11. oktoober 2008 toimus Askari puhkemajas larp "Maskeraad 4 - Maailmalõpu kohvik".
Kuigi ma alguses veidi kartsin, kas saan hakkama oma väikse intriigipuntrakesega, mille Liilia mulle kokku pununud oli, võib öelda, et kokkuvõttes läks päris hästi.
Eriti lõbus oli see, kui ma laupäeva hommikul kohtumispaika sõitsin (et Karmeni või Zeegu auto peale saada) ja Liilia mulle helistas, et kas ma ikka tean, et auto väljub 20 minuti pärast. Selgus, et Karmeni telefon ei töödanud ning mu sõnumid ei läinud seega kohale. Õnneks läks kõik hästi ja jõudsime Tartusse, kust korjasime peale Trexxi ja läksime Lii poole grimeerima-kostümeeruma. Pärast siirdusime veel Lõunakeskusest läbi, et veidi süüa ning olime seal vist kohalikuks vaatamisväärsuseks (mõelge ise: barokkajastu stiilis üüratu kleidi, soengu ja väikse koerakesega daam, Fidel Castro riietuses suur pikkade juustega mees, naine ratsakostüümis, naine suure villase keebiga, mille all french maidi riietus, ning lõpuks musta õhulise õhtukleidi ja roosa sallikesega neiu).
Mängu algus viibis paar tundi, kuid sellest polnud midagi hullu. Tuleb tõeliselt tänada GMi ja abilisi, kes kogu asja suutsid suurepäraselt ära korraldada.
Tegevus toimus, nagu juba mainitud, maailmalõpu kohvikus, kuhu oli kogunenud üpris värvikas seltskond. Kohta pidasid kaks rivaalitsevat gängi - bluusivennad (vennake ja Daleios mõjusid päris usutavalt, Daleios oleks justkui samanimelisest filmist välja astunud) ja diskokuningas oma jüngritega (Curu, kelle helkivsinisest diskokostüümist ilmselt veel legende räägitakse).
Lisaks viibisid kohal veel delegatsioon kuningriigist Seitsme Maa ja Mere Taga (kuninganna oma koerakesega, emme käpa all olev noor printsike, karm hobusepiitsaga nõuandja, teenrid ja koduõpetaja), Fidel Castro ja tema tütar, mõned vampiirid (alati elegantne Lee nende eesotsas), Markii de Sade (ehk Saatan, kelle Irve tõetruult kahtlaseks perviks meheks mängis) oma kaaskonnaga, üks jumalasulane (kes osutus lõpuks peaingel Gaabrieliks) ja Jumal Ise, kaks oraaklit ja sarvik.
Tegelikult oli kogu asi kolme mängija LSD-laksu all olles nähtud hallukas. Tallinna linnavalitsuse kultuuriosakonna mingile üritusele tulnud tegelased said üpris suure üllatuse osaliseks.
Minust sai seekord piraat Silver Ükssilma tütar Arabella. Olime saabunud kohvikusse, et saada tagasi mu isa vasak silm ja jalg, et ta saaks rahu (ta oli juba surnud). Ametlikult olime Silver Ükssilma meelelahutustrupp, kuhu kuulusid libahunt (Xelyn, kellel on väga kaunid silmad ning on üldse üks lõbus tegelane), amatsoon (paljasjalgne, kes oma trikkidega sügava mulje jättis), jutuvestja-hulluke (Marten, kellega sai normaalselt rääkida ja maailma asju arutada), Silveri fanboy Taaniel (Jeka, kes sobis nooreks piraadipoisist fänniks ülihästi) ja laulja (ehk mina). Siinkohal tuleb mainida, et meie kamp oli suurepärane ja nendega oli ülimalt tore.
Silver (ehk Sprot, kellega eriliselt nauditav koos mängida oli) ei kohelnud oma tütart alati just kõige paremini (nagu me trupis ütlesime „Kui tema käsku ei täida, siis saab kolakat“), kuid ma teadsin, et tegelikult soovib ta mulle ainult head.
Minu jaoks oli mängu põhilisemaks dilemmaks, kuidas tulla välja üpris keerulisest olukorrast: olin kõrvuni Taanielisse armunud, aga isa oli mulle rääkinud, et tegelikult on Taaniel isa vihavaenlase poeg ja ta soovib surres ka noormehe endaga kaasa võtta.
Niisiis oli mul valida: kas mängida sõnakuulelikku neiukest ja aidata isa puuduvad liikmed tagasi saada või kuulata oma südant ja püüda kuidagi Taanieli päästa.
Lisaks pidid kohvikus toimuma veel Surma Mõrsja valimised, kuhu isa mind ka kirja pannud oli. Surm, ehk Isand Mortimerius (Grimmu, aplaus sulle selle rolli eest) nägi oma pika musta keebiga üpris sünge välja ja ma ei tahtnud üldse temale naiseks minna.
