Kamikaze Kaitou Mirju

Friday, June 13, 2008 by Mirju

Unenäologi jätkub.
(pealkiri "Kamikaze kaitou Jeanne" animest)

14-15. juuni

Olime kamp vargaid. Mina, Geki, Karolin ja Piu. Meie eesmärgiks oli varastada mingi asi ühest hullult hästi turvatud hoonest, ilmselt mingist valitsusasutusest. Vist mässasime süsteemi vastu. Ühel ööl otsustasime oma kavatsused teoks teha, aga kahjuks ei läinud kõik nagu me plaanisime. Majas oli äärmiselt keeruline orienteeruda (kohati oli nagu mingi firma, siis olid barokkstiilis fancyd toad), igal pool olid valvurid ja kaamerad. Teadsime, et kui me vahele jääme või ei saa seda asja kätte, on kõik läbi.
Kui hämaruses maja poole jooksime, olid meil seljas mustades toonides riided, ilmselt mingid retuusid (mille peal pool-seelik), must lühikeste varukatega pluus, ilma sõrmedeta kindad, saapad ja juuksed olid paelaga kokku seotud. Meil oli üpris palju varustust ka, a la nöörid ja konksud, seljakotis oli veel IT-kraami ja relvad. Sisenesime vist mingist tagauksest, vahepeal ronisime mööda seina, üritades vältida valguslaike, mida vahitornide prožektorid heitsid. Jooksime läbi erinevate koridoride vahte vältides. Kui kedagi kohtasime, siis lõime ta auti enne kui ta kedagi meie kohalolekust teavitada jõudis.
Kui olime jõudnud tuppa, kus asus ese, mida meil vaja oli, hakkas järsku kõhe. Midagi oli väga valesti. Korraga hakkasid alarmid tööle ja teadsime, et peame võimalikult kiiresti kaduma. Oli kaks teed: võisime üritada valvuritest läbi murda ja läbi maja välja joosta või aknast (mis asus väga kõrgel) alla ronida ja üle õue tänavale kaduda. Otsustasime kaheks jaguneda, Geki ja Karolin ronisid koos nööridega aknast välja ja hakkasid laskuma, mina ja Piu pidime minema teiste tubade kaudu. Eseme andsime Geki&Karolini kätte, sest arvasime, et neil on suurem võimalus välja pääseda. Meie pidime olema tähelepanu hajutamiseks.
Mäletan, et olime juba peaaegu uksest väljas, kui kuulsime akna tagant mingit häält ja vihinat. Halba aimates tormasime vaatama ja õuduseks märkasime, et seinal ei olnud enam kahte ronijat. Kaua me selle üle mõelda ei saanud, kuna tuppa tungisid valvurid. Mingi ülemus vist tuli rääkima meiega, ülbas natuke, ütles, et elusalt me siit välja ei saa.
Meie ei raisanud aega, vaid jooksime toa teisest uksest välja, aina edasi ja allapoole. Kuidagi saime esimesele korrusele ning väljapääsuni ilma suuremate probleemideta. Süda kloppis sees, adrenaliin oli laes kui viimase pingutusega uksest tänavale jooksime ning pimedusse kadusime. Me ei peatunud enne kui mitu tänavavahet edasi, kuna kartsime jälitamist.
Mõtlesime, mis on küll meie kaaslastest saanud. Kas nad said välja, langesid lõksu või kukkusid end sodiks?Hiljem oli juba päev ning me kõndisime turuplatsil. Valitsuse agendid olid igal pool, varitsemas ja kahtlasi isikuid jälgimas. Meie üritasime koguda informatsiooni kadunud kaaslaste kohta. Millalgi kohtasime ühte vanemat naisterahvast, kes meil jälitajate eest põgededa aitas. Olime veidi umbusklikud, kuid ühte kõrvaltänavasse jõudes muundus vanamemm Gekiks ja koos irvitasime kõigi nende tüüpide üle, kelle üle kavaldanud olime. Lahkusime linnast, olles oma ülesande edukalt täitnud ja sellest ka eluga välja tulnud.

Unenägu muutus.

Läksime bussiga mingile reisile või ekskursioonile. Minuga koos oli ainsa tüdrukuna Anna ning ülejäänud buss oli täis Yankumi klassi noormehi "Gokusen 2"st. Kindlalt oli seal Tsuchiya. Poisid tegid vahepeal igasugu nalju ja trikke, inimesed seal kohtades, kust läbi sõitsime, läksid päris närvi :P
Ja millalgi laulsime ka kõik koos.
Ühel hetkel ütlesin mina vist midagi ebatavalist, sest kõik jäid mind "wtf"-ilmega vaatama.

Posted in: , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Ja mu südamekujulisest medaljonist õhkub piibelehtede lõhna...

Wednesday, May 28, 2008 by Mirju


Tervitan sind, kas kuuled...

Nüüd tuleb järjekordne Shini blogist leitud...asi.
Tal on päris kavalaid võtteid, et inimesi kirjutama saada, peab tunnistama. Isegi kui ma ei leia erilist mõtet sellele vastamises, on see nii ahvatlev, et ma lõpuks siiski teen selle ära. Curse you, Jesus!

Ma/ mul:
1. Tahan: Praegu - verandal päikese käes magama jääda/ pikemas plaanis - eksamid edukalt sooritada
2. On: Hõbedane kelluke helesinise paela otsas, palju õppematerjale ja alati kiire
3. Vihkan: Vahel ja lühiajaliselt. Kuigi esineb ka erandeid. Üldiselt....tomateid. Ja ebaõiglust.
4. Igatsen: Vaba, rahulikku aega; natuke lähedust
5. Kahetsen: Niimõndagi. Aga õnneks pole seda palju, niiet olen sellest üle.
6. Armastan: Jah. Kogu aeg.
7. Olen alati: Mitmetahuline.
8. Ei ole: (kas "ma" või "mul"?) Mul ei ole eriti wisdomit, kuigi mõnikord siiski on. / Ma ei ole ilma vihastamisvõimeta.
9. Tantsin: Tihti. Avalikult ja salaja
10. Laulan: Peaaegu kogu aeg. Kas mõttes või valjult.
11. Nutan: Mõnikord.
12. Kaotan: mõistust, pabereid, fotoalbumi (neetud!), rahvasummas liikudes inimesi, vahel enesevalitsuse
13. Tekitan segadust: Oojaa. Eekõige endas, siis teistes, siis sahtlites ja mujal.
14. Peaks õppima: Mina: "Jah. Kogu aeg on selline tunne" / Teised(minu kohta): "vähem"

Kõige lemmikumad:
1. Päev: Teadlikult sellist ei oma.
2. Number: Mulle meeldib 5
3. Värv: Helesinine, virsikukarva, valge, must
4. Lill: Piibeleht, liilia, kirsipuu (kuigi pole lill)
5. Kuu: See, mis taevas on. Ja juuni (elementaarne, watson)
6. Laul: Südames.
7. Söök: (Mul on tunne, et ma olen seda juba siia kirjutanud.) Aasia köök, kartulihakklihavorm ja igat sorti liha.
8. Jook: Vesi, tee, jäätee
9. Riideese: Olenevalt olukorrast

Kas ma kunagi:
1. Sööksin ära putuka? Ei aitäh.
2. Hüppaksin benjit? Mitte vabatahtlikult.
3. Liugleksin? Alati.
4. Elaksin maal? Kindlasti. Üks selline unistus on küll.
5. Hüppaksin langevarjuga? Jaa.
6. Kõnniksin sütel? Ainult kuumuskindlate jalanõudega.
7. Tapaksin kellegi? Kahtlen. Ilmselt mitte.
8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga? Miks mitte.
9. Laulaksin karaoket? Hell yeah!
10. Hakkaksin taimetoitlaseks? O.o Ei. Mitte mingil juhul.
11. Näitaksin punast tuld? Muidugi. Lähim asub Bermuda kohviku ristmiku juures.
12. Oleksin ellujääja? "Me oleme kogunenud täna siia saarekotta..." XD (Jah, oleksin küll.)
13. Paneksin kellegi nutma? Mitte meelega. Igatahes tunneksin end pärast halvasti.
14. Lööksid last? Tricky. Sakutaks kindlasti.
15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega? ....võib-olla. Jah.

