Miljonite naiste ja neidude unistus...
Saturday, October 18, 2008 by Mirju
... täitus minu tänases unenäos.
See on nii geniaalne, et ma lihtsalt pean sellest kirjutama.
Ilmselt mõjutas mu alateadvust tõsiasi, et lähme täna õhtul Andrew Lloyd Weberi galakontserdile. Igatahes:
17.-18. oktoober
Viibisin ilusas teatrisaalis. Toolid ja muud pinnad olid punase sameti ja kuldse niidiga kaetud, kõik nägi välja (taas) ooperifantoomilaadne. Pidi algama muusikalilaulude galakontsert, aga miskipärast ilmusid kõikjale hoopis ameerika koolinoored (a la "High School Musical"?).
Kõigepealt istusin paremal rõdul, aga hetk hiljem leidsin end hoopis veidi allpool diagonaalselt paigutatud poodiumilt Liis R.-i kõrval istumast.
Tuled hämardusid, kostma hakkas "Moon River" ning hetk hiljem hakkas keegi meie kõrval valgusvihus seda laulma. Kui ma vaatama pöördusin, pidi suu ehmatusest lahti kukkuma: meie kõrval seisis Brad Pitt (Joe Blacki riietuses-soengus), vaatas meile otsa ning laulis.
Meie Liisiga olime kui tummad, vaatasime üksteisele naertades otsa pilkudega "Ei ole võimalik! Brad Pitt laulab meile serenaadi!"
Millalgi esimese salmi lõpus hakkasime Liisiga ka kaasa laulma, aga laulsime valesti. Miskipärast ei lõpetanud me ära, vaid tasandasime häält ja laulsime vahemängu sisse.
...ma siiamaani ei usu, et ma seda nägin.
See on isegi veel jaburam kui viimase aja uned, mis on muuhulgas sisaldanud nii piraate, Shadow'd "(Neil Gaimani "Ameerika jumalate" peategelane), Narva maanteel ringi jooksmist, looduskatastroofe ja minestamist.
Tegelikult on mul väga palju teha, seega ma lähen nüüd millegi kasulikuga tegelema.
Mirju *endiselt naerukrampides*
See on nii geniaalne, et ma lihtsalt pean sellest kirjutama.
Ilmselt mõjutas mu alateadvust tõsiasi, et lähme täna õhtul Andrew Lloyd Weberi galakontserdile. Igatahes:
17.-18. oktoober
Viibisin ilusas teatrisaalis. Toolid ja muud pinnad olid punase sameti ja kuldse niidiga kaetud, kõik nägi välja (taas) ooperifantoomilaadne. Pidi algama muusikalilaulude galakontsert, aga miskipärast ilmusid kõikjale hoopis ameerika koolinoored (a la "High School Musical"?).
Kõigepealt istusin paremal rõdul, aga hetk hiljem leidsin end hoopis veidi allpool diagonaalselt paigutatud poodiumilt Liis R.-i kõrval istumast.
Tuled hämardusid, kostma hakkas "Moon River" ning hetk hiljem hakkas keegi meie kõrval valgusvihus seda laulma. Kui ma vaatama pöördusin, pidi suu ehmatusest lahti kukkuma: meie kõrval seisis Brad Pitt (Joe Blacki riietuses-soengus), vaatas meile otsa ning laulis.
Meie Liisiga olime kui tummad, vaatasime üksteisele naertades otsa pilkudega "Ei ole võimalik! Brad Pitt laulab meile serenaadi!"
Millalgi esimese salmi lõpus hakkasime Liisiga ka kaasa laulma, aga laulsime valesti. Miskipärast ei lõpetanud me ära, vaid tasandasime häält ja laulsime vahemängu sisse.
...ma siiamaani ei usu, et ma seda nägin.
See on isegi veel jaburam kui viimase aja uned, mis on muuhulgas sisaldanud nii piraate, Shadow'd "(Neil Gaimani "Ameerika jumalate" peategelane), Narva maanteel ringi jooksmist, looduskatastroofe ja minestamist.
Tegelikult on mul väga palju teha, seega ma lähen nüüd millegi kasulikuga tegelema.
Mirju *endiselt naerukrampides*
