Teisel pool mind

Mjäu.

Ma ei oleks arvanudki, et nädalavahetus ja sellele järgnev nii tegusaks kujuneb.
Reedel oli Mustpeade maja keldris EHI tudengite ja rebaste ühispidu, kuhu meie neljasest gängist ainult geku ja mina minna saime. Mõtlesime, et oleme hullult kavalad ja lähme hiljem kohale, aga jõudsime kuus minutit peale ametlikku algust ning olime saabujad number 3 ja 4.
Hiljem ilmus küll inimesi, kellega meeldivalt aega veeta, näiteks Herman-san ja Kristen (jaapani keele algajaterühma kultuuriantropoloogiatudeng). Ja me gekuga ei suuda siiamaani seda WINi loogiliselt seletada...
Igatahes otsustasime mingil hetkel suitsuse keldriruumi öiste vanalinna tänavate vastu vahetada ning läksime neljakesi jalutama. Mitu tundi kõndisime lõbusalt ringi ning pärast peole naastes ei tundunud see enam eriti ahvatlev. Lõpuks, kella 3 paiku hakkasime siiski kodu poole liikuma, v.a geku, kes kella viieni Argoga levikas istus...rääkides levikast, meilt gekuga küsiti sinna sisenemisel dokumenti XD see oli elunaljakas. Mina aga suundusin jala lauluväljaku poole, kust plaanisin takso võtta ja kuna Kristen läks jalgsi koju Lasnamäele, saatis ta mind ära.

See jalutuskäik oli muidugi täiesti geniaalne. Nägime ka ilmapuud, mida valgustas suur kraana.
Väljavõtted dialoogist:
Mirju: "Kus sa seal Lasnamäel täpsemalt elad?"
Kristen: "Lauluväljakult paar peatust edasi...Katleri peatuses, võib-olla tead?"
Mirju: "...tohib küsida, mis tänaval?"
Kristen: "Paasiku."
Mirju: "Milline kokkusattumus. Mina ka (elasin seal). Lihtsalt huvi pärast, mis number majas?"
Kristen: "Neli."
Mirju: "....mina ka."

Ühesõnaga...selleks ajaks olime juba leidnud ülimalt mitu ühist asja: ta on Geki klassivend, tema ja Geki vanemad olid klassikaaslased olnud, ta elas aastaid minuga samas majas....kuid see polnud veel kõik:

Kristen: "Enne elasin kesklinnas sellises puumajas...nagu Kalamajas aga kesklinnas...tead Luise tänavat?"
Mirju: "Väga hästi tean. Ma käisin seal judotrennis."
Kristen: "Tõesti või? Mina ka."
Mirju: " 0.o " (selleks ajaks oli asi juba ülimalt veider)
Rääkisime natuke trennist ja treeneritest, tegime nalja ja tõdesime, et võib-olla tõesti olime üksteist varem näinud.
Kristen: "Ja siis olid suvel laagrid...enne olid Käärikul, aga mina käisin siis, kui oli Luual esimest korda."
Mirju: "Ei või olla.....mina ka."

XD

Eesti on väike.
Hiljem jõudsime lauluväljaku parklasse, kus selgus, et kummalgi meist pole ühegi takso numbrit, geku ei vasta telefonile ning meie mõlema akud on kohe tühjaks saamas. Viimases hädas helistasin 1188-sse, MIS EI VASTANUD! Ma pettusin infotelefonides.
Pika ootamise ja külmetamise peale ujus mu teadvusest pinnale number 1200, mis osutus õnneks Tulika takso numbriks. Ja mulle väga meeldib, kui esialgne 25-minutiline ooteaeg äkitselt kaheks minutiks muundub.
Minu taksojuhiks sai mingi 70-aastane vanamees, kellel tööstaaži juba 40 aastat ja kes viis mu täpselt minu 135 krooni eest koju. ^^

Kui ma pool 5 magama sain, mõtlesin, et enne kahte ma küll ei tõuse, kuid see plaan failis, sest Hanna helistas mulle hommikul plaaniga õhtul Eblingu ärasaatmispeole minna. Ma mõmisesin midagi, kaalusin natuke oma võimalusi ja nõustusin miskipärast. Pool tundi hiljem ärgates jõudis mulle kohale, mis ma teinud olin ja üritasin meeleheitlikult millegi konstruktiivsega tegelema hakata. Natuke ma jaapani keelt õppida jõudsin (esmaspäeval selgus, et grammatika tööd polegi), aga mitte eriti.
Sõit ise kujunes lõbusaks, alates pooliku kapsa ja piparmündilikööri selveri kilekoti sees kaasa vedamisest ja rongi erakupees täiega mobiilist tuleva "Cry for You" järgi laulmisest kuni laiekraanilt "Tonari no Totoro" vaatamiseni (nunnu-üledoos minu jaoks *kyaaa*) ja selleni, et korralikult magada sain u 2 tundi (ülejäänud poolteist olin poolunes, kuuldes teisest toast kuulvat juttu).
Üldse läks magamisega sellel nädalavahetusel natuke nihu. Rongis saime küll natuke magada, kojusõidubussis ka, aga kodus sain viibida ainult 10 minutit, kuna pidin Anna juurde kiirustama (kus ma tema hundikoeralt hammustada jõudsin saada ;_;), hiljem Stenile jaapani keelt õpetama ja siis proovi minema.

