Teisel pool mind

...ja käterätikuid/salvrätte ei meeldi neile ka kuskile riputada.

Kuulsusrikas esimene postitus.

Nüüd olen välja nuputanud ka oma täisaadressi, et kõik soovijad saaks mulle musta leiba, atleetjuustu, šokolaadi ja kiirputrusid saata, aga siis leidsin, et ei soovi seda liiga avalikult üles riputada. Need, kes tahavad, võivad kommentaarides, meili teel või muul moel selle saamiseks soovi avaldada. Samuti sain hiljuti uue Jaapani mobiilinumbri, aga õnneks toimib mu tavaline telefon nüüd samuti, nii et helistada ja sõnumeid saata saab mulle ka niisama, lihtsalt see loeb rahvusvahelisena ilmselt.

Jaapanisse minek kulges enam-vähem sujuvalt. Helsingi lennujaamas oleks üks mu kohvritest peaaegu maha jäänud, sest sellel tuli koodiga reisilipik küljest ära, aga mind kutsuti enne Jaapani-lendu värava juurde oma kohvrit kirjeldama ning lõpuks selgus, et tegu oli tõepoolest minu omaga. Muuhulgas aitas seda ära tunda Rasmuse nimesilt kuskil müstilises kohas kohvri küljes.

Helsingi - Tokyo lennul suutsin sundida end natuke puhkama ka, kuna muidu oleks kell 9 hommikul (eesti aja järgi kell 3 öösel) kohale jõudes olnud suht zombi. Lennukil olid seekord lahedad pimendatavad aknad, st akende ees neid tõmmatavaid katteid polnudki, ühe väikse paneeli abil sai akende heledust ja tumedust reguleerida. Tehnika.

Kui oma istmeni jõudsin, istus kõrval üks aasia välimusega mees. Ütlesin talle viisakalt jaapani keeles "Vabandage, see seal on minu koht", mille peale ta kavalalt naeratas ja ütles "Tegelikult ma pole jaapanlane". Oh dear, juba selline fopaa. Hakkasin siis inglise keeles vabandama, aga siis ta sosistas mulle jaapani keeles "...kuigi ma õpin jaapani keelt küll" XD
Tegemist oli ameerika-hiina päritolu Danieliga, kes elas Saksamaal ja teenis muuhulgas leiba DJ-na. Tal oli Jaapanis mingi neljapäevane esinemine, pärast pidi kohe tagasi sõitma. Panime mõlemad oma jaapani keele õpikud eesoleva istme sahtlisse ja tegime näo, nagu me hakkaks kindlasti lennu jooksul palju õppima. Rääkisime mõõdukalt, sain muuhulgas teada, et ta on gei ja et mõned ta sõbrad laulavad ka koorides.
Läksime lennukilt maha ja kõndisime immigratsioonilettide suunas, meid juhatati koos igale poole ja siis leidis aset järgmine dialoog:
Daniel: "Ma arvan, et nad arvasid, et me oleme abielus."
Mina: (haavunult) "Kas me siis polegi?!"
Daniel: "Oh, muidugi, me ju kohtusime kümme aastat tagasi just ühe sellise lennu peal..."
Mina: "Hmm...kümme aastat tagasi olin ma umbes 16."
Daniel: "Omg, sa oled täitsa laps (babe), ma olen piisavalt vana, et olla su isa!"
Selgus, et ta on 46-aastane, ma oleks pakkunud umbes kümme aastat vähem XD

Narita lennujaamast Hanedasse suundudes mõistsin, et kaks suurt ja rasket kohvrit on tõesti suur koorem ringi tarida. Ainuõige otsus oli seekord otse Yamagatasse lennata, mitte hakata nt Tokyo raudteejaamas seiklema. Õnneks oli rong Hanedasse ilma määratud istmeteta, st nagu tavaline liinirong siin Jaapanis ning ma sain oma hiigelkohvrid istme juurde tarida ja ainult natuke end süüdi tunda, et üksi nii palju ruumi võtan.

Tegelikult oli mul plaanis kogu oma ootamisaja placement testiks õppida, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud. Kuna värav oli juba teada, sättisin end lihtsalt värava kõrvale toolidele ja suurem osa aega möödus magades. Lend ise jäi pool tundi hiljaks, väljalennu ajal väljas juba pimenes. Umbes 20 minutit enne maandumist hakkas üks väike tüdruk täiega nutma. Üritasin karjumise põhjal dešifreerida, mis tal viga on, kuid esialgu tundus ta ütlevat "Ushi kaitai", mis tähendab "Tahan osta lehma". See tundus natuke kahtlane, kuulatasin edasi ja lõpuks sain aru, et ta ütleb "mushiba itai" ehk "hambaauk/hammas valutab". See oli juba arusaadavam.

Yamagata lennujaamas oli mul vastas jaapanlanna Rina, kellega olin eelmisel korral sõbrunenud ja kes nüüd töötas Yamagata ülikooli juures kuskil asjaajajana. Mahutasime mu kaks kohvrit lõpuks tema väikse auto tagaistmele, kus oli veel hiiglaslik futon (madrats) ja paar kotti. Pärast umbes tunniajast sõitu jõudsimegi kesklinna, Nanokamachi-tänava lähedusse Misawa Kurasu nimelise maja juurde. Käisime koputasime uksele, kuid keegi ei vastanud. Lükandust avades avanes vaade väiksele eeskojale, mis oli erinevate jalanõude kuhjasid täis. Lisaks tundus maja ka suhteliselt vana. Ühesõnaga väga head muljet ei jätnud. Rina helistas veel kohalikule kontaktile, Kudou-nimelisele noormehele, kes ütles, et me võime kohvrid juba kolmandale korrusele viia ning ta kohe varsti jõuab. Eks tarisime mu hiigelpagasi ja futon'i üles.

Esimene mõte oma uude tuppa astudes oli "Appi, kas ma pean siin elama hakkama?" Tuba tundus kuidagi väike ja natuke räämas. Ühes nurgas oli kaks riiuli/kapilaadset moodustist ning toa keskel kolm väikest prügikasti ja suur puuplaat. Laes põles üksik katmata pirn. Suures osas mattklaasist ukse välisküljel olid kolm väikest klaasikleepsu - punane süda, kollane täheke ja see Elmo-nimeline olevus Sesame Streeti lastesaatest.

Varsti jõudis kohale "majavanem" Kudou ja tegi mulle lühikese ekskursiooni. Köögis kohtasime mingil hetkel ka kahte teist majaelanikku, Koreast pärit vahetusõpilast Semit ja Youko-nimelist tütarlast, kes mõlemad elavad teisel korrusel. Rääkisin neile natuke, kes ma olen ja kust ma tulen ja nad olid nagu "Sa oled täiesti teistsugune kui me ette kujutasime" XD Selgus, et enne mind oli minu toas elanud kanadalane Jordan.

Esimese asjana panin maha futoni ja tegin endale voodi üles. Seejärel tegin kahest väiksest mustast prügikastist ja suurest puuplaadist endale ajutise laua. Ma ei oska arvata, mis see puuplaat tegelikult olema peaks, aga tal tunduvad olevat hinged ühes otsas ja seega saab teda teha topelt nii suureks kui praegu. Muidu arvaks ehk, et see on panipaiga uks või riiul, aga suurused on vist natuke teistsugused. Jah, see panipaigakoht on muidugi natuke kummaline...puust kapi sisemus on nagu olemas, aga pole ei uksi ega riiuleid.
Laud tegi asja palju paremaks, sest nüüd oli mul koht, kuhu peale asju panna.

Väike saaga oli ka minu toa laelambiga. Algselt öeldi mulle, et mu toas pole üldse laelampi ning seepärast võtsin ühe oma väikse lambi Jaapanisse kaasa. Kuid kui tuppa jõudsin, rippus laes üks katmata pirn. See oli väga hea, sest minu lamp ei läinudki tööle. Kui aga hakkasin lambile lülitit otsima, jäin natuke hätta. Lülitit lihtsalt ei olnud. Läksin siis, kõrvad longus, uuesti Kudou ukse taha ja rääkisin oma murest. Ta tuli ja otsis koos minuga, aga lülitit ei suutnud me ka kahekesi leida. Siis ütles ta, et annab mulle oma lambi, sest seal pidavat olema keskel tõmmatav nöör. Hetk hiljem ilmus ta tagasi lambiga, millel oli 2 katmata pirni ja nende vahel nöör, mille otsas kõlkus pudeliavaja. Ta ronis kahe prügikasti otsa, tõmbas eelmise lambi laest lahti (seal oli nagu selline klõpsuga nelinurkne ots, nagu legoklots ning lamp käis klõpsti sealt otsast ära. Kudou ütles, et kuna tema toas on ka lüliti, jätab ta selle lambi mulle. Väga kena temast. Mul olekski olnud natuke raske iga kord lae alla ronida ja lamp välja tõmmata, kui magama minna tahan või kodust ära lähen XD

**



Misawa kurasu esimesel korrusel on garaaži/sissesõidukohalaadne asi, kus hoitakse jalgrattaid ja muud kola. Pruuni klaasruutudega lükandukse kaudu saab esikusse, kus on suur jalanõudekapp ning mõned kuhjad jalanõusid veel. Esimesel korrusel näib veel olevat mingi koliruum, selle uks on aeg-ajalt paokil, aga ma pole näinud, et keegi seal käiks.



