Teisel pool mind

ehk siis jah. Ma olen korralikult Yamagatasse kohale j6udnud ja suutnud end juba peaaegu ka yhikasse sisse seada. Ainsad asjad, mis veel kohvris vedelevad, on k6ik riided. Mu tuba n2eb t2iesti elatav v2lja.
Aga nyyd kokkuv6te toimunust:

Esmasp2eva hommikul plaanisin t6usta umbes pool 10, aga magasin ikka tund aega kauem. Siis loivasin niisama majas sihitult ringi ja proovisin natuke syya. See osaliselt 6nnestuski, sain paar koogitykki manustatud, mul oli t6esti kahju, et ma k6iki neid kaasa v6tta ei saanud.

Siis tuli ema mulle j2rgi ja suundusime lennujaama. Sinna oli kogunenud yle ootuste palju inimesi ja ma tahaks siinkohal t2nada k6iki neid, kes kohal k2isid v6i mulle head teed soovisid. Oli v2ga tore n2ha, et mind nii palju inimesi toetab ja armastab.
Hyvastij2tt 6nnestus minu puhul...peaaegu. Kui ma turvakontrollist l2bi l2ksin ja veel selja taha hyydsin, et ma neid k6iki armastan, siis tulid kyll pisarad silma. Peitsin end kahe suure eesti onu taha, et keegi ei n2eks, kuna ma tahtsin minna naeratusega. 6nneks sain end lendu oodates uuesti kontrolli alla.
Sain kaasa mitu v2ikest "talismani", mille k6ik ka selga/ymber panin. Ally antud kilpkonn oli mul pluusi kyljes, geku&ari&shini konnake kaelas (teise kee k6rval XD) ning Hanna antud r2ndaja k2e ymber (millest ma ei lasknud lahti kogu reisi jooksul rohkemaks kui 10 sekundiks, ta oli kogu aeg mul peos). Lisaks sain ma l6puks ometi oma batmani-s6rmenuku. See on tegelikult kyll karu, kellel on Batmani m2rk ja myts, aga see pole oluline. I've got my batman.

Helsingi lennujaama j6udes leidsin 6nneks oma v2rava suht kiiresti yles. S2ttisin end istuma (juba n2gin enda ymber suurtes kogustes jaapanlasi) ja ootasin. Kui tuli aeg lennukisse minna, tekkis leti juures oleval t2dil v2ike kysimus minu viisa kohta. Ma ei saanud aru, mida ta m6tleb, kuid hiljem n2gin, et teda ajas segadusse periood, mille ajal ma pidin Jaapanisse minema (ja viisa realiseerima), ta arvas, et see oli viisa kehtivusaeg.

Lennuk ise oli megasuur ja peaaegu yleni jaapanlasi t2is. Yllatuslikult istusid minu taga kaks eestlast, kes l2ksid Jaapanisse puhkust veetma. Minu k6rval istus abivalmis ja s6bralik vanaproua Tomoko, kellega kohe jaapani keeles r22kima hakata sain. Yldiselt on mul keelega nii, et saan suhtlusega (yllatuslikult) hakkama, kuigi teen vigu. R22kisime Tomokoga sellest, kuhu ma t2pselt l2hen (ta soovitas Yamagatas kindlasti syya kohalikku biifsteeki ja juurvilju ning luges mulle ka paar l2hedal toimuvat matsurit yles), arutasime kohalikke 6llemarke (ta kysis eesti omade kohta ning andis mulle kohe proovida ka asahi/6lut XD) ning k6ige tipuks pakkus ta, et juhatab mind Narita lennujaamas 6igesse kohta.

Kui nyyd j2rgi m6leda, siis oleks ma pidanud lennukis v6imalikult palju magama. Kuid seal oli nii lahe entertainment system, et ma kulutasin aja filmidele XD Vaatasin lennu jooksul (9 tundi 40 minutit vist) 2ra kolm: "Bounty Hunter" ning uuesti "Prince of Persia" ja "Iron Man 2".

Sain lennukis kaks korda syya, k6igepealt mingi suure kandikut2ie ja siis enne maandumist (kohaliku aja j2rgi kell 7) veel yhe sooja v6ileiva. See oli minu ainuke s00k terveks p2evaks.

Naritasse j6udes l2ksin lihtsalt inimvooluga kaasa, lootes, et 6igesse kohta v2lja j6uan. Migratsioonileti-poiss alustas minuga ka v2ikest vestlust (ilmselt sellep2rast, et ma talt jaapani keeles midagi kysisin), kuigi kaua me r22kida ei saanud. Seej2rel suundusin pagasit k2tte saama. T6stsin just oma hirmrasket kohvrit (27 kg!) lindilt maha, kui Tomoko mulle pagasik2ru t6i. See oli temast v2ga armas. Ta viis mu ka 6ige leti juurde, kust rongipileteid osta sai ja l2ks oma teed.
Rongipiletid ostetud, hakkasin jaama poole seiklema. Piletiv2ravas aitas kontrollija mul 6iged piletid l2bi lasta (siin tuleb piletiv2ravate juures l2bi p22semiseks piletid yhest pilust sisse lasta, siis avanevad v2ravad ja pilet tuleb teisel pool v2lja). Kui l6puks oma eluraskete kottidega alla perroonile j6udsin ja maha istusin, hakkasid minuga r22kima kaks ameeriklast. Isa ja poeg olid p2rit Atlantast ja tulnud l2bi Honolulu puhkusereisile. Hea oli nendega inglise keeles r22kida, selleks hetkeks olin suht v2sinud jaapani keelest juba.

Istusin Narita Express 12 peale ja yritasin oma kohvrit yhte hoiukohta panna (mingi systeem, kus paned kohvri kinni, valid ise mingi koodi ja j2tad meelde, et p2rast see uuesti lahti teha, palusin yhe naise abi, et ta mulle seda seletaks), kui taipasin, et minu piletil on m2rgitud yks kindel koht, mitte mingi suvaline. See oli 8. vagunis, kuid mina viibisin 4ndas. Sellel hetkel tekkis v2ike paanika, kuid suutsin oma suure kohvri l2bi ylej22nud vagunite vahek2ikude tirida ning p2rast maha istumist j2i aega veel ylegi XD
Loodus v2ljas oli t6esti imeilus. P6llud, v6imsad metsamassiivid, v2iksed m2ed...seda k6ike vaatas rongiaknast ka Batman. Veider oli see, et ma ei tundnud eriti palju v66ristust, kuid siis m6istsin, et see on ilmselt sellest, et olen Jaapanit ja selle loodust/linnu nii palju filmides ja draamades n2inud.

Tokyo jaama j6udes tundsin esmalt palavust ja niiskust. Siinsed ilmaolud tunduvad mulle t6esti vihmametsa kergema variandina. Lisaks oli jaam ise paras labyrint. Yritasin kyll teiste inimeste j2rgi minna, kuid mingil hetkel eksisin ikka 2ra. Kysisin yhelt jaamat00tajalt, kuid ta juhatas natuke ebam22raselt v6i ei saanud ma 6igesti aru. Siis tegin uuesti n6utu n2o p2he ja vaatasin pingsalt kaarti. N6ks toimis: varsti ilmuski mu k6rvale keskealine naine, kes kysis mult, kas ta saab mind kuidagi aidata. Ma n2itasin, kuhu minema pean ja ta teatas, et see tee, mille ma olin endale valmis joonistanud, pole p2ris 6ige. Ta v6ttis mind k2ek6rvale ning viis ise 6igesse kohta.

K6igest eelnevast v6ib t6esti j2reldada, et kui oled segaduses v2lismaalane (kes oskab ka jaapani keelt), siis tahavad paljud sind aidata ja on suured v6imalused, et j6uad sinna, kuhu pead.

M6tlesin veel tualetti minna, kuid suurte kohvritega uuesti perroonilt alla jaama ronimine ei tundnud v2ga hea m6ttena. Seega seisin lihtsalt oma asjadega perroonil ja ootasin tund aega, kuni mu kiirrong tuli. Selle aja jooksul n2gin palju jaapanlasi, mingeid roosade riietega t2disid, keda ma esialgu haigla6dedeks pidasin, aga kui n2gin neil peas hoopis nokamytse ja nad k6ik vagunite juures kohad sisse v6tsid, ei olnud ma enam nii kindel. N2gin ka pokemoni-pildiga kiirronge. Lootsin, et saan ise ka sellisega s6ita, aga kahjuks seda ei juhtunud.

Selle aja peale olid v2simus, n2lg ja dehydratsioon juba p2ris suured. Kuna tahtsin kindlasti rongile j6uda, ei olnud kuskilt kioskist midagi ostnud, aga janu oli juba tappev.
L6puks rong kyll tuli, kuid ma pidin kaks korda veel perroonil liikuma, et j6uda 6ige vaguni juurde (seekord oli mul ilma reserveeringuta iste ning selliste jaoks oli kaks eraldi vagunit. systeem missugune).

Rongis vaevas mind uni, seega v2ga v2lismaailmale t2helepanu ei p00ranud. Ma kyll pyydsin aknast v2lja vaadata, veendudes et mulle meeldib ikka loodusvaade, mitte linnamajad, kuid silmad vajusid v2gisi kinni. Linn igatahes on t2pselt selline, nagu filmides ja dramades kujutatud. V6ib-olla hiljem r22gin pikemalt. Igatahes...ahjaa, rongis ma l6puks sain osta vett! 6nnistus.

J2in s6idu jooksul paar korda magama ka, viimasel korral v6patasin ehmatusega yles, arvates, et olen oma peatusest m00da s6itnud, kuid 6nneks oli Yamagata jaamani veel aega.

Yamagata jaamas ootasid mind Miyu, Azusa, vahetusyli6pilane Joey (ameerikast) ja veel m6ned Yamagata ylikooli 6pilased. Nad viisid mind yhikasse, kus kohtusin yhika juht-t2di Marikoga, kes andis mulle kohe t2itmiseks mingid paberid ja seletas, kuidas asjad seal k2ivad. Kylalisi ei tohi v2ljast oma tuppa viia n2iteks.

Saiin oma yksiktoa k2tte, see on ypris suur ja v2ga ilus, ma loodan seda oma videblogis varsti n2idata. Mind viidi ka oma isiklikku seal'i tegema (mitte hyljest vaid templit, millega allkirja anda siin) ning sain ka suure hunniku asju, mis Vira&Julia mulle olid j2tnud. Sain n6usid, riisikeetja, palju ymbrikke ja pabereid, vatipulki ja palju muud vajalikku.

6htu poole (siin l2heb juba kell 6 suht pimedaks 0.o) k2isime Miyuga kohalikus supermarketis syya ostmas. See asub yhikale suht l2hedal, seega hakkan ilmselt pysikliendiks. Seal on mingi special-punktide kaart ka. S6in pitsat (mitte eriti jaapanlik, aga andke mulle andeks esimesel 6htul XD), korrastasin tuba, kirjutasin p2evikut (kaks korda m2rkmiku 22res magama j22des :P) ja pugesin oma kahe futon'i vahele magama.

Hommikul t6usin kell 8, nyyd olen k2inud linnavalitsuses (mulle tulid selleks vastu Noriko-chan ja Kana-chan, kes on m6lemad yliarmsad =), teinud hulga mingit paberimajandust, k2inud uuesti poes eluks vajalikku ostmas ja nyyd l2hen koos Norikoga oma seal'ile j2rgi. Ta juba tuli ning ootab, seega ma praegu l6petan.

Olge k6ik tublid ja ma loodan varsti j2lle kirjutada.

Muide, ma pean muutma seda, kuidas ma number 7-t kirjutan. Seda tehakse siin ilma v2ikse kriipsuta keskel.

kallid,
Mirju

("I'm going!" - a phrase used when leaving home)

Ega's midagi. Uus seiklus alaku.

Olge tublid, kuni ma ära olen. Loodetavasti saan võimalikult kiiresti endast märku anda, kui olen turvaliselt kohale jõudnud.

Ahjaa, midagi teile nosimiseks:
Mirju Jaapanis - Osa 0,5
(Ärge siis väga kõvasti selle üle naerge. Loodan, et andsin lingi õigesti. See on alles proov, sorry if this little video boats down the river of fail XD)

And I'll be everything that I want to be,
I am confidence in insecurity
I am a voice yet waiting to be heard
I'll shoot the shot -bang- that you'll hear 'round the world

And I'm a one girl revolution.

=)

Mul on brother-complex. See on peaaegu teaduslikult tõestatud. Aga ma ei üritagi seda eitada.

Tundub, et ma saan enne minekut oma mootorrattaga-sõidu-vajaduse rahuldatud lausa ülekülluses. Üleeile sõitsime (laus)vihmas minu juurest linna ja öösel tagasi, nüüd näib, et saame jälle vihmas sõita...seekord Vana-Vigalasse. Tekib juba korraliku biker-chicki tunne. 