Õhtu jooksul toimus niimõndagi huvitavat, alates sellest, et pidin oraaklite jutule saamiseks nende ukse taga piiramatul hulgal aega ootama (ja ma lõpuks ei saanudki nengeda rääkida) kuni selleni, et "missivalimised" toimusid hoopis teistmoodi, kui olin arvanud.
Esiteks oli ainult kolm osalejat, kõik Silveri trupist, muide: mina, amatsoon ja meie uus kõhutantsija. Teiseks oli kolm erinevat vooru - enesetutvustus, talendivoor ja tantsuvoor. Miskipärast tuli kohutav närv sisse enne kui pidin lavale astuma, niiet minu etteaste kõlas üpris väriseva häälega. Tutvustuses mainisin, et olen merel sündinud ja kasvanud tüdruk, kellegi küsimuse peale "Kas sama rahutu hingega kui meri?" vastasin, et olen kõige rahutum hing, keda eales nähtud. Teatasin ka, et olen oma hõbedase häälega pannud nutma kõrtsitäisi vanu karme meremehi. (varem, kui me oma trupi tutvustust harjutasime, ütles Sprot lause "Ja lõpuks meie kaunis Arabella, kes on lugematutes sadamates rõõmustanud sadade meremeeste.....hingi" XD)
Laulsin "Loreleyd", mis vähemalt rahvale meeldivat näis, see oli hea. Tantsuvooruks valmistusin juba esitama idamaist tantsu (voltides endale ruudulisest kaustikupaberist kaks lehvikut), kuid siis teatati, et "Ja nüüd on meie kandidaatidel võimalus näidata oma tantsuoskusi koos Isand Mortimeriusega....leinamarsi saatel."
Ma usun, et meie kolme näod sel hetkel olid täiesti priceless.
Eks ma siis läksin Grimmu juurde ja sosistasin, et ega ma tegelikult hästi tantsida ei oska. "Pole midagi. Mina ka mitte," vastas ta. Kogu tants oli täielik absurdikomöödia. Ma pole kunagi kuulnud trummil ja kitarril esitatavat leinamarssi, veel vähem püüdnud selle taktis kuidagi õõtsuda.
Naersin kogu tantsu aja.
Ka teiste kandidaatide esitused olid sama humoorikad, kõhutantsija (Acrata) oma muundus mingiks araabia rahvaviisi-leinamarsi seguks ja läks päris hoogsaks.
Nii osalejatel kui publikul oli lõbus.
Appi, see ajab siiamaani pisarateni naerma.
Hiljem oli aeg ka meie trupil esineda. Kuna libahunt oli selleks ajaks juba maha müüdud, alustas hulluke. Silver kommenteeris vahepeal ja üritas rahvast üles kütta (tõelise piraadikaptenina :D ). Siis järgnes kõhutants ja võitlus - amatsoon kakles meie kahe noormehega. See nägi ülimalt efektne välja, kõik need karjumised, löögid ja kisklemine aitasid asjal ehtsana paista.
Kui amatsoon oli meestele tuupi teinud, astusin üle laipade mina ja laulsin "Unelaulu" (ehk Heather Dale'i "Mordred's Lullaby" eestikeelset varianti), sest isa oli mul palunud laulda midagi lastest. Ootamatult tuli esitada ka "Kordan sinu nime", mis minule teadmata oli ühe teise süžeeliini (Lilithi kokkuviimine tema vampiirist armastajaga ning tema vabanemine markii de Sade'i võimu alt) tähtis osa. Heart hakkas lihtsalt koos minuga ühel hetkel kaasa laulma ja siis langes oma armastatule kaela. Cute ^^
Ja mina, mõeldes ilmselt südames Taanielile, laulsin murduval häälel laulu lõpuni ning pagesin ruumist, et veidike üksi olla. See mõte kukkus läbi, sest jooksin trepil kokku oma isaga, kes teatas tõsiselt: "Nonii, tütreke. Tule, nüüd lähme isand Mortimeriuse juurde." Piltlikult öeldes langes mul sel hetkel süda saapasäärde.
Läksimegi koos Mortimeriusega ühte kõrvaltuppa, kus jõudsin veel korra isale meeleheitlikult sosistada "Isa, palun ära pane mind talle mehele!". Selle peale vastas ta minu üllatuseks, et ärgu ma muretsegu, seda ta ei tee. Sattusin veidi segadusse, sest ei saanud aru, miks tal mind muidu Mortimeriuse juurde tuua vaja oli.
See sai aga kohe selgeks, sest ta palus mul uuesti laulda laulu lastest ja teatas, et pärast seda ei pea ma oma vana isa enam nägema. Tuli välja, et ta oli kogu trupi (kaasaarvatud minu!) oma silma ja jala saamiseks maha müünud ning nüüd oli ta valmis Surmaga kaasa minema. Mõtlesin, et kas see tõesti nii lihtne ongi, ainult laulan talle ja kõik saab korda.
Olin juba suud lahti tegemas, kuid siis ütles Silver saatuslikud sõnad: "Kohe on kõik
läbi. Ainult üks asi veel...palun too Taaniel siia."
