Teisel pool mind

Täna hommikul juhtus minuga esimest korda nii, et suutsin end unenäost hetkega välja mõelda. Ma pole kindel, kas see oli päris lucid dreaming -värk või teadsin ma lihtsalt, et kogu see lugu pole tegelikult päriselt. 

Alguses oli pikk-pikk sündmustejada,  mille lõpust mäletan, et me olime klassiga ekskursioonil ning sõitsime bussiga/rekkaga minu Lasnamäe maja poole. Korraga avastasin, et minu käekotist on kõik tähtsad asjad kadunud (a la rahakott, mobiil, pass jne). Kõigepealt arvasin, et need on kuskile teeäärde maha kukkunud, aga siis hakkasime neid hoopis veoauto tagaosast otsima. Veensin Liisi ka endaga kaasa otsima tulema, sest ma kartsin üksi latiinovälimusega juhi käest abi küsima minna.  Mees avas palumise peale sõiduki tagaosa külje peal väikse ukse, kust me sisse saime pugeda (tagumine suur luuk lahti ei käinud). Rekka tagaosas olid miskipärast kapid, mis täis meie kolimiseelseid asju, näiteks vanad albumid (mis oleksid pidanud minu riiulis olema) ja muu. Kolmekesi hakkasime siis minu kadunud kraami otsima, kuid korraga hakkas auto justkui  tahapoole kalduma ning kukkus siis suure mürtsuga nii, et kabiiniosa jäi taeva poole ja meie olime seal kõige all. Hakkasin väikse küljeukse poole küünitama, kuid nägin, et me ei ulatu selleni ja oleme täielikult lõksus. 

Ja kujutage ette, sel hetkel, kui paanika olukorra pärast mulle kohale jõudma hakkas, ütlesin endale (või vähemalt mu teadvus ütles) kindlalt "EI." ja avasin silmad. Tundsin miskipärast tõelist võidurõõmu, olin esimest korda teadlikult unenäo "alistanud".
Lahe.  

Aga...miks ma viimasel ajal unes mingeid hispaania-itaalia välimusega mehi näen?
Eile oli samamoodi: läksime Hannaga minu maakodu juurest kuskile suuremasse asulasse, kus ta mind ühte söögikohta viis. Seal moosis ta leti taga olevat hispaania mafiooso välimusega suurt meesmüüjat niikaua, kui sai odava hinnaga suure maitsva taldrikutäie pannkooke mustikamoosi ja vaniljejäätisega. Mina tahtsin ka sama asja süüa, aga müüja oli juba ära läinud. 
Hiljem mäletan, et kõndisin vanalinna meenutavatel munakivitänavatel kõrgete kontsade, musta õhtukleidi ja soengusse pistetud roosaka lillega. Tulin justkui mingilt peolt, aga peotuju küll polnud, pigem selline allaandmise-käegalöömise-tunne. Korraga saabus hommik, tänavatele tungisid esimesed päiksekiired ja inimesed hakkasid nendel liikuma. Mind vaadati veidrate pilkudega, kuna nägin välja nagu mingi hilja peale jäänud Tuhkatriinu. 
Mida ma ilmselt olingi. Keerasin otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi.

----

空に向かって歌うよ
そう歌うよ声の限り

Sora ni mukatte utau yo
Sou utau yo koe no kagiri

I'll go towards the sky, singing
Yes, singing, as far as my voice will go

Sess on läbi.
*rõõmutants*

Otsustasin siia panna mõned tankad, mida oma kirjanduse essees kasutasin ("Aastaajad ning nende vaheldumine jaapani luules") ning mõned mõtted Kenko raamatust "Jõudeaja võrsed".

Kõigepealt kaks tankat, esimene Fujiwara no Toshiyuki kirjutatud igatsev armastusluuletust ühele Ariwara no Narihira majapidamises elavale neiule:

igavas vihmas
ähmaseks muutub mu pilk
pisarajõgi
ainult hõlma teeb märjaks
aga sind ma ei näe

Vastuseks sai ta aga hoopis majaperemehe kirjutatud sarkastilise värsi:

madalas vees vist
märjaks on saanud su hõlm
pisarajõgi
kui sul kaelani tõuseb
uskuma jään su nuttu

PWN. XD

Jätkame kevade-teemadel (õpetaja Soku):

seal kus tuuleiil
puistab kirsipuu õisi
on küll kevad kuid
lumi sajab ja sajab
ega sulada jõua

*

udu on tihe
teemärgid ei paista
siin kevadväljal
tule mu laulu järgi
ütleb vist ööbiku hääl
(Sone no Yoshitada)

* (Üks armastusluuletus)

avaras taevas
rändava kevadpäikese
tuline pale
alati nõnda kaugel
et mu hingel on külm
(keiser Uda)


Suundume suvesse:

tuli on küll kuid
suitsu ei ole näha
suvepäikese
mõtted põlevad öösel
jaaniusside säras
(Sone no Yoshitada)

*

su hõlma lõhna
unustada ei lase
õitsev mandariin
tema oksa peal kägu
küsib kas on veel meeles
(Fujiwara no Shunzei tütar)


Seejärel saabub sügis (need tundusid mulle eriti kaunid):

puuokste vahel
hiiliva kuupaiste pilk
toonud on kaasa
südame mõtetesse
sügise jaheduse
(autor teadmata)

* 

punaseid lehti
peitma pean oma hõlma
ja viima kaasa
inimestele näha
teispoolt sügise piiri
(õpetaja Sosei)

*

hommik on noor kui
ärkvele raputab mind
nukker karjatus
kas ka uneväljade 
põdrad nutavad nõnda
(Saigyō)

* 

kastetilkadest
pärjatud krüsanteemi
tahaksin murda
püsiks ainult mu juures
karmi lõputa sügis
(Ki no Tomonori)


Ning kõige lõpuks jõuab kätte talv:

ühe hetkega  
segi lõi laia taeva
pilvemaastikud
talvetooja tuule toel
vihane varahommik
(Fujiwara no Shunzei)

*

lumi sajab ja
talve toob puude juurde
ning nende okstel
puhkevad valged õied
milliseid kevad ei tea
(Ki no Tsurayuki)


Neil tankadel oli minu jaoks tõesti eriline mono no aware.

Nüüd aga "Jõudeaja võrsete" mõtete juurde:

* Mis viitab madalale meelele - liiga palju tarbeasju ümberringi
Asjad, mis ei mõju ebameeldivalt hoolimata suurest hulgast: käsikirjad käsikirjakärus ja prügi prügikastis.

* Mungast kirjutaja juures töötas üks noor poiss, kes külastas tihti ühte isandat. Kui noormees ühel õhtul jälle hilja tuli, küsis munk temalt, kas isand on munk või ilmik (munkadel on nt pea pöetud, ilmikutel mitte). 
"Seda ma ei oska öelda," vastas poiss, "ma ei ole tema pead kunagi näinud."
Ei tea jah miks küll ta isanda pead näinud polnud.
(Ja selline lugu oli tõesti raamatus.)

* Kuna peeglil pole värvi ja kuju, ilmuvad sinna tuhandete asjade peegeldused. Kui sellel oleksid oma värv ja kuju, poleks peegeldustel seal enam kohta.
Tühjuses on ruumi kõigele.

------

Lõime koos Ariga hiljuti jälle spontaanselt ühe reklaami:

Istume Viru keskuse kõige kõrgemal korrusel pingil ning sööme pitsat.
Mirju: "Süüa on ikka hea."
Ari: "Eriti midagi head."
Mirju: "Eriti siis, kui kõht on tühi."
Ari: "Eriti meeldivas kohas."
Mirju: "Eriti koos sõbraga ^_^"
(Ja siis kui me üksteisele otsa vaatame ja naerma hakkame, kostab mingi asja reklaammuusika.)

Ari mõtles, et kui see koha-lause viimaseks panna, saaks sellega reklaamida uut lahedat söögikohta, mina soovitasin seda pigem anoreksia-buliimia-toitumishäirete-vastaseks-reklaamiks.

Veidike geniaalsust igas päevas.

---

Sain endale ilmselt terveks eluks motivatsiooni ja energiat.

