Teisel pool mind

Tere, 2009.

Loodame, et tuleb kena aasta.

Muidugi selgus, et ma suudan võimalikult ebasobival ajal tõbiseks jääda. Võib-olla on see mingi pingelangus (või see, et pinge langeb minu peale).
Igatahes, eile hommikul oli veel kõik enam-vähem korras. Pidi küll ebainimlikult vara tõusma, aga seda ma suutsin üleeilsest dndst hoolimata. Yay, uus Tragora kampaania! Yay, saan jälle Clarit mängida *muhahahaa*
Muide, uue aasta tuleku puhul värvisin natuke juukseid ja lasin uuema soengu lõigata. Mitte midagi väga erilist, ainult veidi heledamaks muutusin ja juuksed on nüüd järku lõigatud. Seda pole eriti märgata, kuid ma ise olen rahul. 
Millest ma rääkisingi? Ahjaa. Jõudsime Tartusse Ally juurde, kus meid ootas kena söömaaeg. Kahjuks ei saanud mina seda eriti nautida, sest isu polnud ja sees keeras. Selgus, et olin suutnud endale väikse palaviku hankida. Mis siis ikka, mõtlesin. Küll see üle läheb, mõtlesin.

Ma eksisin. 
Pärast kingivahetust suundusime Vampiir III larbile. Taaskord olid kõigil ülivinged kostüümid, minu seksika hipi kostüümi ainus miinus oli liigne külma-ligilaskvus. 
Lühidalt - vampiirid olid sattunud klubisse Dimensioon, kus pidi toimuma viimne kohtumõistmine. Kohal oli nii põrgu saadikuid, taevaseid vägesid ja muid huvitavaid tegelasi. Minu Wendy püüdis suurest segadusest hoolimata veidi oma eesmärke saavutada, kuid osa neist kukkus läbi (tehti mitu valet valikut *Noooo, minu kallis Sõda!*). Kohtuprotsess ise oli igati lõbus ja nauditav, pakkus nii rollisisest närvikõdi, peaaegu-endast-välja-mineku-momente, appi-ma-ei-tohi-naerma-hakata-momente ja palju muud. Ma usun, et mu näolime hetkel, kui  Nidhöggr Ghosti kehastuses meile teatas, et on otsustatud  Wendy ja Sancti protsessid koos pidada, oli täiesti priceless. Paar hetke, mida mäletan:

Nidhöggr: "Ja kuidas teie suhtusite sellesse, et ta teid aastaid ära kasutas?"
Wendy: *heidab pilgu Sanctile* "Vabandust, aga mul tulevad ainult jälgid sõnad pähe."

Sanct: "Ma arvasin kogu aeg, et sa nutad Õnnest..."
Wendy: "Kallis, mäletad, ma ütlesin, et sa ei suudaks naise südant ka siis mõista, kui selle välja lõikaksid ja üksikasjalikult uuriksid? Noore tütarlapse südant mõistad sa veel vähem."
Belial: "Kuulge, jätke oma peretülid sellest ruumist välja."

Daleiose mängitud deemon (kelle nime ma meenutada ei suuda): "Üks küsimus neiule veel...kas ta kunagi palus teil nägu tahmaga katta ja laipa mängida?"
Sanct&Wendy: *vahetavad pilke* "Kuidas see oli..." - "Kas äkki Tuhkatriinus, ma ei mäleta -" - "Ei, ma ei usu."

And the pink hell it is. 

Tore oli see, et seekord tehti pilte ja filmiti ka. Mingi materjal seega jääb sellest toredast üritusest. 
Koha ainus miinus oli temperatuur, mis kaldus minu tunde jaoks juba tõesti miinustesse. Mingil hetkel ei suutnud ma enam külmavärinaid tagasi hoida ja ei saanud joogiklaasigi korralikult käes hoitud. 

Seda aga ilmselt juba teistel põhjustel. Veidi enne kella kaheksat hakkas enesetunne kiirelt halvenema. Ma mõtlesin, et õnnestub veel vastu pidada, aga kui ma Pimeduse&Tule (oh Martin ja Kaarel, kuidas ma teid sel hetkel vihkasin) sunnil pidin hakkama Dantet võrgutama, tekitas see mulle sellise peavalu, et püsti püsimine raskeks muutus. Viimases hädas läksin Curu juurde ja palusin kohta, kus pikali heita saaksin. Galantselt leitigi mulle ruum OG-toa laua peal, mis muust kraamist puhtaks tehti, sain endale Curu mantli ja pintsaku ning peale Jaani saunalina ja Eblingu mantli. 