Elulised faktid:
1. Kodulinn: Tallinn
2. Haridustase: keskharidus, kõrgem omandamisel
3. Juuste värv: Heledavõitu. Helepruuni ja tumeblondi vahel, kõigub sõltuvalt aastaaegadest ja päiksekogusest.
4. Silmade värv: Pruun. Hirvesilmad ju.
5. Kinganumber: 37-38
6. Nahavärv: Kahvatu.
7. Keskmine nimi: Ametlikult puudub.
8. Tuju: Varieeruv. Hetkel veidi unine, näljane, nõutu, aga samas ka rahulik.
9. Vasaku-/ paremakäeline: Üldiselt paremakäeline, aga oskan vasaku käega ka mõndasid asju. Öeldakse, et nooremana olin pooleldi mõlemakäeline.
10. Välismaal elanud? Ei ole. Ainult reisil käies ajutiselt.

Veel:
1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: Shin (muhahaa, feel the creepyness)
2. Kus ma viimati käisin: Ülikoolis Jaapani keele kirjalikku eksamit tegemas
3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: *kontrollib* Martini(the Z-one)
4. Viimati helistasin: Emmele
5. Kas ma naeran tihti? Muidugi. Elu on ju absurdikomöödia.
6. Kas keegi mõtleb mulle praegu? Ma tõesti ei tea. Võiks ju.
7. Kas ma olen sentimentaalne? Ilmselt küll.
8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? Etoo...mida mõelda "kohtamise" all...ma sain 2001. aastal olla kahe meetri kaugusel ühest oma iidolist (Tuomas Holopainen Nightwishist) ja üks tulevane kuulsus kõnnib mul iga päev kodus ringi.
9. Kas ma olen sõbralik? On see isegi minu puhul küsimus?
10. Eelarvamused: Mõned on kindlasti, kuigi hetkel ei meenu.
11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? Enda.
12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: Ausalt öeldes ei mäletagi. Üleeile tuli tv3-st "Muumia tagasitulek", aga seda ma olin juba varem 2 korda näinud.
13. Mida ma tegin eile südaööl? Istusin voodil ja kordasin viimaseid jpn k. materjale
14. Viimati küpsetasin: Viinereid?
15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? Ideaalis pikad.
16. Kas kannan käevõrusid? Ei, ainult erandkordadel.
17. Ostan: Varsti palju head muusikat.
18. Hetkel kuulan: Arvuti sahinat ja tuule häält väljas.

Viimased:
1. Äratuntava häälega laulja: Paljud. (Nt Heather Dale, Ruki, Tarja T, Enya)
2. Suitsetan: Ei iial.
3. Olen rahul praeguse eluga? Olen küll.
4. Kas ma teeskleksin haiget, et koolist puududa? Jah, kuigi viimasel hetkel saaks kohusetunne minust ilmselt võitu.
5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: juukseid, üldist väljanägemist (kuigi tahaks silmi märgata)
6. Kas mulle meeldivad raamatud? ...you're kidding, right? Samahästi võiks küsida, kas Päike tõuseb idast ja loojub läände (mida isegi mina, madala wis'iga inimene, tean).
7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: Tahaks kohutavalt minna Heather Dale'i kuulama, aga pole aimugi, millal või kus ta esineda võiks.
8. Kas ma tahan abielluda? Kunagi kindlasti.

************

Kui juba kontsertidest rääkida, tuleks kindlasti mainida, et esmaspäeval oli Estonias orkester Reaalmažoori ja muude solistide kontsert. St Rasmus sa jälle särada oma geniaalsusega. Ma ei usu siiamaani, et nad tõesti selle Estonias ära korraldasid, kusjuures saal oli peaaegu täis. Lootsin nii meeletult, et see üritus korda läheks, ning minu meelest läkski. Kuigi väikevennalt sellekohaseid kommentaare saada on peaaegu sama raske kui mõelda nullist välja, kuidas võiks jaapani keeles kõlada sõna "kaamel".
Mul on natuke kahju, et Rasmus ise rohkem ei laulnud kui ühe loo, aga see üks oli ka vaimustav. Koos Nele-Liisiga esitasid nad "Ooperifantoomi" fantastilise dueti "All I Ask of You".
Neetud, ma tõesti oleks peaaegu nutma hakanud, kui see lõppema hakkas.
Üldiselt oli terve kontsert vägagi nauditav elamus. Mulle meeldis teine pool rohkem, kuigi ka esimeses pooles kõlanud lood (nagu "Muusa", Rasmuse orkestriseades) olid ilusad.
Natuke ebatäpsusi oli, kuid õnneks mitte palju.

Ja jälle pean kordama, et olen oma venna üle meeletult uhke ja õnnelik.
(Mis sest, et tunnen end vahel selle vähemandeka õena.)
Ma tõesti sooviks, et tema sama minu kohta teeks.
Accept me, that's all I ask of you...

*******

Täna oli esimene ametlik eksam - jaapani keele kirjalik osa. Homme on kuulamine ja ülehomme suuline. Imelik, ma nagu ei teagi, mida korrata enam. Eile käisin koolis ja sain oma tõlketeooria referaadi kommentaarid kätte. Tulemuseks: mõned sisulised ebatäpsused, üks hooletusviga, 2 grammatikaviga (võõrnimede käänamine, jumal küll, Niinemäe vajuks maa alla), aga kokkuvõttes B.
Veider oli see, et Lange küsis "Kas teile B sobib?". Mida ma selle peale ikka oskan öelda, ma kartsin hakata seda A-d nuruma. Pärast ütles ema, et oleks võinud vastu küsida "Aga mis on variandid?". Kuid B on siiski "väga hea" ja ma ei hakka selle üle rohkem pead murdma.
Ees on veel kultuuriteooria (2. juunil ;_;), budism jaapani kirjanduses (6. juuni) ja usundiloo eksamiseminar (9. juuni).

Other than that....ma ootan larpi. Kohe tõsiselt ootan seda vampiirimängu. Ma pean sellega seoses küll veel palju tegema ja mõtlema, aga see saab olema ülilahe. Lisaks kõigele sain ma ju ka Geki ja Piu mängule.
Patrick tõi mulle saksamaalt pockyt. Kuigi nüüdseks on need 2 pakki juba ammu otsas. Aga üllatav ja rõõmustav on see, et ta ema saadab talle veel neid mingil ajal ja ta ütles, et on mulle juba ka paar pakki ära tellinud....how sweet is that.
Whee, sugary goodness in my veins *mwhahaahaaaaa*


Ahem. Igatahes.
Ma ei loe regulaarselt just paljusid blogisid, kuid need vähesed, mida tihemini külastan, on piisavalt erilised.
Pean eraldi mainima Goblini blogi, sest see on lihtsalt nii...nii...entertaining.
Lugeda on huvitav, seal esineb absurdi, diipteksti, wtf-hetki ning lisaks saab päevase masovajaduse ka kätte. What more do you need.

Muide, kuidas panna oma blogisse otse näiteks youtube'st videosid (nagu näiteks Ott seda pidevalt teeb)? Ma olen kaalunud, kas peaks äkki ka midagi sarnast tegema. Või siis mitte.