Trepist üles minnes saab teisele korrusele, mis on pmst maja põhikorrus. Trepi kõrval asub kohe jaapanlanna Yuriko tuba. Tema tuli esimesel õhtul spetsiaalselt minu ukse taha koputama ja ütles, et ma olen väga kawaii. Hurraa. Otse trepist tulles on kraanikausinurk, kust tavaliselt tuleb ainult külma vett, kui kuuma tahad, pead vajutama gaasisoojendajal mingile nupule. Vetsusid on kaks õnneks, mõlemal hoitakse aknaid natuke lahti...mis on natuke veider, sest ühest vetsuaknast näeb suht hästi tänavale. Kraanikausside vastas on duširuum, kus on kaks dušikabiini, mõlema ees natuke ruumi, tool korviga ja kardin.

Trepist vasakule koridori pöörates on maja põhiosa: paremal pool kaks suuremat tuba, vasakul viis väiksemat. Koridori lõpus on suurem avatud köögiosa koos väikse elutoanurgaga. Köögis on olemas kõik vajalik, keskel suur puust laud (klaasist lauaplaat) ja toolid, mis tehti ilmselt eriprojektina. On pliit, kaks külmkappi, kolm kraanikaussi, mikrolainahi ja palju riisi- ning veekeetjaid. Igaühel on samuti oma pappkarp toidu jaoks, külmkappi pandavatele asjadele peab nime peale kirjutama, kui ei taha, et keegi selle ära sööks. Nimetud asjad on fair game.
Elutoaosas on roheline tugitool, diivan, mingid väiksed kõlarid, ekraan ja ventilaator. Lisaks on toanurka kuhjatud erinevaid muusikainstrumente, nt kitarrid ja tamburiin. Ilmselt toimuvad elutoas mingid koosviibimised, filmivaatamised või jämmimised.
Nõud on samuti ühised (kuid igaks juhuks ostsin endale kaks kaussi, tassi ja söögipulgad), nõudepesuvahendit, prügikotte ja vetsupaberit ostetakse ühisraha eest, mida iga kuu 22. kuupäeval Kudou kätte andma peab.
Külmkapi peal on igasugused graafikud, näiteks prügikoristuse-kohustuse ja koristamise kohta. Kriidiga on tumedale kapipinnale kirjutatud eri tüüpi prügi päevad.




Kõige köögipoolsema toa kõrvalt läheb trepp esimesele korrusele, kus on vannituba (suurem, päris vanniga) ja pesumasinad.
Trepist üles kolmandale korrusele minnes jääb minu tuba paremale. Otse ees on veel üks tuba ja vasakul rõduosa. Ma ei teadnudki, et majal rõdu on, seega oli see väga meeldiv üllatus. Siin saab rahulikult pesu kuivatada ning tšillida.



Üldiselt on näha, et maja on vana ja siin elavad mingid kunstiinimesed XD Aeg-ajalt leiab mingeid müstilisi asju, mille tähendust, otstarvet või päritolu on isegi vanadel olijatel raske meenutada. Näiteks on teise korruse koridoris seinal karutopise pea, mis pooleldi kaetud diskokuuli litri-plaatidega.



Ja rõdul on ka üks väike, natuke sakris karutopis. Mul on tunne, et see maja on kunagi olnud võõrastemaja, kuid hiljem ümber tehtud praegusesse vormi.

**
Ja nüüd natuke inimestest, kes minuga seda maja jagavad.

Eelpoolnimetatud Yuriko, kes tuligi siia vist ainult üheks kuuks, läheb uue semestri alguses Kyoto kunstiülikooli tagasi (õpib seal vist Community Design'i-nimelist eriala). Ta on selline väike armas pikajuukseline jaapanlanna, kes oma imidžile vastupidiselt suitsetab nagu korsten ja joob suht kogu aeg õlut XD Samas on ta tüüpiline selles mõttes, et talle meeldib šopata ja pidudel käia. Tavaliselt istub ta köögis ja teeb oma mac-arvuti taga mingeid asju. Suhtumiselt on ta ilmselt natuke vallatu iseloomuga, oleme temaga arutanud igasugu suhteasju ja tema on näiteks arvamusel, et petmine on suht okei. Loodan enne äraminekut temaga pildi ka saada, et te mõistaksite välimuse ja käitumise clashimist.

Koridoris paremalt esimene on Oozuchi tuba, kes on siin kõige kauem elanud. Ta töötab öösiti hotellis administraatorina, aga päeval teeb kodus kunsti. Noormees käis kunstiülikoolis siin ja suvel (eelmisel semestril tegelikult) juhendas seal nooremaid õpilasi. Ta tundub tore, tal on paksude raamidega prillid ja potisoeng, aga selline hipsterlik pigem, mitte nohikulik.

Teine tuba paremalt on Youko oma. Tema tundub selline vanem ja tasakaalukam poisipeaga neiu olevat, praegu vist töötab kuskil, aga novembrist läheb tagasi oma kodupaika, mis pidavat olema suht maakoht, et seal kuidagi põllumajandusega seotud tööd leida. Tal on kraad vist kunstialal.

Koridoris vasakult esimene on Kudou tuba. Ta on minuga sama vana prillidega noormees, kes töötab kunstiülikoolis kuskil kontoris. Tema on meie "majavanem", kelle juurde võib küsimuste või probleemidega esmalt tulla. Ta vist suitsetab, aga mitte liiga tihti. Ühel päeval läksin kööki ja ausõna, ta istus seal laua taga ning mängis valget ocarinat (see väike puhkpill Legend of Zelda mängust), kirjutades aeg-ajalt noote üles noodivihikusse. See oli natuke sürr hetk.

Kudou kõrval elab Korea vahetusõpilane Semi, kes käib kuskil siin Yamagatas ülikoolis, ma täpselt pole aru saanud, millises XD Ta meenutab mulle mõneti teisi Korea vahetusõpilasi, kes mul eelmisel korral ühikakaaslased olid: rõõmsa loomuga, lühikeste juuste, prillide ja natuke ümara figuuriga (ent sellegipoolest kannab kogu aeg lühikesi pükse). Tundub sõbralik.

Seejärel tuleb kellegi Morimune-nimelise poisi tuba ja tema kõrval elab Iigata-nimeline poiss. Ühte neist olen ainult paar korda näinud ja teise nägu ei jäänud mul meelde. Vist on meeles Morimune nägu, tema on ka mingi kunstiinimene, jagas mulle Yamagata kunstibiennaali lendlehti. Oh! Ja ta on kohtunud Sten Saluveeriga millalgi Tokyos. Päris väike maailm jälle.

Täpselt köögi kõrval on Hitomi-nimelise neiu tuba. Ta on väga tore ja sõbralik, hakkab ühes kuulsas firmas internship'i (praktikat?) tegema mingil asjaajamise/projektijuhtimisega seotud alal. Temaga oleme ka köögis istunud ja rääkinud, tal on boyfriend Momo-chan kes vahel siin külas käib ja pidi hästi tark olema.

Minuga samal korrusel elab Fujisawa-nimeline noormees, kes näeb natuke välja nagu mingi hull teadlane või Jaapani hipster-versioon Harry Potterist. Tal on mustad kohevad lokkis juuksed ja ümmarguste kuldsete raamidega prillid ning kuuldavasti on ta ka kuidagi kunstivaldkonnaga seotud...aga võib-olla ka mitte XD Kuna ta mul otse kõrval on, ütlesin talle, et kui minu juurest liiga palju lärmi kostab (kui nt öösel skaibis videokõnesid teen), siis peab ta kindlasti seda ütlema, võtan vaiksemaks. Õnneks pole siiamaani seda vist olnud. Küll kostab vahepeal mingit huvitavat kopsimis-heli tema toast, aga ma ei näe väga hästi sisse, sest tal on samasugune matt-klaasist uks nagu minul.

Neljandal korrusel asuvas ainsas toas elab Deguchi-nimeline noormees, kes on meist kõige vanem, 29-aastane. Selline boheemlase ja 'cool oniisan'-i tüüpi, tal on habe ja ta kannab nahktagisid. Deguchi on pärit Osakast ning see on tema kõnepruugis ka selgelt tunda, see on nii armas, kui ta eituse puhul pidevalt tavalise lõpu asemel "-hen" sõna lõppu paneb. Praegu teeb ta poole kohaga kuskil baito't, aga muul ajal teeb kunsti ja muusikat. Olen näinud teda suure ja fancy fotokaameraga ringi liikumas, ükskord retušeeris ta köögis oma arvutis toidupilte. Ta tema on see, kes istub sageli meie garaažialas valge tabureti peal ja tinistab kitarri, ma olen vist ülevalt tema toast isegi klaverihelisid kuulnud.