Palavik oli ilmselt tõusnud, kuna külmavärinad sagenesid kehakatete suuremast arvust hoolimata. Nii ma siis lamasingi poolune ja teadvuseloleku vahel kõikudes, aeg-ajalt pistis keegi nina tuppa ja pani tule põlema ning siis tuli mul oma olukorda seletada. Tegelikult tundsin end siis üpris kurvalt ja üksikult, kuna teistel oli all kindlasti tore ja lõbus. Paar korda sain siiski seltsi, tänud Hannale, Eblingule, Markusele ja Jaanile, kes ruumi pikemaks ajaks sattusid. 
Muide, õhtu söögihulgaks oli täpselt üks viinamari ja neli lusikatäit kartulisalatit.

Veidi enne mängu lõppu ilmus väga räsitud moega Hanna, kellel oli ka halvemaks läinud. Eks ma siis tegin enda kõrval laua peal ruumi ja panin talle ka rätiku peale. Varsti sai ka larp läbi ja ma vedasin end püsti. Vähemalt ei tundnud end enam, nagu oleks tramm minust üle sõitnud (väga hea võrdlus muide, kahjuks ei mäleta, kes seda ütles).
Ühiste pingutustega ning pärast Curu tänamist sai köögiviljabändki uksest välja öhe liikuda ning mul õnnestus esimest korda võtta vastu uus aasta keset tänavat. Päris pikantne elamus on sel hetkel kuskil kesklinna kandis olla. Kohtasime Toomel veel meie inimesi (kaasaarvatud Harry Potterit Daleiose kehastuses, kui ta üht eriti pikalt sädemeid pilduvat ilutulestikku käes hoidis) ning suundusime tagasi Ally juurde. Seal sõime šokolaadikomme (kujutage ette, seal oli komm nimega "Blondie" XD) rääkisime niisama ja vaatasime absurdseid koomiksikaasi. 

Hommik polnudki nii hull kui kartsin. Hannal oli endiselt halb, aga veidi parem kui eile, minu palavik oli samuti alanenud normaalsematesse piiridesse. Sõime veel šokolaadikomme ning mul peaaegu õnnestus Tartule korra flashida (eks järgmine kord teeb paremini XD).

Mul on nüüd palju Hello Kitty pesu! *and there was much rejoycing*

Sain ka vennakesega kokku, jälle oli soe ja hea olla. Temaga rääkides hakkab parem. Pluss, toas vaikselt kitarri tinistamise kuulamine mõjub üllatavalt rahustavalt.

Nüüd olen Tallinnas tagasi....ja peaks tõesti magama minema. Kahju, et ei jõudnud Geku, Ari ja Shiniga vana aasta sees kokku saada. Eks tuleb nüüd see tasa teha.

Ja ma lähen homme oma Heather Dale'i kraamile postkontrorisse järgi...juba praegu olen seitsmendas taevas sellest mõeldes.