Kirjanduse eksami õppimise  ajal vaatasin rahustuseks youtube'st Arashi videosid. 
Pidin šokist äärepealt toolilt maha kukkuma, kui ühes videos äkki oma nime kuulsin.
Kerisin tagasi ja kuulasin uuesti...ikka sama.
See oli ühe nende kontserdi backstage-materjali juures, kus Nino ütles selgelt "Mi...Mirju, ganbatte."
Nagu....Arashi ütles mulle, et ma oma parima teeks! Ja seda 2003. aastal, kui mina neist veel midagi ei teadnud XD

Reaktsioonid:
Ari says: "you and Arashi were meant to be"
Geku pakkus, mida enne videos öeldi:  "Arashi tüüp: ja siis on kuskil x-riigis mingi hull saiko stalker Mirju, kes on täiesti obsessed Matsujuniga, srsly nagu"
Shin says: "they know about your stalking"
Shini pakkumine sellele, mis videos öeldakse: "ganbatte, Matsujun needs a gf"

Eniveis: siin see video siis on (0:49-0:53) 
Jumala selgelt on kuulda mu nimi....müstika.

Nyaww ^^

---

Praegu on j-dramadest vaatamisel "Gokusen 3". Ma ei plaaninud seda vaadata, kuid kui Shini avataril lahedat tüüpi nägin, otsustasin ikkagi uurida seda. Selgus kahjuks, et tema seal ainuke nunnu tüüp ongi, ülejäänud on kuidagi....mitteilusad minu meelest. Aga armas nostalgia-tunne tekkis Yankumit ja teisi vaadates ikka. Hetkel on ainult viimane osa veel vaatamata. Muusika on ka päris hea ja sobiv sellel korral (õnneks):
ED - Aqua Timez "Niji"
Theme song - Yuya Takaki "Oretachi no Seishun"

---

Ja mul on jälle Matsujuni/Arashi-vaimustus peale tulnud...võib-olla on see seoses nende A3 plakatitega, mis ma endale sessi lõpetamise puhul printida lasin (5 tükki: 2 x Matsjun, 1 x Arashi, 1 x Gazette, 1 x Nekozawa-sempai&Beelzeneff), igatahes avastasin enda jaoks nende uued laulud (ja mõned vanad, mis mulle enne kõrva polnud jäänud).

Peab ütlema, et Matsujun on siiski kõige kreisimate kostüümidega. Nagu...ma ei saa aru, kuidas ta suudab kanda selliseid kooslusi (nt tumedad päikseprillid, roosa sall, sinine mantlilaadne asi, heleroosad püksid ja mustad ketsid), isegi minul on raske sellistega harjuda. Kuigi lõpuks leian ma veidral kombel, et tema kannab need välja (nähes väga kummastav välja küll, aga sellegipoolest).  He's such an attention whore...and I love him for it.

Mõned (kummastavad) stiilinäited:
Matsujuni soololugu "Tell me what you wanna be"  - versioon 1 ja versioon 2 (mille alguses on Sho soololugu, tuleb edasi kerida)

Lisaks on Arashil nüüd väljas paar uut lugu, mis mulle väga meeldivad (ning enne kui neid linke julmalt ignoreerite, andke neile võimalus..sellised rõõmsa tooniga lood on) ning millel on ka lahedad videoteostused:


"Beautiful Days" (minu lemmik! kuigi Matsujun näeb sellise soenguga välja nagu spanjel)
"Boku ga boku no subete"
"Wasurerarenai" (Ei suuda unustada?)
"Kaze no Mukou e" (Teisele poole tuult) 

Ja veidi vanem lugu, mille video hiljuti avastasin: "Truth"


Mirju
*kuulab Arashit ja on õnnelik*

Ok. Asi on tõesti imelikuks kiskuma hakanud. Nägin unes midagi sellist, mida loogiliselt võttes ei tohiks näha, juhul kui tegemist pole just õudusunenäoga. 
Õudusunenägu see ei olnud, kuid sellegipoolest mahtus sinna asi, mida ma elu sees ei teeks, mida ma iga hinna eest vältida püüan (sellele võivad paljud tunnistajateks olla).

Igatahes...unenäologi: Disturbing things ahead.

16.-17. jaanuar

Oli vist jälle mingi larp. Mäletan seda justkui mitmeosalisena, kuigi ma ei tea, kas esimene osa oli "mäng" või "päris".
Kõndisin mööda Westholmi koolist.
Teadsin, et millalgi pidi üks neiu endal kellegi magamistoas/vannitoas veenid läbi lõikama. Mõtlesin, et deem, mina küll ei tahaks seda tüdrukut mängida. 
Miskipärast tundus, et ma teadsin kuidagi järgneva loo käiku osaliselt ette. (seega neiu = NPC?)
Oli suur banketisaal, mille tagaseinast viisid keskele kokku üles kaks suurt keeruga treppi. 
Millalgi toimus saalis Jeesuse ja Maarja (Magdaleena?) omavaheline vastasseis, võitlus nende toetajate vahel. Rahvas seisis kahel pool seina ääres ja nemad jooksid keskel ringi, keegi kandis kaasas ka vibu. 

Tulin Hobujaama peatuses bussi pealt maha, seal ootasid mind mõned inimesed, et koos larbile minna. Nende hulgas oli ka Goblin oma Thanaria mängu kostüümis. Järgmisel hetkel olime justkui korraga bussipeatuses ja samal ajal ka ühes väikeses ruumis. Mõtlesime, et kui meid nii vähe on, siis saame seal asja korraldada küll. 
Äkki saabus aga uus buss ning selle pealt tuli maha suur hulk rahvast, kes kõik ka larbile tahtsid. Goblin ütles seepeale natuke tusaselt, et kui nii palju inimesi mängida tahab, siis siia me küll ära ei mahu, tuleb uus koht otsida. 

Jälle viibisin selles suures banketisaalis. Kui treppidest üles minna, tulid koridorid ja teised toad, see koht pidi vist kuidagi lossi meenutama. 
Oli kuningas. Ta hoolitses minu eest, kuna ma olin vist kuidagi haige. Natuke sain siiski ka pidu nautida, nägin saalis valge kleidi ja Marilyn Monroe moodi soenguga Karolini. Miskipärast teadsin ma mingit saladust, mida kuningale öelda tahtsin. Jooksin oma tuppa, kleidi peal seljas pikk heledast siidist hommikumantel, pugesin oma suurde voodisse teki alla ja hakkasin salaja kirja kirjutama.
Ise täitsin vist kuninganna rolli, aga leidus neid, kellele see ei meeldinud ja kes kartsid selle saladuse ilmsikstulekut, eriti kuninga ees. Seega pidin olema ettevaatlik, kuna kui keegi teada oleks saanud, et ma seda kirja kirjutan, oleks mind mingi intriigi käigus kõrvaldatud (mürgiga näiteks). Ja siis oleks Karolin minu asemel kuninga kõrval seisnud. 
Kirjutasin salaja teki all seda kirja, valmis seda peitma, kui keegi mu tuppa sisse astuma peaks. Siis meenus mulle jälle, et millalgi peavad teised leidma ühe lõigatud veenidega neiu. Korraga taipasin, et tegelikult pidingi see neiu olema mina. Tõsine "oh damn"-tunne tekkis.
Kuid parata polnud midagi, lõpetasin kirja, vist peitsin selle kuhugi ning läksin otsima õiget kohta, kust tüdruk leitama pidi.
Viimaks otsustasin ühe teise magamistoa kasuks. Ma ei mäleta, kuidas ma seda välja mängisin või korraldasin (jumal tänatud, et ise ennast oma veene nüsimas ei näinud), aga lõpuks tormasid paar inimest tõesti toa uksest sisse ja mina lamasin verisena voodi najal.
Nii et asi läks lõpuks vist korda (in its own twisted way). 

----

Alleaa.

Üks tähevääratus võib tuua palju nalja. Isegi siis, kui see pealtnäha üldse nii naljakas pole.
Algas sellega, et me arutasime, kuidas jagada osad oma jaapani ajaloo essees. Tegime nelja peale Heiani ajastust ning mõtlesime, et igaüks võtaks mingi valdkonna. Geku võttis kultuuriosa, Shinile läks poliitika, mulle religioon ja Ari tegi ühiskonnast. Kogemata kirjutas ta korra valesti "õhiskond" ja sellest enam lahti ei saanud.