Aga aitab nüüd küll, esimese postituse jaoks on liigagi palju infot. Vaatan, kas suudan oma elamisest tehtud video ka youtube'i üles panna...hoiatan, et minu kaamerakäsi väriseb pidevalt ja sellest võib suhteliselt paha hakata, seega valmistuge vastavalt XD

Edit: Video asub SIIN.

Hetkemuusika: Moves Like Jagger

Dance like no-one's watching. Or at least hope they can't see through the glass door XD

Musi.

Tere.

Võib-olla mäletate mind veel?

Kunagi laotasin oma elu siia ühtede ja nullide rägastikku laiali päris tihti. Siis tuli juba pikem vahe sisse ning üha raskem ja raskem näis uuesti sõrmi klaviatuurile asetada, et midagi...põhjapanevat kirja panna.

Eelmisest postitusest on möödas umbes poolteist aastat. Aeg on edasi läinud, mõned asjad on olulisel määral või jäädavalt muutunud, mõned asjad aga samaks jäänud. Ehk katan selle aja millalgi ka sõnadega, ent praegu tuleb edasi minna.

Põhjus, miks selle blogi uuesti kätte võtta otsustasin, on see, et hiljuti sõitsin uuesti Jaapanisse õppima. Seekord pooleks aastaks, kuid siiski on see piisavalt pikk aeg, et tahta koduseid natuke oma tegemistega kursis hoida. Ilmselt päev-päevalt ülestähendusi siia ei tule (võite nüüd rahulikumalt hingata, pikkade tekstide põlgajad), pigem teen kokkuvõtteid olulisemast.

Ja see, et ma praegu kaugel olen, ei tähenda, et ma teie peale enam ei mõtle. Mõtlen küll ja igatsen.

Nüüd väike jäädvustus Tallinna lennujaamast enne ärasõitu. Featuring Batman (ei saaks ju ilma temata minna!) ja Est-blob (mille Ally mulle tegi).


Hetkemuusika: Everybody Wants to Rule the World

Nii võiks seda vast nimetada, kui ma peale pikka-pikka vaheaega blogimist jätkan. Või õigemini hoogu võtan, sest tegelikult tahtsin selle postitusega hilinenult lihtsalt kõigile häid jõule soovida XD

Aga päris tühjade kätega (või näljaste pilkudega) keegi ei jää, kuna vähemalt ühe luuletuse suutsin spets selleks jõuluks kirjutada küll. Minule tüüpiliselt kannab see pealkirja "Jõulud Jaapanis".

Kaugel Jaapani saarte peal
jõule pereringis ei peeta,
Jõululaupäev on kombeks seal
pigem armsama käevangus veeta.

Neil verivorst, kapsad ja pohlamoos
puuduvad pühadelaualt,
kuid jõulukoogi jaoks ostuhoos
sabas seisma peab üpriski kaua.

Linn sätendab ehtes ja tuledes,
ka kuusepuid võimalik näha.
Koju suundujatel on kottides
kingipakid ja kiirtoidukana.

Ent nii kohtinguist, koogist kui kanaroast
saadud jõulutunne on ilmne,
seega polegi tähtis, et jõulutaat
paistab veidike pilusilmne.

**
Vot nii. Hariv ja kunstipärane ühekorraga.

Ja lõpetuseks veel üks ilus jõululaul ansambli Karavan esituses, pärit kassetilt "Kauneid jõule", mida on meie peres jõuluajal mängitud nii kaua kui ma mäletan. Selle kuulamine toob alati õige jõulusoojuse ja tänavu oli jälle põhjust ta üles otsida, sest muusikakeskus lihtsalt keeldus CD-formaadis jõuluplaate mängimast XD
Tean, et rangelt võttes on jõulud selleks aastaks juba läbi, aga minu jaoks kestavad nad kuni aastavahetuseni.

Talveöö.

Peatse kirjutamiseni =)

Khm. Ma peaks vist oma vigadest õppima ja isegi mitte mõttes endale postituste tähtaegu seadma, muidu juhtub jälle nii, et sellest ei tule midagi välja XD

Igatahes...nüüd on see kätte jõudnud. Poolteist kuud ekstreem-gambarut, mille ajal kirjutan valmis bakatöö, ühtlasi panen muu elu 90% ulatuses ootele. Paar üritust on, mille kindlasti olen oma kalendrisse arvestanud, aga other than that...kahtlane.

Käisin vahepeal kooriga Londonis, kus andsime kontserdi koos Imogen Heap'i, Ana Silvera ja The Holst Singers'i kooriga. Epic win. Mitte ainult polnud lood väga kenad, vaid ka suured staarid ise mõjusid väga sõbralikult ja armsalt. Imogeni ja Ana pikkusevahe oli nii nunnu, kui nad kõrvuti seisid.
Esitasime Ana tsüklit "Oracles" (sealt oli näiteks armas lugu "Catherine Wheels") ning spetsiaalselt meie koorile kirjutatud tsüklit "Tule maale, armas veli".

Üks õhtu enne ärasõitu selgus, et mõned meist peaks koos Imogeni ja Holstikatega laulma ka mingit uut eksperimentaalset 31-minutilist lugu "The Seashell and the Clergyman", mille taustaks pidi mängima üks 70 aastat vana mustvalge film, esimene sürrealistlik film ajaloos....eks me siis ühel õhtul istusime eri häälerühmade kaupa hotellitoas ja õppisime noodi ja videoga. Ja see film oli...nii creepy. Issand, me vist naersime ja istusime silent horror'is vähemalt pool ajast esimese läbikuulamise/vaatamise ajal. Mina ja Anette olime veendunud, et see on Nightmare Fuel at its Finest ja keeldusime videot vaatamas, õnneks Lili teadis, kuidas pilti ära võtta XD

Pärast Ana laule, seega teise poole kontserdist võttiski enamjaolt enda alla "Seashell...". Enne lõppu aga tegime veel mõned Tormise lood (ka Sampo tagumise koos mi-noodile häälestatud kirve ja rütmikastidega =D) ning lõpuks kõik koos Ana jaoks ühe laulu ja kogu kupatuse lõpetas Imogeni maagiline "Hide and Seek". Kooriga kõlas see kuidagi teisiti, väga lahe oli. Siin on selle salvestus.

KUNI 7nda MÄRTSINI SAAB ÜHELT LEHELT VAADATA KA KOGU KONTSERDI TEIST POOLT. Meie hakkame Tormist laulma umbes 30nda minuti kandis, enne tuleb massiivne seashell-thing. Ja mina olen päris tihti kaadrisse jäänud, jee!

Oh, right. Üks väga tähtis asi veel: Holstikatel on Maailma Kõige Kuumem Dirigent, keda ma siiani näinud olen. Tõesti...selline pikk, sihvakas, punakate turris juuste ja suuuuuuurte silmadega. Ja hea huumorisoonega ja professionaalne ja mis kõik veel. Tänasin õnne, et ta oli dirigent ja mul oli seega täiesti mõjuv põhjus teda kogu loo aja aniti vaadata. Nooti jõudis mu pilk harva, peamise osa ajast vahtisin lummatult seda fantastilist meest.


***

Et paar endale lubatud asja vähemalt ära kirjutada, räägin natuke headest animetest, mida vahepeal näinud olen.

Tiger&Bunny - Võin kindlalt öelda, et sarnase kontseptsiooniga animet ma varem näinud polnud. Maailm, kus erinevate supervõimetega "kangelased" aitavad võidelda kuritegevusega, kuid kogu protsessist on tehtud üks suur reality-show. Nii ongi igal kangelasel oma spetsülikonnad/kostüüm, sponsorid, fännid ja punktiarvestus hooaja tublima välja selgitamisel. Omapärane oli loo juures veel see, et peategelaseks seati vanem mees, juba veterankangelane Wild Tiger, kellele määratakse partneriks uus noor andekas Barnaby Brooks Jr, kellel kogu kangelase-businessist hoopis teine nägemus. See on lugu rivaalidest, mõistmisest ja leppimisest, kuritegevusega võitlemisest, meelelahutustööstusest ning suurtest vandenõudest. Ja sõprusest ka kindlasti.
Ooooo, kuidas ma fännan seda peategelastepaari. See sari tekitas mul tõsise sõltuvuse vahepeal. Nad on mõlemad vägagi esteetiliselt vaadeldavad ja intriig, mis kogu kangelasbusinessi ja linnakorralduse taga areneb, on ka päris huvitav.
Ahjaa, selle anime lõpulugu "Hoshi no sumika" on mulle samuti väga meeldima hakanud. Selline lootusrikas, energiline, ent samas ka tõsine lugu.