Ja..ja....ja....
Yoroshiku-fansubs tegi lõpuks ometi "Shounen Onmyoji" viimased kaks osa ära! *taevased helid*


Hmm. Varsti tuleb sünna ja kukubki see 20. Imelik mõelda. Päris intrigeeriv.


Hetkemuusika:
Laura - "Muusa" (millel on üliilusad sõnad ja mida ma tahan veel orkestriversioonis kuulda)
MUCC - "Fuzz" (seda kuulaks küll suvel autos valjusti, kui aknad on alla keritud ^^)
Iiris Vesik - "Ice-cold story"
"It Started with a Kiss"i lõpulugu
"5 cm sekundis" OST
(muide, KOTOKO "Princess Bride" on väga kummastav lugu)

Posted in: , , , | 1 Hääl(t) kõrbes | |  

Küll sa ühel päeval mõistad, miks sa tiibadega sündisid.

Wednesday, May 14, 2008 by Mirju

Mis kummaline asi on inimese alateadvus. Ma ei väsi seda kordamast.
Väidetakse, et kõik kogemused jäävad kuhugi alles, talletuvad mälu sügavaimates soppides, et siis ühel hetkel jälle pinnale tõusta.
Öeldakse ka, et mõned kogemused surutakse alla, paigutatakse alateadvusse.
Tihti ei leia need alateadvusse kogunenud mõtted muud avaldumisvormi kui öösel, unenägudes. Ma peaks hakkama oma unesid analüüsima. Võib-olla leiaks sealt midagi.
Erlessa vist tegi seda ja see tundus talle vähemalt loogiline olevat lõpuks.

Väga sageli näen millegi eest põgenemist, täpsemalt ära jooksmist või peitmist.
Peaaegu alati pean unes midagi ära lahendama, mingi mõistatuse, probleemi, olukorra või muu plaani. Huvitav, kas see tähendab seda, et mul on reaalsuses palju lahendamata jäänud või et ma püüan ka tegelikkuses kogu aeg midagi lahendada?
Analoog või antianaloog, selles on küsimus.
Tavaliselt ei näe või ei mäleta ma une lõppu, olukorra lõppfaasi. Kas ma sain oma ülesandega hakkama? Kas üldse midagi muutus?
Ei, siiski...paar korda olen lõppu näinud, aga nendel kordadel kukkusin ma haledalt läbi. Kuigi võitlesin vapralt viimse veretilgani (tihti otseses mõttes).
Veidike kurb on ärgata hommikul lootusetusetundega, teadmisega, et midagi väga tähtsat jäi saavutamata.

Aga mitte päris sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Täna (või õigemini eile) öösel nägin T.-d unes. Mis tegelikult ei tohiks üldse veider olla...ta meeldis mulle kõigest 7 aastat järjest. Aga üllatav oli see sellegipoolest. Me olime ilmselt kuskil suuremal koosviibimisel, sest maja tundus olevat hostelitaoline, paljude tubade ning vooditega (come to think of it, see meenutas veidi seda Metodisti koguduse maja Põltsamaal). Seal oli ka teisi, selgemalt mäletan Ally ja Tanel Velleste nägu (endine klassivend, lahkus 9nda lõpus).
Mäletan, et millalgi pidime tagasi Tallinnasse, koju sõitma. Pakkisin ilusti asjad kokku, oma suurde punasesse matkakotti, jätsin kõigiga hüvasti ning hakkasin rongijaama poole astuma. Poolel teel aga avastasin, et kott ei ole nii raske nagu peaks. Ma olin magamiskoti maha unustanud ja pidin tormama tagasi seda otsima. Kui ma selle lõpuks leidsin, jooksin lõõtsutades rongijaama, aga rongi peale vist enam ei jõudnud, see pani mu nina ees uksed kinni. Eks ma siis läksin järgmise rongiga.
Aga kõige toredam selle une juures oli, et T. käitus minu suhtes ülimalt hästi ja sõbralikult...ma meeldisin talle. Tegime koos nalja, mängisime, rääkisime. Ma olin sellest kõigest natuke hämmastunud, aga väga õnnelik.

Just seda õnnetunnet mäletades läheb seest soojaks.
Imelikul kombel tunnen, et pärast seda unenägu on hingel veidi kergem olla, justkui mingi raskus oleks lahkunud. Mitte väga suur, aga raskus sellegipoolest. Võib-olla sain endaga ühe lõpetamata jäänud asja suhtes rahu sõlmida.


************

Ma armastan sind.


Miskipärast ei tule mulle nende sõnade ütlemine kergelt.
Isegi üksi olles, maailmale mõeldult.
Isegi sõpradele, kellele ma tahaks neid kogu aeg öelda.
Aga need on sellised erilised sõnad, mida ei saagi kogu aeg välja öelda. Vähemalt mina ei saa.
Võib-olla peaks selle suhtes midagi ette võtma? Muidu nad äkki ei tea, kui palju mulle tähendavad.

Samas, sõpradega on parem lugu kui selle teistsuguse armastusega.
Sellisel juhul ei suuda ma seda verbaalselt väljendada, mitte mingi nipiga.

Kaks korda olen tundnud, et armastan.
Korra ma seda välja ei öelnudki. Ja targasti tegin.
Lõppkokkuvõtteks oleks ma ilmselt ainult oma sõnu raisanud.

Ainult ühel juhul olen suutnud selle fraasi ka kuuldavaks teha.
See lõppes ka kurvalt.

Ometigi, ometigi tahaks ma seda kogu südamest öelda.
Peaks vist harjutama.

Selleks, et õige hetke saabudes piisavalt julgust leiduks.
Ja riskivalmidust ka. Sest kunagi ma kujutlesin seda nii: seisad kaljuserval ning astud sammu allapoole, tundmatusse. Ja sa langed, oodates. Ning kui sulle vastatakse, oled kinni püütud.
Samas, tegelikult ei ole algselt nii tähtis see, et keegi su kinni püüaks, vaid samm ise.
Olen jõudnud järeldusele, et ka siis, kui keegi mu kukkumist ei peata, olen mingitpidi võitnud. Siis teen ma sellest kõige kaunima langemise.

Senikaua lendan ise.

"Kui need on sõnad vaid
öelda sulle neid ju võin,
kuid taaskord vaikib suu.
Kui need on sõnad vaid
võivad muuta nad kõike me jaoks,
sa teada saaks kui kalliks sind pean."

- Imre Mürk, "Sõnad vaid"

Posted in: , , , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Langevatest kirsiõitest ja mürgitatud kookidest

Tuesday, May 6, 2008 by Mirju

'Elooo ^^

Väike positiivsusesäde kevadiselt külmas päevas.

Laupäeval oli Kettamaailma larp, mis osutus ülilahedaks ja lõbusaks.

Omaette lugu on see, kuidas ma endale vahtkonnakostüümi kokku kombineerisin.
Alguses oli mul kõik muu olemas, välja arvatud pruunid püksid. Kuna Hanna ütles, et Humanas on mingi eriline soodusmüük ja suur valik lahedaid pruune riideesemeid, otsustasin ise kohale minna ja vaadata. Poeskäik kulges üllatavalt, ma proovisin vähemalt 20 asja ära (mis sest, et kabiini tohtis võtta max 5 :P) ning lahkudes avastasin, et olin veidi hoogu läinud.
Minu saagiks langes 3 paari pükse, 1 jakk ning 2 pluusi...nüüd ma ei saa enam öelda, et mul kapis ainult teksapüksid ripuvad.
Igatahes leidus hangitud kraami seas just see pluus ning pükstepaar, mis kostüümi täiuslikuks tegid.

Nüüd mängust. Laupäeval saime kõik M&H juures kokku (muidugi läks lõpuks suht kiireks) ning kulgesime laenatud vg turviste kolinal bussijaama.

Nägime, et Põltsamaa on üks hästi tore koht, väike, ilus ja piisavalt vaikne.