Geku: "Wikipedias oli Heiani aja poliitika kohta päris palju."
Ari: "Ei tea, palju õhiskonnast leidub XD"
Mirju: "Õhiskonnast vist ei leidu üldse midagi, aga ühiskonnast seevastu peaks ikka midagi olema." 
Geku: "Google search: jaapani õhiskond heiani ajal - 0 results / Ari: noooooo, por queeeee?!?! y.y"
Geku: "ÜÜÜÜhiskond."

Ja seda valestikirjutamist esines ka hiljem meie kordamisküsimuste vastustes. Selgus ka, et õ-tähe lembus on nakkav, st mina kirjutasin:

"Kui Mongolid teist korda ründama tulid, olid jaapanlased valmistunud: Hakata lahte oli ehitatud kivimõõr."

...kui me seda konspekti esimest korda üle lugesime, hakkasime keset teiste ettekandeid nii kohutavalt itsitama, et raske oli uuesti tõsiseks muutuda XD

Homme saab tasuta sushit! ^_^
St Jaapani Suursaatkond korraldab neile, kes jaapani keelt õpivad, vastuvõtu Linnateatri mingis saalis.  Pärast seda ajaloo-kogemust on sellist vabamat hetke vaja. 

Ohjumal, mul on nii hea meel, et see läbi on. Nüüd ainult veel kirjanduse essee+eksam teha. 
Selle ajaloo esseega läks ikka parajalt aega ja vaeva. Kokku 25 lk tuli seda. 

Loodame, et igasugu angsti-puhangud hoiavad minust eemale natukeseks ajaks.

----

Nüüd natuke poliitikast. Ma tavaliselt sellistel teemadel sõna ei võta, kuid praegu tahaks natuke midagi öelda küll.

Mulle on linnas silma jäänud uued valimisreklaamid-plakatid. Poliitreklaame võib olla küll, aga...mitte sellisel moel.
Kuidagi ei saa ma hästi suhtuda sellistesse reklaami, kus ainult konkurente halvustatakse. Minu poolest ülistagu ennast palju tahavad, aga ärgu liialt teiste poole näpuga ka näidaku. Praegu jääb selline mulje, et selle asemel, et ise mingeid häid lahendusi välja pakkuda, otsitakse teistes vigu ja loobitakse süüdistusi. Minu puhul mõjuvad sellised reklaamid hoopis vastupidiselt ja ma meelega hääletaks selliste vastu. Saan aru küll, et tuleb tähelepanu juhtida ka teatud kitsaskohtadele ja tegemata jäänud asjadele, kuid see, mis toimub, on minu jaoks juba natuke liig

Ja üldse, ohtra reklaami ja rahasummade kulutamise asemel valimiskampaaniale võiks mõni partei osa sellest rahast, mis muidu läheks plakatitele, pastakatele, telereklaamidele ja muule, annetada mõneks heategevaks otstarbeks või suunata paremasse kohta. Selle teo saaks muidugi ka siis suure kella külge panna ja kuulutada oma heategu, aga vähemalt oleks siis omamoodi "ettemaksuks" midagi tehtud.

Võib-olla on mu arvamus liiga lihtsameelne, kuid seda lausvaleks pidada poleks ka tarvis.  

----

Vaatasin hiljuti (ilma subtiitriteta taas) ühe filmi, mis kirjeldab noore detektiivi Kindaichi Hajime tegemiste asemel tema kuulsa vanaisa Kindaichi Kousuke juhtumit. Nimeks oli sellel specialil
"Kindaichi Kousuke Series: Akuma ga kitarite fue wo fuku" ehk tõlkes midagi "Saatan tuleb ja mängib flööti". Selle keskmes oli samanimeleine flöödipala, mille enesetapu teinud kuulus helilooja-flöödivirtuoos oli endast maha jätnud. Mehe tütar palus Kindaichilt abi, sest öösiti hakkas nende kodus liikuma salapärane fantoom, kes nägi täpselt lahkunud isa moodi välja ning mängis sedasama saatuslikku pala.

Kahjuks ei ole ma seda ei Youtube'st ega kuskilt mujalt üles leidnud. Tahaks kuidagi kirjeldada seda tunnet, mida lugu minus tekitab...see on imeilus, kuid samas ka halvaendeline, tundub tõesti, et midagi sellist võiks Saatan mängida.  

Hetkemuusika:
Heather Dale - "The Farmer's Curst Wife"

Huvitav, mida tähendab, kui näha unes seda, et su sõbrad tassivad su maamajast mööblit välja(koristamise eesmärgil)?

Neetud. 

Neetud-neetud-neetud-neetud!

olgu see kõik. 


Mida ma ei annaks praegu selle eest, et saaksin tema koormat kasvõi natukegi kergendada.
Tahan, ma ju niiväga tahan teda aidata, võtta talt ära kogu selle vaeva.

Just kõige lähedasemate mured muutuvad liiga kergelt ka minu muredeks, halvates kogu süsteemi.

Rumal tüdruk.
Sa ei tohi niimoodi mõelda. 

On asju, mis on sinu võimuses muuta ja on asju, mis pole. 

Aga midagigi peab ju ometi olema, mida ma teha saaks?!

Neetud. 
Neetud olgu see kõik. 

Püsivalt 37,2.

Kaks eksamit + 2 esseed on veel ees. 
(Jaapani vanem ajalugu ja kultuur / Jaapani kirjandus)

Tegelikult tahtsin ma juba paar päeva tagasi seda öelda, aga parem hilja kui mitte kunagi. Mul pole kombeks iga aasta alguses mingeid lubadusi anda. Võib-olla panen enda jaoks mõned asjad paika, kuid lubaduse-traditsiooni mul pole. 
Aga mõtiskledes siiski uusaastalubaduste-lootuste teemal...paar asja ikka leidub.
Sellel aastal tahan saada tugevamaks. Kui vaja, pean endale kasvatama sellise naha, millest ükski okas läbi ei tungi. 
Ja kui keegi mulle liiga teeb, sõnadega või muul moel, siis pean olema valmis näitama väga selgelt, et minuga ei maksa jamada. Seega tuleb saada sõnaosavamaks. 

And then they WILL be just sticks and stones....just sticks and stones, love. 

(Aga tegelikult sain ma sellest aru.)

Nõndaks. Nüüd võib minna veidi teiste teemade juurde.
Ma ei tea, kas ja millal ma jõuan 2008 aasta lühikokkuvõtte teha, nii et Shin peab oma sooviga natuke ootama.

Teate, üpris sürr on see, kui pisarad juhtuvad kõrva voolama. Paneb asju teistmoodi tunnetama. 

Käisin hiljuti Hanna, Martini ja tema emaga Aliast ja Eesti mängu mängimas. Olime Hannaga Aliases ühes võistkonnas ja õhtu üks geniaalsemaid hetki läheb minu seletamisoskuse arvele:

Mirju: *vaatab kaarti* "Hmm...see on nagu...pingutus teise sõnaga"
Hanna: "Püüe? Ee...võimalus /veel paar varianti/?"
Mirju: "Ei, pigem...oh! Pingutus teise sõnaga, kõlab nagu väike hobune!"
Laudkond: 0.o
Hanna: "Misasja...ahaa! Ponnistus!"
Mirju: "Õige ^^"

Haa. Ma vaatasin "Kindaichi Shonen no Jikenbo" esimese hooaja ka lõpuni. Ilma ingliskeelsete subtiitriteta. Sain üllatavalt palju aru, kindlasti tuli see kasuks. 

Ja tegelikult elavad Daleios ja Oliver minu külmkapis. Sellepärast ongi allkorruselt öösel vahel krabistamist kuulda. 


Heather Dale - "Joan".
Kummalisel kombel meeldib see lugu mulle väga. See on korraga müstiliselt võimas ja natuke hirmutav. Usul võib olla suur jõud, seda teadis Jeanne d'Arc kindlasti.  Kui nüüd mõelda, siis oleks see laul vast hästi Caillale sobinud. Tema rolliga läheb see täitsa kokku. 