Sengoku Basara - Manly men doing manly things. Ja see valem korrutada veel umbes tuhandega. Ja asetada Jaapanisse Sõdivate Riikide ajastusse. Sari kasutab ajaloolisi isikuid, kuid nende interpreteerimisega on kohati päris vabalt ümber käidud. Alles on jäänud eepilised võitlused, au ja vendluse eest seismine, oma isanda ustav teenimine...
Ma ei jõua kokku lugeda, mitu korda seda vaadates mul lõug põrandale kukkus ja ma mõtlesin "Oh no they didn't!" But they so totally did.
Eriti meeldib mulle Sanada Yukimura ja Date Masamune omavaheline rivaalitsemine. Kohati on nende võimed ja teod nii absurdselt üle võlli keeratud, et ise ka ei saa aru, kas tegijad mõtlevad asja tõsiselt või keeravad lihtsalt eepilist testosterooninuppu nii põhja kui võimalik. Ajaloolist korrektsust ja loogikat ei aeta liigselt taga, nii juhtubki, et Masamune sõidab ringi hobusega, kes on nagu mootorratas, võitleb kuue mõõgaga (ja tema järgijad näevad välja nagu mingid delinquentid), kohalikel "piraatidel" on oma hiigelsuur kindlusega battleship, üks teine väejuht on nii suur, et ta saab sõita lahingusse kahel hobusel seistes...umbes selline värk.
Ilmselt sobib rohkem noormeestele vaatamiseks, kuid mina leidsin sealt ka päris palju hindamisväärset. Eye candy -faktor on ka olemas =D
Oh, keegi on päris hea crossover-video teinud Sengoku Basara ja 300 -ga. Annab päris hästi üldtooni edasi, ma ütleks. Ja esimese hooaja OP on ka funky.

Hayate no Gotoku - Lugu noorest poisist Hayatest, kes oma vanemate hoolimatuse tõttu peab hakkama nende võlgu tagasi maksma, aga teatud arusaamatuste tõttu satub ta hoopis ühe rikka pere tütre uueks ülemteenriks.
Kui me koos ühikas animet vaatasime, kiitis Graham seda pidevalt ja rääkis, kui lahe see on, seega tekkis mul teatud uudishimu. Algselt sisu mulle eriti huvi ei pakkunud, kuid nüüd tundub see päris hea. Põhiosa moodustab muidugi huumor ja igasugu popkultuuri-vihjed, kuid ka tegelastel pole midagi viga. Lõbusaks ajaveetmiseks sobib küll.
Kuigi vahel hakkab mul vaesest Hayatest tõeliselt kahju, et ta oma heasoovliku loomuse või mingite veidrate kokkusatumuste tõttu pidevalt igasugu jamadesse satub. Tema kurvast saatusest räägib juba anime avastseen, kus pilvedel hõljuv väike Hayate jõuluvanalt küsib, miks too kunagi neile jõulude ajal külla ei tule. Jõuluvana vastab rõõmsalt "That's because your family is poor", teeb ho-ho-ho ja lendab minema.

********

Nõndaks. Ja nüüd sukeldun Abe no Seimei maailma, käin vahepeal tööl, siis sukeldun jälle ja nii umbes 6-7 nädalat järjest XD

But it's gonna be awesome. Ma usun seda. Ja loodan, et teiegi aitate mul seda uskuda.

Lõpetuseks veel paar leidu 'hetkemuusika' rubriigist:

* "The Island" (esitajaks Celtic Thunder) - Tahtsin siia linkida ka paar teist sama iiri ansambli lugu, aga nendele polnud juutuubis normaalseid videosid XD Aga tegelikult meeldibki mulle see lugu kõige rohkem siiamaani so it's all good.
Alguses oli see laul lihtsalt ilusa meloodiaga, esitajaks kena klaar noormehehääl, kuid siis hakkasin sõnu täpsemalt kuulama. Olin vist bussis, sõitsin Pirita teel kodu poole ja mulle jõudis kohale, et see lugu räägib ju tegelikult sõjast. Ilmselt ka iiri kontekstis. Sellest, kuidas mingi ideoloogia või mineviku vaenu pärast minnakse ja hävitatakse, rikutakse tervete põlvkondade noorte inimeste tulevikke. Ja ma peitsin end kuskile posti ja akna vahele, et inimesed ei näeks, kuidas ma nutan. Sest tollel hetkel läks see nii südamesse...

/--/ Up here we sacrifice our children
To feed the worn-out dreams of yesterday
And teach them dying will lead us into glory...

But Hey, don't listen to me! 'cos this wasn't meant to be no sad song.
I've sung too much of that before /--/


* SHINee "Juliette" ja "Lucifer" - Igaühele kulub ära eluterve kogus K-pop'i XD SHINee-poisid on piisavalt vaadeldavad ja lood piisavalt catchy'd, nüüd on nad teinud paarist oma hitist ka jaapanikeelsed versioonid, nii et ma saan kuulates ka aru, millest nad laulavad. Ja minu suureks rõõmuks on neil uutel versioonidel ka eraldi videod! More eye candy for me, yay =D Teist lugu olen vist siin enne maininud ka, selline väga glämm, natuke badass ja ülicatchy...ma ei teagi, kumb video parem on, aga mulle väga meeldib see veega trikitamine ja nahkpüksid, mis jaapanikeelse versiooni videos on. Kuigi pisike must party-hat oleks võinud küll olemata olla. Samas, küsitavad garderoobivalikud kuuluvad juba peaaegu lahutamatult nende videote juurde. Nad kas panevad lahedalt täppi või näevad natuke liiga veidrad välja XD
Juliette'i jpn-keelse versiooni video aga...ohboy, kust ma alustan. Väga rõõmus-bubblegum-pop-acidtrip. Kostüümid on kohati nagu 80ndate trenniriided, lisaks on keegi tõmmanud selga vanaema vana pitskleidi ja teinud sellest poolläbipaistva topi. Ja need futuristlikud prillid. Jeesus maria. Aga loo särtsakust ja nunnudust see ei vähenda, poisid mõjuvad natuke noorte ja tuulepäiste Romeode'na piisavalt veenvalt. Ja teatud ilmed, silmapilgutused, siirad õnnelikud naeratused...lihtsalt AWWWW. Esimese armastuse vaimustus.

* Girls Generation "Run Devil Run" ja "Taxi" - Kõik on Ilmari süü. Kui ta poleks mulle seda taxi-lugu linkinud, siis ei kummitaks nad mul nii tihti, et olen sunnitud nende sõnu juba seetõttu pähe õppima, et iga kord kaasa laulda osata. "Run..." on üllatavalt badass-girlpower-lugu, selle saatel on tõesti eepiline oma tuba koristada, järgiproovitud. Ma kogu aeg imestasin, kuidas neil need mustad sädeluskapuutsiga nunnahõlstid peast ära ei kukkunud tantsimise ajal.
Aga taxi on küll ületamatu. See on lihtsalt niiiiiiiiiiiiii catchy. Sõnad lähevad küll seda lihtsamat teed stiilis "Lähme sõidame, ainult hoia kinni", aga samas serveeritakse neid nii ahvatlevalt, et mõtleks tõesti selle peale. Pealegi kui lubatakse et "Ükskõik kuhu...vaba on tee...ka universumi ääreni", siis miks mitte. Nüüd pean ma ainult selle tantsu ära õppima ja asi korras.


Ja nüüd ma lähen, et teha suuri tegusid!

...aga enne peab natuke tuduma.
Oyasumi, my darlings.

(by Tatsuya Ishida)

Tegelikult ei plaaninud ma nii kiiresti midagi uut kirjutada, aga me laulsime täna proovis nii ilusate sõnadega laulu, et tahtsin oma vaimustust selle üle kellegagi jagada.
Ester Mägi "Ta tuli", kirjutatud Ernst Enno luuletuse sõnadele:

Ta tuli ja vaatas mu silmi-
nii rasked on tunnetest keed-
ta tuli ja vaatas mu silmi
ja läks siis oma teed.

Ma läksin ja otsisin jälgi-
ei otsides rutata saa.
Ma läksin ja otsisin jälgi,
öö õue jõudsin ma.

"Öö, ütle, kas nägid mu südant,
ehk sinagi sõnumid said,-
öö, ütle, kas nägid mu südant?"
Öö kandis ahelaid.

Öö seisis ja vaatas mu silmi-
ööd hoidsivad tunnetest keed-
Öö seisis ja vaatas mu silmi,
ma läksin oma teed.

Ma läksin ja otsisin jälle-
ei otsides rutata saa-
Ma läksin ja otsisin jälle,
sain päeva õue ma.

"Päev, ütle, kas nägid mu südant,
ehk sinagi sõnumid said,-
päev, ütle, kas nägid mu südant?"-
Päev kandis ahelaid.

Päev seisis ja vaatas mu silmi-
nii rasked on tunnetest keed-
päev seisis ja vaatas mu silmi-
ma läksin oma teed.

Ma läksin ja vaatasin silmi
siis iseendale-
ja leidsin, et jäljed kõik viisid
mu oma hingesse.

**

Silma vaatamisega on igaühel isemoodi. Mõned vaatavad alati, mõned harva, mõned ei suuda üldse vaadata. Põhjuseid selleks on samuti erinevaid.
Mina kuulun ilmselt sinna keskmisse kategooriasse. Kunagi oli aeg, mil ma seda üldse ei suutnud, kartsin, et kui keegi liiga kauaks silma vaatama jääb, võib ta näha ka nende taha. Ja seda ma ei tahtnud. Kõrvale vaadata oli...turvalisem.
Nüüdseks olen harjutanud end teadlikult tihemini vestluskaaslastele/sõpradele silma vaatama. Aga see on veel work in progress, nii et ärge pange pahaks, kui ma teile kogu aeg otsa ei vaata, see ei tähenda, et mul kuidagi igav oleks või te mu tähelepanu ei pälvi.