Neetud! Ma oleks tahtnud karjuda. Miks isa viimasel hetkel kõik siiski keeruliseks muudab. Üritasin teda veenda, et pole mõtet segada asjasse kedagi, kes sinna üldse ei puutu, kuid isa ei kuulanud mind, öeldes, et Taaniel Tina nimi kandub muidu edasi, aga tema oma mitte.
Midagi polnud teha. Viimases hädas ütlesin, et heaküll, oodaku nemad toas kuni mina Taanieli otsin. Siis jooksin ise noormeest hoiatama. Tirisin ta kuskile pimedasse nurka ja seletasin asja ära: ükskõik mis juhtub, ta EI TOHI Silveri silma alla sattuda. Lisasin lõpuks veel "Heaküll, ma nüüd lähen üles ja üritan veidi aega võita. Kui ma mingil põhjusel tagasi ei tule, siis tea, et...ma armastan sind." ja tormasin välja. See oli nii epic-klišee XD Aga lahe siiski.
Üles jõudes teatasin isale süütult, et ei leidnud Taanielit. Kui ta aga sellepeale ise tüüpi otsima minna tahtis, klammerdusin ma nüüd juba täiesti avalikult tema külge ja anusin, et ta Taanielit endaga kaasa ei võtaks. Et asja veel hullemaks teha, nägi isa noormeest ja suundus tema poole, ma oleks peaaegu vahele jõudnud viskuda, aga...isa nuga jõudis oma ohvrini.
Ühesõnaga...minu jaoks oli kõik metsas. Isa leidis küll rahu, aga võttis minu armastatu samuti kaasa. Istusin ja ahastasin diivanil ja küsisin meie hullukeselt, mida ma nüüd oma eluga peale hakkama peaks. Kaugemalt soovitati mul nais-piraadikapteniks hakata ("No tead, see..'sama kaunis kui ohtlik'..."), kuid selle idee matsin kiirelt maha.
Lõpuks koitis geniaalne mõte, pöördusin hullukese poole ja sõnasin eepiliselt: "Ma tean, mida ma teen. Ma joon end surnuks! Too mulle rummi palun." Alguses ei tahtnud ta seda eriti teha, kuid lõpuks ikkagi läks alla baari.
Samal hetkel laskus mu üle tume vari ning üles vaadates nägin võluvalt naeratavat isand Mortimeriust, kes mu kõrval istet võttis.
Dialoog nägi välja umbes nii:
Mortimerius: *naeratab* "Mul on sulle hea uudis."
Mina: "...oo ei. OO EI." *peidan pea kätesse*
Mortimerius: *naeratab* "Sa võitsid missivõistluse."
Mina: "oeh...miks sa seda varem ei võinud öelda?"
(Mõtlesin, et kui ta oleks seda mulle enne öelnud, oleksin ma tal palunud vastukaubaks minu eest ainult isa teispoolsusesse viia ja Taaniel rahule jätta.)
Õieti polnud mina täpselt see, keda surm otsis (ta tahtis valget, süütut, puhast hinge, ehk ühte oraaklitest, keda mul kahjuks ei õnnestunud veenda Mortimeriuse naiseks hakkama), aga viimaks tegi isand mulle selgeks, et tegelikult pole mul erilist valikut. Mu laul oli teda liigutanud ning ta oli otsustanud minu enda mõrsjaks teha. Ning Surmale ära ütlemine ei tähenda just head...
Korraga tuli mulle pähe üks geniaalne mõte. Kuna aeg hakkas otsa saama, vaatasin Mortimeriusele otsa ning teatasin "Palju õnne. Sa said endale just naise," ning osutasin endale. Pulmakingiks nõudsin aga, et ta vähemalt Taanieli ellu tagasi tooks. Ainult sellisel juhul oleksin ma valmis temaga surnute riiki kaasa minema.
Selle soovi isand ka täitis, nii et minu saatus oli otsustatud. Mortimerius mainis veel, et kui ma peaks kunagi üritama lahkuda, muutuks ma teemandiks (tal oli kodus juba kogu teemandeid, kes olid olnud tema eelmised naised - teistmoodi sinihabe XD).
Vähemalt lubas ta mulle uude koju mõned veekogud luua ning igavikutäie raamatuid. Kes teab, mõtlesin, äkki hakkame me päris hästi läbi saama...
----
Ja sellega lõpes minu jaoks Maskeraad. Omal moel olin ju asja suutnud nii lahendada, et kõik rahul oleksid: isa sai rahu ja Taanieli endaga kaasa võtta, Isand Mortimerius sai endale mõrsja ja Taaniel tuli ellu tagasi.
Ainult mina....
Aga eks (nagu oraaklid mulle ennustuses oleksid öelnud) armastus ongi valu ja hingepiin.
Arabellale sobiks vist üldse laulda:
"Sing for me now,
All the world is a stage
Smile, take a bow
From your Gilded Cage..."