I am as God made me, I have no desire
for a mouth at my breast or a pot on the fire
I heed the high voices, I go where I'm sent
To mow down the men who refuse to repent
I'm a scythe in a field full of briars

They won't call me Mother or Sister or Wife
They will know me or not by the strenght of my life
I will burn with a light of my own
They'll know me as Joan

The courage of Catherine, the flames of the forge
The sword of St. Michael, the blood of St. George
I take what I'm given, I follow my truth
I gladly abandon the bloom of my youth
I'm the lashing that falls from the scourge

They won't call me ...

Christem ducem / Poena fortis /
Et sanguinis effusio /
Corda terant / Ut te quaerant /
Ieso, nostra redemptio

I fight where God tells me, I never ask why
I've bloodied the Devil with steel from on high
I kill without consequence, heed no man's law
I sift out the righteous like grain from the straw
I am judgement and heaven is nigh

They won't call me ...

Huvitaval kombel on kõigil viimasel ajal külm. Nii ka minul. 

-----

Ja rääkides üldiselt muusikast: hiljuti on blogides hakanud levima mingi uusaastaennustuse-muusikatest. Muidugi ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja napsasin Goblini blogist selle endalegi täitmiseks:

*dun dun dun*

1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2009 alguseks?

Tokyo Mew Mew - "My Sweet Heart"

Haa-haa. Haa. 
Ma isegi ei oska seda kommenteerida, liiga absurdne.

2. Aasta 2009 põhiülesanne?

MUCC - "Shion"

Umm. Ainus soovitus, mille ma siit välja oskaks lugeda on "lenda kõrgel taevas". 
Paremaks muutumise soov või liialeläinud narkotripp, selles on küsimus.

2.1 Jaanuar

Motohiro Hata - "Kimi, Meguru, Boku" ("Sina, meie/keerlemine, mina")

Üüüüüü....paljulubav. Mingi lugu algab, võib-olla leian lõpuks midagi/kedagi. *yay*
Päike paistab ka talvel.

"Soshite ima futari de aeta kitto guuzen nanka ja nai"
("And now we've managed to find each other, it can't be chance")

2.2 Veebruar

Blackmore's Night - "Written in the Stars"

....ja see, mis algas, sama järsku ka lõpeb? 

"Love like magic casts a spell, sometimes leaving scars
I guess it's just as well not to know what's written in the stars
---
And somehow we lose sight while following what's written in the stars…"

2.3 Märts

"Stella preziosa" ("Hinnaline täht")

Päris positiivne. Eks ma sära siis, tähe vääriliselt.

2.4 Aprill

Heather Dale - "Call the names"

"Call the names of the foemen who've fallen
Let them be carried like seeds on the wind
Call the names of the kinsmen who've followed
Let them be jewels in the crown of our King."

Hüüan langenute nimesid? Päris eepiline naljakuu tuleb. 
Hakkan lahingusse minema ehk? (või tähistab see eksamilahingut 0.o)

2.5 Mai

Heather Dale - "Kingsword"

"Son of the dragon, of night and the slaughter
Whose wisdom his unshaven youth will belie
Will wake from her slumber the lake's only daughter
To answer the calling she cannot deny"

Ja sellest lahingust toon kaasa mõõga? Või võlub mind hoopis muu?
Seiklusrikas aeg tuleb kindlasti.

2.6 Juuni

"Torno dell'oceano" 

Vähemalt on sellel midagi merega tegemist, loodan et tuleval suvel saan palju ujuda/aega vee ääres veeta :P

2.7 Juuli

Arashi - "Yes?No?"

Aa. See on see "säravasse uude homsesse"-tüüpi laul XD

2.8 August

Somnambuul - "Ah-ah-ah-haa"

"Sa oled nii varjatult valge
kuid su sees on nii üdini pime
et ma hüüda iial ei või sinu nime

Tule võta ära mu valu
mis su varjudest videvik toob
Ja rohkem ma sinult ei palu
ära kunagi ära mind too.."

Aga kellele ma seda ütlen? Või öeldakse seda hoopis mulle...

2.9 September

Kawai Eri - "Almateria"

Kui ma ainult selle sõnadest aru saaks. Ainus ingliskeelne fraas on "Open your mind to me."
Aga midagi ilusat on selles. 

2.10 Oktoober

Arashi - "Nice na kokororiki"

"Baby do you know me
ashita ni mukatte nice na kokoroiki
/I have a nice feeling for tomorrow/" 

Whee! XD

2.11 November

Marika Vaarik - "Kordan sinu nime"

"Kui muud mul ei ole
ma hämaruses vaikselt
nii vaikselt ümisen su nime
kui muud mul ei ole
ma pimedaski öös
aina hüüan, ma hüüan sinu nime"

Jeebus. Kisub kõik kuidagi sinna romantika kanti. Ma ei tea, kas see on hea või mitte. Või äkki saab minust jälitaja?

2.12 Detsember

Tõnis Mägi - "Ballaad"

"Käes aeg, mil tuleb küsida,
et kas mu loodu müüt on vaid,
ja kas see jääb ka püsima,
kui maailm tundub liiga lai?
----
Ballaad
on viis, mis ei vii kuhugi,
ent see on minu elulaad."

Aasta lõpus kerkivad ikka filosoofilised küsimused. 

3. Eneseteostus aastal 2009. Minu „mina“ 2009 aastal

Arashi - "Ok!All right! Koi wo shiyou!" ("Ok! All Right! Let's make 

love/fall in love!")

....see ei ole isegi mitte enam naljakas. 
(Kui palju vihjeid üks test mulle anda saab)

4. Rahaasjad aastal 2009

Jason & Landy - "Can or can't"

Ühesõnaga see valdkond on veel selgumisel. Kõik sõltub minust endast - saan või ei saa.

5. Sugulased ja naabrid 2009 aastal

Heather Dale - "Roddy McCorley"

Mõnus kodune muusika. Flööt, kitarr, natuke meenutab mõnda iiri/keldi rahvaviisi.
Aga sõnad hoopis ühest Iiri rahvuskangelasest, kes jäi oma veendumuste juurde ja võitles nende eest. (Ja kes tõmmati oksa Toome-nimelisel sillal, kusjuures)

6. Kodu aastal 2009

Arashi (Matsujun solo) - "W/Me" (ma arvan, et mõeldud on "with me")

Omg. Ma ei hakka seletama, millised selle laulu sõnad on. Valitud suvaline rida kirjeldab mõtet üpris hästi
"Rock w/me (kick it bring it on the floor baby shake it)"

7. Armastus aastal 2009 (muhahaaa)

YUI - "Rolling star"

(tõlge)
"All my loving, without it, I can’t go on
-----
Sweet love like I’ve seen in my dreams
Lovers searching for hidden faces
But in reality, the days we can’t meet
Continue on, but I believe LONELY DAYS
Even if you stumble, WAY TO GO, YEAH YAY
A muddled rolling star!"

Selline maailm, nagu ma unenäos nägin....whoa. That's going to be crazy. 
Aga väga positiivne, hea rütmiga lugu. Hell yeah for love!

8. Tervis aastal 2009

Superchick - "One Girl Revolution"(Battle mix)

"I'll be everything that I want to be
I am confidence in insecurity
I am a voice yet waiting to be heard
I'll shoot the shot bang that you hear round the world"

Kui ma juba seda suudan, siis peaks tervisega küll kõik korras olema :D

9. Partnerlus aastal 2009

Masayoshi Yamazaki - "One more time, one more chance"

...oi ei."5 cm sekundis" OST on juba üldiselt sellise melanhoolse tooniga.
Ma teen omalt poolt kõik, et see kahetsustunne, mis laulust läbi kumab, minu elus olemata jääks.

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks aastal 2009 

Arashi - "All or nothing (ver 1.02)"

Pealkiri ütleb suht kõik ära juba.