Üritus toimus Metodisti koguduse hoones (minu andmete järgi), mille kõrval oli meeletult kaunis park ning jõgi+sillad.

Paari tunniga said kõik kettamaailmastatud, kostüümid selga ning sekeldused võisid alata.
Anhk-Morporki linnavahtkonna delegatsioon saabus Quirmi võõrastemajja koosseisus: Seersant 'Seeru' Veron (Goblin, kes kahjuks ei pannud endale Benny Lava nimeks), naispäkapikust kapral Kullake Muhe (Anna, kelle kostüümist ei puudunud pikk habe roosade lehvidega ning metallkingad), vesisülitist konstaabel Marmot (Martin, kelle geniaalne kostüüm nõudis talt väga palju vaeva, meenutades lõpuks mingit hõbedast samuraiturvist kombineeritud bone-dragoni tiibadega), abikonstaabel Jane smth-smth-hääldamatu-perekonnanimi (Hanna, kes oli ilmselt kõige mõistlikum tüüp kogu majas) ning wannabe-okultistist konstaabel Cassandra Mölder aka Cassy (mina).

Vahtkond leidis, et peale nende on öömajale saabunud ka hunnik muid tegelasi, näiteks 3 võlurit, 2 siili, kõmuajakirja delegatsioon, ports aadlikke ning paar liiget õmblejannade gildist.
Söök oli üldiselt väga hea, kui välja arvata banaanisupp *väriseb* pärast ühte mikroskoopilist lusikatäit oli vaja ka suurt klaasi jooki, millega see maitse alla loputada. Aga lõbus oli jälgida nende nägusid, kes seda siiski ettevaatlikult maitsesid.

Tegelikult polnud üldse tore see, et isik (lord Nopski, pettur extraordinare), keda me tähtsaks tunnistajaks värbama läksime, löödi umbes tund peale õhtusööki maha. Nonii. Kogu vahtkond sai tegutseda korratagajatena: Marmot valvas laibaga tuba või uksi, mille taga arutlused käisid, Kullake sai ringi käia ja inimesi küsitleda, Veron kaotas täielikult närvi, Jane tegi detektiivitööd ning mina aitasin, kus sain.
Päris huvitav oli aretada uusi episoode sarjast "CSI:Kettamaailm", alates asitõendite nummerdamise, kuriteo läbimängimise ning mitmekordse arutamisega.
Sai palju ringi joostud, kinniste uste taga nõu peetud ning inimestega vaieldud.

Minu täielikuks hämmastuseks taheti mind mingil hetkel kõrtsiemanda pimedat, endist koomasolnud poega aitama. "Tunneta neid oma võnkeid," ütles Veron. Nojah...eks ma siis üritasin müstiliste jõududega ühendust võtta (GM muidugi irvitas kõrval, teadagi mis põhjustel...ega ma asjata kirjutanud, et ma pseudo-okultist olen).
Õhtu jooksul taheti mind väga mitmesse kohta võnkeid tunnetama, see oli lausa mu "firmamärgiks".

Kui sai selgeks, et haige noormees tahab, et ma uuriksin võngete taustalt välja, mis tal viga ning keegi võlur asja parandaks, läksime kell 12 alla keldrisse. Või õigemini, üritasime minna. Sest Cassy vaeseke kartis pimedaid ja kitsaid kohti, Veron pidi ikka hulk aega rahustama, et mind alla saada. Ütles ise veel rahulikult, et "See ajakirjanik on ka seal all ees, ära muretse."
Eks ma siis läksin keldrisse. Hüüdsin mitu korda "kas siin on keegi?", kuid mingit elumärki ruumidest ei ilmunud. Ma käisin läbi kõik ruumid ning siis hakkas juba kõhe.
Kui võlurid ja seeru lõpuks saabusid, hüüdis Goblin ajakirjanikku (Danit) teisest toast.....ning paari hetke pärast astuski ta tagatoast välja 0.0 vat see oli creepy.

Ja muidugi selgus, et noormehel on vaja enamat...kolme ohvri organeid näiteks. See pilt kirjeldab väga hästi mu tundeid sellel hetkel (ja kõigi teiste omi ilmselt ka: Wtfmismõttes?!):


Kokkuvõtteks tuli välja, et noormees oli mingil teel jumalaks saanud ja segastel asjaoludel lõigati vaesel Jane'il kõri läbi. Me sattusime paanikasse (kõige rohkem muidugi seeru, kah rühmajuht selline), jooksime üles ja panime uksed kinni, sest veel oli vaja ühte ohvrit.

Lõpuks läks asi hoopis imelikuks, Jumal ja tema ema (jumalaema, hehee) väitsid, et nemad pole midagi halba teinud ja et Jane'i võib ellu tagasi tuua. Selleks oli vaja ainult usku.
Cassy väljendas end seepeale mitmete ebatsensuursete väljenditega ning ütles, et ta usuks ükskõik mida, kui ainult Jane tagasi toodaks.
See oli ka muidugi lõbus, kui me Hannat suremast püüdsime hoida, sidemeid veritsevatel haavadel hoidsime ning kõrval Marten Surma rollis oma kondise sõrmega haavatu poole viipas. Hanna raputas pead, kuid lõpuks viidi ta ikka minema. Kogu segadus oli niivõrd traagiline kui naljakas...meenub hetk Jane'i abikaasaga, kui me lahkunut leinasime ja ma meeleheitlikult hüüdsin midagi stiilis "Ma ei suuda seda uskuda. See peab olema kas äärmiselt halb õnn või lihtsalt absurd, et meil on siin majas jumal, hunnik võlureid, kamp vahtkondlasi ja veel mõni müstik, kuid KEEGI ei oska ravida!!"

Lillede jumal Päiko äratas kõigi üllatuseks tõesti surnud detektiivi ellu, kuid hetk hiljem tormasid sisse võlurid, kes väitsid, et seda jumalat ei tohiks tegelikult olemas olla ning me peame kõik lakkama temasse uskumast.
Siis läks asi natuke häguseks, mingi teema oli selle ringirändava kõrtsihoone ja reaalsuse ankruga. Tuled kustusid, uksed lukustusid ning mina, Jane, tema abikaasa, Kullake ja Marmot jäime meie tuppa kinni. Oli pime ning meil polnud absoluutselt aimu, mida edasi teha. Tekkis idee Nopski mõrvajuhtum siiski ära lahendada, ning seda me tegema asusimegi. Ilmselt tapeti ta salapärase kaardi-sarimõrvari poolt, kelle hingel hiljuti vähemalt 5 inimese surmad.

Mõtlesime, mis me mõtlesime, millalgi saime ka ruumist välja ning jätkasime arutelu trepil. Siis sai aga mäng otsa, kuna õmblejannad olid reaalsuse ankruga midagi teinud ning kõrts oli turvaliselt Ankh-Morporki lähistel maandunud.

Ja lõpuks tuli välja, et mõrvariks oli siiski Jane'i enda mees, krimiajakirjanik! *dun dun dun*

Elulahe larp, super tegelased ning kuhjaga lõbusat tegevust.


After-oleng möödus samuti meeleolukalt, ma käisin ümbruskonnas jalutamas, jõe kohinat kuulamas ning tähti vaatamas.
Mulle on siiamaani müstikaks, kuidas ma oleks pidanud Anna kõrval magama ning Ülo hommikul kõrvalvoodist avastasin. Kummastav.



********************


Teiselt lainelt:

Vaatasin lõpuks ära "5 sentimeetrit sekundis/ A chain of short stories about their distance".
Alguses ei tundunud see mulle väga erilisena, kuid viimastel minutitel sain aru, et olin tegelastele hinges märkamatult kaasa elanud ja kui ma mõistsin, missugune see lõpp tegelikult oli...
Valdas mind magus-kibe kurbusetunne, teadmine, et olin näinud midagi meeletult ilusat, nii visuaalsel, muusikalisel kui emotsionaalsel tasandil.