Pühapäeva õhtul kell 9 koju jõudes tundsin, et kukun kohe väsimusest ümber. Voodisse pugesin veidi peale ühtteist, mis on kindlasti mingi viimase aja rekord.

Võib-olla olid need veidrad järgnevad unenäod vähesest puhanuse-astmest põhjustatud...

(jah, siit tuleb väike kokkuvõte)

28.-29. september

Tundus, et viibisin kuskil suurlinna eliit-äri-ja-elurajoonis, kus olid majad, mis meenutasid nii pilvelõhkujaid kui vanu losse. Mingi mõjukas ja tähtis noor mees (mingi firma pärija või poliitiku poeg) tappis sadistlikult noori naisi - ühesõnaga sarimõrtsukas ("Sisters of Wellberi" mõjutused kindlasti).
Mulle oli juhtum ja selle lahendamine väga oluline, seega hakkasin ise omapäi asja uurima. Samal ajal püüdis luureteenistus mind peatada, sest nad ise teostasid samuti salajast uurimist ja ei tahtnud, et mina oma tegutsemisega ka neid paljastada võiks (või üritasid nad asja hoopis kinni mätsida?). Pidin väga ettevaatlik olema ja õnneks suutsin kogu aeg nii mõrtsuka ihukaitsjate kui luureteenistuse kätte langemisest hoiduda.
Mäletan, et hiilisin ühes hiigelsuures majas ringi (noormehe kodu?) ja otsisin vihjeid, mis mind tõele lähemale viia võiks. Korraga märkas mind keegi ja püüdsin end kuhugi peita. Jooksin mööda marmorkoridori, ühest suurest hallist trepist alla, sööstsin esimesse paremal asuvasse tuppa ja lõin ukse enda järel kinni.
Veider oli see, et ma miskipärast teadsin, et kui ma sinna jooksen, siis saan midagi teada. Võib-olla tuli see aimdus õhus hõljuvast surma lõhnast, mis selle toa poole viis...
Kui ma ukse kinni lõin ja ümber pöörasin, seisin väikse saali moodi ruumis, kus oli esmapilgul väga palju naisekujusid. Kõik seisid mingis asendis ja neil oli selline metallmask peas nagu "Final Fantasy: Last Orderis" Jenoval oli. Hetk hiljem mõistsin õudusega, et olin jõudnud sinna, kus mõrtsukas mingiks väärastunud meelelahutuseks kõigi oma vaeste ohvrite kehi säilitas.
Seisin halvatult ja paanikas keset kogu seda surma, kuid siis taandus esmane šokk ja hirm ning asendus lootusega, et nüüd on mul vähemalt mingid kindlad tõendid noormehe kuritegudest.
Kui ma sealt eluga välja pääsen, tähendab...

30. september - 1. oktoober

Oli tulemas mingi suurem larp (Juunior või Erien) ning ma polnud kindel, kas ma minna saan. Vist ikka sain, sest hiljem leidsin end väiksesest korterist (äkki see oli ka osaliselt larbi
toimumispaik?), kus käis mingi hull melu, palju inimesi oli ning ringi liikuda oli üpris raske. Kuidagi jõudsin tuppa, kus inimesed tantsisid ja muusika valjult mängis. Anna jooksis minu juurde, kallistas mind ja ütles, et tal on nii hea meel, et ma kohale jõudsin. Siis silmasin ka rõõmsalt tantsivat Martenit, kellel oli seljas mingi hõbedase ja mustaga spandex-kostüüm, mustad laiad päikseprillid ja juuksed tugevalt lokkis.
Järsku avastasin, et mind kummitab üks laul, kuid ei teadnud, mis laul see on. Ümisesin seda Annale ning ta teatas seepeale, et seda lugu on neil küll, trügis läbi inimsumma muusikakeskuse
juurde ning hetk hiljem hakkas sealt täisvõimsusel "Starship Trooper".
See oli natuke veider, sest see lugu, mida mina mõtlesin, oli küll selle viisiga, aga sõnad hoopis teistsugused.

Omoshiroi desu ne.

----

Rui Sha (ehk Ukraina päritolu modell/näitleja/laulja Larisa), kes "They Kiss Again"-is Christine Robbinsit mängib, on meeletult ilus. Ta on üks kauneimaid inimesi, keda ma näinud olen. Olen täiesti võlutud...