Ahjaa. Tahtsin veel paar unenägu ära mainida.
25.-26. detsember

Auto jäeti meie Lasnamäe-maja kõrval asuva parkla ette. Pidin miskipärast saama oma vana korteri (või lihtsalt kõrge korruse) juurde, aga kuna aja jooksul oli seal palju muutunud, ei osanud ma midagi teha. Alumine uksekella-süsteem oli moodsama vastu välja vahetatud ja kuigi see väga lihtne kasutada oli, ei julgenud ma selle uudsuse tõttu ühelegi nupule vajutada. Lisaks kartsin, et keegi tuleb õiendama, et mida mina, tundmatu inimene, siin teen. Mõtlesin, et ootan ära, kuni keegi ise väljub ja lipsan siis ukse vahelt läbi, tahtsin võimalikult märkamatult sisse päääseda.
Millalgi saabus hulk töömehi (?), kes kõik kandsid mingeid asju, mida trepist üles-alla veeti. Kogu kraam nägi välja nagu suvaline kribu-krabu ning oma imestuses selle üle, kes ja miks sellist kaupa veab, unustasin peaaegu uksest sisse minna. 
Uksekellasüsteem oli tõesti uhke - metalne, ilusate selgete numbritega, oranžikat-metalset värvi plaat, numbrilaud (nagu tavaliselt), kuid lisaks oli veel ümmargune, erinevate numbritega nuppudest koosnev suur nupumoodustis.
-----
Viibisin laevareisil. Seilasime (ilmselt) troopilistes vetes, kuna vesi oli ilusat heledat mererohelist värvi. Meie laevaks oli tumepruunist puust suurte purjedega laev (Kariibi mere piraatide stiilis?), mis oli osaliselt vanamoodne, kuid samas varustatud vist igasugu moodsate mugavustega ka. Ronisime ise mööda laeva ringi, juhtisime seda ja ajasime muid navigatsioniga seotud asju. Minu kaaslasteks oli vist terve Köögiviljabänd (kindlasti Hanna ja Martin, Ally ja Kaarli kohta pole nii kindel). Mäletan, et turnisin laeva külje peal, et mingeid köisi õigesse kohta viia, Hanna kas tegi köögis süüa või oli rooli taga ning Martin tegeles purjedega. Ta oli hullult entusiastlik, nagu väike laps, kellele on uus lahe mänguasi antud. Mängis oma meelest tähtsat kaptenit XD
-----
Võib-olla jõudsime sama laevaga lõpuks kohale, võib-olla sõitsime nüüd mingi suurema reisilaevaga. Igatahes saabusime Hannaga Ameerikasse, kus pidime esinema ja vist ka mingi suurema päranduse vastu võtma. Kuidagi olid sinna sattunud ka Mummu ja Papi, kes vanade rõõmsate pensionäride kombel eksootilist puhkust nautisid. See "ameerika" meenutas pigem Kariibi mere äärset piirkonda, sest meid ümbrites veepargilaadne hiiglaslike troopiliste basseinide kogum, erinevatel tasanditel. Nende vahel sai liikuda suurte veetorude (nagu veeparkides on) abil. 
Mõnes basseinis olid suured olevused (või nende kujud, sest ma ei mäleta, et nad oleks liigutanud), kes kas lihtsalt seisid või omavahel võitlesid. Mõtlesin, et see on hullult lahe ja püüdsin neist vettkannatava kaameraga pilte teha ning võimalikult lähedale pääseda. Kord õnnestus mul vist isegi nendega koos samas veekogus ujuda.
Meie Hannaga vist otsisime midagi, igatahes sõitsime paar korda renniga ülemiselt tasandilt alumisele ja see oli väga lõbus. 
Kuurordis viibis peale meie ka suur hulk rikkaid meelelahutustööstusega tegelevaid naisi.  
Õhtul toimus suures punase sametiga vooderdatud teatrisaalis (miks nii paljudes minu unenägudes selline saal on?!) mingi show, kus ka meie esinema pidime. Võistlesime paljude teiste meelelahutusgruppidega, ilmselt mingi suure auhinna (päranduse?) pärast. 
Minul oli seljas punane sätendav lõhikuga kleit. Enne ürituse algust trügisime Hannaga ühele suuremale rõdule (mõnest inimesest peaaegu üle astudes ja vabandades), sest pidime ühelt tähtsalt naiselt midagi küsima. Ootamatult aga show juba algas ja me pidime sinnasamasse paigale jääma, kuna liikumine oleks olnud ebaviisakas. Naise enda trupp tuli temalt enne esinemist juhiseid saama ja vaatas meid kurjalt ning kahtlustavalt, kuigi meil minu mäletamist mööda halbu kavatsusi polnud.  

---------
Aga ok, lõpetame selle jama ükskord ära.

Veel üks õudusttekitav, kõhe ja armas video "Axis powers Hetalia" ainetel:
Venemaa (Ivan)  ja Jaapan (kahtlustan, et see on Vene-Jaapani sõdadest mõjutatud)

Kes veel ei tea, "Axis Powers Hetalia" on geniaalne manga (ja varsti ka anime), kus käsitletakse maailma ajalugu. Keskseteks tegelasteks on Saksamaa, Itaalia (Hetalia, kellest tuleb ka asja nimi - "italia" + "heta" - kasutu) ja Jaapan ehk Teljeriigid I maailmasõjas. Iga riik on üks tegelane, ka Eesti on esindatud ja muide väga hästi - ta on 17-aastane noormees, kel nimeks Eduard von Bock (kes "Keisri hullu" lugenud, sellele tuleb tuttav ette).  

Hetalia Wiki,  Hetalia LJ kommuun ja siiamaani tõlgitud sündmuste/koomiksite nimekirja leht.

Armastust.

Mirju