuks nägime lootuskiirt. Tundus, et mees mõtleb, kõhkleb...oli vaja ainult natuke veel aega.
"Palun lase meil minna."
Selleks hetkeks oli asi juba nii kaugel, et kui Marko oleks veidi kauem kahelnud, olin mina valmis langema ta jalge ette, pakkuma ükskõik millist summat või ennast, Maiken oleks pisarsilmi anuma hakanud ning Sven end tualetis püksirihmaga üles poonud.
Kuid siis juhtus ime - Marko astus korraga ukse eest, avas selle ning viipas käega sinnapoole. "Minge. Mina seda ei näinud."
God, that was epic. Jooksime välja, saates turvamehele viimase tänuliku pilgu.

* Vennaga kohtuda üritamine. Pärast toast pääsemist hiilisin koridoris, kartes iga nurga tagant ilmuvat Isa, Õde või majandusjuhatajat, kuid lõpuks õnnestus Christianiga vetsu ukse taga siiski kohtuda. Mul polnud aimugi, et tenniselootusest vend kooliga mingit äri ajab, et mind tagasi saada. Kompromiteerivat materjali ta vist lõpuks siiski ei saanud, aga vähemalt aitas ta mind, nagu oli lubanud. Kirss õhtuste õnnestumiste tordil oli teade, et ta polegi mu pärisvend. Seega oleks meie armastus, mida siiani olime keelatuks pidanud, täiesti võimalik =D

Õhtu jooksul selgus niimõndagi. Näiteks seda, et riigis lokkab korruptsioon, võimuladvik on seotud kahtlaste tehingutega (alates lapsprostitutsioonist kuni mingite kultusteni välja) ja toimunud seltskonnaseebikas kaalus üles kõik Mehhiko seriaalid.

Hiljem, kui õpilased olid kõik turvabussiga minema toimetatud, selgus aga, et Isa C., Ivar ja Õde Agneta olid autoga Venemaale põgenenud, võttes kaasa kogu kooli raha, meie õppemaksud, pärandused ja poliitikute annetused.

Samas oli ka hea, et nad ei jäänud meid kinni püüdma: sain teada, et Isa ja Ivar ei plaaninudki mind vennale tagasi anda, kui too neile kompromiteerivaid fotosid oleks toonud. Siis oleks mind autosse topitud ja piiri taha viidud, tuli välja, et mul oli Moskvas juba ostja olemas XD

Natuke nadi oli see, et me väga palju süüa ei jõudnud, kuna suurema osa ajast oma toas veetsime. Sooja oleks võinud ka rohkem olla (kuigi me olime koolis ilmselt hullemate temperatuuridega harjunud)...leidsime, et Sven mängis hästi välja oma hirmu ja värises pidevalt, kuid lõpuks selgus, et tal oli lihtsalt külm XD

Üldiselt pean üritust siiski õnnestunuks, mul oli väga lõbus. Pärast mängu rääkisin veel pikalt koolikaaslaste ja vennaga, kes ka mänguväliselt väga toredateks inimesteks osutusid. Kahjuks aga maksis mu vähene söögikogus mulle õhtul valusalt kätte - kui olin veidi salatit ja kringlit söönud ning tassi kanget musta teed peale joonud, hakkas mul nii kohutavalt paha, et...ma ei mäletagi, millal viimati end nii näruselt tundsin. Mu pea valutas (ma võin ühe käe sõrmedel kokku lugeda korrad, kui mul pea valutanud on), sees keeras ja kringel ei püsinud ka kaua sees. Õnneks sain lõpuks magama jääda. 

Palju häid mälestusi siiski =)

****

Eelmise nädala helgete hetkede hulka mahuvad veel neljapäevane filmiõhtu Hermani juures (kus tegime viineripirukaid, vaatasime "Tüdruk lohetätoveeringuga" ning mis spontaanselt muutus vahepeal SpiceGirls'i,  BackstreetBoys'i ja muu nostalgilise muusika peoks XD) ning Ally sünna, kust tagasi jõudsin alles täna hommikul. Õõh, ma olen ikka veel väsinud.

Aga nüüd läheb jube kiireks. Ma juba kardan.

***

Ja tegelikult on midagi veel. 
Viimasest korrast, kui niimoodi tundsin, on nii kaua möödas, et nagu ei oskagi olla.

But even thinking about it brings butterflies.

Hetkemuusika:

Kuulasin eile Imre Mürki ja avastasin taas tema lihtsad ja ilusad sõnad. 
Istusin, mõtlesin, kõik laulud läksid kohe eriti hinge...siis tuli Üks Lugu ja ma oleks sealsamas nutma hakanud. 

Lihtsalt juhus teinekord sind
viib kodust hoopis kaugele
Mitte et sul oleks mõni
kindel mõte seismas silme ees

Tahaks lihtsalt käia ringi
Mööda ilma veidi rännata
Teine tee sind hoiab tasa 
keelab mõttel hoopis lennata

Oo mu päike, paista mulle, 
kuulu mulle, helenda.
Loodan, et sa vaatamata kõigele veel mäletad
Kuis vaikus maa ja taeva vahel
laulis meie kahe vahel..

Kas see muudabki mu selliseks lootusetuks romantikuks?
Võib-olla.
Aga äkki see polegi vahelduseks nii hull.  

=)