Ja lõpetuseks üks laul, mis paneb mind alati mõtlema. Inimsuhted. Andmine-saamine. Armastus ja oma "ego".

DECO27 feat. marina - "Egoselfish" (või "Egomama")
Täiesti super video, muide. Vahepeal kuulasin-vaatasin seda nonstop ja nüüdki vajutan vähemalt 2 korda repeat-nuppu, kui see mp3st tuleb. Kuigi videol on nii visuaal kui ka tõlge, ei saanudki ma esimese hooga kogu loost aru, seal on mitmeid tõlgendusi. Väga mitmekihiline ja paeluv.


Tõepoolest, 愛 or I ?

(Pealkiri: Heather Dale - "Fairytale")

Ja ongi uus aasta.

Mõelda vaid, et aasta tagasi võtsin seda vastu Jaapanis, koos Miyu ja tema perega.
Mäletan, et nägin tol öösel unes tulekahjut.

2011 jooksul juhtus päris palju, mõneti isegi pöördelisi sündmusi. Nende käigus sain veidi rohkem teada näiteks oma taluvusläve, vastupidavuse, enesekindluse kohta ja see tuli kasuks. Samas on mõned teised asjad jäänud sama segaseks nagu enne. Näib suisa, et mu süda ja mõistus korraldavad aeg-ajalt mingi vandenõu alusel üldstreigi.

Nüüdseks olen juba pool aastat Eestis tagasi. Selle poole aasta sisse on mahtunud suurtes kogustes head muusikat, uusi anime-avastusi, filme ja sarju, fantastilisi larbielamusi & muid sündmusi ning muidugi kvaliteetaega oma inimestega.
Muidugi ka hingelist segadust ja madalseise...aga eks tasakaalustamiseks peabki paar tassitäit tõrva sinna meepotti valama.


Lumi on maha tulnud lõpuks. Kuidagi väga sürr oli jõulude ajal õues kuuse kõrval haljendavat rohtu näha, kuid vähemalt uusaastaööl sadas Põltsamaal tuhksuhkrut ja sealt edasi läks asi korraliku talve moodi.

Jõulud tulid seekord jälle koos perega, mis oli väga tore. Ehtisime kuuske, küpsetasime meme-piparkooke, igaks juhuks luuletasin jälle natuke ja kokkuvõtteks suutsin isegi jõulutunde välja võluda. Veidi pärast pühi sain kätte ka endale tehtud erilise jõulukingi: 2 Heather Dale'i plaati, kõige uuem "Fairytale" ja tema jõuluplaat "This Endris Night". Viimane on tõesti ideaalne jõuluplaat, mida pikemalt kuulates ei hakkagi kõrvad verd jooksma, pole äraleierdatud lugusid. Lemmikuid sellelt jõuluplaadilt on palju, kuid tooks eraldi välja "Ave Maria" (lihtne ja ilus lugu, mida saab väga hästi kaanonis laulda), "Coventry Carol" (meenutas mulle unelaulu, midagi sarnast oleme kooriga ka kunagi laulnud), "I Saw Three Ships" (väga heatherilik variant ühest tuntud viisist) ja loomulikult minu jaoks plaadi parim lugu "Huron Carol" (maagiline lugu prantsuse rahvalaulu viisile Huroni hõimu/rahva keeles). Ma saan täiesti aru, miks Heather&co seda viimast terve aasta läbi kontsertidel kasutavad.

Ja ka teisel plaadil on märkimist väärivaid lugusid:

* Nimilugu "Fairytale" - natuke lootust, natuke kibestumust ja üks küsimus. Don't you want a fairytale, don't you want this fairytale? Don't you want to live my fairytale with me?

* "Golgotha" - inspireeritud sellest kõige kuulsamast ristilöömisest, kõrvaltvaataja silmade läbi. See koputab päris valusalt südametunnistusele, ka tänapäeval.
'Cause deep down I know that the innocent always go free,
That there's someone who's watching the watchers, it doesn't have to be me.
It's easy to trust that things are going as they should
As long as it's noone I know getting nailed onto the wood.

* "The Morrighan" - Üks müstiline olevus, kes tuleb ja läheb siis, kui tahab, kes võib sulle anda kõik, kuid sama kergelt ka kaduda. Ja ta unistab lendamisest... (nii seda kui "Fairytale"i saab kuulata Heatheri kodulehelt)

* "Ten Feet Tall" - minu absoluutne lemmik sellelt plaadilt. Steampunk awesomeness, tõsine confidence&powerboost-laul, mida ilmselt kasutan ka paari tegelase inspiratsiooniks. Steam&hot&bulletproof, indeed ;)

---

Ma olin kindel, et ka aastavahetus möödub pereringis, kuid siis...käis mingi klõps ja ma tundsin, et ma ei suuda Tallinnas olla, et ma PEAN sealt kuskile minema saama. Vajan midagi täiesti erinevat. Ja kuna üks sellise plaaniga sobib kutse ootel oli, otsustasingi, et what the hell, põrutan Põltsamaale ja vaatan üle, kui hullud need Raidi sõbrad olla saavad. Eriti huvitav oli muidugi see, et hetkest, mil ma selle ära otsustasin, tundus, nagu üritaks kogu universum teha kõik selleks, et ma õige bussi peale EI jõuaks. No siis ma pingutasin juba kiuste.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ma jäin ellu ja ei saanud nii tugevalt traumeeritud, kui kartsin (kuigi vahepeal olin suht lähedal). Lootsin viimase hetkeni, et sinna ikka tuleb veel naissoost isikuid, but noooo. Peab ütlema, et ma polegi kunagi uut aastat 7 noormehe seltskonnas vastu võtnud XD
Korralik gamerite aastavahetus, testosteroonitase over 9 thousand. Tundus, et olin ära neetud, sest "that's what she said"-huumorit tuli väga palju, hoolimata sellest, et ma enda meelest midagi valesti ei öelnud. Kõige krooniks oli muidugi see, kui me hommikul kell 7 lahkuma hakkasime. Mõtlesin, et võiks midagi ilusat hüvastijätuks öelda ja hüüdsin esikust tuppa "Well, poisid, oli meeldiv"...sekund hiljem karjuti mulle vastu "That's what she said!" ja vajuti kollektiivselt naerukrampidesse.
Aga pime varahommikune jalutuskäik inimtühjal Põltsamaal, kui vaikselt langes õrna lund...selle vaatepildi ilu võttis hinge kinni.


Minu sess koosnes sellel talvel ainult ühest eksamist ja ühest esseest, kuid kumbki polnud päris lihtsate killast. Jaapani keele eksami puhul istusime kõik ruumis palju kauem kui ilmselt arvanud olime. Natuke tuli üllatusena, et esemete kirjeldamine pandi nii suures mahus sisse, teksti analüüs oli samuti kohati bingo mängimine. Suurema osa mõtlesin vist välja, kuid mõnede kohtadega jäin lõpuni kahtlema.
Tõlkeseminari essee jaapani keelest tõlkimise problemaatikast sain valmis, kuid pole veel ära andnud. Selle kirjutamisel oli päris sürre seiku, kus ma silmitsesin ekraani umbes veerand tundi, hiljem avastasin, et ma olen mingeid lõike kirjutanud sellel ajal, kuid neid üle lugedes oli nagu "oot, mismõttes, kas tõesti mina kirjutasin selle? kust ma sellised mõtted, sellised lausekontstruktsioonid võtsin?" XD


Naljakas, aga seekord polegi seda "sinus endas talv"-mõttega seostuvat tunnet eriti palju. Ma ei teagi, kas see on hea või halb. Aga igal aastal umbes detsembri alguse paiku tuleb ta uuesti. Huvitav, miks ma sellest ühest laulureast niimoodi kinni hoian?


Eelmisel nädalal nägin ühte väga head filmi. Olin tahtnud seda juba ammu kinno vaatama minna, kuid kartsin, et keegi ilmselt ei taha minuga seda vaatama tulla. Siis selgus, et ka onutütar oli täpselt sama filmi kohta täpselt sama asja mõelnud (et ta ei leia kedagi, kellega seda vaadata). Great (related) minds think alike =D
Ja nii me siis vaatasime briti spioonipõnevikku "Tinker Tailor Soldier Spy".
Ma ei mäletagi täpselt, kust selle filmi tutvustus või plakat mulle silma jäi, igatahes tundus see lugu mulle väga huvitav. Lisaks oli filmil praktiliselt all-star cast (Gary Oldman, Colin Firth, Tom Hardy, John Hurt) ja kui ma sain teada, et ka Benedict Cumberbatch (BBC Sherlocki-sarja nimitegelane, üks minu viimase aja crushe) seal mängib, oli asi otsustatud.
Mõned kurdavad, et film on liiga aeglane ja igav, kuid mina vaidlen sellele tugevalt vastu. See pole hollywoodilik action kuskil glamuurses kohas (nagu tänapäeval paljudes filmides kombeks), vaid vaikselt vinduv, pinget keriv, paranoiline 1970ndate Suurbritannia, kus keerdub lahti geniaalne lugu topeltagendi püüdmisest luureorganisatsiooni tipus. See pole kerge film, ta kulgeb natuke rusutud ja suitsuses atmosfääris, kus oht vahele jääda paneb kõiki tegelasi oma käike väga hoolikalt kaaluma. Ent lõpetatakse siiski helgema noodiga, mis oli väga tervitatav ja tõstis minu kiindumust veelgi.
Saalist lahkudes ohkasin sügavalt ja naeratasin: olin just näinud midagi väga nauditavat. Minu jaoks oli ta väärt iga kulutatud minutit ja piletiraha.