Muide, ma olen õppinud nüüd vist pannkooke tegema. Kaks korda olen üritanud (teiste inimeste range järelvalve all muidugi) ja veel pole midagi katastroofiliselt valesti läinud. 

Mu tuba on endiselt täiesti segamini. Seal valitseb suuremõõtmeline pagasisegadus. Laveerin riietehunnikute ja kingakarpide vahel nagu laev Põhja-Jäämerel. Magasin ise paar üleeile öösel vanemate toas, kuna voodi asjadest lagedaks tegemine ja hommikul uuesti täis ladumine ei oleks seda vaeva väärt olnud. 

Lõpuks sain ära ostetud ka mängu "Mees, kes teadis ussisõnu". Kavatsen hakata seda ka Jaapanlastele õpetama. Saab kindlasti lõbus olema XD

Hetkemuusika:

*Kalafina - serenato(taaskord ignoreerige videot, sellel pole esitajaga mingit seost)
Eelmises postituses olnud info on ekslik. SEE on minu absoluutne lemmiklugu nende repertuaarist. 
Kõigepealt hakkas see laul mulle ühte lugu jutustama. Siis aga taipasin, et ma tean, kelle lugu see on. See on Nira lugu. Kui tema elust saaks AMV teha, siis oleks see just selle loo järgi. Mul käisid silme eest läbi kõik dramaatilisemad, pöördelisemad hetked. Pööripäeval oma onu uksele kloppimine, lohesortsidega kohtumine, oma venna otsimine, varjubarjääri poole jooksmine, oma verega raamatusse kirjutamine, lahingus laulmine, vennaga kohtumine, tõe avaldumine, Varjude Isandaga rääkimine, ravimine, surm ja paljud muud. 
Tüdruk, kelle saatus on temast palju suurem, kuigi ta seda ei tea. Miski müstiline kutsub, aga selleni jõudmiseks on veel pikk tee. Ning lõpuks ärkab midagi tema sees. 

Täitsa lõpp. Kuidagi on märkamatult ligi hiilinud kuupäev, mis mul lennupiletidel märgitud.

Hetkel käib operatsioon:pakkimine. Kahjuks pole see üldse kerge, kuna a) asju on elupalju, b) asju on elupalju ja c) ma pean seda kõike üksinda tegema, kuna kõik on väga mugavalt kodust lahkunud XD Ema Lapimaal, isa Norras ja vend Tartus. 
Nagu ütlesid juba vanad sumerid: niu-niu-niu.

Mulle pole veel täielikult kohale jõudnud, et ma järgmisel esmaspäeval, see tähendab...suht 5-6 päeva pärast Jaapanisse sõidan. Eestist ära. Aastaks. Ma olen vist hull.

Kui ma hommikuti või päeval selle peale mõtlen, on asi täitsa ok, suudan säilitada positiivset mõtlemist. Aga õhtuti ma selle peale mõelda ei tohi, muidu hakkab väga-väga kurb. 

Viimane võimalus mind näha on mind lennujaama saatma tulla.
Koht: Tallinna Lennujaam
Aeg: 20. september, E, umbes kella 13.00 paiku. Lennuk ise läheb 14.55

Ja Batmani-nukku pole ma ikka veel leidnud. Kui keegi teab, kust sellist asja muretseda, siis palun teatage mulle ka. 

Hakkan kohapeal lisaks tavalisele blogile ka videoblogi pidama, selle lingid tulevad millalgi siia. 

~~~~

Hullult on kahju mõnedest ainetest, millest mina sellel aastal/semestril koolis ilma jään. Korea keeles käisin küll mõned tunnid (need olid üpris huvitavad), kuid tahaksin seda pikemalt õppida.

Viimasel ajal olen tegelenud veel...hmm...larpidel käimisega (tuleb ju oma isu enne minekut täis saada XD), dnd'ga, igasuguste nimekirjade koostamisega....ahjaa, juuksuris käisin ka täna. Jäin väga rahule, eriti armas oli see, et Anneli ütles "ah, mul on järgmise kliendini nii palju aega veel, teeme sulle pähe midagi lisaks" ja tegi mulle väikeste lokkidega soengu. Olen ka testinud oma uut veebikaamerat ja peakomplekti, nii et kes soovib, võib mulle oma skype'i aadressi anda.  

Üleeile käisime Geki&Patrickuga koos väljas söömas. Proovisin (vist) esimest korda elus kreeka toitu (restoranis Syrtaki) ja ei pidanud pettuma. Tellisin mingeid lihalõike ja šašlõkivarda koos ahjukartuli, kapsasalati, kurgi, rohelise kaunpipra ja tadziki-kastmega. See oli taevalik. Omnomnomnom. 
Pärast istusime Chocolaterie's, jõime kuuma šokolaadi ja lollitasime niisama. Päeva sõnaks oli "sokeerima" (sokke kuivaks väänama) ning fraasiks "idk my bff Jill?"

Eile toimus viimane Tragora -mäng enne mu minekut, loodame et saame seda jätkata nt skype's. Lõpuks hakkab kogu ploti kohta mingeid konksukesi kuskilt ilmuma. Mängu jooksul oli vist vähemalt miljon "omgwtfbbqsauce"-hetke, mil mängijatel oli kas a) suu imestusest ammuli, b) "mida kuradit"-ilme või c) "Haa, ma teadsin!"-ilme. Kogu mäng koosneski põhiliselt väravagolemiga vestlemisest, aga mis nendest kõnelustest küll välja tuli...ohohoo. Nüüd on kindel, et pikkade rüüdega mehed, kes kuskil rahulikult lambaid karjatavad ja mõnikord krüptiliselt muigavad, on tegelikult mingid üübertüübid. Lisaks saime lõpus ka ühe korraliku lahingu Umurus(koht, kuhu mõnikord magades satutakse), kus mingi possessing-fiend-thing, kes nägi välja nagu mingi väga õnnetu muteerumise tulemus üritas Clarit/mind seestada. Saime Violettaga ka lahingumöllus sidumismänge harrastada. "Clari, põlvili ja käed selja taha, KOHE!" - "Mulle meeldib, kui sa nii jõuline oled *wink*" XD

Ning ma ei saa rääkimata jätta ühest eepilisemast larbist üldse. Fyerellal IV ületas mu ootused ja andis väga hea elamuse. Mängumuljed olid ülipositiivsed (kirjutasin sinna ise umbes 2,5 lk pikkuse postituse), pildid lõbusad (kuigi ma suutsin täiesti ohmooni-näoga jääda suuremale osale neist). Olen juba jõudnud selle kroonikaga algust teha, kõik on märkmetena kirjas....ja jälle on neid märkmeid, mida peab lahti kirjutama hakkama, ~14 lk'd. Aga ma lihtsalt pidin kõik kirja panema, üritasin dialoogegi täpselt meelde tuletada.

Nirale algas mäng isegi hästi, leidsin oma ammukadunud venna üles. See, et järgnes traditsiooniline sõim ja koduvägivald (tema poolt), tegi asja veel paremaks. 
Igav ei hakanud sellel mängul vist kordagi, pidevalt oli midagi teha. Või oli asi lihtsalt selles, et kõik kogu aeg tahtsid Nirast midagi...
Igatahes selgus lõpuks tõde, mida ma üldse oodata ei osanud. Teadsin küll, et Niraga on mingi konks, mida GMid mulle veel avaldanud polnud, kuid et selline...tõesti eepiline. Väike, tähtsusetu, pealtnäha täiesti tavaline althea tüdruk osutub Valguse Emanda taassünniks. 
Ja kogu see teema Varjude Isandaga...oh, seda oli lausa lust mängida. Esiteks oli ta nii mõnusalt ükskõikne väga paljude asjade suhtes, tal oli jumala poogen, mida teised seal teevad. Lisaks see, et tema silm pidevalt iseenesest tõmblema hakkas, kui ta Tharega rääkis. Kui arvestada, kes Thare tegelikult oli, on see loogiline. 

Kuna ma järgmisele kahele mängule tulla ei saa, siis oli vaja Niraga midagi ette võtta selleks ajaks. Nõnda juhtuski, et mängu lõpus sain ma oma kõige eepilisema larbisurma. See oli lihtsalt nii...ilus, võimas, liigutav...ma pidin tõesti pingutama, et ise mitte nutma hakata.
Kogu see "Sa saad takistada, et Naroracht su väe endale saab, aga selleks pead sa surema"-teema ja küünaldering...ning hüvastijätud oma venna ja Varjude Isandaga. Muidugi ei läinud kõik nagu plaanitud ja minu surmast sai avalik sündmus, aka kõik kogunesid selle ringi ümber lõpuks. See, et nad umbes 20 sekundit mu takistamisega hiljaks jäid, oli ka lahe. 
Natuke tundsin end süüdi, sest ma teadsin, et ma lõpus surma saan, aga enne mängu üritasin kõigile väita, et seda kindlasti ei juhtu. Mõnedele mõjus see sellevõrra laastavamalt. 
Viimased sõnad, nii minu omad teistele kui teiste omad minule (Erla lohutamatu pisaratevool, Leedi jutt sellest, kui palju ma talle tähendasin, Varjude Isanda ahastus ja kõige viimane lause -"Ma armastan sind. Igavesti."- ning Eldani lühike, kuid armas sõnavõtt) olid kirsiks tordil. 

Loodan, et kõik said vähemalt natuke tunda seda Armastust, mida Nira neile edasi soovis anda.

(Pärast mängisin natuke aega ilusat laipa ka, aga see läks juba nii rõhuvaks, et ma ise ei suutnud enam ja mingil hetkel pomisesin lohutuseks "Andke andeks, ma ei arvanud, et see nii kurvaks läheb.") 

Oeh. See oli Hea.

~~~~

Muusikarindelt raporteerin, et Arashil on uus plaat välja tulnud. Pole seda veel nii põhjalikult kuulanud, et sõna tahaks võtta sellel teemal, kuid on paar teist lugu, mis praegu "hetkemuusika" rubriigis figureerivad:

* Kalafina - love come down 
Väga lahedad viisikäigud, ootamatud lahendused, midagi...araabialikku on selles loos kohati, refrään omab.
* Kalafina - Te to Te to Me to Me ("Käsikäes ja silmitsi"?)
Vot selles on nüüd kindlasti midagi "1000 ja üks ööd" -teemast. Kui seda kuulan, rändavad mõtted keelatud armastusele. 
* Kalafina - storia(ignoreerige videot)
Minu absoluutne lemmik nende repertuaarist hetkel. Juba esimeste fraasidega haarab kaasa. 

Ja veel üks asi:
Bishonen of the Week - tiitli saab seekord Luke Ainsworth mangast "The Sacred Blacksmith". Animes nägi ta suht ok välja, aga mangas...dayum(ülemise pildi täisversioon)

Aga nüüd ma püüan magama minna. Homme on tihe päev, peab veel palju pakkima/välja otsima/sobitama. Lisaks peaks need uued pildid albumisse panema, mis ma välja printida lasin.

Oeh.
Jälle on kellaaeg nii hiline, et ma ei tohi enam mõelda.

Kogu hingest loodan ma, et mul on aasta pärast koht, kuhu tagasi tulla. Koht nende inimeste seas, keda ma kalliks pean. Et nad on minu jaoks kogu aeg olemas, ka siis, kui ma olen kaugel.
Kui mul on koht, kuhu tagasi tulla, siis suudan ma selle aasta üle elada.
Palun lubage mulle vähemalt seda.

Home is where the heart is.

(Yoka läbi. Was awesome.)

Kuni veidi aega tagasi olin ma kuulnud vaid ühte lugu (mis mulle meeldis) jaapani esitajalt Gackt. Nüüd on olukord veidi muutunud. Kaalusin tõsiselt, kas teda fännama hakata, kuna kuulsin ühte teatud lugu. 

Ja see väärib omaette postitust. 

Selles laulus suudab Gackt olla lihtsalt nii meeletult smexy, nii loo sõnad (permanent NC-17 rating, nagu keegi ütles), viis kui esitus panevad mind täielikult sulama. Plussiks oli kindlasti ka märge "Among many a fan favourite because of a certain live performance in 2004, where there was lots of fanservice". Kuidas ma saingi vastu panna? Muidugi otsisin selle loo originaalvideo, live-esituse video ja mõne muu hea variandi üles. 

God...see on lihtsalt Nii. Hea. *off to fangirl-land*

Originaalvideos näeb ta veidi Cloud Strife'i moodi välja. Omamoodi hullumaja või haigla-teema. Veidi liiast on creepy'd arstide-õdede moodi olevused lintidega, aga selle kompenseerib sajakordselt Gackt ise. Pluss ta kasutab alguses piitsa ning kannab videos lateksit/nahkpükse...suht win kombinatsioon minu jaoks. 

