Võtke mult mu südametunnistus ja kohusetunne.
Friday, September 26, 2008 by Mirju
Täna nägin und.
Nagu viimastel nädalatel igal öösel.
Aga seekord suutsin enamiku sellest isegi meelde tuletada.
So prepare yourselves....(ja olge tunnistajaks, et päevasündmused võivad mind ka alateadvuses mõjutada)
25.-26. september
Seisin mingis keldrisaalis, mis meenutas veidike mingi vanalinna hoone keldrit, sest ülevalt viis alla kivitrepp ja ruumi keskel oli sammas. See oli koht, kus inimesed kogunesid dnd'd mängima (a la uru upgrade'itud variant), saalis olid laiali erinevad mängugrupid.
Ruumi tagaseinas oli suur valge tahvel (nagu koolis, mille peale saab markeriga kirjutada), kuhu pandi järjekorras kirja igasugu asju. Näiteks oli seal loetelu ja ülevaade sellest, kes on millal ja mis kampaaniat mängimas käinud, (number, kampaania ja DMi nimi, algusaeg, lõppaeg + muu statistika), need kes tulid või ära läksid, käisid tahvli juurest läbi.
Ma kõndisin seal ringi, ühe grupi juurest teise juurde, millalgi sattusin Sillu ja Marteni kamba kõrvale ning rääkisin nendega natuke.
Teine unenägu algas taaskord põgenemisega. Olin vist mingi katsejänes või uurimisobjekt/vang mingis laboris ning mind üritati sealt minema saada. Mul oli seljas mingi valge ürp, millesarnast filmides&animedes tihti kohtab, juuksed olid lahti ja jooksin paljajalu.
Mingi kamp inimesi oli mu vabaks päästnud, kuid meid ajasid taga tüübid, kes tahtsid mind tagasi viia. Mäletan Hanna nägu, kuid ma pole kindel, kummal poolel ta seisis. Minu aitajad nägid välja nagu mässajad või renegaadid, jälitajad olid mustas ning kandsid tumedaid päikseprille.
Jõudsime kooli moodi kompleksi juurde, jooksime sisse ja üritasime end ära peita. Sisenesime kõrvaluksest mingisse algkooli raamatukogu ja klassitoa vahepealsesse ruumi, mida kahelt poolt ümbritsesid suured aknad (meenutas verandalaadset asja). Istusin pinkide vahele ja üritasin varjuda, me pidime ülivaikselt ootama ja lootma, et võib-olla tagaajajad sisenevad kuskilt teisest uksest. Kuigi ma mingi kapi taga küürutasin, nägin miskipärast siiski selgelt ka väljas toimuvat, tüübid mustas jooksid üle muru ja õnneks meist vasakule, soovides ilmselt teiselt poolt maja sisse minna.
Korraga sai selgeks, et meil on midagi vaja kompleksi teises otsas asuvast toast ning pidime hakkama sinaapoole hiilima. Roomasime klassi kirdepoolsest uksest välja, jooksime end madalal hoides mööda maja külge kulgevat koridori (mille ühel pool olid aknad, teisel pool uksed ja klassid).
Vist suutsime vajaliku asja ära tuua, kuid tagasiteel märgati meid. Mu päästjad tegid diversiooni, et mina põgenema pääseks, kuid see läks veidike valesti. Kiirustasin mööda koridori tagasi, samal ajal seljatagust ning aknast ka õue jälgides. Kostis tulevahetuse hääli ning jäin paanikas seisma, muretsedes oma kaaslaste pärast. Lõpuks märkasin neid minu poole tulevat, aga jälitajad olid neil tihedalt kannul.
Tormasin ruumi, kust olime algselt tulnud ning kus osad kaaslased meid pidid ootama. Olin just klassi keskele jõudnud, toole ja laudu eest ära lükates, kui tagaajajad uksest sisse said. Ühe lühikese hetke jooksul, mis tundus siiski meeletult pikana, vaatasin mõlemale poole, teades, et kohe hakatakse üksteist tulistama, ning viskusin automaatselt selili. Sekund hiljem, kui olin nende vahelt kadunud, vihisesid kuulid üle mu pea, puupilpad ning raamatulehed õhus lendlemas (nagu mingis märulifilmis). Tõmbasin end kägarasse, et alt ära roomata, kuid siis meenus mulle kummaline fakt, et ilmselt on neil mind elusana vaja ja (vist üks mu päästjatest karjus seda ka mulle) et ma peaks võimalikult kiiresti sealt kaduma.