"Let's live without asking anyone about the meaning of these empty days
We hit it off, over the night, it won't ever stop
Are you by my side? Not being sure I'm singing now"
(lol @ viimane rida)

11. Reisid aastal 2009

Kait Tamra - "Kodu"

Sellel aastal vist eriti palju ei reisi. Või kui reisingi, siis igatsen alati koju tagasi. 

"...see ongi ju minu kodu.
Ja tähed ta kohal ülal
see ongi ju minu kodu
Ja tume mets seal taamal
see ongi ju minu kodu.
Muid märke ei oska ma anda."

12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2009

Arashi - "Ashita ni mukatte" ("Otse homsesse")

Mis värk nende helge-homse-lauludega on? Kuigi ma ei kurda, edasiminek ju toimub (loodetavasti paremuse poole).

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2009

Arashi - "Secret eyes"

"Ainult sina...ainult sina"
Ju ma siis olen väga pühendunud selles vallas. 
Or really obsessed  XD

14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2009

Heather Dale - "As I am"

"I suppose that I look different without the robes and crown
I come this day before you with no riches, no renown
For here I am no leader, I am just a humble man
And I only ask you take me, you take me as I am

I'm not looking for perfection, I'm not offering a saint
I'm not looking for a pretty bird to put in some restraint
The only thing I want is that you love me if you can
And I only ask you take me, you take me as I am

I offer you a look inside, I offer you that trust
I need your strength to help me fight the battles that I must
I need you to remind me of the light we bear within
That there's more to life than struggle and the things we seek to win

Don't take me out of duty, don't take me out of pride
Just take me if the man you see is one you'd stand beside
I'm offering an open heart, I'm asking for your hand
And I only ask you take me, you take me as I am
You take me as I am"

Wow. See oli päris kena ennustus. 

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2009 lõpuks?

Tenmon - "Yuki no Eki" ("Lumine jaam")

Kas see tähendab, et ma seisan aastavahetusel mõnes lumises rongi/bussijaamas?
Ilus instrumentaal, "5 cm sekundis" OST.


Kuna see tundus lõbus, lisan mõndade teiste ininimeste kohta ka, kes hetkel meelde kerkivad:

* Goblin (kuna ma just kustutasin tema blogist saadud teksti ära :P)

Arashi - "Nemurenai karada" ("Sleepless body")

Näib, et tema uuel aastal eriti palju magada ei saa.

* Hanna

Beach Boys - "Kokomo"

XD Ma tean, et ta läheb suvel küll reisima, aga mitte Kokomole. Äkki peaks palmisaarereisi kuidagi organiseerima siiski?

* Martin

Masayoshi Yamazaki - "One more time, one more chance"

Et ta kõik need tekkivad võimalused ära kasutada saaks/jõuaks. 

* Ally

Paradise Kiss (Tommy February6) - "Lonely in Gorgeous"

Whoa. Dramatic indeed. Tänapäeva tuhkatriinu-lugu veidike nihkes. 

* Vennake(Kirves)

High School Musical - "Bet on it"

"I'm not gonna stop, that's who I am
I'll give it all I got, that is my plan
Will I find what I lost?
You know you can
Bet on it, bet on it"

Tundub, et ta võtab midagi tõsiselt ette.

* Anna

Arashi - "Love so sweet"

Aww. See on armas. 
"Sära veel rohkem, mu parim lady, see armastus jõuab kindlasti sinuni"

* Geki

KOTOKO - "Princess Bride"

Yeah! Teda ma kujutan küll sellise idol-printsessina ette. 

* Geku

High School Muscal - "A night to remember"

"It's gonna be a night to remember
It's gonna be the night to last forever"

Omg. XD Gekul tuleb sellel aastal üks õhtu, mida mäletada. Võib-olla tõesti üks koolilõpuball? :D
Samas, ka terve aasta võib olla mäletamisväärne. 

* Ari

Arashi - "Yasashikute sukoshi baka"

Lahke ja veidike totu. 
Tõesti? Aga meie armastame sind, Ari-chan ^^ We're cheering you on!

* Shin

Arashi - FINAL remix "Wish/Love so sweet/One love" (Hana Yori Dango)

Shin, sinu uus aasta tuleb Hana Yori Dango stiilis *muhahahaaa*

----

side lõpp. uni. 

Jaapani keele eksamiks õppimise kõrvalt (et mitte hulluks minna) tuleb tegeleda ka muude asjadega. 
Hea on see, et sain lõpuks teada oma kahe eksami hinded:
Keele variatiivsus - A
Kirjaliku tõlke alused - A- (thank god)
Aga jätkame j-dramadega, mille olen läbi vaadanud ja mida julgeks ka teistele soovitada.

1) "Kindaichi Shonen no Jikenbo" (ehk "The Files of Young Kindaichi" või eestikeelselt midagi stiilis "Noore Kindaichi juhtumid/juhtumised")
Jõudsin selle sarja juurde Matsujuni dramawiki-lehelt, kui otsisin, kus ta veel mänginud on. 
Lühidalt: Kindaichi Hajime on 180-se IQ-ga andekas noormees, kellel koolis laiskuse tõttu just eriti hästi ei lähe. Samas on ta ka meisterdetektiiv Kindaichi Kousuke lapselaps ning vanaisalt päritud hea loogikataju ning tähelepanuvõimega lahendab ta ülikeerukaid mõrvamüsteeriume ja teisi kuritegusid. Abiks on talle selle juures lapsepõlvesõbranna Miyuki ning politseiinspektor Kenmochi.

Selline lõbus noorte krimisari, mille esimene hooaeg tehti juba 1995. aastal. Järgnesid 2. (1996) ja 3. (2001) hooaeg ning üks uusversiooni special (2005). Minu kallis Matsujun mängis Kindaichit kolmandal hooajal ja selle specialis ning sai noore detektiivihakatise rolliga täitsa hästi hakkama.
Üldiselt sobib sari krimifännidele - sisaldab palju huvitavaid, näiliselt lahendamatuid mõrvajuhtumeid. 

Vaatasin ka teist hooaega, kus Kindaichi rollis oli Domoto Tsuyoshi (kahju, et esimesest hooajast ainult üks osa ingliskeelsete subtiitritega on) ning 2005. aasta filmi, mille peaosas Kamenashi Kazuya. Mõlemad meeldisid. 

Vaadata saab seda j-dramat dramaclickist, crunchyrollist ja veoh-tvst. Leidsin youtube'st ka kolmanda hooaja alguse "Jidai" (visuaalselt ilus teostus tagurpidi + vesi + õun + Matsujun) ning midagi treilerilaadset 2005nda aasta filmile 

2) "Jotei" (ehk "Empress") - maiuspala karmide naistekate vaatajaskonnale. Tõsine melodraama.
Lühidalt: Lugu Tachibana Ayakast, kelle elu muutub tundmatuseni, kui tema host-baari pidanud ema raskesse haigusse sureb, koolisõber pealiskaudseks argpüksist idioodiks osutub ning ta ilma igasuguse toetusrahata jääb. Seepeale otsustab ta kätte maksta kõigile võimukatele meestele, kes raha ja räpaste vahendite abil maailmas asju korraldavad ja naisi jalge alla trambivad (eelkõige tema enda isale, kes ta ema nooruses oma poliitilise karjääri päästmiseks maha jättis).  Ta võtab eesmärgiks saada "Empress"iks, Osaka ööelu valitsejannaks, tipp-hostessiks, kellel oleks piisavalt võimu, et ise mehi ja olukordi oma tahte järgi painutada. 
Raskel teel tippu kohtab ta nii liitlasi (Matsuda Shota mängitud allilmategelane Naoto) kui ka karme rivaale, mässib end intriigidesse , peab ohvreid tooma ja võitlema, et saada parimaks.

Huu, see oli tõesti lahe. Naistevahelist kätši, vägivalda, seksi, julma rivaalitsemist ja muud säärast on seal küllaga. Peaosalist kehastanud näitlejanna Kato Rosa jättis vägagi sügava mulje, lisaks oli  tema arenemist ja vanemaks saamist usutavalt kujutatud. Seda  sarja soovitab Hanna ka  soojalt.  Ja muidugi Matsuda Shota, kes pakkus silmailu. 
Draama, draama, draama. 