Ja live 2004. Kui ma olin üle saanud täiesti absurdsest tantsust ja maonahksetest pükstest põhjustatud naerukrampidest, leidsin, et fanservice on tõepoolest korralikult olemas. Mm-mm. Kahjuks tuleb tõdeda, et kuigi muis asjus on Gackt andekas (laulukirjutaja, vokalist, näitleja, modell, instrumentalist - trompet, tuuba, metsasarv, tromboon, klaver, kitarr, trummid, basskitarr-, räägib jaapani, inglise, prantsuse, mandarini ja korea keelt), siis tantsida ta eriti ei oska XD
Siis on muidugi ka need Lovelessi ja Junjou Romantica -teemalised videod, aga nende linki ma siia panema ei hakka.

*ohkab* Mõelge nüüd kuumal suvepäeval sulavale vaniljejäätisele.

I'm serious. Just for that one song, I'd do him. 

Kimi wa seijitsuna moralist  
kireina yubi de boku wo nazoru 
Boku wa junsuina terrorist  
kimi no omou ga mama ni kakumei ga okiru

Koi ni shibarareta specialist
nagai tsume wo taterareta boku
Ai wo tashikametai egoist
kimi no oku made tadoritsukitai 

Kimi no kao ga toozakaru
Ah...boku ga boku de nakunaru mae ni 

Ai shite mo ii kai? Yureru yoru ni 
Aru ga mama de ii yo...motto...fukaku 
Kurushii kurai ni nareta kuchibiru ga toke au hodo ni 
Boku wa...kimi no...Vanilla 

"...Nante kidorisugi"
sonna cool na kimi wa plastic 
Atsui manazashi ni wa ecologist
sono moeru kuchizuke ga modokashii 

Yugande iku kimi no kao ga
Ah...boku ga boku de iraremasu you ni 

Ai shite mo ii kai? Yureru yoru ni 
Aru ga mama de ii yo...motto...hayaku 
Kurushii kurai ni nureta kuchibiru ga kotoba nante mou
Kimi to boku not burning love 

Ah ikutsu asa wo mukaereba
ah yoru wa owaru no darou ka
Ah sora ni chiribamerareta
ah shiroi hana ni kakomarete iku 

Ai shite mo ii kai? Yureru yoru ni 
Aru ga mama de ii yo "I've seen a tail" 
Kuyashii kurai ni kimi ni hamatteru no ni
Kurushii kurai ni 
I wanna need. Not betray! 

Ai shite mo ii kai? yureru yoru ni 
Aru ga mama de ii yo...motto...kimi wo 
Kurushii kurai ni nareta kuchizuke ga toke au hodo ni 
Kimi wa...boku no...bannin da

***

You are an honest moralist,
tracing me with a pretty finger,
I am a genuine terrorist,
just as you wished, a revolution is happening.

A specialist bound by love,
you used your long fingernails on me,
An egoist who wants to confirm it's love,
I want to struggle until I'm inside you

Your face is getting distant
ah, before I lose myself...

Is it okay to love you? In this trembling night,
Do it just like that...more...deeper
As these almost maddeningly familiar lips melt together,
I am...your Vanilla.

"...you're too affected"- you're cool like plastic *
An ecologist caught in a hot glance,
those burning kisses are teasingly slow.

Your distorting face is
ah...please let me stay myself

Is it okay to love you? In this trembling night,
Do it just like that...harder...faster
These almost painfully wet lips, there are no more words,
You and I are not Burning love

Ah, if we greet on many mornings, 
ah, will these nights ever end?
Ah, scattered in the sky, 
ah, we'll be surrounded by white flowers

Is it okay to love you? In this trembling night,
Do it just like that, "I've seen a tail."
I've fallen for you so hard it's vexing
So much it hurts
I wanna need. Not betray!

Is it okay to love you? In this trembling night,
Do it just like that...more...you are...
As these almost maddeningly familiar hips melt together,
You are...my...keeper

(*Here he whispers "Kami-sama" breathlessly...and it's perfect)

Sellest laulust ajendatuna tõmbasin endale ka kaks Gackti muud albumit, aga seal väga palju meeldejäävaid laule siiamaani pole. Aga see-eest on tal lahe tšello-stiilis kitarr.  Ja tema kontrabassimängijal/kitarristil on kaks pikka habeme-patsi. 
Eredamad:
*My Father's Day (albumilt Re:Born)Mulle hakkas selle refrään meeldima. Ilusad sõnad on ka iseenesest. 

*Mirror (albumilt The Sixth Day) originaal ja awesome unplugged version    Kummalisel kombel meenutab selle algus mulle mingeid Kate'i lugusid. Originaalil on mingi selline hea kaja juures. Unplugged versioon tekitab lihtsalt väga hea ja rõõmsa tunde. Kuigi sõnad just kõige rõõmsamad pole, laulavad Gackt&co. seda täie hinge ja naudinguga, välja tuleb selline lõbus maja-kontsert. Kahel eri esitusel on oma iseloomulikud jooned, mis nad lahedaks teevad, kuid samas kuuluvad nad kõik sama terviku juurde.


Aga "Vanilla" on ikkagi kõige parem

Üleeile võtsin lõpuks julguse kokku ja lisasin deviantarti oma esimese pildi. Üks foto, mis Kadri minust SRil tegi, kuid ametlikku galeriisse ei pannud, on minu meelest lihtsalt liiga ilus, et seda ainult endale hoida (jah, edevus on jube asi XD).
Veider on see, et plaanisin kommentaariks ainult paari rida pildi tegemise asjaolude kohta (kahjuks ei oska ma veel neid special-linke teha, muidu oleks ma Kadri deviantikonto lingi pannud ka sinna), kuid mida kauem ma seda vaatasin, seda rohkem hakkas see minuga rääkima. 
Tahtsin pildilele panna ilusa, veidi salapäraselt kõlava pealkirja. Miskipärast meenus üks ammu nähtud mangaillustratsioon ning sellest kasvas välja "Don't disturb the Faeries". Niipea kui olin sellele lausele mõelnud, teadsin, et see on see Õige. 

Pealkirjast sai paar lauset, siis veel paar ja nii ta läks. Istusin poole ööni üleval, sest tahtsin kogu loo, mis end pildis peitis, üles kirjutada. Mõnikord oli seda raske sõnadesse panna, kuid lõpuks tuli välja jutuke, mis vabalt võis minu vaimukesest tegelasega juhtuda.  Ja ma olen sellega päris rahul. (Nüüd ma muidugi vaatan, et mõned näpuvead jäid sisse, aga ma ei oska veel muuta seda kommentaari-teksti XD)

Don't disturb the Faeries.

***

Mind kummitab juba terve päeva üks viisijupp "Tears to Tiara" intro-laulust. 
Anime ise on selline korralik põnev fantasy-lugu (vist isegi mingi arvutimängu järgi tehtud) ning seal on mõningaid elemente, mis mulle väga meeldivad. Näiteks seos iiri mütoloogia ja muu sellisega. Esineb palju tuttavaid nimesid, ma pidin loo korraks pausi peale panema ja itsitama, kui ilmus blond (pime?) bard Taliesin. Ja naispeategelase nimi on Rhiannon. How cool is that? (Ma teadsin, et see tüdruk hakkab mulle meeldima...oma garderoobivalikust hoolimata)

Igatahes. 

Aeg on jälle teha kokkuvõte mu veidrast alateadvusest aka järgneb unenäologi.

27.-28. aprill

*Vanem ja noorem vend
* Keeglivõistlus (noorem vend kutsus mind vaatama või osales selles)
* Liha marineerimine (noorem vend pärast tõstis suuri lihatükke marinaadi sisse ja ise kiitis seda)

3. mai lõunauinak (45 minutit)

Dejavu-uni, olin sama asja varemgi näinud.
Läksin laevaga mingile väiksele saarele, mis mandrist suht ära lõigatud (ainult harv  laevaühendus vist oligi). Selline väike külakogukond, kus kõik miskipärast väga kahtlustavad olid. Mulle tundus, et asjas peitub rohkem kui pealtnäha paistab ja rahulik külaelu pole tegelikult üldse nii rahulik. 
Ööbisin ühe suurpere juures, kellel oli umbes 5 eri vanuses tütart. 
Saarel oli ka suur vanem sadam või laevatehas, kus palju vana metallkraami ja masinaid.
Öisel ajal pidavat seal ohtlik liikuda olema. 
Ühel viiest tütrest oli mingi vanem mees salaarmastuseks, kellega tal ei lubatud vist kohtuda (või vanemad ei teadnudki sellest). Ta hiilis ühel öösel välja, et armsamaga kokku saada vanas tehases/sadamas, aga kui ta sinna jõudis (nägin vahepeal asju tema silme 
läbi?), polnud kedagi kohal. Ta hüüdis oma kallimat, kuid ringi kõndides hakkas ka tal kõhe. Kõik tundus hirmutav...
Korraga märkas ta kuskil allpool maas mingit keha. See osutus väikse tüdruku laibaks.
Saare rahulik elu oli nüüd lõhutud, paanika levis. Tüdrukute ema oli kohutavalt endast väljas ja mures (eriti kuna oli leidnud kõige noorema tütre hommikul mängimast mingit matuselaadset asja ja arvas, et see oli tema õele). 
Saarel oli ka hotell (tehase lähedal või sees?), kus peeti mingit võistlust (a la missivõistlus klubis või tantsud tähtedega). Ma kogemata läksin kuskilt valesti ja oleks äärepealt lavale sattunud, üritasin sealt kähku lahkuda. Inimesed väitsid, et enne minu tulekut oli saarel rahulik. Mina olevat pahandusi toonud. Üritasin asja lahendada, vabandasin viisakalt ja kinnitasin, et minul pole õõvastavate sündmustega midagi pistmist.

8. -9. mai

Püüdsime kuskil keskmise sügavusega jões või ojas kala. Sulistasime vees, meil oli väga lõbus. Peale minu olid seal Hanna, Martin ja veel üks tüdruk või poiss. Millalgi tuli üks mees ülikonnas meid segama, hõikas kaldalt, et kas meil on siin püügiluba ja et me ei tohiks siin üldse olla. Suutsime teda veenda, et me pole midagi halba teinud, ainult oma tarbeks sulistame siin.
Pärast, kui olime kaldal asuva maja elutoas end sisse sättinud, et püütud kala ka sööma hakata, tuigerdas üks silmnähtavas joobes räbaldunud riietega mees aknast mööda. Ta astus eeskotta ja hetkeks mõtlesime, et ta ei tule poolläbipaistvast kardinast läbi ja ei näe meid, aga siis hakkas ta sealsamas koridoris räuskama, et kes me veel sellised oleme ja kuidas me julgeme sellesse majja loata tulla. Maja oli küll räämas, aga me ei teadnud, et sellel mingi tume taust ka oli. Lõpuks õnnestus meil mees minema saata.

(II osa) Oli grupp ülivõimetega inimesi, kellele seati lõks. Kõik meelitati kohta, kus oli maa-alune uks, mis viis kuskile kompleksi või labürinti,kust pärast uste sulgumist enam välja ei saanud.
Oli mingi suurlinna kõrghoonete vaheline business-street, kuhu äkitselt ilmus metroosissekäik ja allapoole läksid eskalaatorid. /--/

17.-18. juuni

* ma crossdressisin miskipärast
* suur mess
*ihukaitsjatest teatritrupp
* ühes toas ööbimine
* balletitantsijad
* lõpuks naersime kõik koos

29.-30. juuni

Viibisime kuskil linnas, kus toimus mingi vanaaegne festival-laat. Oli paar hästi ilusat restaureeritud mõisahoonet lähestikku. Kogemata läks aga minu süül üks neist majadest põlema (tõmbasin tikku ühe vihmaveetoru allnurga juures, aga seal kuskil oli mingi pragu või koht, kus sisemine vill põlema läks). Tuli levis hetkega üle kogu maja, akendest lõid välja tuleplahvatused. Inimesed jooksid kaugemale, kuidagi võtsid tuld ka teised ilusad restaureeritud hooned. 
Ahastasin, aga ei julgenud kellelegi öelda ka, kuidas tuli alguse sai. Keegi vist polnud viibinud sellel ajal majaesisel platsil ja ei olnud näinud, kuidas ma kogemata maja põlema panin.  