Kuidagi jõudsin roomates kõrvalukse juurde, avasin selle ja sööstsin õue. Ukse lõin enda järel kinni ja hakkasin maadligi hoides paremale, teise suurema ühekordse hoone poole liikuma. Muru oli nii roheline, äkki oli kõikjal nii erksad värvid.
Meeleheitlikult lootsin, et saan piisava edumaa, et jälitajaid jõutakse kinni hoida kuni ma nende vaateväljast kaon. Samas teadsin, et miskipärast said tagaajajad kuidagi tunnetada, kus ma parasjagu viibin. Vaatasin mitu korda tagasi koolimaja poole.
Teise hoone varju jõudes pöörasin ümber selle nurga ja jooksin üle sinna ootamatult ilmunud põllu. Tegelikult oli tunne, et viibisime mingil suurel lagendikul, kuhu lihtsalt oli ehitatud kaks hoonetekompleksi.
Eemaldusin majadest, kuid miskipärast ei kiirustanud ma enam edasi, vaid ronisin keset
põldu kasvava väikse kase otsa. (Jälle kasvas põllul paar kasepuud.) Majade poole kiigates nägin õudusega, et tüübid mustas olid juba koolist välja jõudnud ning tulid atv-dega mulle järgi.
Ronisin (või kukkusin) puu otsast alla, kuid juba oli hilja, ma olin sisse piiratud. Jälitajate juht (või tüüp, kes tundus juhi moodi - igatahes võis see olla Goblin) vaatas mulle otsa ja pillas paar sarkastilist kommentaari selle kohta, et ma ei saa mitte iialgi vabaks ning nüüd ei lasta mind enam põgenema. Tegin vist viimase katse piiramisringist välja murda, kuid see ebaõnnestus.
Viimane, mida mäletan, olid mulle aeglaselt igast küljest lähenevad musta riietatud kujud.
Oh rõõmu kui heaendeline, eksole.
Hetkemuusika:
Tõnis Mägi - "Ballaad"
Olav Ehala - "Vana mehe laul"
Danson Tang - "Ai wo" ("Love me")
Taiwani pop, mis vägagi kuulatav. Leidsin loo, sest laulja mängib "They Kiss Again"-is ühte mu lemmiktegelast.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.
Nagu viimastel nädalatel igal öösel.
Aga seekord suutsin enamiku sellest isegi meelde tuletada.
So prepare yourselves....(ja olge tunnistajaks, et päevasündmused võivad mind ka alateadvuses mõjutada)
25.-26. september
Seisin mingis keldrisaalis, mis meenutas veidike mingi vanalinna hoone keldrit, sest ülevalt viis alla kivitrepp ja ruumi keskel oli sammas. See oli koht, kus inimesed kogunesid dnd'd mängima (a la uru upgrade'itud variant), saalis olid laiali erinevad mängugrupid.
Ruumi tagaseinas oli suur valge tahvel (nagu koolis, mille peale saab markeriga kirjutada), kuhu pandi järjekorras kirja igasugu asju. Näiteks oli seal loetelu ja ülevaade sellest, kes on millal ja mis kampaaniat mängimas käinud, (number, kampaania ja DMi nimi, algusaeg, lõppaeg + muu statistika), need kes tulid või ära läksid, käisid tahvli juurest läbi.
Ma kõndisin seal ringi, ühe grupi juurest teise juurde, millalgi sattusin Sillu ja Marteni kamba kõrvale ning rääkisin nendega natuke.
Teine unenägu algas taaskord põgenemisega. Olin vist mingi katsejänes või uurimisobjekt/vang mingis laboris ning mind üritati sealt minema saada. Mul oli seljas mingi valge ürp, millesarnast filmides&animedes tihti kohtab, juuksed olid lahti ja jooksin paljajalu.
Mingi kamp inimesi oli mu vabaks päästnud, kuid meid ajasid taga tüübid, kes tahtsid mind tagasi viia. Mäletan Hanna nägu, kuid ma pole kindel, kummal poolel ta seisis. Minu aitajad nägid välja nagu mässajad või renegaadid, jälitajad olid mustas ning kandsid tumedaid päikseprille.