Ja lõpetuseks, jätkates pealkirja-teemat: üks mõnus muusikapala, seekord eesti esitajatelt. Lihtne ja siiras, unenäoline ja armas.


Kruuv - "Muinasjutt"


"Ja me naeratame..."

Tere. Khm. Et siis...pole kaua kirjutanud.

Kogu ettevõtmine lükkus pidevalt edasi, kas minu enda või väliste tegurite tõttu, kuid nüüd on aeg seda viga parandada. Ja siis saame kõik rõõmsalt oma eluga edasi minna.

Mul on Jaapani-aastast rääkimata ainult viimase sealviibitud nädala sündmused, kuid nende kirjeldus võib tulla üpris pikk. Eks näeb, kuidas see välja kukub XD

Kõigepealt natuke pilte ka:

Mäletamist väärt hetked (ehk Tokyo-juhtumised viimasel nädalal)

Hakone-reis

**********************

Yamagatast lahkumine osutus natuke...imelikuks. Terve päev oli selline ebareaalne tunne, teadsin kogu aeg, et täna on viimane päev seal nende inimestega selles keskkonnas, kuid miskipärast ei suutnud ma seda täielikult mõista. Viimane koristus hommikul, ühikast välja kirjutamine, viimaste arvete maksmine...kõik tundus nii loomulik ja tavaline. Rattaga koolis käies püüdsin sisse ahmida kogu ümbrust, ilma, valgust, lõhnu...kõike, mis oli selles hetkes ja ei tule enam.
Hommikul paistis päike, kuid pärastlõunal läks pilvisemaks ja vahepeal sadas isegi veidi vihma. Õnneks ei pidanud ma ühikasse tagasi minekul kasutama koridoriakent (kuna olin oma võtme juba ära andnud), Wira tegi mulle ukse lahti ja lubas enda toas olla niikaua kui mul vaja on.
Õhtul tegin viimase õhtusöögi oma jaapani-perega. Menüüs oli karri&riis, salat ning magustoiduks ananass. Kui nad mind ühika juurde ära viisid ja lahkumishetk kätte jõudis, ei saanud ma endiselt aru, et ei näe neid ilmselt pikka aega, võib-olla mitte kunagi. Jätsime rõõmsalt hüvasti, kallistasime ja lubasime kindlasti uuesti kohtuda.
Kui ööbussiga Tokyosse sõitma hakkasin, saadeti mind päris suure kambaga peatusse ära. Isegi Miyu leidis aega sinna tulla. Venitasime hüvastijättudega päris pikalt, bussionud vaatasid meid juba kahtlaselt, kuid lõpuks (pärast ohtrat pildistamist XD) suutsin bussi ronida. See oli ainus hetk, mil ma lõpuks olukorra tõsidust mõistsin ja hetkeks kurbuse endale ligi lasin. Seejärel hingasin sügavalt sisse ja keskendusin eesseisvatele uutele seiklustele.

*

Tokyosse jõudsin järgmise päeva hommikul kell 6. Rändasin oma pagasiga üksi Rika juurde, istudes täiesti õige rongi peale ja tulles maha täiesti õiges peatuses =D Õnneks elas ta jaamast ainult paariminutilise jalutuskäigu kaugusel. Sain asjad tema juurde jätta, duši all käia, isegi 10 minutit madratsikuhja otsas magada, kuid siis pidin juba Shinjukusse lendama, et Miekega kokku saada.
Päeva veetsime peamiselt Ikebukuros ringi käies, kõigepealt viisin Mieke Milky Way'sse, kus sain lõpuks ära proovida ka kaksikute-tähtkuju-parfee. Järgnes pikk vestlus oma vahepealsetest tegemistest, kust ei puudunud ka eluterve klatšisessioon (sest oli ju vaja igasugu inimsuhted ja sellega seonduvad draamad läbi rääkida XD).

Päeva tipphetkeks oli flumpool'i kontsert Tokyo Kokusai Forum'is. Jõudsin üpris vara kohale ning ekslesin hiiglasuure hoone erinevatel korrustel. Lõpuks õnnestus mul inimeste vooluga kaasa minnes õige koht üles leida, südame kloppides rändasin elskalaatoritega aina ülespoole.
Selgus, et minu istekoht on eelviimase rea äärmine (st olin täiesti taga nurgas XD), kuid vaade polnudki nii halb. Diagonaalis alla avanes läbi kolme-nelja korruse kõrguv saal, lava kõrval olid üles seatud hiiglaslikud ekraanid. Kõik külastajad said mingi reklaamvoldiku (mis kahjuks polnud laulude kava), paljud hankisid endale ka spetsiaalselt selle tuuri rätikuid (nagu tavalised vannitoarätikud, ainult et logoga...ilmselt higi pühkimiseks). Tegelikult vist pildistada ei tohtinud, aga sellegipoolest õnnestus mul enne kontserti saalist paar tükki salaja teha.
Nagu detsembris Gazette'iga oli olnud, istusid ka siin kõik alguses korralikult toolidel, kuid kontserdi avalöögil tõusti püsti ja jäädi nii kuni lõpuni.

Alguses polnud mingit erilist tunnet, mõtlesin juba, et kuidagi liiga tuim tunne on sellise erilise ürituse jaoks...aga kui esimeneks lauluks ainult 2 valgusvihku lava keskele koondusid, üksi kitarriga laval seisvat Ryuu'd (solisti) valgustasid ning kõlas „Tada anata ga waratte kureru nara, boku wa ikite yukeru...“ ("Kui vaid sina mulle naeratad, saan elada", loo "Donna mirai ni mo ai ga aru" ehk 'Ükskõik missuguses tulevikus on armastus' avafraas), siis...pisarad tulid silma, mõistsin, et olen tõesti flumpool'i, ühe siirama emotsiooniga bändi live-kontserdil.

Seekord teadsin kõiki laule, pooli oskasin ka kaasa laulda. Alguses elasin suht vaikselt ja tagasihoidlikult kaasa, kuid aja möödudes sulas ka minu põhjamaine koor ja edasi hüppasin, viskasin näppu ja kiljusin ilmselt kõvemini kui mu kõrval istuvad põhikoolitüdrukud XD
Saali akustika oli üle ootuste hea, samuti oli bändi saund ja laulja hääl otse lauldes üllatavalt tasemel, Ryuu pidas lõpuni korralikult vastu.
Kontserdi jooksul lauldi väga häid lugusid (nt "Kotoshi no sakura" originaalversioon, "Calling" ja "Over the Rain" ainult solisti ja kitarriga lõpus), vahepeal olid kõneosad ning bändiliikmete tutvustamine, tüübid tundusid väga soojad ja muhedad, tegid nalja jne. Sain teada, et trummar toidab hästi oma kassi ja on seetõttu ise aina kõhnenenud, bassist näis selline 'hooletult cool' tüüp olevat XD Teine kitarrist oli naljamees, rääkis, kuidas ta oli kunagi tualettpaberiga ukse alt hakanud sinna ette kukkunud jalgratast tõstma ning kuidas solist Ryuu kunagi tema juures mingeid asju mikrolainahjus soojendamas käis ja mingi asja kuuks ajaks sinna jättis. Ahjaa, eepiline trummisoolo oli ka.

Lõpuks läks rahva läbiraputamiseks lugu "Natsu Dive" koos liigutustega, saal tantsis kaasa ja mina õppisin ka teisi vaadates kõik kiiresti ära. Selleks ajaks tuli lavale ka mingi veider vanamees ja värvilistes spandeks-ülikondades tantsijad (ilmselt nende muusikavideo vaimus).
Kokku kutsusime bändi pärast "ametlikku viimast lugu" umbes 3-4 korda tagasi. Mu käed hõõgusid plaksutamisest, kuid see ei olnud oluline. Lõpuks viskasid bändiliikmed oma asju publikusse (kitarride medikad, veepudelid, mingi muu träni), trummar viskas oma särgi ka.
Olin natuke muidugi pettunud, et nad ei teinud mu lemmiklugusid "labo" ja "LOVE 2010", kuid kinnitasin endale, et kontsert oli juba niigi hea.

Ja siis...viimase tagasikutsumise järel läks lava järsku pimedaks ja täiesti viimase loona algas "labo", minu absoluutne lemmik!!! Kui avanoodid ära tundsin, hakkasin täiega kiljuma, see hea üllatus tõi tõelise õnne-eufooria.
Kokkuvõtteks: väga hea elamus, väärt iga jeeni.