Ning ma mõistsin täielikult, et nad ei saanudki kokku jääda, et nende vahel oli liiga palju maad.

Hetki hiljem võttis mu peas kuju mõttekogum koondnimetusega "My chain of short stories about our distance."


Ma pean kuidagi endast üle saama. Muidu ei parane ma üldse.
Aga paraneda ma tahan. Sellest sain ma laupäeva öösel kallite inimeste kaisus aru.


*******************


Natuke midagi humoorikat ka:
Täna ja eile oli EHI aatriumis mingi suure konverentsi toitlustamine. Kõik tudengid vahtisid veisse suuga pealt.
Kuid siiski mitte kõik. Argo ja paar tema sõpra infiltreerusid osavalt konverentslaste sekka ning võtsid ka süüa. Kui asi hapukoore- ja karamellikoogini jõudis, ei suutnud ma enam rahulikult pealt vaadata. Argo soovitas mul, Gekul ja Aril ka kooki võtta, Ari pomises seepeale väga ebausutava häälega, et tal pole kõht tühi. Geku lihtsalt ei tahtnud ja mina ei julgenud minna.
Asi tipnes sellega, et Argo andis oma tüki mulle ja läks võttis ise uue. *nyaa*

Süütunne teiste koogi söömise eest vähenes võrdeliselt tüki kahanemisega taldrikul. Nagunii peavad nad ülejäägid ära viskama, parem siis kasutagem juhust!

Hiljem hakkas mul paha, mille panin koogi süüks.
Mirju: (Alliku loengut oodates Gekule ja Arile) "I think the cake was poisoned."
Geku: "...geku's boyfriend? 0.o"

Ja nii suutis ta kolm korda järjest valesti kuulda.
Aga kooki sõime täna ikkagi uuesti XD

*******************

Animest:
Sundisin end lõpuni vaatama "Weiss kreuzi" ning alustasin "Lovelessiga".

Samuti lõpetasin hiljuti "Tales of Symphonia", mis jäi küll natuke poolikuks (loogiline, kuna see on videomängu põhjal tehtud), kuid millel oli sellegipoolest kena muusika. Eriti opening ja ending theme.
Siin algus, "Almateria"

*******************

Ja viimaks...

Tänane päev läks täielikult korda tänu enesekaitsetunnile, mis toimus Aitado saalis. Pidi olema vaatlustund, kus meie ainult konspekteerime. Sisimas lootsin, et äkki õnnestub mul näha kedagi tuttavat judotrenni-päevilt.

Kõik mu ootused ületati, kui selgus, et pidime vaatama väikeste poiste trenni, mida andis....Jaan Lutsar, minu endine treener!

My ex-sensei totally made my day.

Nii kui ta uksest sisse astus, läksid meie mõlema näod naerule, ta oli rõõmus ja üllatunud, et mind seal kohtas. Ja ma sain teda kallistada ka *nyaaa*
Ma ei olnud kindel, kas ta mind veel mäletab, kuid ta ütles, et "Miks ma siis ei mäleta...sa oled ju minu laululind." Nii armas...

Selline nostalgia ja positiivsus tuli selle trenni vaatamisest, sensei on ikka sama mõnus, avatud ja sõbralik nagu neli aastat tagasi.

Pärast rääkisime veel vanast Luise treeningusaalist, Luua suvelaagritest ning ta tuletas mulle isegi meelde, et mind kutsuti siis Millaks XD Ma ei arvanud, et ta seda ka mäletab.


Nüüd ma lähen ja otsin üles selle luuletuse, mis ma Luua laagrielu kohta tegin ^^


Päikest,
Mirju

Posted in: , , , , , , , , | 1 Hääl(t) kõrbes | |  

"It's showtime!!!" ehk HPK2

Tuesday, April 22, 2008 by Mirju

Niisiis.
Sellest tuleb üks larbimuljete-post.

Laupäeval, 19. aprillil toimus Glehni lossis larp "Härjapõlvlaste kaitseala 2".
Minu esimene suurem intriigikas nö "vana kooli" mängijatega (aka kõik need 20-30ndates suured lahedad tegijad), mis tekitas veidike aukartust. Pluss veel see, et meid Hannaga oli Liilia eraldi sinna kutsunud muusikutena.

Esiteks: koht oli absoluutselt tipptasemel. Ma pole kunagi nii lahedas kohas larbil käinud. Sinna jõudmine oli muidugi ka paras seiklus - läksime Allyga kahe bussiga, sõitsime peatusest mööda, sest bussijuht ei öelnud piisavalt selgelt peatuse nime, kõmpisime läbi pargi, et lossi juurde jõudes (kell 10.15) avastada, et sisse saab alles üheteistkümnest. Aga siis me uurisime ümbrust - leidsime iga väikse lapse unistuseks olevad vanad varemed ja suure creepy kuradi (mis osutus hiljem siiski Kalevipojaks) kuju.

Kell 12 pidi olema üldbriif ja mäng algama kell 13, kuid erinevatel asjaoludel (inimeste-rekvisiitide-kostüümide mittejõudmine õigeks ajaks, erabriifid jne) lükkus see edasi umbes kolmeks. Mis oli meie jaoks väga hea, sest see tähendas, et Hanna jõudis töölt täpselt õigeks ajaks.

Huvitav oli asjaolu, et alguses toimus korraga justkui 2 eri mängu - kolmandal korrusel oli nancy pidu ning teisel oli Elizabeth I aegne Inglismaa õukonnaelu.

Rollide jaoks oli meil ülilahe idee: olime intergalaktiline, algselt Maalt, Jaapanist pärit jrocki-popi tüdrukuteduo Bakarangers! Koosseisus BakaBlanche (mina) ja BakaNoir (Hanna) olime aastal 2008 läinud maalt universumisse kuulsust ja edu saavutama Major DeepBlueJohnMayori kosmoselaeval nimega "Kuldsüdameke" (mõelge "Hitchhiker's Guide to the Galaxy" tegelase Zaphod Beeblebroxi peale)

Siinkohal peab veel mainima, et meie Majoru-sama mängis täiesti vaimustavalt rolli ning meil oli temaga koos täpselt õige tunne, nagu galaktikas ringi rändavatel pidutsejatel ikka. Arpeau'ga esimest korda kohtudes tegime kohe kindlaks, et tegemist on ülikarismaatilise mehega XD

Igatahes.... kuna toimus kõmulise seltskonnadaami Nancy Claytoni kihluspidu, siis oli Majoru-sama meid "ära kinkinud" (õigemini ühe kontserdi). BakaRangers ilmus kohale, esitledes ka oma uut plaati "Love Pharmacy", mis Maal kohe-kohe välja pidi tulema.

Sai suht esimest korda sellist rolli mängitud, kellel midagi muud peale pidutsemise ja meeldiva ajaveetmise eriti korda ei läinud, mis oli täitsa tore. Meil polnud midagi ette kirjutatud, mida tegema peaksime, seega - tegime seda, mis tahtsime ^^ Olimegi pöörased ja lõbujanulised animetšikid.


Kokkuvõte mängu eredamatest hetkedest (osa copypaste Hanna muljepostidest):

* Meie ülilahe Major-sama ja Kuldsüdameke - *kyaaaaa* (fangirl squeal)

* Muusikalisest poolest - esinemiskrambist saime osaliselt üle sellepärast, et keegi lihtsalt ei kuulanud meid (mõlemal korral - esinesime kahes osas). Kõigil oli omaette tegemist, publik oli üliloid. See natuke võttis entusiasmi maha alguses, aga lõpuks oli juba täitsa suva, me tegime oma etteaste suurepäraselt ära (mis sest et ma mõndades kohtades valesid sõnu laulsin, tausta ei kuulnud ning rütmist välja läksin pluss veel muud huvitavat) ja teadsime ise hästi, et oleme galaktika kõige kuumem bänd.