27.-28. juuli

I osa:
Mulle väideti, et olin koos Geki ja Gretega kunagi lapsepõlves koos Soomes lasteaias käinud. Pidasin seda veidraks, sest minu teada polnud sellist asja mitte kunagi olnud. Esiteks polnud ma üldse Soomes elanud, veel vähem lasteaias käinud. Siis öeldi, et sellest ajast on ka pilte. Mulle näidati fotot, kus olime mina, Geki, Grete ja veel paar last kuuse ümber, kõigil seljas rohelised punaste ja mustade mummudega kleidid. Kõik paistsime jube õnnelikud, naeratasime kaamerasse nii nagu jaksasime.
Kuna ma ikka ei tahtnud seda uskuda, siis väideti järgmiseks, et sellest ajast on ka videosalvestusi olemas. Näidati videot, kus kõik lapsed istusid ilusti kuskil toolidel laua taga ja mängisid midagi. Korraga hüppasin mingi laua tagant välja mina, maniakaalselt rõõmus naeratus näol. Mul oli ka mingi asi käes. Seejärel hakkasin innukalt kaamera poole tulema, seda käesolevat asja võidukalt vibutades ja veel maniakaalsemalt naeratades.
Kui seda nägin, tundsin, et "Jup, that's me alright." XD

II osa:
Fantaasiafilm. Peategelasi mängisid umbes 10-20 aastat nooremad Brad Pitt ja Pierce Brosnan. Lisaks oli veel üks blond tšikk. Tšikk oli orb, kelle Pitti tegelane (vanema õpetaja-mentori tüüpi, lisaks oli vist mingi ülempreester? ka) võttis enda juurde kasvatada. Tšikk = holy child / chosen one?
Nad elasid kuskil tsivilisatsioonist eemal, rahulikult ja looduslähedaselt. Tüdruk vist ei puutunudki eriti kokku teiste inimestega. Siis tuli Brosnani tegelane, mingi seikleja. Tüdrukul tekkis uudishimu, ta tahtis maailma näha ja mehega kaasa minna. Pitt ei lubanud, öeldes, et ta kaitseb tšikki välismaailma eest ja seal oleks tal liiga ohtlik. 
Noored jooksid seepeale ära, Pitt hakkas neid maniakaalse järjekindlusega taga ajama, lasi neid vist ka ametlikult tagaotsitavateks kuulutada. See aga äratas ühe teise organisatsiooni tähelepanu, kellel seda tšikki millegi jaoks vaja oli (kas samad tüübid äkki, kelle eest Pitt tüdrukut hoidnud oli?).
Tänavatel, igasugu meedias ilmusid otsimisteated, sekka tuli suurtel ekraanidel vahepeal Kaori Yuki mangade illustratsioone ja reklaame, paar korda ka Hatenkou Yuugi oma. Kuri organisatsioon hakkas ka tšikki ja Brosnanit taga ajama, nad pidid nüüd mitme asja eest põgenema. Tšikk nägi maailma karmi reaalsust, mille eest Pitt teda hoida oli püüdnud. Millalgi Pitt ja end peitev tšikk kohtusid uuesti (juhuslikult? või see tšikk ise tahtis teda näha). Pittil oli tõsine crazy father syndrome, ta kallistas tšikki, ütles et muretses tema pärast, märkis heldinult, et tšiki juuksed on vahepeal pikemaks kasvanud, pluss tšikk oli need osaliselt roosaks värvinud.
Kui Pitt teda niimoodi glompis, oli tšikk nagu "Daa-aad...stop."
Siis toimus vahepeal mingi action, kuri organisatsioon jõudis neile järgi ja peakamp pidi nende vastu võitlema. Lõpuks, kui vastased olid alistatud, tuli happy end. Pitt ja tšikk seisid kuskil tänaval(?), päikeseloojang oli. Platsil oli veel inimesi, kes neid vaatasid (a la suur rõõmus rahvahulk happy endi osana). Pitt ütles, et tal on hea meel, et tšikiga kõik korras on ning kallistas teda. Siis läks tšikk Brosnani juurde, nad rääkisid vaikselt, vaatasid üksteisele silma ja siis tuli Pittil selline äratundmishetk, mil ta mõistis, et peab oma kasvandikul minna laskma. Ta küsis tšikilt midagi, too pöördus tema poole ja ütles vaikselt "Yes, I love him." Rahvahulk tegi  kollektiivselt "Awww".
Teadsin, et see pole veel filmi lõpp, täielikust happy endist oli ainult natuke puudu, kuid siis äratati mind üles.

***
Ja nüüd väike motivatsiooninurgakene kõigile, kes tunnevad oma õlul maailma raskust:

*ümiseb*
Me lähme viisat taotlema, kes tahab ankeeti täita, 
kas armas sõber, tahad sa, ka meie seltsi heita?

Jusht. Homme lähen uurin oma paberikuhjaga koos saatkonnast, kuidas see täpsemalt käib. Paar päeva tagasi tuli kullerpostiga üks tähtis paber ära ka, mille abil viisat peaks hankima.

Eile unustasin veel lisata SRi piltide lingi: SIIN võib näha lustakaid kaadreid meie ettevõtmisest.

Mul tekkis Ari blogiposti peale kohutav mustikaisu. Käisime küll emmega veidi aega tagasi metsas korjamas, aga väga palju me ei saanud. Kõik oli juba ära korjatud ;_;
Õnneks jätkus meie saagist vähemalt üheks õhtuks...mustikad + kondenspiim = paradiis

Nüüd on aga aeg teha viimase (kuu? XD) aja 'hetkemuusika' rubriigi kokkuvõte. Valmistuge.

* The Guild - "Game On"
Lõpuks on gildikad teinud ka uue muusikavideo, mis seekord kujutab bollywoodilikku gamerite-hümni. Elemente Benny Lavast ja muudest kuulsatest india laulukestest. ÜLInaljakas ja -catchy. See kamp on tõesti leidlik, pluss nad oskavad kõik laulda ja tantsida. Tabasin end kuulates mõttelt, et väikeste parandustega sobiks see ka larparitele väga hästi XD

Game On! Say it proud!
Game On! Screw the crowd!
/--/
Game On! No disrespect!
Game On! We're not rejects!
Game On! No remorse!
This is a feeling you can't outsource!

*The Sacred Blacksmith ED - "Miracle Happy Day" (algab umbes 1:30st)
Mainly for the adorable ending clip. Eriti see koht, kus Lisa täiega üritab edasi joosta, aga feilib (ja siis tuleb iga tema kukkumise peale "wuu!" XD). See laul on lihtsalt nii...nunnu.

*Bodies Without Organs - "Sunshine in the Rain"
Haa, kunagi meeldis see lugu mulle täiega. Mõnusalt rütmikas. Leidsin Rasmuse muusikalistist ja nostalgitsesin natuke. Ja selle bändi laulja sinised silmad on hukutavad. 

*Michael Buble - "Feelin' Good"
See on ka säärane hea-tuju-lugu, nagu nimigi ütleb. Rasmuse musalistist leitud, lisaks esitasid nad seda ka koos orkestriga. 

* hetalia - Vanaisa Rooma laul XD
Lihtsalt sellepärast, et kui 18. Hetalia osa vaatan, kisub kõht naerust krampi. Iga kord. Kahjuks ei ole youtube's otsest versiooni saada, ainult teine pool sellest laulust(ignoreerige seda kordust).

In Hell...the English are cooks, the Germans are police officers, the French are engineers, the Swiss are lovers, and the Italians are bankers.
In Heaven...the French are cooks, the English are police officers, the Germans are engineers, the Swiss are bankers, and the Italians are lovers! Something like that, yahoo!

*The Irish Descendants - "Raggle Taggle Gypsy" ja "Rocky Road to Dublin"
Hea iiri-sugemetega muusika. Esimese lauluga on mul juba ammu üks amv-idee, mis ootab teostamist. Teise loo headust tõestab see, et hiljuti kasutati seda uues Sherlock Holmes'i filmis. Mõlemad on sellise...veidi salapärase, kangekaelse hõnguga.

*Suga Shikao plaadid "Funkastic", "Clover" ja "4 flusher". 
Parimad palad sealt hetkel: "Sweet baby" (refrään omab), "Kizashi" ja "Fankagerion"
Küll ma olen tänulik, et ma selle vaimustava artisti avastasin.

* Fairy Tail OST I & II
Üks sõna kirjeldab seda kõige paremini: epic. Tehti sellele animele rusikana silmaauku sobiv muusika. Pmst on valem "Iiri viisid/stiil + kohati hevi + epicness = Fairy Tail OST" Paaril korral märkasin isegi mingeid sarnasusi Nightwishiga. 
Parimad palad:
-Fairy Tail main theme
Selle järgi ma tegelikult hakkasingi selle anime vastu huvi tundma, enne rahuldusin manga lugemisega. Aga kui Hermani juures seda kuulsin, siis lihtsalt pidin seda vaatama-kuulama ja ma ei pettunud. Ideaalne lahingumuusika.
-Invoke Magic
Samuti väga sobiv actioni taustaks. Miskipärast kujutan ma kõige paremini selle saatel Gray'd oma jäämaagiat vormimas.
-Dragonslayer
Ilmselgelt Natsu lugu. Mängib, kui ta seisab keset lahingumöllu, silmad nagu draakonil...sel hetkel mõistavad vastased, et nad on suht pekkis omadega.
-Mirajane's theme
See on selline väga ilus, õrn lugu, mis seostub mulle miskipärast koduga, kaugelt tagasijõudmisega. Eks Mira ongi mõnes mõttes gildi süda ja südametunnistus.
-A busy street
Iiri külalugu XD Kujutan täiesti ette, kuidas selle saatel rõõmsalt tantsitakse.
-Natsu's theme
Ohboy. Jup, see on tuletorm, mil nimeks Natsu.

* Idoling!! (Fairy tail op 2 single) "Sense of Wonder"
Teine OP, tõesti kaasakiskuv, selline happy-power lugu. Kuigi engrishit kuuleb seal ikka korralikult. Loogiline grammatika on täiesti võõras :P
Ja samalt singlilt ka "Kishuen Ecstacy", kuid kahjuks pole seda kuskil netis. Igatahes on selle järgi ideaalne üksi oma toas hullunult ringi tantsida ja mängida, et oled iidol XD

*Pandora Hearts OST (autoriks peamiselt Kajiura Yuki)
-Garden
Meenutab mulle väga palju meie kunagise saate "Kõik võib olla muusika" algusmeloodiat. See on juba creepy.
-Bloody Rabbit
Ärev, tagaajamist meenutav, natuke klassikalise laulu poole kalduv, aga Kajiura Yuki käekirjaga kindlasti. Nii mõnusad on need veidi kriipivad mitmehäälsed käigud... (ja miskipärast mõtlesin, et see võiks Aabule äkki meeldida.)
-Contractor
Vaata eelmise kirjeldust. Kõlab ainult veidi helgemalt kohati.
-Pandora Hearts theme
Oh, see lugu ajab judinad mööda selga jooksma...kuidagi kummituslik, nagu midagi otsiv, mingite veidras keeles sõnadega (ladina?), sellesse on minu meelest kootud Alice'i ootus ja igatsus.
-Every time you kissed me
Tegelikult on see meloodia üks anime peamüsteeriumitest ja sündmuste katalüsaator. Siin on sellele aga ka ingliskeelsed sõnad tehtud. Muidu see mulle ei meeldi (sõnad on suht suvalitselt, ilma rütmita pandud), ainult üks rida läheb hinge: "We were there, in everlasting bloom."
-A shadow
Üliilusa meloodiaga, samuti Kajiura Yuki käekiri. Tundub, et talle meeldib kasutada mitmehäälselt naishääli, ladina keelt. Ja ometi on selles midagi veidi hispaanialikku. Kõik need lood sobiks ilmselt ka "Noir"i OSTi.
-Do it later
Hahahahaaaa....omg, seda lugu esimest korda oma kõrvaklappidest kuuldes ajas see mind mingil salapärasel põhjusel täiega naerma. No lihtsalt ei suutnud lõpetada itsitamist.

Ja kindlasti veel
-Parallel Hearts (kogu anime alguslugu)
Väga hästi kogu anime tumedama tooniga sobiv laul. Sellegipoolest on seal aga ka soov paremaks muutuda, edasi tuleviku poole liikuda.

* Monkey Majik - "Fast Forward" (anime "Nurarihyon no mago" OP, mirrored version, siin ka täisversioon)
Osaliselt popplugu, osaliselt midagi enamat. Armastus esimesest kuulamisest. Selle looga on midagi natuke..."valesti" XD Või õigemini teistmoodi. Mina alguses aru ei saanudki, pärast lugesin selle kohta ja märkasin. Kas teie saate aru?

*Kalafina - "Lacrimosa" ja "Gloria" (Kuroshitsuji 2. ED single)
Esimesel on natuke sarnasust Wakeshima Kanoni Still Doll'i ja Parallel Hearts'iga minu arvates. Mõlemad on gothic style, märksõnaks ehk despair&hope. Väga ilus mitmehäälne muusika taaskord. Sellesse upun meeleldi. Silmi sulgedes ilmuvad automaatselt pildid roosidel lamavast Cielist ja aeglaselt paati edasi juhtivast Sebastianist. Gloriat (ja tegelikult võib-olla Lacrimosat ka) tahaks kindlasti koos Hannaga laulda, see on lihtsalt liiga hea võimalus, et kasutamata jätta. 