Pärast käisime õhtul Rikaga ühes Okinawa köögiga restoranis nomikai'l. Väga lahe õhtu, poole peo peal selgus, et seal viibib juhuslikult ka mingi kuulus Okinawa traditsioonilise muusika artist, säärteni ulatuvate hallikas-mustade juustega naine, kes mängis meile sanshi-nimelist pilli (kolm keelt, maonahast koda). Pärast ärgitati mind ka laulma.
Tutvusin ka Keita'ga, kes läks minuga samal päeval Jaapanist lennukiga Soome vahetusõpilaseks. Pärast pidu hakati mind temaga kokku moosima, rõhutati, et ta on noor, kuid juba väga edukas ja ka majanduslikult kindlustatud XD

*

21. augustil oli meie jaoks päris mitu ootamatust varuks. Esiteks ei olnud ilm üldse päikseline ja selge, nagu oleks lootnud, vaid sombune ja vihma sadas praktiliselt terve päeva. Plaanisime Miekega koos Takao mäe ääres asuvasse väikelinna Taka Trick Art Castle'i nimelist optiliste illusioonide muuseumit külastada, kuid kohale jõudes ulatus järjekord seal vähemalt paarkümmend meetrit uksest välja. Selgus, et kuna eelmisel õhtul oli seda muuseumi ühes populaarses telesaates reklaamitud, tunglesid kõik nüüd sinna.
Otsustasime kaunis mägedevahelises väikelinnas veidike ringi vaadata ja seejärel uuesti muuseumi juurde minna. Kõndisime kitsastel tänavatel, mis näisid ääristatud olevat ainult templite ja väikeste sobanuudlirestoranidega. Lisaks valmistusid kõik mingiks kohalikuks matsuriks/festivaliks, festivalivormidesse riietatud noored mehed kõndisid meie silmarõõmuks ringi igal pool.

Pärast lõunasööki (sobanuudlid, otseloomulikult) proovisime uuesti muuseumi sisse saada ja seekord läks õnneks. Tagantjärele võin öelda, et kogu külastus oli küll väga lahe, kuid ideaalis oleks seal võinud olla umbes 10 korda vähem inimesi. Kuna külastajaid oli nii palju, ei saanud me korralikult nende optiliste illusioonidega koos pilte teha.
Kogu hoone oli jaotatud erinevateks tubadeks, ruumideks ja labürinditaolisteks struktuurideks. Iga ruum oli kas tervenisti või osaliselt maalitud nii, et selles viibides või midagi kindla nurga alt vaadates tekiks teatud optiline illusioon. Domineeris peamiselt Egiptuse stilistika, oli püramiidide ruum, hõljuv tempel, krüptid ja palju muud. Peamine lõbu oli kogu selle veidruse pildistamine XD
Näiteks sain pildi koos mind limpsida püüdva kaamliga, proovisin endale sfinksi keha, üritasin maast võtta 10000-jeenilist rahatähte, mis oli tegelikult maalitud, ehmatasin, sest seinast tungis välja madu, avasin hauakambri ust, ulatasin koridorist tulevale muumiale abikäe...ja see oli kõigest muuseumi esimene veerandik.
Miekega koos saime toredaid pilte, näiteks põrandas avaneva salakäigu avause juures kõhklemine ja õhus hõljuva templi varemetel turnimine (kuigi neid pilte oli raske saada, ruum oli inimesi täis ja see rikkus illusiooni, kui keegi "õhus" seisis).
Nägime pildiraamidest välja ujuvaid kalu, haid ja vaala (mida ma ühel pildil oma kehaga toetasin), käisime nihkes gravitatsiooniga ruumis, peeglitoas (kus oli kaks tuba täpselt peegelpildis ja me saime teha nii, nagu oleks mina pärismaailmas ja Mieke peeglis) ja mina proovisin, mis tunne on olla äralõigatud pea laual XD
Mulle meeldis vist kõige rohkem ruum, mis oli maalitud nagu hiiglaslik kuristik, mille üle viis kitsas latt. Seal saime "kukkuda" ja sügavikku vaadata. Napilt jäi teiseks kitsas hämar koridor, millest kiikas välja luukeresõdalane.

Tagasi Tokyosse jõudes käisime koos Mieke sõpradega ühes söö-palju-tahad restoranis Shinjuku jaamahoone lähedal asuvas pilvelõhkujas. Seal olid hiigelsuured nelinurksed kandikud/taldrikud, mis eraldi jaotatud üheksaks pisikeseks ruuduks, mille sisse erinevaid toite paigutada.
Õhtul vaatasime Rikaga koos telekast mingit Suga Shikao (ühe mu lemmikartisti, praegu on mees 45-aastane) erisaadet.

*

Päeval, mille pidin veetma koos Annega, suutsin korralikult sisse magada. Õnneks saime telefoni teel uue aja kokku leppida ja jõudsime Akihabarasse isegi päris vara.
Peamine eesmärk: leida üles ja külastada mõnda Maid Cafe'd.
Tegemist on spetsiaalse kohvikuga, mille ettekandjad on riietatud french maid-kostüümidesse ning kehastavad "nunnusid teenijannasid", kelle jaoks klient on isanda või emanda rollis. Tavaliselt seostatakse selliseid kohvikuid anime/tehnika/muu säärase fännidest meesklientidega, kes soovivad, et armsad maid'id neid teenindaks.
Kuna maid cafe kui nähtus on üks jaapani eripäradest, otsustasime Annega koos selle ära proovida.

Olime juba päris pikalt mööda peatänavat edasi-tagasi kõndinud, kui pooljuhuslikult "@home cafe" üles leidsime. Kohvik kattis vähemalt kolme korrust, kuid kuna majad on päris kitsad ja väikeste ruumidega, mahtuski ühe korruse peale ainult kohvikuruum, köök ja mõned abiruumid. Sõitsime liftiga seitsmendale korrusele ja sellest väljudes olime juba teises maailmas.
Kohviku sisustus ja kujundus oli maitsekalt nunnu (pastelsed toonid, mänguasjad seintel, sitsid-satsid-pitsid igal pool), üldsegi mitte ülepakutud, nagu olime kartnud. Kohvikuruum ise oli üpris väike, sinna mahtus umbes 7-8 eralauda, pikem letitaoline asi ja väike lava (maid'ide esinemiste, mängude ja karaoke jaoks vist). Kokku sebis meie tuleku ajal ringi umbes 6-7 maid'i. Jõudsime kohale umbes veerand üks ja olime väga õnnelikud, kuna olime lugenud, et 1-2 paiku algab "tipptund" ja seal võib palju rahvast olla. Meie tuleku ajal ei olnud külastajaid veel eriti palju ja üllatuslikult oli naiskliente rohkem kui mehi. Eks jaapani neiukesed tahavad ka, et keegi neid natuke aega printsessidena kohtleks. Kella ühe paiku hakkas rahvast juurde tulema ja lõpuks oli kohvik päris täis.

Kohe kui liftist välja astusime, tervitas meid nunnu maid reipal häälel hüüdega (üle kohviku) "Okaeri nasaimase, ojousama!" ("Tere tulemast koju tagasi, preili/emand", meestele öeldakse isand/härra). Ta juhtis meid vaba laua juurde, tõi kätte menüüd ja imestas, et me nii hästi jaapani keelt räägime, et polegi vaja ingliskeelset seletust (@home cafe'l on reklaamidel spetsiaalselt kirjas, et maid'id oskavad kõik ka inglise keelt).
Kuna see oli meie esimene külastus säärasesse kohvikusse, otsustasime Annega rikkalikuma kogemuse saamiseks mõlemad võtta ühe eripaketi, mis sisaldas mitmeid asju: joogi, magustoidu, foto meie valitud maid'iga (muidu sellistes kohvikutes ise pilti teha ei tohi) ja väikse kingituse. Anne võttis joogiks kakao, mina valisin mingi erilise fantasy-puuviljatee. Kui meile need lauda toodi, kaasnes sellega veel mitu väikest nunnut "rituaali". Maid põlvitas meie laua kõrvale toolile, andis Annele tema kakaotassi, kuid kuna minu tee oli väikses kannus, viis ta läbi veel paar eraldi toimingut. "Preili, ma valan nüüd teile tee tassi. Kui soovite, et ma valamise lõpetaks, öelge lihtsalt 'nyan' (kasside häälitsus, nagu mjäu)" Eks ma siis ütlesin õigel ajal nyan. "Väga tubli! Kui soovite, siis valan nüüd teile ka tee sisse piima. Kui soovite, et ma piima valamise lõpetaks, öelge 'pyon' (jänese häälitsus, meil vist selle ekvivalenti polegi)" Kui ka selle õigesti ütlesin, kiideti veel, et milline hea ojousama ma ikka olen XD