* Hästi saime läbi DJ-tüübiga, kes lahkelt meile tehnikat üles pani (elupikalt) juttu ajas. Pärast laulsime vaikselt karaoket temaga - põhirepertuaar kogu üritusel oli 90ndate hitid ja igasugu lugude midi-või karaokeversioonid XD

* Saabudes tegime grand entrance'i (mis sest, et Majoru-samat alguses sissegi ei tahetud lasta, väideti, et ta pole külalistenimekirjas. missugune jultumus), mis seisnes selles, et võtsime oma trademark-poosid sisse ja hüüdsime, kes me oleme. Siis kõndisime ringi ja uurisime ümbrust/inimesi. Muuhulgas kohtasime ka Haldjakuninganna Titaniat, Jules Verne'i, 'Pornokirjanikku' Eric Petersoni ning veel paljusid muid.

* Tegime IG photoshoote. Üliilusad pildid tulid. Me olimegi terve mängu ajal osaliselt nagu jaapani turistid, kes iga laheda asja/isikuga pildile jääda tahtsid "Victory"-märki näidates.

* Kui ühissööming suure laua taga toimus, ei jätnud me sealgi pidumeeleolu ja tantsisime/laulsime kaasa kõigele, mis parajasti muusikavalikus oli. Ning me saime lõpuks ka Jules-sani kaasa tantsima! *kyaaa* Üldse oli meie jaoks selles mängus väga palju improviseeritud tantsimist, mis vägagi meeleolukas.
Meenub üks seik:
Söögilaua juurde ilmub vaim Elizabethi-ajastust, teeb hauataguseid hääli ning nõuab oma tapja karistamist. Ütleb, et see istub meiega siinsamas lauas.
BakaNoir: "Kes tappis tädi? Vastake palun. Tõsta käsi üles, kui sa tapsid tädi!"
Kellegi käsi ei tõuse.
BakaNoir: "Heaküll siis. Tõsta käsi üles, kui sa olid kaudselt tädi surmas süüdi!"
Laua teises otsas tõuseb kaameks võõbatud näoga Henry VIII vaimu käsi.

*Kapten Nemo ja tema haarem. Hahaa, Nancy kihlus temaga teadmata, mis haarem mehel oma isiklikul planeedil ootamas on. Aga BakaNoir ütles talle seda abivalmilt kohe pärast kihluse väljakuulutamist...

* Mina miniseelikus - ebatavaline. Aga ma harjusin sellega päris ära. Ja nägin elulahe ning ilus välja. Kuigi...lõpuks hakkas mulle juba tunduma, et mõned stalgivad mind. Ülicreepy.

* Mingil hetkel toimus Ajanihe ning kaks aega-korrust segunesid omavahel. Minevikust tulnud õukonnanaised pidasid meid, eriti mind, väga ebasündsaks tütarlapseks ning karjusid mu peale. See polnud neist üldse kena, me üritasime neile vaikselt seletada, et aeg ja mood muutuvad ning nüüd on see normaalne. Kuid neile jäime me ikka mingiteks ilma-seelikuteta-naisteks. Ja ahhetasid ning ohhetasid nad ka meie igal sammul. Buu-huu.

* Kuna mõistsime, et ilmselt tundub vanamoodsatele isikutele meie viljeletav muusika mingi täieliku jumalateotusena, üritasime veenda kuninganna Elizabethi oma korralikus lauluoskuses, esitades talle (hoolimata protestidest ning sellest, et kuninganna lõpuks näpud kõrva toppis) "World of Midnighti", mis muudele kuulajatele väga meeldis.
Hiljem jõudis Emma järeldusele, et kui kuninglik rätsep meile midagi sündsamat kehakatteks hangiks, saaks meist täitsa asja.

*Mehed mustas!!!!! Omg, see oli tõesti naljakas, kui me nende identiteeri ära arvata üritasime. Peo jooksul panime tähele küll mingeid musta riietatud ja päikseprillidega tegelasi, kes pidevalt kurjakuulutavalt ringi tuhisesid. Siis saime paar tükki ka trepi peal kinni püütud:
Bakarangersist mööduvad kaks mustades ülikondades härrasmeest, keda me just olimegi otsinud.
"Kas te olete politseis?"
"Ei."
"Ongi maffia!!!"
"Ei."
"Mehed mustas?"
"Ei."
Tüübid jooksevad edasi.
Meie omavahel:"Aga kui nad ei ole mehed mustas... oota... mustas nad ju olid, järelikult pole nad mehed. Ahhaa!!! ^^"
Lõpuks jõudsime järeldusele, et nad on tegelikult neegrinaised.

* Kõige parem hetk mängust oli minu jaoks siiski "Romeo ja Julia" rõdustseeni spontaanne esitus allkorrusel vetsude ees. Naiste wc oli "all" ning meeste omasse viis lahe pikk trepp, mis üleval justkui rõduks üle läks. Me tulime alla tegelikult Jules-saniga pilti tegema, kuid pärast seda...
BakaNoir: "Kuule, aga siin saaks ju jumala hästi Romeot ja Juliat teha..."
BakaBlanche: *ronib üles*
Ehk siis: toimus stseen, BakaNoir Romeo ning BakaBlanche Julia osas.
Alguses ei teadnud me, kui palju me improviseerima peame, alustasime natuke kobamisi (Juliat ei olnud veel rõdul, ehk ma peitsin end rõduääre taha, ainult Romeo rääkis)
Mingil hetkel avastaisme, et meile on publik tekkinud ning Jules-san hankis meile geniaalselt ühe "Romeo ja Julia" näidendi. Selgus, et publiku hulgas oli ka Shakespeare ise ning tema teatritrupp.
BakaNoir lausus hingestatult Romeo ridu, mina ilmusin mingil hetkel rõdule, kõndisin seal ringi ning õhkasin akna poole (ühte hoogsat pööret sooritades peaaegu küüne murdes). Kuna mina aga teksti peast ei teadnud, sosistas Hanna mulle minu read enne ette.
BakaNoir lõpetab oma lause.
Mina kummardun ülevalt veidi allapoole ning sosistan "Kas nüüd on minu kord või?"
BakaNoir: *sosistades* Jah. Sinu kord: "Häda mulle!"
BakaBlanche: *teatraalselt* Häda mulle!
Jne....aga siis ütles Shakespeare (Aweroni super-roll), et on ikka vaja teist koopiat ka tekstist ning läks ja tõi selle kuskilt (ma siiamaani ei usu, et ta täiesti lambist kaks raamatut välja võlus).
Niisiis sain mina ka oma teksti ning stseen jätkus. Ülilõbus oli seda etendada, emotsioone ja kirge oli seal küllaga. (Julia: "Kui näevad sind, siis kindlalt tapavad!" - meeleheitel, traagiliselt) Eriti tore oli muidugi see, kui Juliat hakati toast hõikama (BakaNoir: "Amm toast: *ägiseva häälega* "Juuuliaaaaa!!!")
Tekst: (Julia lahkub.)
Baka Blanche pöördub minekule ja avastab, et uks, mis nii sobivalt tema selja taga on, viib endiselt meeste vetsu:"Ei, mitte sinna... ^^'' " ja kükitab.
Ja nii umbes kolm korda. Romeo ja Julia pühendusid esitusele kogu hingega, lõpp, kus Romeo juba trepist üles ronis ja Julia talle vastu nõjatus....võrratu.

Pärast saime suure aplausi osaliseks ning Shakespeare ütles, et me oleme tema trupist kindlasti paremad, eriti kuna see oli meie esimene lugemine. Kiitis meie tundelisust ning lisas, et tõesti on huvitav mõte panna naised mõlemaid rolle mängima.