Ja kuna sooviks selle postituse rõõmsa noodiga lõpetada, siis jätsin selle viimaseks:

Uncle Kracker - "Follow Me"
Jah, see on See lugu XD Kunagi oli see mu absoluutne lemmiklaul ja ma leian, et parimate hulka kuulub ta minu jaoks siiamaani. Mingi seletamatu kergus ja rõõm tuleb hinge, kui seda kuulan.
Laul justkui ütleks "Kõik saab korda, ära muretse."

=)

- tsitaat Eino Tambergilt

Jälle on kuu aega möödunud justkui hetkega. Kuid sellesse hetkesse mahub palju.

Maalkäigust niipalju, et sinna minek oli väga õige otsus. Sai end täielikult välja lülitada ja teha ainult seda, mida ise soovin. Plaanisin tegelikult ka vanavanemaid aiatöödes aidata, kuid mul ei lastud isegi pärast sööki nõusid laualt pesukausi juurde viia, rääkimata siis millegi muu töö tegemisest. Ainus ülesanne, mis mulle anti, oli: söö maasikapeenar tühjaks.

Ohjumal, maasikad. Siiamaani olen nende suhtes ettevaatlik. Maal sai neid süüa lõhkemiseni. Hommikusöögiks maasikad, lõunaooteks eilsed maasikad suhkruga, lõunasöögil magustoiduks kohupiim maasikatega, õhtuooteks maasikad jne. Süüa sai ka ülipalju. Memm-taat olid otsustanud mind põhjalikult poputada, tehes vahel kaastundlikke märkusi  a la "sa sööd nii vähe" ja "sa oled nii kõhnaks jäänud".  

Üldiselt aga sain kogu seda pastoraalidülli täiel rinnal nautida. Käisin ujumas, tegin pikki jalutuskäike, üritasin päevitada (kuna ilm oli nii palav, ei suutnud ma väga kaua keset õue siruli olla), laisklesin niisama ja sain lõpuks ka osa oma animevaatamisvajadusest rahuldatud. Õnnis aeg.

Maalt suundusin otse Rasmuse viimasele orkestrikontserdile, mis toimus seekord Alatskivil. Sinna sõitmine võttis üpris kaua aega, kuid oli seda väärt. Kava oli mitmekülgne, nii orkester kui solistid nautisid esinemist, õhkkond oli mõnusalt vaba ning ma sain ka paar väga head lauluelamust (eriti "Just today" ja "Gethsemane", mille peale mul suu vaimustusest ammuli kukkus).

Koju ma väga kauaks ei jõudnud. Ametlikult "viimane" tartuskäik enne kaugele maale sõitmist kulges vägagi edukalt. Olgugi et seal elupalav oli....midagi on valesti, kui hommikul vaatad kraadiklaasi ja mõtled "oi, KÕIGEST 29 kraadi on täna" XD
Ööbisin vennakese&mari juures, neil on üliarmas korter, isegi istumispall seisis keset tuba. Tartusoleku jooksul jõudsin kokku saada paljude sõpradega...kahjuks mitte kõigiga, kellega plaanisin, aga pole hullu, ehk veel jõuab. Alustasin Otist ja Maarjast, keda oli üle peaaegu kolme aasta väga hea näha (ja nendega ka Crepi kanasalatit süüa). Järgmisel päeval jõudsin Ilmariga ära käia Tartu botaanikaaias, kuhu polnud varem sattunud. Kogu ettevõtmine toimus muidugi lausvihmas, aga jäi sellegipoolest positiivselt meelde.

See oli ainuke kord, kui minu külastuse ajal vihma sadas. See-eest tuli seda vihma aga rohkem kui küllalt. Tänavad ujusid, meie kingad ujusid, juuksed ja kleit sai läbimärjaks hoolimata vihmavarjust. Järgnes meeldiv, osaliselt filosoofiline õhtu, kuhu mahtus ka üllatuslikult ühele sünnipäevale sattumine.

Veidi hiljem avastasin, et olin oma väikse reisi sättinud juhuslikult ka Hansapäevade ajale. Nägime avarongkäiku, keskaegset mustkunsti, tuleshow'd ja käisime Daniga koos ka nukumuuseumis. Vaatasime pikalt väikest mudelraudteed (mulle tundus, et me nautisime seda rohkem, kui meie kõrval seisnud lapsed). Leidsime üksmeelselt, et seal oleks võimalik väga edukalt korraldada mõnda õuduslarpi: laest rippuvad tühjade silmakoobastega õõvastavad nukud, üht sahtlit lahti tõmmates avastasime sealt hunniku nukkude kehaosi... 

Jõudsin samal õhtul mängida Goblini juures ka lauamängu "Small World", mis osutus täitsa huvitavaks.  Ma ei feilinudki selles nii hullusti kui kartsin. Enne koju tagasi pöördumist veetsin veel aega Kaarliga, arutasime niisama elu ja ilma asju, testisime minu fotoka võimsust ning ka minu oskust ühe-käe-reidikaid teha. Muuhulgas mahtus mu trippi veel kaks korda Panges käimine, kõigepealt Monaga lõunatamas ja viimasel õhtul Anna, Vennakese ning muude tegelastega jäätisekokteili ja praekartuleid söömas.

Nii....tööst võiks ka väikse pajatuse vesta. Nüüdseks olen juba paar korda ka jaapani keelt kasutada saanud. Esimesed korrad olid veidi nadid, sest kuigi ma suutsin neid õigele poole juhatada, küsisid nad mult hiljem hoopis muid küsimusi, kui ma olin mõttes ette valmistanud (näiteks "Kus asub Vana Toomas praegu?" ja "Rääkige meile sellest lapikust kivist raekoja platsil", viimasel juhul rääkisin ma küll, aga valest kivist). Ühte väga kena jaapani noormeest suutsin ma oma keeleoskusega nii šokeerida, et ta iga asja peale "EEEHHH??!!" tegi XD
Samas polnud kõik nii feil - ühele kenale vanapaarile rääkisin lühidalt, kuid korrektselt ruumide kasutusest enne ja tänapäeval. Loodan, et suve jooksul kõike ära ei unusta, mul on vaja septembris veel see raskusgruppidesse jagamise test ära teha Jaapanis...

Veel üks lahe fakt töö juures on see, et näen igasugu huvitavaid inimesi. Meid külastas ühe raehärra järeltulija, mingi paruness Saksamaalt, kellele hoone väga hea mulje jättis. 21. juulil tegin grupile hiinlastele üksi ekskursiooni. Ootasin rühma rõõmsaid pensionäre, kuid sain hoopis mingid eri vanustes ärimehed. Esimene ehmatus nendega kohtumisel oli siis, kui nende ninamees hakkas vene keeles rääkima. Paanikahetk: kas nad ikka teavad, et mina räägin nendega inglise keeles? Õnneks ajas Kristel nendega selles osas asjad joonde. Hakkasin siis oma juttu rääkima, kuid mingil hetkel mõistsin, et umbes 2-3 nendest saab tegelikult inglise keelest aru...üks nende seast kuulas ja tõlkis hiljem minu juttu oma kaaslastele. Seetõttu tegin oma jutu umbes poole võrra lühemaks, kuna tõlkimisele kulus ka aega. Peas tekkinud segadusest tingituna unustasin ma ära ka selle, kuhu ekskursiooni lõpu olin plaaninud ning ütlesin juba pööningul neile rõõmsalt, et "This concludes our tour" ja mõistsin hetk hiljem oma viga. Minu õnneks kuulasid nad ka alla minnes veidi minu juttu ajaloost ja ruumidest. 

Tööl on vahel aega ka lugeda. See on ülipositiivne, kuna ma pole kaua aega raamatute lugemiseni jõudnud. Olen siiamaani läbi saanud umbes 4-5 raamatut, sealhulgas Neil Gaimani "Graveyard Book" (mille kavatsen kindlasti ka endale hankida, super teos), "Fragile Things", "Stardust" ja Pratchetti "Viies Elevant" (mida ma samuti enda riiulisse hangin, ükskõik mis vahenditega...üks parimaid Kettamaailma-raamatuid minu meelest). 

Ahjaa, tööl pööningul üksi olles on väga lahe laulda, akustika toetab häält täielikult. Lisaboonuseks meelitan mõnikord oma pikas seelikus ja pikkade varukatega pluusis aknal seistes ja väga keskaegselt mõjudes ka turiste majja. Vähemalt üks turistigrupp veetis mitu minutit pildistades, kuidas ma ringi vaatan ja tuul mu juukseid/riideid sasib. 

***

20. juuli oli üks tähelepanuväärne päev. See oli minu ainus vaba päev tolles nädalas, seega kavatsesin rahulikult lebotada ja mitte midagi teha. Kõik ei läinud aga üldse plaanipäraselt ning veetsin suurema osa päevast (ma ei tee nalja, umbes 6-7 tundi läks) hoopis pesu pestes. Pesin ära kõik, mis pesta oli. Kokku tuli 2-3 masinatäit ning lugematul arvul käsipesukausitäisi. Lisaks riietele läksid pessu ka kaks paari susse ja üks kott. Kogu selle hiigelsuure pesuhulga suutsin ma imekombel ka erinevatesse kohtadesse kuivama mahutada. Eepilise pesupäeva lõpuks olid mu käed nagu kuivanud ploomid, aga tunne ülev. Tundsin, et suudan kõike. Sealt ka lause "I'm a sexy shoeless goddess of laundry!" 
 
***

Juulikuusse mahtus ka perepuhkus Pärnus. Märksõnadeks relax&chill, rand, palav ilm, päevitus (isegi mina sain jumekamaks!), forellipüük + mummu&papi pulma-aastapäev,  karjääri helesinine vesi, Steffani restorani tavapärane headus, öine jäätiseretk Rasmuse ja Kairitiga, lahe ilutulestikutaoline äike + raju vihm ühel ööl ning Heleniga "Supelsaksade" kohvikus kookide ja jäätise söömine. Kvaliteetaeg ühesõnaga. 

Nüüd olen tagasi linnas, teen usinalt tööd, varsti tulevad koorikontserdid. Eelmisel nädalal sain  lõbusa elamuse, kui üks teatud heledapäine avaliku elu/seltskonnategelane meile tuli ja palus "Kuulge neiu, kas te ei saaks meile sellest ruumist natuke rääkida?" Eks ma siis andsin oma parima ja pärast sain täitsa korraliku jootraha ka, kommentaariga "Ostke endale midagi ilusat selle eest". Ma irvitasin mitu minutit selle üle, siiamaani toob naeratuse näole.


Muide, mul on selle blogi lugejatele ka üks palve:
Tahaksin väga-väga endale kolme Terry Pratchetti raamatut, mis mul täielikust kollektsioonist puudu on, kuid mis tavatrükist juba ammu otsas.
Olen valmis nende eest maksma või neid vahetama näiteks raamatu vastu "Shaman's Crossing" (autor Robin Hobb).

Puuduvad teosed:
* "Viies elevant"
* "Huvitav aeg"
* "Võluv võrdsus"

Kui olete valmis minuga kaupa tegema või teate kedagi, kes oleks sellest huvitatud, andke mulle palun teada, oleksin väga tänulik. 

***

Juuli lõpus toimus Loode-Eestis ühel rannal larp "Arda tähtede all", mis üllatas mind vägagi positiivselt. Enne olin veidi skeptiline, kahtlesin, kas selline kontseptsioon toimib, kuid kogu üritus läks minu meelest vägagi korda. Ilm, söök, seltskond...kõik oli super. Mu tegelane Aire muutus edukalt väiksest kurvast haldjast rõõmsameelseks laulikuks (ta polnud aastakümneid laulnud, rääkis ka minimaalselt, kuna oli pidanud lahkuma oma kaaslasest Aeluunist, keda mängis Hanna. Õnneks ühinesime taas ja kõik sai korda).

Eredamad hetked: uuesti Aeluuniga kohtumine, külaliste saabumine (pluss see lahe meeshaldjas, kes Beleriandil kuningat mängis...kogu aeg oli tahtmine kummardada tema ees XD), päkapikkudele haldjatantsude õpetamine (+valjusti numbrite kaasa lugemine), haldjavein, grilli/lõkke ääres istumine ja laulmine (esinemised läksid korda, ei meie ega kuulajad lasknud end segada mõnest sassiläinud sõnast), langevad tähed ja rannas pärlite otsimine. 

***

Hiljuti sain endale hunniku uusi ilusaid riideid. Gekul oli neid lademetes üle ja nii juhtuski, et ma ühel õhtul tema juurde läksin ja väikest moedemmi tegin. Kui enne oli tal kaks suurt kotitäit riideid, siis pärast oli minul üks suur kotitäis ja tal ikka kaks suurt kotti. Ärge küsige, kuidas see võimalik on, me ise ka ei saanud päris täpselt aru.