Vaadata võib seda nii dramaclickist kui crunchyrollist.  Theme song: Nanamusica "Kanata"
(ülilahe)

3) "Nobuta wo Produce" ("Producing Nobuta")  -  minu üks lemmikuid.
Lühidalt: Kiritani Shuuji on populaarne noormees, kes saab kõigiga hästi läbi (kuigi  "kõigile meeldiva tüübi" mängimine on talle ainult rolliks, tema tõelist palet see ei näita). Akira Kusano on lihtsalt üliveider tüüp, keda Shuuji absoluutselt ei salli, kuna ta on tüütu, räägib ja käitub naljakalt ning teeb näo, nagu oleksid nad parimad sõbrad. Kui kooli saabub uus õpilane, Kotani Nobuko, keda tema enesekindluse puudumise ja inimkartlikuse tõttu kohe kiusama hakatakse, otsustavad kaks kõige erinevamat noormeest koostööd teha, et uut tüdrukut "produtseerida" järgmiseks kooli popimaks neiuks (oma noorusega efektiivsemaks kasutamiseks). Ainsaks tingimuseks selle projekti juures jääb see, et keegi ei tohi nende koostööst teada saada. 

Selles j-dramas on nii huumorit, koolielu kui noorte probleeme, aga eelkõige on see lugu sõprusest. Kolm erinevat inimest satuvad olude tõttu kokku ning sealt hakkab arenema igaühe jaoks eneseleidmise, eneseteostuse ning tõelise sõpruse mõtte avastamise tee. 
Võib-olla see sellepärast mulle nii väga meeldiski (kuna ta polnud mingi tüüpiline armastuslugu). Ühtaegu keerukas ja lihtne, kaasakiskuv ja mõtlemapanev.
Plussiks olid ka noored andekad näitlejad.  

Theme song: Kamenashi Kazuya & Yamashita Tomohisa "Seishun Amigo: Shuuji to Akira"
Leidsin ka ühe hea 'sissejuhatava' (kuigi veidi angsty) mv - Superchicki "Hero" järgi ning veel ühe "Boston" .
Vaadata saab isegi Youtube'st, dramaclickist (veoh)ja mysojou-st.
 
Olen vaadanud ära ka "Hana Yori Dango: Final" filmi (üpris naljakas) ning "Hana Kimi" 2008 speciali (ülinaljakas, geniaalne). 


Üldse olen ma tähele pannud, et liigun j-dramade maailmas meesosatäitjaid pidi :P
Gokusen (Matsujun / Oguri Shun) -> Hana Yori Dango (Matsujun / Oguri Shun) -> Hana Kimi (Oguri Shun / Ikuta Toma) ja Kimi wa Petto (Matsujun)
Hana Yori Dango (Matsuda Shota) -> Liar Game (Matsuda Shota) -> Jotei (Matsuda Shota)
Kindaichi Shonen 3 (Matsujun) -> Kindaichi Shonen 2 (Domoto Tsuyoshi) / Kindaichi Shonen 2005 (Kamenashi Kazuya) -> Nobuta wo Produce (Kamenashi Kazuya / Yamashita Tomohisa)

Plaanis lähiajal vaadata veel "Bambino" (Matsujun), "Kurosagi" (Yamashita Tomohisa) "Stand Up!" (Oguri Shun / Yamashita Tomohisa / Ninomiya Kazunari)Waaaa.....*juhe koos*

Hetkemuusika:

Heather Dale (!!!!!!!)

"I'm a sight...in a field full of briars..
---
And they won't call me mother
or sister or wife
They will know me or not
by the strength of my life
I will burn with a light of my own,
they'll know me as Joan
They'll know me as Joan..."

Tere, 2009.

Loodame, et tuleb kena aasta.

Muidugi selgus, et ma suudan võimalikult ebasobival ajal tõbiseks jääda. Võib-olla on see mingi pingelangus (või see, et pinge langeb minu peale).
Igatahes, eile hommikul oli veel kõik enam-vähem korras. Pidi küll ebainimlikult vara tõusma, aga seda ma suutsin üleeilsest dndst hoolimata. Yay, uus Tragora kampaania! Yay, saan jälle Clarit mängida *muhahahaa*
Muide, uue aasta tuleku puhul värvisin natuke juukseid ja lasin uuema soengu lõigata. Mitte midagi väga erilist, ainult veidi heledamaks muutusin ja juuksed on nüüd järku lõigatud. Seda pole eriti märgata, kuid ma ise olen rahul. 
Millest ma rääkisingi? Ahjaa. Jõudsime Tartusse Ally juurde, kus meid ootas kena söömaaeg. Kahjuks ei saanud mina seda eriti nautida, sest isu polnud ja sees keeras. Selgus, et olin suutnud endale väikse palaviku hankida. Mis siis ikka, mõtlesin. Küll see üle läheb, mõtlesin.

Ma eksisin. 
Pärast kingivahetust suundusime Vampiir III larbile. Taaskord olid kõigil ülivinged kostüümid, minu seksika hipi kostüümi ainus miinus oli liigne külma-ligilaskvus. 
Lühidalt - vampiirid olid sattunud klubisse Dimensioon, kus pidi toimuma viimne kohtumõistmine. Kohal oli nii põrgu saadikuid, taevaseid vägesid ja muid huvitavaid tegelasi. Minu Wendy püüdis suurest segadusest hoolimata veidi oma eesmärke saavutada, kuid osa neist kukkus läbi (tehti mitu valet valikut *Noooo, minu kallis Sõda!*). Kohtuprotsess ise oli igati lõbus ja nauditav, pakkus nii rollisisest närvikõdi, peaaegu-endast-välja-mineku-momente, appi-ma-ei-tohi-naerma-hakata-momente ja palju muud. Ma usun, et mu näolime hetkel, kui  Nidhöggr Ghosti kehastuses meile teatas, et on otsustatud  Wendy ja Sancti protsessid koos pidada, oli täiesti priceless. Paar hetke, mida mäletan:

Nidhöggr: "Ja kuidas teie suhtusite sellesse, et ta teid aastaid ära kasutas?"
Wendy: *heidab pilgu Sanctile* "Vabandust, aga mul tulevad ainult jälgid sõnad pähe."

Sanct: "Ma arvasin kogu aeg, et sa nutad Õnnest..."
Wendy: "Kallis, mäletad, ma ütlesin, et sa ei suudaks naise südant ka siis mõista, kui selle välja lõikaksid ja üksikasjalikult uuriksid? Noore tütarlapse südant mõistad sa veel vähem."
Belial: "Kuulge, jätke oma peretülid sellest ruumist välja."

Daleiose mängitud deemon (kelle nime ma meenutada ei suuda): "Üks küsimus neiule veel...kas ta kunagi palus teil nägu tahmaga katta ja laipa mängida?"
Sanct&Wendy: *vahetavad pilke* "Kuidas see oli..." - "Kas äkki Tuhkatriinus, ma ei mäleta -" - "Ei, ma ei usu."

And the pink hell it is. 

Tore oli see, et seekord tehti pilte ja filmiti ka. Mingi materjal seega jääb sellest toredast üritusest. 
Koha ainus miinus oli temperatuur, mis kaldus minu tunde jaoks juba tõesti miinustesse. Mingil hetkel ei suutnud ma enam külmavärinaid tagasi hoida ja ei saanud joogiklaasigi korralikult käes hoitud. 

Seda aga ilmselt juba teistel põhjustel. Veidi enne kella kaheksat hakkas enesetunne kiirelt halvenema. Ma mõtlesin, et õnnestub veel vastu pidada, aga kui ma Pimeduse&Tule (oh Martin ja Kaarel, kuidas ma teid sel hetkel vihkasin) sunnil pidin hakkama Dantet võrgutama, tekitas see mulle sellise peavalu, et püsti püsimine raskeks muutus. Viimases hädas läksin Curu juurde ja palusin kohta, kus pikali heita saaksin. Galantselt leitigi mulle ruum OG-toa laua peal, mis muust kraamist puhtaks tehti, sain endale Curu mantli ja pintsaku ning peale Jaani saunalina ja Eblingu mantli. 

