Teisel pool mind

Ok. Asi on tõesti imelikuks kiskuma hakanud. Nägin unes midagi sellist, mida loogiliselt võttes ei tohiks näha, juhul kui tegemist pole just õudusunenäoga. 
Õudusunenägu see ei olnud, kuid sellegipoolest mahtus sinna asi, mida ma elu sees ei teeks, mida ma iga hinna eest vältida püüan (sellele võivad paljud tunnistajateks olla).

Igatahes...unenäologi: Disturbing things ahead.

16.-17. jaanuar

Oli vist jälle mingi larp. Mäletan seda justkui mitmeosalisena, kuigi ma ei tea, kas esimene osa oli "mäng" või "päris".
Kõndisin mööda Westholmi koolist.
Teadsin, et millalgi pidi üks neiu endal kellegi magamistoas/vannitoas veenid läbi lõikama. Mõtlesin, et deem, mina küll ei tahaks seda tüdrukut mängida. 
Miskipärast tundus, et ma teadsin kuidagi järgneva loo käiku osaliselt ette. (seega neiu = NPC?)
Oli suur banketisaal, mille tagaseinast viisid keskele kokku üles kaks suurt keeruga treppi. 
Millalgi toimus saalis Jeesuse ja Maarja (Magdaleena?) omavaheline vastasseis, võitlus nende toetajate vahel. Rahvas seisis kahel pool seina ääres ja nemad jooksid keskel ringi, keegi kandis kaasas ka vibu. 

Tulin Hobujaama peatuses bussi pealt maha, seal ootasid mind mõned inimesed, et koos larbile minna. Nende hulgas oli ka Goblin oma Thanaria mängu kostüümis. Järgmisel hetkel olime justkui korraga bussipeatuses ja samal ajal ka ühes väikeses ruumis. Mõtlesime, et kui meid nii vähe on, siis saame seal asja korraldada küll. 
Äkki saabus aga uus buss ning selle pealt tuli maha suur hulk rahvast, kes kõik ka larbile tahtsid. Goblin ütles seepeale natuke tusaselt, et kui nii palju inimesi mängida tahab, siis siia me küll ära ei mahu, tuleb uus koht otsida. 

Jälle viibisin selles suures banketisaalis. Kui treppidest üles minna, tulid koridorid ja teised toad, see koht pidi vist kuidagi lossi meenutama. 
Oli kuningas. Ta hoolitses minu eest, kuna ma olin vist kuidagi haige. Natuke sain siiski ka pidu nautida, nägin saalis valge kleidi ja Marilyn Monroe moodi soenguga Karolini. Miskipärast teadsin ma mingit saladust, mida kuningale öelda tahtsin. Jooksin oma tuppa, kleidi peal seljas pikk heledast siidist hommikumantel, pugesin oma suurde voodisse teki alla ja hakkasin salaja kirja kirjutama.
Ise täitsin vist kuninganna rolli, aga leidus neid, kellele see ei meeldinud ja kes kartsid selle saladuse ilmsikstulekut, eriti kuninga ees. Seega pidin olema ettevaatlik, kuna kui keegi teada oleks saanud, et ma seda kirja kirjutan, oleks mind mingi intriigi käigus kõrvaldatud (mürgiga näiteks). Ja siis oleks Karolin minu asemel kuninga kõrval seisnud. 
Kirjutasin salaja teki all seda kirja, valmis seda peitma, kui keegi mu tuppa sisse astuma peaks. Siis meenus mulle jälle, et millalgi peavad teised leidma ühe lõigatud veenidega neiu. Korraga taipasin, et tegelikult pidingi see neiu olema mina. Tõsine "oh damn"-tunne tekkis.
Kuid parata polnud midagi, lõpetasin kirja, vist peitsin selle kuhugi ning läksin otsima õiget kohta, kust tüdruk leitama pidi.
Viimaks otsustasin ühe teise magamistoa kasuks. Ma ei mäleta, kuidas ma seda välja mängisin või korraldasin (jumal tänatud, et ise ennast oma veene nüsimas ei näinud), aga lõpuks tormasid paar inimest tõesti toa uksest sisse ja mina lamasin verisena voodi najal.
Nii et asi läks lõpuks vist korda (in its own twisted way). 

----

Alleaa.