Teisel pool mind

Täna hommikul juhtus minuga esimest korda nii, et suutsin end unenäost hetkega välja mõelda. Ma pole kindel, kas see oli päris lucid dreaming -värk või teadsin ma lihtsalt, et kogu see lugu pole tegelikult päriselt. 

Alguses oli pikk-pikk sündmustejada,  mille lõpust mäletan, et me olime klassiga ekskursioonil ning sõitsime bussiga/rekkaga minu Lasnamäe maja poole. Korraga avastasin, et minu käekotist on kõik tähtsad asjad kadunud (a la rahakott, mobiil, pass jne). Kõigepealt arvasin, et need on kuskile teeäärde maha kukkunud, aga siis hakkasime neid hoopis veoauto tagaosast otsima. Veensin Liisi ka endaga kaasa otsima tulema, sest ma kartsin üksi latiinovälimusega juhi käest abi küsima minna.  Mees avas palumise peale sõiduki tagaosa külje peal väikse ukse, kust me sisse saime pugeda (tagumine suur luuk lahti ei käinud). Rekka tagaosas olid miskipärast kapid, mis täis meie kolimiseelseid asju, näiteks vanad albumid (mis oleksid pidanud minu riiulis olema) ja muu. Kolmekesi hakkasime siis minu kadunud kraami otsima, kuid korraga hakkas auto justkui  tahapoole kalduma ning kukkus siis suure mürtsuga nii, et kabiiniosa jäi taeva poole ja meie olime seal kõige all. Hakkasin väikse küljeukse poole küünitama, kuid nägin, et me ei ulatu selleni ja oleme täielikult lõksus. 

Ja kujutage ette, sel hetkel, kui paanika olukorra pärast mulle kohale jõudma hakkas, ütlesin endale (või vähemalt mu teadvus ütles) kindlalt "EI." ja avasin silmad. Tundsin miskipärast tõelist võidurõõmu, olin esimest korda teadlikult unenäo "alistanud".
Lahe.  

Aga...miks ma viimasel ajal unes mingeid hispaania-itaalia välimusega mehi näen?
Eile oli samamoodi: läksime Hannaga minu maakodu juurest kuskile suuremasse asulasse, kus ta mind ühte söögikohta viis. Seal moosis ta leti taga olevat hispaania mafiooso välimusega suurt meesmüüjat niikaua, kui sai odava hinnaga suure maitsva taldrikutäie pannkooke mustikamoosi ja vaniljejäätisega. Mina tahtsin ka sama asja süüa, aga müüja oli juba ära läinud. 
Hiljem mäletan, et kõndisin vanalinna meenutavatel munakivitänavatel kõrgete kontsade, musta õhtukleidi ja soengusse pistetud roosaka lillega. Tulin justkui mingilt peolt, aga peotuju küll polnud, pigem selline allaandmise-käegalöömise-tunne. Korraga saabus hommik, tänavatele tungisid esimesed päiksekiired ja inimesed hakkasid nendel liikuma. Mind vaadati veidrate pilkudega, kuna nägin välja nagu mingi hilja peale jäänud Tuhkatriinu. 
Mida ma ilmselt olingi. Keerasin otsa ringi ja läksin tuldud teed tagasi.

----

空に向かって歌うよ
そう歌うよ声の限り

Sora ni mukatte utau yo
Sou utau yo koe no kagiri

I'll go towards the sky, singing
Yes, singing, as far as my voice will go