Palavik oli ilmselt tõusnud, kuna külmavärinad sagenesid kehakatete suuremast arvust hoolimata. Nii ma siis lamasingi poolune ja teadvuseloleku vahel kõikudes, aeg-ajalt pistis keegi nina tuppa ja pani tule põlema ning siis tuli mul oma olukorda seletada. Tegelikult tundsin end siis üpris kurvalt ja üksikult, kuna teistel oli all kindlasti tore ja lõbus. Paar korda sain siiski seltsi, tänud Hannale, Eblingule, Markusele ja Jaanile, kes ruumi pikemaks ajaks sattusid. 
Muide, õhtu söögihulgaks oli täpselt üks viinamari ja neli lusikatäit kartulisalatit.

Veidi enne mängu lõppu ilmus väga räsitud moega Hanna, kellel oli ka halvemaks läinud. Eks ma siis tegin enda kõrval laua peal ruumi ja panin talle ka rätiku peale. Varsti sai ka larp läbi ja ma vedasin end püsti. Vähemalt ei tundnud end enam, nagu oleks tramm minust üle sõitnud (väga hea võrdlus muide, kahjuks ei mäleta, kes seda ütles).
Ühiste pingutustega ning pärast Curu tänamist sai köögiviljabändki uksest välja öhe liikuda ning mul õnnestus esimest korda võtta vastu uus aasta keset tänavat. Päris pikantne elamus on sel hetkel kuskil kesklinna kandis olla. Kohtasime Toomel veel meie inimesi (kaasaarvatud Harry Potterit Daleiose kehastuses, kui ta üht eriti pikalt sädemeid pilduvat ilutulestikku käes hoidis) ning suundusime tagasi Ally juurde. Seal sõime šokolaadikomme (kujutage ette, seal oli komm nimega "Blondie" XD) rääkisime niisama ja vaatasime absurdseid koomiksikaasi. 

Hommik polnudki nii hull kui kartsin. Hannal oli endiselt halb, aga veidi parem kui eile, minu palavik oli samuti alanenud normaalsematesse piiridesse. Sõime veel šokolaadikomme ning mul peaaegu õnnestus Tartule korra flashida (eks järgmine kord teeb paremini XD).

Mul on nüüd palju Hello Kitty pesu! *and there was much rejoycing*

Sain ka vennakesega kokku, jälle oli soe ja hea olla. Temaga rääkides hakkab parem. Pluss, toas vaikselt kitarri tinistamise kuulamine mõjub üllatavalt rahustavalt.

Nüüd olen Tallinnas tagasi....ja peaks tõesti magama minema. Kahju, et ei jõudnud Geku, Ari ja Shiniga vana aasta sees kokku saada. Eks tuleb nüüd see tasa teha.

Ja ma lähen homme oma Heather Dale'i kraamile postkontrorisse järgi...juba praegu olen seitsmendas taevas sellest mõeldes.

Ahjaa. Tahtsin veel paar unenägu ära mainida.
25.-26. detsember

Auto jäeti meie Lasnamäe-maja kõrval asuva parkla ette. Pidin miskipärast saama oma vana korteri (või lihtsalt kõrge korruse) juurde, aga kuna aja jooksul oli seal palju muutunud, ei osanud ma midagi teha. Alumine uksekella-süsteem oli moodsama vastu välja vahetatud ja kuigi see väga lihtne kasutada oli, ei julgenud ma selle uudsuse tõttu ühelegi nupule vajutada. Lisaks kartsin, et keegi tuleb õiendama, et mida mina, tundmatu inimene, siin teen. Mõtlesin, et ootan ära, kuni keegi ise väljub ja lipsan siis ukse vahelt läbi, tahtsin võimalikult märkamatult sisse päääseda.
Millalgi saabus hulk töömehi (?), kes kõik kandsid mingeid asju, mida trepist üles-alla veeti. Kogu kraam nägi välja nagu suvaline kribu-krabu ning oma imestuses selle üle, kes ja miks sellist kaupa veab, unustasin peaaegu uksest sisse minna. 
Uksekellasüsteem oli tõesti uhke - metalne, ilusate selgete numbritega, oranžikat-metalset värvi plaat, numbrilaud (nagu tavaliselt), kuid lisaks oli veel ümmargune, erinevate numbritega nuppudest koosnev suur nupumoodustis.
-----
Viibisin laevareisil. Seilasime (ilmselt) troopilistes vetes, kuna vesi oli ilusat heledat mererohelist värvi. Meie laevaks oli tumepruunist puust suurte purjedega laev (Kariibi mere piraatide stiilis?), mis oli osaliselt vanamoodne, kuid samas varustatud vist igasugu moodsate mugavustega ka. Ronisime ise mööda laeva ringi, juhtisime seda ja ajasime muid navigatsioniga seotud asju. Minu kaaslasteks oli vist terve Köögiviljabänd (kindlasti Hanna ja Martin, Ally ja Kaarli kohta pole nii kindel). Mäletan, et turnisin laeva külje peal, et mingeid köisi õigesse kohta viia, Hanna kas tegi köögis süüa või oli rooli taga ning Martin tegeles purjedega. Ta oli hullult entusiastlik, nagu väike laps, kellele on uus lahe mänguasi antud. Mängis oma meelest tähtsat kaptenit XD
-----
Võib-olla jõudsime sama laevaga lõpuks kohale, võib-olla sõitsime nüüd mingi suurema reisilaevaga. Igatahes saabusime Hannaga Ameerikasse, kus pidime esinema ja vist ka mingi suurema päranduse vastu võtma. Kuidagi olid sinna sattunud ka Mummu ja Papi, kes vanade rõõmsate pensionäride kombel eksootilist puhkust nautisid. See "ameerika" meenutas pigem Kariibi mere äärset piirkonda, sest meid ümbrites veepargilaadne hiiglaslike troopiliste basseinide kogum, erinevatel tasanditel. Nende vahel sai liikuda suurte veetorude (nagu veeparkides on) abil. 
Mõnes basseinis olid suured olevused (või nende kujud, sest ma ei mäleta, et nad oleks liigutanud), kes kas lihtsalt seisid või omavahel võitlesid. Mõtlesin, et see on hullult lahe ja püüdsin neist vettkannatava kaameraga pilte teha ning võimalikult lähedale pääseda. Kord õnnestus mul vist isegi nendega koos samas veekogus ujuda.
Meie Hannaga vist otsisime midagi, igatahes sõitsime paar korda renniga ülemiselt tasandilt alumisele ja see oli väga lõbus. 
Kuurordis viibis peale meie ka suur hulk rikkaid meelelahutustööstusega tegelevaid naisi.  
Õhtul toimus suures punase sametiga vooderdatud teatrisaalis (miks nii paljudes minu unenägudes selline saal on?!) mingi show, kus ka meie esinema pidime. Võistlesime paljude teiste meelelahutusgruppidega, ilmselt mingi suure auhinna (päranduse?) pärast. 
Minul oli seljas punane sätendav lõhikuga kleit. Enne ürituse algust trügisime Hannaga ühele suuremale rõdule (mõnest inimesest peaaegu üle astudes ja vabandades), sest pidime ühelt tähtsalt naiselt midagi küsima. Ootamatult aga show juba algas ja me pidime sinnasamasse paigale jääma, kuna liikumine oleks olnud ebaviisakas. Naise enda trupp tuli temalt enne esinemist juhiseid saama ja vaatas meid kurjalt ning kahtlustavalt, kuigi meil minu mäletamist mööda halbu kavatsusi polnud.  

---------
Aga ok, lõpetame selle jama ükskord ära.

Veel üks õudusttekitav, kõhe ja armas video "Axis powers Hetalia" ainetel:
Venemaa (Ivan)  ja Jaapan (kahtlustan, et see on Vene-Jaapani sõdadest mõjutatud)

Kes veel ei tea, "Axis Powers Hetalia" on geniaalne manga (ja varsti ka anime), kus käsitletakse maailma ajalugu. Keskseteks tegelasteks on Saksamaa, Itaalia (Hetalia, kellest tuleb ka asja nimi - "italia" + "heta" - kasutu) ja Jaapan ehk Teljeriigid I maailmasõjas. Iga riik on üks tegelane, ka Eesti on esindatud ja muide väga hästi - ta on 17-aastane noormees, kel nimeks Eduard von Bock (kes "Keisri hullu" lugenud, sellele tuleb tuttav ette).  