Külaskäik sisaldas veel 'huvitavat' fotoseeriat (Rocky stiilis poksija + roosa lintidega seelik, hevi-metal imago, teksa/pesu+ vene talvemüts jms), aluspesus Geku toas tantsimist, minu Arda kostüümi nõelumist (geku poolt), meekooki, muusikat ("There's a rat in me kitchen, what am I gonna do..." XD), ploomiveini ja nii mitut naeruhoogu, et pikendada oma eluiga vähemalt kümne aasta võrra. 

Vabal ajal olen tegelenud veidi ka loometööga. Kuna on tulemas larp "Yoka piraadid", mõtlesin, et oleks vaja ka ühte korralikku piraadilaulu. Ühtegi eestikeelset pähe ei tulnud, seega otsustasin jaapanikeelse loo "Binks' Sake" (One Piece'ist) ära tõlkida. Võttis paar päeva aega, mõned riimid tulid kergemalt, mõned pidin lausa tangidega välja kangutama. Õnneks jäin lõpptulemusega rahule ja Ally pidas seda piisavalt heaks, et sõnad ja viisilink isegi dragonisse postitada. Loodan, et meil tekib võimalus seda ka mängul laulda. (Mul on isegi ahvatlus karaoke-versioon sellest oma telefoni panna.) Laul ise on piisavalt lihtne ja haarav, et seda pärast mõnda kuulamist vähemalt natuke kaasa laulda.

Binksi rumm

Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
tuules soolases me üle lainte seilame
silmapiiril kaugemal tumeneva/sädeleva päiksega
taevas pilved sõudvad kajakate lauluga

Hüvasti sel sadamal, kodupaigal ainsamal
purjeid heisates veel viimast korda laulda tal
kaovad valge vahu sees lained hõbe-kullased
nüüd on aeg meil minna piiritule merele

(vahemäng)

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
ilma veed kõik lahti kartmatu piraadi ees
lainevood meil padja eest, laevatekk meil asemeks
surnupealuu purjedel ja mastis uhkuseks

Torm on varsti tulemas, paistab taamal taevas
vete tantsu rütmis saame trumme taguda
kartma lüües võib see hetk sulle jääda viimaseks
kuid kui vastu pead, siis homme päike tõuseb taas

Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
täna või homme oma unistustele
ehk me peame ütlema hüvasti ning lahkuma
aga ära lase sellel tuju rikkuda

Magusaimat rummi me tooma läeme Binksile
avamere laule südames kõik kanname
igaühest kunagi saavad kondid niikuinii
kulgeb aina lõbusalt me seiklus edasi

Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo,
Yo-hohoho, Yohohohoo!

***

Tahaks rääkida ka nädalavahetusel olnud Saatuse Radade larbist. 
Kostüümilahenduste kokkuvõtvaks moraaliks mulle on: ära hakka riietust kombineerima eelmisel õhtul. Vaimukese rolliks oli Ghost palunud, et ma võtaks "midagi valget, õhulist ja kerget"...lõpuks olin mängul aluspesus ja läbipaistvas kombinees, kuna see oli ainuke, mis tollele kirjeldusele otseselt vastas. Aga ma olen enda üle uhke, et selle ära teha suutsin. Vampiirineiu kostüümi otsimiseks läks mitu tundi, kuid otsustasin variandi kasuks, mis antud ilmastikutingimustes kõige sobivam oli (aka lasi mul natuke hingata ka ja ei tapnud palavusega). 

Mängust endast niipalju, et mulle täitsa meeldis. Järv oli super, enne ja pärast (ja mõne puhul ka vahepeal) ujumas käia oli väga värskendav. Vesibriifid oleks väga hästi toiminud. Seltskond oli hea, actionit jagus paremale ja vasakule. Mul oli küll natuke kahju, et minu vaimukese hingestatud lugu lõpuni ei lahendatud ja mind mu armastatuga kokku ei viidud, kuid ilmselt oli mängijatel öö saabudes niigi tegemist.

Seletuseks: mängisin vaimu, kes oli suures osas oma mälu kaotanud. Ta teadis ainult, et ootab oma kallimat, kes lubas kunagi tulla. Kallimat olevat alusetult milleski süüdistatud ja karistatud, kuigi ta tegi seda ainult minu eest kätte maksmiseks...mind tapeti, sellest algas kogu jama. Nüüd sain mina sain ainult päeval ilmuda, tema ainult öösel. Ja teadsin, et "Kui vabaneb tema, vabanen ka mina". Päikseloojangul hajusin, jättes vaid ühe lause "Aidake Valeriani." Üldiselt oldi kaastundlikud, püüti mind aidata, Aapo võõra kaasvaimuna aitas paljut mõista (sain hiljem oma nime ka teada: Isolde), kuid lõpuks jäi see liin siiski lahendamata. Öösel ilmus küll Aurini mängitud kähiseva häälega õõvastav ebasurnu (?), kes otsis oma vaenlasi, et neile kätte maksta - selgus, et tema oligi mu armastatu - kuid needust ei suudetud murda.

Mu teine liin läks see-eest edukalt käiku - vampiiristatud kabuhirmus tüdruk, kes otsis ravi, muudeti uuesti inimeseks. Rita (kes on megailus ja kellel on vaimustavad pikad juuksed) šamaan oli äärmiselt abivalmis ja hoolimata algsest mõttest "npc ei saa npc'd ravida/aidata", tehti lõpuks mängijate abiga rituaal, mille käigus mind tapeti ja siis uuesti ellu äratati. Sain korralikult karjuda ka, kui vaia tähistav elu-õis mulle südamesse löödi, eriti lõbus oli Ghosti kommentaar vahetult pärast seda "Oodake, ma ei saa hetkel tulla. Sain vähemalt 1d6 sonic dam'i" XD

Suure osa mängust veetsin jalad järvevees, kuna kogemata (kas astusin ise valesti või keegi astus peale) tuli mu väikse varba küüs suht ära. Vere peatasin vees ligunemise abil, hiljem sain plaastri ka ümber. Siiamaani on valus käia ja varvas paistes. Tundub, et küüs tuleb lähipäevil ise täielikult ära. 

Pärast mängu toimunud tšill oli ka mõnus...nägime paari langevat tähte, istusime maja trepi juures ja rääkisime niisama. Leidsin kinnitust asjaolule, et putukad on väga leidlikud: kui mul vaimu-kombinee seljas oli, lendas üks parm mu rõivastuse alla ja nüüd ilutseb mu vasakul kannikal suur hammustusjälg. Olin haavunud tema jultumusest. Veel rohkem aga vihastasin selle hiigelrohutirtsu peale, kes mu vampiirikostüümi musta kombinee alla pääses ja mööda seda seespoolt üles ronima hakkas. Esialgu arvasin, et see on mesilane ja sattusin paanikasse. Abivalmis Ilmar näitas mulle taskulambiga tuld, kui kõiki riideid metsiku kiirusega seljast heitsin, et pervo-putukat leida. Õnneks leidsime maha kukkunud haaknõelad hiljem rohu seest üles. 

Nii, nüüd on vist peaaegu kõik.
Mainin vaid seda, et eilne ja tänane päev kujunesid vägagi toredaks. Eile aitasime Hannal tema asju ümber kolida, hiljem sõime Hanna&Ally uues korteris jäätist, jõime veini ja Domestose-limonaadi kauget sugulast (mingi sidrunilimonaad säästukast) ning mängisime Eesti mängu. Ma olin lõpuks suht sooda.

Täna käisime Martini ja Allyga kinos, filmi nimeks "Inception" ehk "Algus". Külastus oli väärt igat krooni, film pakkus tõepoolest suurt naudingut. Hoidsin peaaegu kogu aja põnevusest toolist kramplikult kinni, pomisedes "ohmygodappiappikuidasnüüdkülledasiläheb". Soovitan soojalt kõigile, nüüd ma mõistan, miks seda nii kõrgelt hinnatakse. Plussiks olid veel lahedad näitlejad, eriti see poiss kunagisest sarjast "Kolmas kivi päikesest" ja con-artist'it mänginud mees. 

 / Mõned nädalad tagasi tõestasin endale, et suudan veel korralikult vihastada. Mind lausa hämmastas selle juhtumi absurdsus, aga....niimoodi ei oleks tohtinud teha. Siiamaani lähen sellele mõtlemise peale endast välja. Õõh. Leidub ikka tüüpe siin ilmas. /

Hetkel tegelen eiteamitmendat korda juba Fyerellali kroonikaga. Siiamaani on seda 14 lehekülge, aga need on ainult alusmärkmed, ma pean kogu kupatuse ka lahti ja ilusaks kirjutama. Edu mulle. 

Ootan juba järgmisi larpe...Yokat, Thanaria istumist ja (väga-väga) Fyerellalit. 

Ja nüüd, kallid lugejad, lähen ma magama. Homme on tööpäev. 
*vajub klaviatuurile*

Haa. Ma olen veel elus XD

Üle kuu aja on möödunud väga kiiresti. Vahepeal on ka päris palju juhtunud, seetõttu tuleb sellest ka ilmselt üks hiigelpost, aga ma ei kavatse seda lühendama või mitmeks lõikama ka hakata. 

Peaks vist alustama juba juuni algusest. Viimane sissekanne on tehtud enne Saksamaa-reisi, seega oleks aeg teha kokkuvõte ka sellest. 

Väga õnnestunud päevad minu meelest: sai palju lauda, nalja teha, huvitavaid ja kauneid kohti külastada ning unustada hetkeks kõik muu. Teise juuni hommikul plaanisin tõusta kell 3.45 ja vaikselt lennujaama hiilida, kuid seda mul teha ei lastud. Täpselt kell 3.40 lauldi mind ema ja isa poolt üles. Väga kummastav, aga armas kogemus. Nii varast üleslaulmist ilmselt pole ega tule ka.

Järgmine üllatus tuli lennujaamas (kuhu me sõitsime koos Saluga ja väga kahtlase punase märkideta takso peale saime). Sel hetkel, kui ma uksest sisse astusin, lauldi mulle üle hommikuse lennujaama kõlavat sünnalaulu. Väga nunnu. "Ja sünnipäevaks saad sa....reisi Saksamaale!" xD
Päeva nali oli ilmselt see, kuidas Salult (siis, kui ta lõpuks turvaväravateni jõudis) küsiti, mis tal on suures neljakandilises kotis, mille ta käsipagasisse võtta tahtis. Salu mõtles ja avastas siis, et seal on ka kirves. Mis on metallist. Muidugi ei tahetud seda läbi lasta, ükskõik kui kaua ta seletas, et see on tähtis muusikainstrument, Tormise oma ja puha...õnneks läksid mõned meist hilisema lennuga, nii et ta sai selle nende pagasisse sokutada. 

Hamburg oli megailus linn. Külastasime raekoda, sõitsime mööda jõeäärt ja imetlesime uhkeid maju ja rohelust. Muide, Hamburg on kõige suurema miljonäride arvuga linn maailmas. 
Ööbisime ühes hotellis, mis asus üsna kesklinna lähedal ning polnud väga kaugel ka koolist, kus esinesime ja workshop'i tegime. Tutvusime ühe kohaliku positekooriga, kes spetsiaalselt projekti "Young ClassiX" raames kokku pandud. Teise päeva õhtul oli meil nendega ka mingi afteka moodi asi, lõimumine ja muu värk. Tõestust leidis fakt, et sakslased ei räägi väga palju inglise keelt. Poisid tahtsid väga suhelda, aga kuna meie koorist oskasid vähesed saksa keelt, siis asi just kõige paremni ei sujunud. Kuid siis, kui meie laua tüübid teada said, et mina saksa keelt oskan, lendasid nad parvena peale. Mul oli raskusi kõikidele küsimustele läbisegi vastamisega, ei teadnud, kellele nüüd kõige rohkem tähelepanu pöörama pean. Tore oli kuulda kommentaari, et mu saksa keel on (hoolimata minu väitest, et minimaalselt praktikat saanud olen) väga hea ja ilma igasuguse aktsendita. Egolaks, whee!

Sain käia ka Hamburgi suurimates raamatupoodides. Samal ajal kui teised tüdrukud riideid, kingi, meiki ja sarnast ostma tormasid, oli minul ainult üks siht: raamatupood xD Õnneks leidsin sealt ka mõned sobivad mangad, millega väga rahul olen. (Demon Diary vol 5, Pet Shop of Horrors vol 3, Samurai Deeper Kyo vol 7 ja Kaori Yuki uus sari "The Royal Doll (Guignol) Orchestra")

Teise päeva õhtul öeldi meile, et peame vara magama minema, kuna järgmisel hommikul pidime vara Berliini poole sõitma hakkama. Seda me plaanisime, kuid *dun dun dun*....me polnud arvestanud, et toa telekast (vist itaalia kanalilt RaiUno) tuli midagi väga kummastavat. Mina, Liliane ja Evelin vaatasime alguses "wtf?"-ilmel seda veidrat üllitist, kuid see haaras meid täielikult endasse. 