* Üldse oli Jules Verne elununnu. Nägin Irvet esimest korda ning peab ütlema, et see roll sobis talle nagu valatult. Jules huvitus äärmiselt tehnikast ning teadusest ja lõpuks võtsime ta "Kuldsüdamekesega" kaasa meiega koos reisima ning universumit avastama.
Nancy küll rääkis alguses, et "Igale inimesele oma mutant", kuid (tsiteerides Hannat) "Meie Blanche-chaniga ei võtnud endale mutanti, vaid hoopis nunnu teaduri." ^^

* Veel üks hea hetk: Mängime näitlejatega allkorrusel õhupallimängu, korraga tuleb Curu ning sosistab Hannale midagi kõrva (Vist "Sul on tunne, et te peaksite kõik ülakorrusele minema."), Hanna ilme selle peale ning lause "Mul on tunne, nagu oleksin Ilmaplatsile sattunud." XD

* Väga lõbus oli ka meie sidepidamine Majoru-sama ning laeva pardakompuutriga: me lihtsalt panime endale kõigile kolmele mingi ajuvaba mobiilihelina ning helistasime vajadusel.

* Kokkuvõtteks oli Bakarangersil kaks tulihingelisemat fänni - Majoru-sama ning Helimees.

* Ally mängitud lahe professor-san, kuigi temaga ei jõudnud me eriti palju suhelda.


* Samuti tuleks ära mainida:
Eblingu ja Curu lahedad triibulised ülikonnad, Terry(Haldjakuninganna) ihaldusväärne valge päevavari, Tanel (? - mängis igal juhul kuningas Arthurit) laheda mõõga ning nahkmantliga, Goblin (see oli nii sürr, kui me mõlemad Hannaga alguses tutvustamisel valesti kuulsime ja arvasime, et ta nimi ongi Mati Kaal....tegelikult oli vist Martin Carpenter XD) ja kogu lahe ajastu-teatritrupp, mul oli vahepeal tunne, et neil oli kuhjaga rohkem actionit kui meil.
Kokku viibis peol veel hulgaga kummalisi tegelasi nagu Rasputin, Ema Teresa, John Oxfordi (tüübi, kes tegelikult kõik Shakespeare'i teosed kirjutas) vaim, pärast sain teada, et kohal viibis ka Osama bin Laden.

Mäng lõppes umbes kümne paiku meeleoluka vaimude väljaajamisega, sest Rasputini olid seestanud korraga nii ingel kui deemon.

Pärast sõitsime linna poole, mina Ally-Hanna-Goblini peal horisontaalasendis, sest autos polnud lihtsalt rohkem ruumi.

Ühesõnaga....ülitore mäng ja terve nädalavahetus! *energia- ning positiivsuslaks*

Pühapäeval käisime veel Martini, Hanna ja Allyga loomaaias (Hülgedhülgedhülgedhülged!!!!)

And now.... Pildid! Hanna piltide link , kus on IG tehtud Bakarangersi photoshoot ning muu.
Link dragoni muljeteemasse - väga mõnus lugemine, seal sisaldub ka üks teine pildilink


-------------------------------------------------


Mul on olnud paar väga toredat päeva, tuleb tõdeda. Käisin teisipäeval TIK-is Aabu, Kristjani, Germani ja Kirsi lõpukellale kaasa elamas ning soovisin neile edu ja õnne eksamitel.
Teisipäevane enesekaitsetund oli ka mõnus, ma sain paari võtte nimetuse mäletamisega ässata, kõik vahtisid suu ammuli (ma igaks juhuks ei öelnud neile, et ma olen varem judoga tegelenud ja õpin praegu jaapani keelt :P).

Sattusin taas "One Piece"i mangat lugema ja tõdesin, et see on endiselt sama kaasahaarav ja tasemel. Ideaalne absurdi-seiklus-actioni-segu.

Veendusin lugedes, et asi, mida ma maailmas absoluutselt ei salli, on ebaõiglus. Või, veel täpsemalt, see, kui kedagi ebaõiglaselt süüdistatakse. Ma lihtsalt ei talu seda.

Ja mul on nüüd jälle Sanji-vaimustus peal.....oh, milline mees. Mis sest et joonistatud.
*vajub unelmatesse, mis sisaldavad teatavat blondi ülivõimsa jalalöögiga ahelsuitsetajast laevakokka*





Stay happy! ^^

Posted in: , , , , , , , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Teispoolsusest ja kiikhobustest

Sunday, April 13, 2008 by Mirju

Jah, järjekordsed unenäod. Niiet Geku ja Shin, võite lugemata jätta. (Kuigi need pole eriti pikad.)


11.-12.aprill

Mingi väga huvitav teispoolsusekujutlus. Ma surin, ei mäleta, kas keegi sõitis mulle otsa või oli muu liiklusõnnetus, igatahes lahkusin elust. Aga ma tahtsin kohutavalt tagasi minna ja teadsin, et mingi võimalus teatud aja jooksul tekib, selleks pidin ma aga "taeva-poole" või "üleval oleva poole" teispoolsusesse sattuma. Kuidagi ma nihverdasin end mingile transpordile, mis ülespoole läks.
Eksistents ülemisel tasandil oli aga üpris veider, sisaldades paneelmajade moodi elamuid, igal pool oli kerge piimjas hajus valgus. Muidu kulges kõik samamoodi nagu maa peal. Elasin koos teistega, kes sinna olid sattunud, mõned juba kaua aega tagasi, mõned alles hiljuti. Kõik teadsid, et mingi aja tagant avaneb võimalus kuidagi elavate juurde tagasi minna, aga suurem osa ei soovinud seda teha, sest oli uue "eluga" rahul. Millalgi suutsin mina end tagasisaamise nimel mingitesse intriigidesse mässida.
Kahju,et ma rohkem ei mäleta, sest kogu unenägu oli ülimalt huvitav.

12.-13.aprill

Alguses tundus, et olime klassiekskursioonil (minu TIK-i klassiga). Meid viidi kuskile majja, mille taga oli suur-suur ala, väga ilusa maastikuga (rohelised niidud, künkad, veesilm kuskil jne) ja eemalt paistis ka üks talu. Hiljem selgus, et selles kohas hakati tegema mingit uut ulmefilmi (stiilis Star wars) ja meie pidime kaasa aitama. Äkki ilmusid sinna ka mu koorikaaslased ja hoone, kus viibisime, näis mingi vene kultuurimajana. Filmi dekoratsioone seati küngastele ja igale poole mujale üles.
Mingil hetkel läksime Saalega koos künkast alla sellest teisest talust vetsu otsima ja leidsimegi ühe ilusa välimajakese, südamega ukse peal. Tagasi läksime teist teed, üle ühe teise suure künka, millel oli hiiglaslik valgest puidust kiikhobuse makett, mis edasi-tagasi kõikus. See tegi meile kohutavalt nalja ning meil oli naerdes ronimisega suuri raskusi. Kui üles jõudsime, märkasime maja eest tulevat "rongkäiku", mis seisnes selles, et minu klassi poisid ajasid mingeid loomi, vist lambaid, mäest alla (kuskile karjamaale/aedikusse?) ja marssisid ise 4stes rivides nende järel. Seda oli veel naljakam vaadata kui kiikhobust.
Igatahes pidime millalgi hakkama sealt ära minema. Miskipärast teadsin, et oleme Moskvast veidike kaugemal, kuigi Moskva ise asus umbes Peterburi koha peal. Kõik teised olid juba oma asjad majast ära toonud, kuid mina veel mitte. Sees eksisin ära, sest pidevalt sattusin mingite väikeste laste tantsutundidesse, kes snegurotškaid mängisid. Lõpuks ei leidnudki ma õiget kohta üles.