Hetalia Wiki,  Hetalia LJ kommuun ja siiamaani tõlgitud sündmuste/koomiksite nimekirja leht.

Armastust.

Mirju

Inimesed loovad soojust. Kui kuskil külmas kohas on palju inimesi ja palju positiivseid emotsioone, läheb seal ajapikku soojemaks. Inimesed soojendavad inimesi.
Ja see on hea.

Jõudsin taas kummalisele järeldusele, et mul on ilmselt mõndasid kontserte/etendusi/filme mõtet vaatama minna üksinda.  Kui kedagi kaasa võtta, mõtlen peaaegu kogu aja sellele, kas kaaslasel ikka on huvitav ja ega ta ei kahetse, et  tuli.  Mis on tegelikult väga häiriv. 
Täna tundsin seda jälle.

Pärast pikki aastaid täis spekulatsioone nägin lõpuks ära ka meie majas elavad hiired. Alguses arvasin, et neid on vaid üks, kuid täna nosis lindudest rõdule kukkunud päevalilleseemneid tervelt kaks kõrvade ja pika sabaga väikest olevust.  Loodame, et neid rohkem pole. 

Praegu on jõulud. Sain kingiks kokku kolm paari susse: kaks paari sooje kapukaid (roosad-karvased ja valged-pehmed-siidpaelaga) ning ühe paari korralikumaid toasusse. *nyaa*
Sooja musta kampsuni ja vennaga kahepeale 1 TB-se välise kõvaketta sain ka. 
Ja niipea kui võimalik, teen veel ühe poetripi, et hankida suurem osa kraamist, mis mul oma jõulunimekirjast saamata sai ^_^ Even I allow myself to indulge once in a while.


Õilis rüütel või karm, aga hea südamega noormees, selles on küsimus. 
Tegelikult mitte, aga  väikse dilemma tekitab sellegipoolest. Ütleme, et on kaks eri olukorda, kaks erinevat meest. (Kasvõi "Tsubasa Reservoir Chronicle" Fay ja Kuro näitel)
1) Kõnnin koos temaga mööda teed. Tänavavalgustus heidab pimeduse keskele heledaid laike. Jalutame rahulikult, ta sätib oma samme minu järgi veidike lühemaks. Korraga läbib tühja tänavat tugev  tuulehoog.  Tahtmatult haarab mind külmavärin.
Mureliku näoga küsib ta minult, kas kõik on korras. Seejärel, justkui oleks see kõige loomulikum asi maailmas, pakub ta mulle naeratades oma mantlit. "Muidu külmetad end veel ära," sõnab seda selga aidates, "pean sind ju soojas hoidma."
Soojemaks läheb küll, olgugi et mantel selles väikest rolli mängib.

2) Kõnnin koos temaga mööda teed. Tänavavalgustus heidab pimeduse keskele heledaid laike. Tema kõnnib oma suurte sammudega peaaegu eest ära, ma pean pingutama, et sammu pidada. Korraga läbib tühja tänavat tugev tuulehoog. Tahtmatult haarab mind külmavärin.
Ta pöördub  pooleldi, pärides sarkastiliselt, kas mul polnud enne väljumist piisavalt mõistust, et midagi sobivamat selga panna. Põrnitsen teda altkulmu. Jätkame oma teed, mina ikka veel kergelt värisedes. Ootamatult heidab ta mulle ühe pika pilgu, vaatab siis kõrvale, ohkab ja pomiseb "Vaata, et sa järgmine kord nii ei tee." Seejärel surub mulle oma mantli käte vahele ja hakkab mööda tänavat edasi kõndima.
Soojemaks läheb küll, olgugi et mantel selles väikest rolli mängib.


Trallalaa.

Mul on kahju, et ma viimase aja unenägusid väga hästi ei mäleta. Nad kõik on olnud pikad, põhjalikud ja üpris ägedad. 

Peab vist ikka selle unenäoseletaja endale hankima.

Ja vähem fanfictionit lugema, see hakkab juba alateadvust ka mõjutama.
Eniveis, doozo:

23.-24. detsember

Oli vist mingi üritus (vampiirilarp?).
Mäletan kõrget valget maja, millel olid kaks viimast korrust nagu platvormidena, keerdtrepid viisid ühelt teisele. Ma ei tea, keda ma täpselt mängisin. Kohal olid kindlasti Martin, Curu, Ebling, Hanna-Liina Võsa, Hanna ja veel tüübid, keda ma ei tea. 
Mind tutvustati mängus mingile noormehele, ning miskipärast tekkis mul halb eelaimdus.
Mingi hetk jooksin trepist alla, peaaegu Hanna-Liinale otsa. Vabandasin ja tutvustasin end. Tema ütles et jah, ta teab mind küll. Mina imestasin ja ütlesin, et ma poleks arvanud, et ta mind kuidagi mäletab. Tal oli käes küpsisekandik.
Korraga olime nagu Kasispeal, igatahes läksin mina (või pigem mu tegelane) suurest väravast välja, jäin sinna ette seisma ja metsa poole vaatama. Ilm oli pilves. Äkki astus minu selja taga väravast välja seesama noormees, keda mulle veidi aja eest tutvustatud oli ja kes minus veidi ebakindlust tekitas. Ta naeratas, rääkis minuga natuke ja mina proovisin hoolimata ebalusest temaga vestelda.
Mu tegelast valdas juba kerge ohutunne, kui ta sama meeldivalt naeratades aina lähemale hakkas tulema. Lõpuks põrkasin seljaga vastu väravat. Noormehe naeratus muutus korraga kauniks, kuid julmaks, edukalt blokeeris ta oma kehaga minu igasugused pääseteed, nii et olin surutud tema ja värava vahele. Mind (või mu tegelast) valdas paaniline hirm, noormees ütles veel midagi, mida ma ei mäleta ja hakkas mulle seejärel täiega ligi ajama. Püüdsin tema raudse haarde vastu võidelda, üritasin karjuda, kuid ta summutas mu protesti oma huultega.
Kohutava mõistmisena jõudis mulle kohale, mis toimuma hakkab, kuid kui see teadmine jäise tombuna mu sisemusse vajuda jõudis, nägin korraga (ma ei tea kuidas, kuna olin ise seljaga värava poole, hetkeks tundus, nagu oleks kohad vahetunud), et siseõue poolt jookseb Martin ülikiiresti meie poole. Hetkega oli ta kohal, paistis väga vihane, väänas noormehe mu küljest lahti ning teda kinni hoides karjus mulle "Jookse! Jookse (ära), enne kui veel midagi halba juhtub!"
See tõi mu hirmuhalvatusest välja, pöörasin ringi ja hakkasin kiiresti mööda teed minema jooksma. Kui olin suurema raja peale jõudnud, suundusin põllule ja Teppide talu poole.
Nüüd oli väljas juba üpris hämar, põllul kasvavad äkitselt vihmamärjad kõrred ulatusid mulle peaegu vööni. Seejärel juhtus veel midagi, mida ma ei mäleta, võib-olla jõudsin selle "halva" eest ära põgeneda. 
Palju aega hiljem, kui mäng juba läbi, oli kogu rahvas Teppide õuele kogunenud. Tundmatu noormees, kes oli mind eelnevalt rünnata üritanud, tuli viisakalt vabandama, et meie esimene kohtumine nii ebameeldivas vormis oli (kuna ma teda mängusiseselt esimest korda nägin).  Ma olin üpris hämmastunud, kui ta seal häbelikult naeratades seisis, ega osanudki arvata, kas talle andestada või mitte.

Ärgates valdab mind üha sagedamini tunne "wth-see-nüüd-oli". XD


Muide, vaatasin lõpuni anime nimega "Zombie-Loan". Kahju, et sellel praeguseks rohkem osi pole, see hakkas mulle vägagi meeldima. Cool zombie-boys ftw *kyaaa*

Pluss seal on maailma armsaima välimuse ja häälega shinigami: (selliseks muutub ta, kui tema "core" ära võetakse)