Jõudsime kooli moodi kompleksi juurde, jooksime sisse ja üritasime end ära peita. Sisenesime kõrvaluksest mingisse algkooli raamatukogu ja klassitoa vahepealsesse ruumi, mida kahelt poolt ümbritsesid suured aknad (meenutas verandalaadset asja). Istusin pinkide vahele ja üritasin varjuda, me pidime ülivaikselt ootama ja lootma, et võib-olla tagaajajad sisenevad kuskilt teisest uksest. Kuigi ma mingi kapi taga küürutasin, nägin miskipärast siiski selgelt ka väljas toimuvat, tüübid mustas jooksid üle muru ja õnneks meist vasakule, soovides ilmselt teiselt poolt maja sisse minna.
Korraga sai selgeks, et meil on midagi vaja kompleksi teises otsas asuvast toast ning pidime hakkama sinaapoole hiilima. Roomasime klassi kirdepoolsest uksest välja, jooksime end madalal hoides mööda maja külge kulgevat koridori (mille ühel pool olid aknad, teisel pool uksed ja klassid).
Vist suutsime vajaliku asja ära tuua, kuid tagasiteel märgati meid. Mu päästjad tegid diversiooni, et mina põgenema pääseks, kuid see läks veidike valesti. Kiirustasin mööda koridori tagasi, samal ajal seljatagust ning aknast ka õue jälgides. Kostis tulevahetuse hääli ning jäin paanikas seisma, muretsedes oma kaaslaste pärast. Lõpuks märkasin neid minu poole tulevat, aga jälitajad olid neil tihedalt kannul.
Tormasin ruumi, kust olime algselt tulnud ning kus osad kaaslased meid pidid ootama. Olin just klassi keskele jõudnud, toole ja laudu eest ära lükates, kui tagaajajad uksest sisse said. Ühe lühikese hetke jooksul, mis tundus siiski meeletult pikana, vaatasin mõlemale poole, teades, et kohe hakatakse üksteist tulistama, ning viskusin automaatselt selili. Sekund hiljem, kui olin nende vahelt kadunud, vihisesid kuulid üle mu pea, puupilpad ning raamatulehed õhus lendlemas (nagu mingis märulifilmis). Tõmbasin end kägarasse, et alt ära roomata, kuid siis meenus mulle kummaline fakt, et ilmselt on neil mind elusana vaja ja (vist üks mu päästjatest karjus seda ka mulle) et ma peaks võimalikult kiiresti sealt kaduma.
Kuidagi jõudsin roomates kõrvalukse juurde, avasin selle ja sööstsin õue. Ukse lõin enda järel kinni ja hakkasin maadligi hoides paremale, teise suurema ühekordse hoone poole liikuma. Muru oli nii roheline, äkki oli kõikjal nii erksad värvid.
Meeleheitlikult lootsin, et saan piisava edumaa, et jälitajaid jõutakse kinni hoida kuni ma nende vaateväljast kaon. Samas teadsin, et miskipärast said tagaajajad kuidagi tunnetada, kus ma parasjagu viibin. Vaatasin mitu korda tagasi koolimaja poole.
Teise hoone varju jõudes pöörasin ümber selle nurga ja jooksin üle sinna ootamatult ilmunud põllu. Tegelikult oli tunne, et viibisime mingil suurel lagendikul, kuhu lihtsalt oli ehitatud kaks hoonetekompleksi.
Eemaldusin majadest, kuid miskipärast ei kiirustanud ma enam edasi, vaid ronisin keset
põldu kasvava väikse kase otsa. (Jälle kasvas põllul paar kasepuud.) Majade poole kiigates nägin õudusega, et tüübid mustas olid juba koolist välja jõudnud ning tulid atv-dega mulle järgi.
Ronisin (või kukkusin) puu otsast alla, kuid juba oli hilja, ma olin sisse piiratud. Jälitajate juht (või tüüp, kes tundus juhi moodi - igatahes võis see olla Goblin) vaatas mulle otsa ja pillas paar sarkastilist kommentaari selle kohta, et ma ei saa mitte iialgi vabaks ning nüüd ei lasta mind enam põgenema. Tegin vist viimase katse piiramisringist välja murda, kuid see ebaõnnestus.
Viimane, mida mäletan, olid mulle aeglaselt igast küljest lähenevad musta riietatud kujud.
Oh rõõmu kui heaendeline, eksole.
Hetkemuusika:
Tõnis Mägi - "Ballaad"
Olav Ehala - "Vana mehe laul"
Danson Tang - "Ai wo" ("Love me")
Taiwani pop, mis vägagi kuulatav. Leidsin loo, sest laulja mängib "They Kiss Again"-is ühte mu lemmiktegelast.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.
Elu kipub südametunnistuse ja kohusetunde nagunii ära võtma... nii et hoia neid kuni veel saad :)