Unenägu muutus.

Nüüd olin ise mingi ulmefilmi sees (mis nägi tõepoolest välja nagu Star Wars) ja juhtisin mingit mündikujulist (ja -suurust?) väikest kosmoselaeva ning mulle oli ülesandeks antud mitte lasta end kinni püüda mingil suurel robot-mechal. Eks ma siis tiirutasin mingis kosmosejaamas ringi ja siksakitasin jälitajal kogu aeg eest ära.



Sidrun.

Posted in: , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Võta aega.

Saturday, April 12, 2008 by Mirju

In this world
It is good to have something
To keep you from falling
Into yourself.

***

Take the time to be unhappy
Take the time to be sad
Take the time to think of it all
Take the time to go mad


Võta aega väikestes kogustes, justkui lusikaga teele suhkrut lisades.
Võta aega, rebi see välja eelseisvast olemisest kui vaja.


Ja mina lähen, aina edasi, kõndides üle sinise vee...

Posted in: | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

It's tail whippin' time! XD

Wednesday, April 9, 2008 by Mirju

Väike tsitaadinurgake, enne kui ma ära unustan.

Eelmisel nädalal istusime Geku ja Shiniga U-maja aatriumis. Shin seletas midagi Loost (koht Tallinna lähedal):
Shin: "Ja siis seal on need hobod bussipeatuse lähedal."
Geku&Mirju: "Hobused? Kui nunnu ^^"
Shin: "Wtf 0.o"

Eile pärast jaapani keele tundi täitsin kodutööpaberit, kus pidi meie grupi inimeste kohta midagi arvama.
Mirju: *uurib lehte* "oot....aga keda ma siis veel pannud ei ole?"
Geku&Ari: *naerukrambid*
Geku: "See läheb msni-nimesse...või päevikusse kirja"
Mirju: "Ma tahan ka seda msni-nimesse. Aga....kuhu ma need hobod siis panen?" (ülalmainitud tsitaadi kohta, mis mul juba kasutusel oli)

Ja kujutage ette: ma leidsin Youtube'st üles "Mootorratturhiired Marsilt"!!!!!111
Nostalgia....oi see oli nii ülim asi, omal ajal fännasid seda kõik.
Keerutame saba!

*läheb tantsib ja laulab "Rolling Star"i*

Posted in: , , , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

"Su ees teen kummarduse Alam-pedja..."

Friday, April 4, 2008 by Mirju

1. aprillil esinesid Rock Cafe's ansambel Köök, E-TeeVee Tütarlastekoor ja Otsakooli big band.

Tulemus: Super! Meil pole vist kunagi sellist kreisit esinemist olnud...meeleheitel koduperenaised ja Paide-Türi rahvajooksul osalejad andsid endast kõik. Kogu üritusest sai fantastilise positiivsus- ja energialaksu, hiljem bussipeatusesse kõndides sõudsin ikka veel oma üksiku kummipaadiaeruga ning ümisesin "Alam-pedja....Alam-pedja..."

Ma vist pean endale nüüd ka Köögi plaadi muretsema, midagi pole enam teha. Tahan uuesti kuulda "Loskutovi tippmarki", "Vaatamisväärsuseid" ja kõiki neid teisi vaimustavaid lugusid.

Õnneks saame me kogu kava veel esitada, 29. aprillil on Viljandi kontserdiaidas (?) uus samasugune üritus kavas! *rõõmutants*

Ei suuda ikka veel uskuda, et me selle hulluse teoks tegime...hommikutelevisiooni kella 8ne "Lotosõbrad" koos triikraua ning miljonikohvriga, absurdisugemetega liikumiskavad, pannkoogiküpsetamine lava ees, Saluveeri (ja kogu big bändi) kokakostüüm, minu Loskutovi-rõivastus (+ ekstaatiline "Joosta mulle meeldib!!!!!!11111") ja veel tuhat muud asja tegid teisipäeva õhtust ülimalt meeldejääva elamuse.

Stiilinäited: mina koduperenaisekostüümis ja rahvajooksukostüümis





















Täna oli koolis ka natuke huumorit:
* Kõigepealt avastati, et mul on saapafetiš (Geku keelas mul lõpuks saabastevaatamise ära) *Hommikul jaapani keele tunnis pidime pinginaabriga rääkima oma hobidest. Kui mina ütlesin, et minu üheks hobiks on anime vaatamine (ja teiseks roorupurei aka roleplay mis seostus meil mingil kahtlasel põhjusel Roori-saniga), ei saanud Geku muidugi võimalust kasutamata jätta:
Geku - "Mirju-san no shumi wa yaoi o mirukoto desu." (Mirju hobiks on yaoi vaatamine)
Mirju - "o.o ...ja naaaaaiiiii!" (Ei ole!)
Geku - *smirks*
Mirju - "Kui sa seda ütled, siis ma ütlen, et sinu hobiks on S&M."


Ehk siis meil on salajased hobid. Kuigi arvasime, et seda Akikole öeldes saaks ta kas südamerabanduse või küsiks närviliselt kihistades "Hontou desu ka?" (kas tõesti?)

- end of humourous part


Täna õhtul nägin ETVst ühte saadet J. K. Rowlingust. Seda vaadates tekkis tõesti tunne, et mina tahaks ka kunagi tõeliseks kirjanikuks saada. Kohe suur igatsus tuli selle järele.
Aga mina ei kirjutaks mitmeosalisi raamatuid. Vähemalt ma arvan nii.
See üks idee, mis mul praegu on, sisaldab lihtsalt erinevate lugude kogumikku (kuigi mingitpidi on need kõik ka omavahel seotud).

Veidi aega tagasi jäin mõtlema ühe asjaolu üle.
Kuidas mõned katkendid-laused raamatutest või mangadest, mõned laulud või stseenid filmidest puudutavad sisemiselt nii tugevalt, et iga kord neid nähes/lugedes/kuuldes silmad niiskeks võtab.

Kusjuures, ma võin olla neid ka varem mitmeid kordi näinud-kuulnud ja ma tean, et need kohad niimoodi mõjuvad. Ning ükskõik kuidas ma ka meelega ei üritaks seda endale hinge lasta, teeb see seda ikka.

Kurvad hetked. Sügavmõttelised hetked. Lihtsad hetked. Ilusad hetked.
Võivad olla täiesti suvalised, kuid midagi erilist on neis minu jaoks kogemise hetkel leidunud.
Ma ei pruugi mäletada, mis ajendil täpselt, kuid miski siiski...puudutab.

Ja kui imeline see on.


Hetkemuusika:
Skillet - "Comatose", "Rebirthing"

Three Days Grace - "Over and Over"
Viimast oli kasutatud ühes amv-s - Final Fantasy VII, Cloud&Zack video. Ma ei arvanud, et see võiks midagi head olla, kuid eksisin. See oli ülimalt kaunilt tehtud.
Link: http://www.youtube.com/watch?v=PNPCwIfmJhs

Ja seda lugu niisama kuulates hakkas järsku väga kurb. Ma tahtsin seda kogu hingest kaasa laulda, seda tunda, kuid hääl lihtsalt murdus poole peal.
Ei teagi, mida see mulle meenutas. Võib-olla asju, mida olen kaotanud või asju, mis hoolimata kõigest siiski juhtuvad.
Äkki tundis tema ka siis niimoodi.

I feel it everyday it's all the same
It brings me down but I'm the one to blame
I've tried everything to get away
So here I go again
Chasing you down again
Why do I do this?

Over and over, over and over
I fall for you
Over and over, over and over
I try not to

Posted in: , , , , , , , | 1 Hääl(t) kõrbes | |  

Subscribe to: Posts (Atom)

Blogger Templates by Blog Forum