Kõigepealt vaatasime, et oli mingi suur lava, orkester ja mingi mees, kes kirglikult laulis. Muusikal-seebikas. Saabus teine mees valges, kelle me eelmise mehe kummitus-armukeseks ristisime, kuna tal tuli suunurgast verd. Seejärel saabus mingi pikkade mustade juustega naine, (valge mees peitis end selleks ajaks ära - nagu armuke pärisabikaasa saabumisel xD) kellele esimene mees (Mario) vandus, et armastab vaid teda...või nii see näis. Siis pilt muutus ja tulid sisse mingid mehed mustas, kes meenutasid Matrixit ja hakkasid veidrat tantsu tantsima. Samuti üks kiilakas nahkmantlis mees, kes näis mingi pervo maffiamehe moodi olevat. Kuid see polnud veel kõik: ilmus mingi maffiaboss (keda me alguses arvasime, et on Saatan või keegi selline), kes hakkas naist (Tosca - nagu lugesime telekavast, oli tegemist ilmselt mingi tänapäevase Tosca ooperi versiooniga) milleski veenma. Ta piinas Toscat, laest laskusid mingid sado-maso tüdrukud...pärast panime pildi kokku: Mario oli mingi rebel ning vaimupoiss oli tema sõber-rebel. Gängstamees oli mingi võimul olev mees ja tahtis Toscat endale. Kuid Tosca ja Mario armastasid üksteist. Kiilakas nahkmantlis oli gängstamehe parem käsi. Gängstamees võttis Mario kinni ja ütles Toscale, et vabastab mehe, kui naine talle andub. Vist. Me ei saanud täpselt aru, kuna kõik toimus itaalia keeles.  Tegime ise vahepeal subtiitreid sellele ja naersime end seebiks. Isegi vetsu ei saanud minna muidu kui reklaamipausi ajal, nii huvitav oli. 

Vahepeal oli laulu-tantsunumber, kus gängstamees kurvastas kodus, et Tosca teda ei taha, kiilakas lohutas teda, aga gängstamees sai nii vihaseks, et lasi mingi suvalise teenri maha. Sisse kanti läbipekstud Mario, keda hakati vangi viima. Siis tuli Tosca ja tahtis kavalusega meest veenda Mario vabastuskäsule alla kirjutama. See ei toiminud, Mario lohistati palja ülakeha ja piitsadega noormeeste poolt minema. Spekuleerisime, et Mario võiks isegi seda "vangistust" nautida. Gängsta muutus aga pärast seda vägivaldseks (ilmselt ei talunud enam Tosca hala) ja asi lõppes sellega, et Tosca pussitas ta laua peal surnuks. Seejärel laulis ta pikalt ja laialt sellest, kui pekkis nüüd kõik on. Siis tulid mingid napis lateksriietuses tšikid ja kandsid gängstamehe laiba koos lauaga välja. 

Episood sõber-rebeli ja kiilakaga oli ka huvitav. Esimene oli vangikongis ja kiilakas pidi ta ära tapma. Pärast pikka dramaatilist laulu ulatas kiilakas vaimupoisile relva ja asi lõppes sellega, kuidas kiilakas sensuaalselt hoidis nutvat vaimupoissi, kui ta end maha lasi. Kuid sellega polnud asi veel läbi. Mario oli vangikongis, Tosca tuli sinna, nad laulsid (me ei saanudki aru, kas nad nüüd armastasid üksteist või mitte...näis, et nad jõudsid mingile kokkuleppele, Tosca näis olevat veendunud, et suudab mehe päästa), kuid lõpuks tuli kamp sõdureid ja Mario lasti maha. Tosca ahastas ja heitis end kuskilt katuselt alla. 

Loost ei puudunud ka pime (mulatist?) naisoraakel, kes aeg-ajalt müstilist nõu andis ja lõpuks laipu vaatama tuli. 

Vot sellepärast ei saanud me varem magama minna. Pidime asja lõpuni vaatama. Kõhulihased muidugi valutasid pärast, kohati ei suutnud naeru pärast püstigi seista. Väga lõbus õhtu oli igatahes. 

Berliinis veetsime vaid ühe päeva - hommikul jõudsime, tegime eesti saatkonna maja ees-sees proovi, eesti saatkonna maja 90nda aastapäeva puhul korraldati seal vastuvõtt ja vabaõhukontsert ning pärast seda vurasime Kieli poole. Keset ööd jõudsime veidi Belgia kloostrit meenutavate hoonete juurde ja olime veidi hirmunud oma öömaja peale mõeldes. Nägime ka jõuluvana, kes osutus meie kontaktisiku abikaasaks. 

Ööbimispaik polnud aga üldse nii hull....selleks oli üks loss. Väga kaunis kohas, väga kaunis majas...õndsus. Kogu ümbruskond oli pastoraalidüll, leidsime, et siin oleks ideaalne elada või lapsi kasvatada (veidi Bullerby laste -tunne). Soovisin, et mul oleks vähemalt kümme silma, et kogu seda ilu paremini vaadelda. Rohelised metsatukad, heledad põllud, hubased majakesed, loomad karjamaadel, sillerdav järv....ahh *_*

Neljas päev oli suht karm: hommikul kell 10 kohalike kooride laulupäeva avamiskontsert, kell 11 neile workshop, kell 16 laulupäeva lõpetamiskontsert ja õhtul kell 19 meie koori täispikk kontsert Kielis Alexanderskirches. Suht väsitav. Õhtul tegime väikse tähistuspeo, et reis (edukalt) lõpetatud. Lossis ööbides tegime õhtuti ka fitness-tuba...st kõik meie toa tüdrukud hakkasid põrandal kätekõverdusi, kõhu- ja seljalihaseid ning muid harjutusi tegema. Alguses tegi ainult Anu, aga temast nakatusid ka kõik ülejäänud. Kahjuks on raske korraga naerda ja üritada kätekõverdusi teha.  

Viimase päeva veetsime Lübeckis, kus külastasime muuhulgas ka vana laevniketsunfti hoones asuvat restorani, mis seisnud seal alates 16ndast sajandist. See oli Hansa Liidu teemaline ning me saime istuda Tallinna-pingil. Toit oli fantastiline...mahlane liha, rooskapsas, kartulid, kaste ja joogiks mingi kihisev õunamahla sugemetega värk.
Rohkem reisist rääkida vist polegi....aa, mainin veel ainult tagasilennul tehtud kummikomminalja. Keegi oli ostnud pikki värvilisi usse meenutavaid kummikomme. Ma keerasin nad topsihoidja külge ja nii oli meil "Snakes on a plane". 

***

Mõned päevad tagasi naersin end herneks ühe elu24 pealkirja peale. Räägiti mingist näitlejast ja tema heast kehalisest vormist. 
Uudise nimi oli: "Vau! selle mehe kõhulihastel saaks porgandeid riivida!"
Miskipärast tundus see sellel hetkel elunaljakas. 

Hmm...sess on nüüd juba ammu läbi. Lõpetasin selle suht edukalt: 5st ainest 4 olid A'd, üks B (aga see läks nagunii kirja "Arvestatud"-märkena). 

Vahepeal olen kätte võtnud ja natuke mangadega tegelenud. Mõned on olnud üllatavalt head. 
Mainiks lihtsalt:
*"Akagami no Shirayukihime"(Red-haired Snow White) - üle pika aja üks muinasjututeemaline, rahulik ja ilus. Peategelane ei ole vinguv ja tüütu väike plika, vaid mõistlik ja eneseteadlik tütarlaps. Armastuslugu kulgeb seal tavapärasest veidi erinevalt, pole mingit hullu draamat, lihtsalt...rahulik ja südantsoojendav lugu.
*"Ao no Exorcist" - Saatana salapoeg hakkab exorcistiks. Täitsa mõnus lugemine.
*"Are You Alice?" - jälle üks Alice'ist inspireeritud lugu. Tavaliselt käivad need mulle närvidele, aga see tundub olevat päris huvitavalt tehtud. Alice on hoopis poiss, kogu lugu on tumedates toonides "surmava mängu"-tüüpi (tappa valge jänes). 
*"Beelzebub" - Kõige suurem delinquent saab juhuse läbi Saatana poja (pisike beebi) hooldajaks. Lisaks ilmub välja beebi gothloli-st deemon-hooldaja. Nalja saab, selline shounen-power tüüpi asi.
*"Alice in the country of Hearts" - TAAS üks Alice. See aga hakkas mulle nõnda (mu algse arvamuse kiuste) meeldima, et plaanin seda vist ka paberkandjal soetada. Kogu imedemaa on täis kenasid noormehi (nt Mad Hatter, kes on maffiamees, Irvik-kass nimega Boris, kes töötab lõbustuspargis jne). Konks on selles, et kõik Imedemaal on väljavahetatav. Keegi ei pea oma elu tähtsaks ning...aga lugege ise. Mina igatahes ei pettunud. 
*"Karneval" - Väga omapärane süžee. Peaaegu kõik tegelased on väga lahedad, kõrvalkarakterid varjutavad kohati minu jaoks isegi peategelase. Soovitan soojalt. 
*"Royal Guignol Orchestra" - Kaori Yuki. Sellest peaks piisama, kuna see autor on kindel kvaliteedimärk. Seekord on tegemist nukutaoliste zombide guignol'idega, kelle pandeemiat mitteametlik kuninglik orkester peatama on saadetud. 
*"Merupuri" - Muinasjutuprintsi-teemaline lugu väikse twistiga. Tüdrukutele peamiselt.
*"Fairy Tail" - Aah, lõpuks jõudsin ka mina selle juurde. Väga Hea kraam. Kuna mulle "Groove Adventure Rave" samalt autorilt meelids, siis võtsin ette ka FT ja see isegi ületas mu ootused. Peaks ka selle animet vaatama.

Pandora Hearts'is on seksikad mehed. Alustades Break'iga, lisaks Gilbert, Vincent, Jack, Eliot ja ka Rufus Barma (whose hips don't lie *naerab maniakaalselt*).

Animerindelt raporteerin, et vaatamisel on:
* Tengen Toppa Gurenn Lagann - millele ma iialgi andeks ei anna, et see sari minu jaoks umbes kaheksanda osa juures peaaegu vaadatamatuks muutus. Meeletult hea sari alguses, ülieepiline, absurd ja Väga Hea, aga siis....ja ma pidin sundima end edasi vaatama. See oli mecha-anime, mis mulle isegi meeldis, goddammit! Ma ei saa aru, kuidas nad võisid niimoodi teha...ebaõiglane. Raev! 
Kamina on ikkagi NII AWESOME. Milline mees...temasarnast tegelast pole olnud ja ei tule ka.
* *gomennasai* Seikon no Qwaser - ma hakkasin seda vaatama traileri pärast, mis oli lihtsalt nii naljakas, et ma lihtsalt pidin. "A mysterious boy from SIBERIA...Alexander Her - Sasha."
Ja see on nii absurdne asi, et ma ilmselt vaatan selle lõpuni. See on vist kõige rohkem fanservice'it sisaldav anime, mida siiamaani näinud olen. Süžee on ka parajalt jabur, Sasha vene keel on kohutav(alt naljakas), kuid mulle meeldib see metalliga manipuleerimine. 

Mõtlesin, et tahaksin ilmselt olla Tohru või Kobato sarnane. Nad pole küll ideaalsed, aga lähedal minu ideaalile.
Aga cosplay'ma peaks vist pigem "Sacred Blacksmithist" Lisat. (keskmine blond väike tüdruk)

AAH! Peaaegu oleks unustanud viimase aja parima leiu.
Manga nimega "Pet Shop of Horrors".
Kunagi vaatasin selle OVAt, mis mulle tollal väga suurt muljet ei jätnud, kuid nüüd, kui olen manga ka läbi lugenud, on see saamas üheks mu absoluutseks lemmikuks. 
Lugu keerleb ühe salapärase Chinatownis asuva lemmikloomapoe ümber, mille omanikuks on müstiline Count D. Ta suudab oma klientidele pakkuda ükskõik missugust looma, kuitahes eksootiline või haruldane. Enda sõnul müüb ta lootust ja unistusi, kuid see pole kõik. Tal on paar raudset reeglit, mida loomade uus omanik järgima peab, ning nende rikkumisel võib ostjat oodata ees niimõnigi halb üllatus. 
D'le sekundeerib politseinik Leon Orcott, kes pidevalt proovib D'd millegi illegaalse eest vahele võtta, kuna ta on kindel, et loomapoes midagi kahtlast teoksil. Mõrvad, salapärased kadumised, inimeste kinnitused, et loomad pole üldsegi need, kellena nad paistavad....
Väga huvitav süžee, milles korduvate motiividena esinevad looduse hääbumine ja inimlikud pahed. Count D on üks omapärasemaid tegelasi, kellest lugenud olen. Ta on kütkestav, ohtlik, malbe, kaval...ja väga ilus. Nad moodustavad Leoniga "unlikely partners"-tüüpi paari, kelle vahelist suhtlust naudinguga jälgisin. 
Ka D poe elanikud - loomad, kellel on inimkuju - on eripalgelised ja huvitavad. Eriti meeldisid mulle T-chan ja Ten-chan. Need poisid võtaks ma küll endaga koju kaasa, mm-mm. 
Ja nende kõikide kohta võiks öelda "Pet Shop Boys", hahaa XD
(Ten-chan)

***

Millalgi juunis käisin kinos vaatamas "Prince of Persia"t. Tasus ära, mulle meeldis. Alguses mulle peategelase näitleja eriti ei sümpatiseerinud, aga filmi lõpuks olin juba ära harjunud ja see mees tundus isegi äge. Võib-olla peaks selle filmi endale tõmbama ka, uuestivaatamiseks piisavalt hea.
Olin sunnitud tegema hiljuti ka ühe pikema šoppingutuuri (3 päeva šoppamist = surmväsinud mina), et lõpuks endale mingit igapäevaeluks vajalikku kraami soetada, mida ma varem või hiljem nagunii oleks pidanud ostma. 

