Teisel pool mind

Mulle meeldib lumi ja praegune ilus talvine ilm. 

Kõik oleks ideaalilähedane, kui poleks seda meeletut külma. Võib-olla liialdan veidi, aga minusugusele külmavaresele on säärane temperatuur peaaegu surmaotsuseks. 

Kahju on sellest, et tihti jooksevad mu suurejoonelised plaanid liiva just tervise või ilma pärast. Tartusse minnes oli mul kavatsus külastada ja näha oluliselt rohkem inimesi, kui tegelikult jõudsin. Kuid juba teisel õhtul oli üpris halb ja külm olla, pugesin kell 10 teki alla ja üritasin kuidagi sooja hoida. Teki all oli mõnus, kuid hommikul pidin sealt lahkuma. Ally jäi küll enne mind ametlikult tõbiseks, kuid ma kardan, et säärane saatus võib ka mind tabada. Loodame siiski, et mitte. 

Külmavärinad jätkuvad, lisaks on tulnud täisväsimus ja kõhuvalu. Ma ütleks, et tunnen end laibana, aga laibad ei tunne külma. Kaalun hetkel, kas minna magama ja ägiseda kuni homse tarbetekstide tõlkeni või olla jubedalt kohusetundlik ja minna proovi+trenni. Kuna ma olen mina, kaldub asi ilmselt kõigi loogikareeglite kiuste viimase poole. Äkki saab seal veidikegi sooja...

Aaaga tegelikult oli Tartus väga tore, kui külm välja arvata. "Doktor Parnassuse imaginaarium" šokeeris mind veidi, olles täiesti teistsugune kui ma ette kujutasin, aga siiski päris lahe. 

Huvitav, mida tähendab, kui näha unes mingit segu noorte poiste (skautide?) suvisest ettevõtmisest mingi muuli (Pirita?) juures, kus ma üritasin püüda punavalgeid ümaraid libedaid kalu...lisaks kogu une viimane lause ("Tal oli väga lõbus seda lugeda. Võib-olla millalgi, kui ta end jälle piisavalt edevana tunneb, mängite taas."), mis mind kummitama jäi. 

Täna hommikul rongis kerges unehägus avastasin, et "Candyman"i kuulates tunnen iga kord vastupandamatut isu virsikute või kuivatatud aprikooside järele. Ma tundsin nende lõhna, peaaegu maitsetki keeleotsal. 

Look for golden eyes...