Taas tõestasin fakti, et Vive Maria poest ma ei suuda väljuda ilma midagi ostmata ja sain üliägeda suvekleidi. Väga liibuv, valge tausta ja sellel olevate kiisu-kirssidega. 
Sünnipäev oli ka vahepeal. Lõbus oli.
Käisime ka Rasmuse lõpetamisel...ta nägi lihtsalt kriminaalselt hea välja oma ülikonnas. Seal sain testida ka oma uut kleiti, mis ovatsioonidega vastu võeti. Kandsin seda, väikest valget pooljakki, valgeid kontsakingi ja aksessuaariks oli helesinine väike kotike. Vaatasin hommikul peeglisse ja tundsin, et "damn, ma näen hea välja" XD See oli tore tunne.

Jaanipäeva veetsin seekord Rauli juures Paliveres. Kokku oli meid päris mitu...mina, Vennake, Inwe, Kristjan, Raul, Liina V. ja Rauli õde-vend. Väga lõõgastavad paar päeva, sai rahulikult sõpradega aega veeta, naerda ja liha grillida. Vaatasime "Sherlock Holmes"i filmi, mida ma kinno vaatama ei jõudnudki, kuid õnneks nüüd nägin. Holmesi ja Watsoni vahelist keemiat oli lausa lust jälgida. Tolkieni-teemalist huumorit kuulis õhtu jooksul päris palju, lõpuks jõudsime teooriani, et Mandos oli tegelikult nahkjaki/pükste ja päikseprillidega pornokunni-laadne mees... Tantsisime õhtul Inwega ümber lõkke ka. 
Kuna ma tahtsin tingimata minna jaaniusse otsima, siis tegime umbes kolmekilomeetrise rännaku öise Palivere ümbruses...jalutuskäigu jaaniussi-count oli tervelt 10!! (Nimetasime nad kas a) üheksaks nazguliks ja Sauroniks või b) kolmeks haldjaks ja seitsmeks päkapikuks) Huvitav on see, et paar aastat tagasi tegin vennakesega tema maakohas peaaegu täpselt sama...käisime jalutamas ja ma sain tema kukilt maailma näha palju kõrgemalt. 

Sherlock Holmesi filmi koha pealt veel niipalju, et sellega seostub üks fail-win. Kuna kinno seda vaatama ei jõudnud, mõtlesin, et osalen Nädala dvd-mängus, et film endale võita.  Saatsin meili õige vastusega ära ja järgmisel nädalal lugesin, et ma olengi võitnud....kuid mitte, dvd'd, vaid lihtsalt SH särgi. See tähendas, et üks XL-öösärk juures. Win oli see, et ma võitsin, kuid fail see, et õiget asja ei saanud.

Muide, kas teadsite, et ingliskeelne sõna "porpoise" on eesti keeles "pringel"(delfiiniline, kes ka Läänemeres elab). 
...ja kui mul on vaja millegi üle naerda, siis võtan lahti selle ametlike anime bloopers'ite video. Never fails. ("I'm done...lost my...contact lens...life..not..worth..living..." XD) Sama toimib kõigi Ouran High School Host Clubi, Samurai Deeper Kyo ja Runoni Kenshini ametlike blooperitega, mis youtube's leida.

Geki saatis mulle hiljuti ühe lingi, mille kaudu avastasin veel ühe humoorika internet-meme. Seda tuntakse nimetuse all "Get Down(Geddan)". Asi seisneb selles, et võetakse üks kindel lugu ning selle järgi tantsitakse ühte tantsu (kuhu kuuluvad ka puusanõksud ja pelvic thrust). Suur osa tantsust on aga lihtsalt stop-motionite lisamine üksteise otsa ja siis kui asi kokku pannakse, näeb see välja nagu ülikiire tõmblemine. Laul ise on muidugi ka ülicatchy.
Aga kuna oma silm on kuningas, siis:
Hetalia style - Francis ja Arthur
Neli videot koos - hobune, ninja, maid(poolalasti poiss) ja koolitüdruk
Ainult hobune

***

Juuni lõpus oli Fyrellali seeria kolmas larp. Ma jäin ise sellega päris rahule, kuigi oli asju, mida ma oleks võinud paremini teha. Nira elu läks just veel keerulisemaks. Sain uut infot teada, universumile keset teed maas istudes rant'ida, oma verega kirjutades vangistatud hingi päästa ja lahingumöllus täiest hingest laulda. Kahjuks selgus, et Nira pole siiski terminaator, kuna tumeda olendi küüned vigastasid ka teda. Hea meel on selle üle, et lohesortsid oma kaaslased kõik tagasi said, aga minul jäi vend ikka leidmata. Ja siis oli veel see viimane nägemus, mis tegi asjad veel segasemaks.....

Ilm oli iseenesest hea, telgis magada mõnus (eriti, kui sul on väga hea seltskond telgis, aitäh neile) ja toitu jäi pärast nii palju üle, et ma tassisin seda suuuuure kotiga koju (kõik jätsid lahkelt viimastele minejatele toitu, aga me ei jaksanud kõike ära süüa). Hetkel tegelen kroonika kirjutamisega, juba sündmuste kirjeldust on tulnud 7-8 lk'd ja mul on veel viimased 4 tundi katmata. Siis hakkan seda veel ilusaks kirjutama ja....god, seda tuleb palju. 

Viimane nädal on olnud päris koormav. Neljapäeval töö ja kontsert, reedel-laupäeval kooriga naissaarel proovid ja kontsert (kuigi see oli päris lõõgastav, saime kiirpaadiga sinna sõita ja päevitada ka), pühapäeval kontsert ja proovid Muhus, esmaspäeval töö ja kontsert, teisipäeval töö, kolmapäeval töö. Magasin täna kella poole kolmeni kogu seda väsimust välja. 
Nüüd vist jõuan natuke puhata.

Töötan Raekojas giid-saalivalvurina. See on üpris hea töö, saan eri keeli praktiseerida ja raekojast huvitavat juttu rääkida. Soovitan kõigil raekoda millalgi külastada, kogu hoone on vaatamist väärt (kuigi ma ei pruugi just sellel päeval tööl olla). Sooduspilet üliõpilastele ja õpilastele on 30.-, täispilet 60.-.

Eile öösel sain esimest korda elus sõita mootorrattaga! Ülilahe oli hämaras linnas kodu poole sõita, tuul juustes vihisemas. Gert õnneks mind esimesel korral väga ära ei hirmutanud suurte kiirustega, pigem tekitas tunde, et tahan veel sõita. Ootan juba järgmist korda.

***

Veel üks väike teadaanne, mille peaks vist ära ütlema:
sain lõpuks kinnituse, et mulle antakse stipp, nii et Jaapanisse minek on kindel.
Hetkel ootan paberit, millega hakata viisat taotlema. 
Oeh. 
Hirm on suur, aga natuke ootan ka.
Septembri kesk-lõpu poole lähen.

Enne seda aga tahaks suve nautida ka. Plaan on ära käia maal ja rahulikult seal olla...siis, vist 14nda juuli paiku tulen mõneks päevaks Tartusse, et niisama inimestega kohtuda ja külas käia...loodame, et neist plaanidest suurem osa ka õnnestub. 

Hetkemuusika:

* Stevie Nicks - "Three Birds of Rhiannon(Maker of Birds)"
Kuna mu kunagise Ilmaplatsi-larbisarja mägihaldjast tegelase nimi oli Rhiannon (ehk Päiksekiir, nagu teised teda kutsusid), kuulasin seda huvi pärast. Iga kuulamisega puges see lugu rohkem hinge...nii ilusad sõnad, rahulik voolav meloodia. Jah, see sobiks minu Rhiannonile. Sobiks võib-olla unelauluks, kuid mina jään iga kord seda kuulates mõttesse. 
Eriti siis, kui heledajuukseline haldjalik Stevie laulab neid sõnu:
 
For you, Rhiannon
I would fight, I would fight the world... 
For you are in my blood...

* Arashi - "Monster" ja "Spiral".
Monsteri video on päris hea, meenutab "Truth"i oma. Selles laulus on mõned huvitavad meloodiakäigud ja kõlalahendused. Spiralis on midagi backstreetboysilikku. Mõnus on selle järgi arvutiekraani ees tantsida.

* Bakura&Marik - "Leather Pants" (Lady Gaga Bad Romance'i paroodia).
Oh, see on ikka nii naljakas...igakord, kui seda oma mp3-mängijast kuulama hakkasin, purskasin nende esimeste lausete peale täiega naerma...peamiselt olin nendel hetkedel bussis, seega oli pärast natuke awkward. Aga ma ei kahetse midagi.

* flumpool - "Kotoshi no sakura (graduation remix)".
Juba tavaline versioon sellest meeldis mulle väga, aga ka see orkestriga versioon võttis hingetuks. Selles tuleb solisti selge hääl paremini esile ja kui kuulata neid sõnu...lootusrikas laul. Kui vajan motivatsiooni, panen selle mängima.

* "Ma armastasin sakslast".
Kaunis, aga kurb klaveripala. Süda hakkab valutama. 

* Pretty Cure (saksa) - "Gute Nacht" ja "Ohne Dich". 
Reeglina mulle meeldivad saksa animeversioonide originaallaulud. Kuigi need kõlavad kohati klišee-maiguliselt, ei vähenda see nende väärtust minu silmis. Esimene neist on armas unelaul, mida ilmselt tahaks ka oma lastele ümiseda. "Hörst du die Melodie, sie fliegt in deiner Stadt, denn Jemand wie du der die gleichen Träume hat schickt sie auf dem Weg, dann gehören sie auch dir und sie wegen dich ganz sanft in den Schlaf..." Teine on selline popsugemetega (?) armuvalu-laul, aga miskipärast meeldib mulle.

* SHINee - "Ring Ding Dong".
Geku on kõiges süüdi. Tema tutvustas mulle seda lugu ning nüüd ei saa ma seda enam peast. Pean ka videot tihti vaatama, sest....there's just something about asian band-boys (antud juhul siis korea poiste kohta). Jääb juba peale esimest kuulamist kummitama ja see liigutus, mida nad refrääni alguses teevad...yeah. Hell yeah. Poisid ise pole eraldi võttes just kõige vaadeldavamad, aga kokku moodusavad nad igati korraliku nauditava terviku. So fantastic (elastic)!

* Girls' Generation - "Chocolate Love"
Korea tüdrukud. Kui ma õigesti mäletan, siis selle lingi saatis mulle kunagi Ilmar ja ma taasavastasin selle nüüd. Peale selle, et laul selline catchy on, tahaks ma kõiki nende tüdrukute riideid sellest videost endale. 

* Kobato - OP "Magic Number" ja "Ashita kuru hi" (ning selle kahehäälne versioon).
Mõlemad laulud sobivad väga hästi selle anime üldise tooni ja meeleoluga. Intro on selline magical-girl-fight-song-tüüpi, aga aja jooksul hakkas mulle meeldima. Pluss seda laulab Maaya Sakamoto, kes on väga tasemel artist. Teist laulu tahaks ma kindlasti kellegagi koos laulda, aga solistipartii läheb minu jaoks natuke liiga kõrgele (isegi originaalesituses tuli mul sellega harjuda), seega peaks seda transponeerima mõnesse sobivamasse helistikku. 

Huu. Sellest tuli üks lohemadu. Nüüd ma küll lõpetan, enam ei jaksa kirjutada XD
Homme uus tegus päev ootamas, peab magama minema. 

'love you guys.

Mirju