Magustoiduks valis Anne šokolaadimuffinit meenutava jänesekujulise koogi koos vahukoore ja karamellikastmega, mina võtsin pandakujulise kreemikoogi vahukoore ja maasikakastmega. Taldrik ja magustoit koos moodustasid juba omaette kunstiteose, oli näha, et nunnuduse ja "valmistatud armastusega just sinu jaoks"-sildikese nimel oli pingutatud. Suisa kahju oli rõõmsa näoga jänkukest ja pandakest sööma hakata. Enne söömist tuli aga läbida järjekordne "püha toiming", mis maid'ide nunnumeetri veel rohkem edasi lükkasid: magustoidud asetati meie ette lauale ja siis pidime koos maid'iga võlusõnade saatel väikse "loitsu", mis pani toidu sisse veel rohkem armastust ja nunnudust. Maid'i õpetuse järgi panime käed südamekujuliselt kokku, liigutasime neid paremale ja vasakule ning siis toidu poole ette, samal ajal lausudes võlusõnad "Moe-moe-kyun!" (ehk eesti keeles...appike, sellel polegi vastet, 'moe' tähendab nunnu ja seksikas samal ajal, 'kyun' on heliefekt selleks puhuks, kui midagi romantilist/nunnut juhtub, a la süda nagu tõmbub kokku/tuksub korraks) Umbes nagu siin videos.
Tundus, et neil oli iga toidu jaoks eriline "võlusõna", nägime,kuidas kahe teise külastaja mahla loksutamise ajal tehti "shaka-shaka".
Pildi jaoks pidime eraldi lavale ronima, enne saime maid-kataloogist valida, kellega me pilti tahame. Valisime enda teenindaja, sest ta tundus tõesti kõige nunnum. Igaüks kutsuti eraldi välja ("Preili Mirju, paljun tulge pildi jaoks lavale!"), lisaks sai valida igasugu aksessuaare, mina valisin jänkukõrvad. Kui polaroid-kaameraga pilt tehtud, joonistas-kaunistas meie maid seda veel rikkalikult, et kõik ikka võimalikult nunnu saaks. Lõpuks seisis sellel minu nimi, kuupäev, kohviku nimi, väike kiisu ja kiri "Moe~!"
Kingiks saime kohviku kliendikaardid, millel seisis "Level 1 My Master" ja millega saab külastustega mingeid punkte/erilisi boonuseid koguda.
Naeratus püsis minu ja Anne näol vist kogu külastuse aja (mis oli limiteeritud 1 või 1,5 tunnile). Aeg-ajalt suutsime kogu nunnuduse kohta piuksatada "kawaii~!" (nunnu) XD
Ühesõnaga ülilahe kogemus, igati seda raha väärt (nad küsisid natuke lauatasu/külastustasu, aga kuna me nagunii ühekordselt tulime, mõtlesime, et parem naudime kõike täiega). Kui end minekule asutasime, hüüdis meie maid jälle üle kohviku "Preili/emand läheb välja!" ja kogu kohviku maid'id hüüdsid head aega.

Naljakas oli see, et proovisime trepist alla minna, kuid sattusime kuskile valesse kohta, siis sõitsime kogemata liftiga tagasi üles, kuid seal jooksis meile vastu just meie maid, kes tõi kaasa Anne mahaunustatud džempri. Smooth XD

Hiljem tegin oma kohvrile karuteene (sest sinna ei mahtunud juba nagunii midagi), ostes allahinnatud Sanji ja Mugi figuriinid, aga ma ei suutnud neid lihtsalt sinna jätta XD
Anne on minu ametlik fangirl-sõbranna, kellega igasugu animestaffi piiluda, ta viis mu isegi mingitesse Ikebukuros asuvatesse doujinshi-poodidesse, kust ka mina tühjade kätega väljuda ei suutnud.
Pidin õhtul Otsuka jaamas Kristeniga kokku saama (ta oli just paar päeva tagasi Jaapanisse jõudnud), kuid avastasin, et mul ei jätku muidu kojusõiduks raha, seega otsustasin ühe peatusevahe kõndida. Süda natuke värises sees, kartsin lootusetult ära eksida, kuid minu hirmu vähendas üks lahke mees, kes siis, kui ma umbes pool minutit nõutu näo ja kaardiga tänavanurgal seisnud olin, möödaminnes mulle abi pakkus. Ta oleks mulle isegi inglise keeles seletada osanud.
Tema juhiste järgi läksin ühte raudteesilda otsima. Silla leidsin, kuid selle juures ei paistnud olevat ühtegi jaama. Hakkasin siis suht mahajäetuna tunduvas piirkonnas rongirööbastega paralleelset rada mööda tagasi minema, kuid ühes väikses hoovis suitsetav mees teatas minu küsimise peale, et Otsuka jaam asub täpselt vastassuunas XD Nii palju siis geniaalsest orienteerumisest.
Lõpuks sain siiski Kristeniga õiges kohas kokku ja viisin ta (taas) Milky Way'sse parfeesid sööma.

*

Enne ärasõitu käisime Rikaga koos Hakone piirkonnas Fuji mäe lähedal. See on populaarne turismipiirkond maaliliste järvede, võimaste mägede ja jumalike kuumaveeallikatega.

23. augusti hommikul ärkasime vara ning suundusime rongiga Shinjukusse, sealt edasi ostsime Hakone Free Pass’i, mis oli väääga kasulik (pmst multifunktsionaalne sõidupilet, saime paljude asjadega nii palju sõita, kui tahtsime, pluss veel igasugu soodustusi). Lõpuks ometi tuli päike natukeseks välja =D
Sõime kohalikus rongijaamas kaasavõetud hommikusööki (nagu väike piknik: küpsetatud vorstid&seened, kurgid&paprika&porgandid, saiad juustu ja võiga ning keedetud munad) ja seejärel läksime mingite erinevate rippraudteedega üles järgmisele mäele. Seadsime oma asjad võõrastemajas sisse ning otsustasime, et kuna ilm on nii ilus, võime minna ka kohe mäge avastama, mitte homme, nagu olime plaaninud.
Rippraudteega mägede vahel kõlkuda oli väga lahe tunne. Nagu lõbustuspargis, kus järgmise mäetipu taga võib avaneda uus majesteetlik org. Sõitsime umbes poolele teele Owakudani'sse, kus asus mingi vana kaevandus (mäekülg oli osaliselt üles võetud, seal vedeles kaevandamistehnikat, veerennides jooksis kuum vesi) ja kus nüüd valmistati mäe sees asuvate kuumaveeallikate mineraalse veega musta koorega munasid.
Vaatasime seal põhjalikult ringi (turiste oli ohtralt), muuhulgas leidsime kotikese väljapandud tuhka, mis pärines Fuji mäe purskest aastast 1707. Palvetasime kohaliku buddha poole, kes pidavat soove täitma. Allikatest voolas ojadesse ja jõgedesse piimjat läbipaistmatut vett, mäepragudest tõusis auru. Tõesti tundus, nagu oleks mingisse vanasse tööstuspiirkonda sattunud. Ja kõige selle taustal käis väike tõstuk mustade munadega valmistamiskoha ja suveniiripoe vahet. Munadel oli oma sõiduvahend XD Hoolimata oma kahtlasest välimusest maitsesid nad täitsa hästi.

Päeva viimane peatuspaik oli võõrastemaja lähedal asuv Yunessuni veepark. Megalahe, ainult et liiga palju külastajaid. Õnneks tulime me umbes kella 5-6 paiku, kui väiksed lapsed juba ära minema või pause tegema pidid.
Keskusekompleks oli jaotatud kolmeks osaks: veepark, eriteemaliste välibasseinide osa ja saunade/kuumaveeallikate osa (viimases olid mehed ja naised eraldi, sest neisse pidi minema alasti).
Veepargi-osas saime aurusaunas istuda, väljas mingites koobastes olevates basseinides vähikõndi teha (ja nautida teiste külastajate hämmeldunud pilke) ja suurest liumäest alla lasta (mina julgesin minna ainult ühe korra, kuna kartsin, et mu bikiinide ülaosa otsustab streikida ja lahti tulla, kuid Rika läks koguni 3 korda...ega see, et sa 36-aastane oled, ei tähenda, et sa ei või liumägedest alla lasta! XD)
Välibasseinide juures veetsime rohkem aega, alguses oli veel üpris valge, kuid meie lahkudes valgustasid idüllilist ümbrust (mägitaimed, väike kiirevooluline jõgi, avar taevas) juba õrnalt kumavad aialambid.
Käisime kohvibasseinis (mis lõhnas väga tugevalt kohvi järele ja ka vesi oli pruunikat värvi), veinibasseinis (mille "kaunistuseks" oli hiiglaslik punase veini pudel, kust voolas punast veinilõhnalist vett (vee ja veini segu?) otse basseini), kahes teebasseinis (millest ühe juurde kuulus hiiglaslik pooleldi seina sees olev teekann, kust samuti...teed? vette voolas) ja sakebasseinis (seal voolas vett hiiglaslikust saketünnist). Lisaks istusime tünnisaunas, tantsisime tühja aida moodi majakesse ehitatud basseinis vesiballetti ja pikutasime soojadel marmorplaatidel (mis olid paigaldatud väikse katuse alla ühte lehtlasse). Üks isa ujutas oma väikest last ujumisrõngaga sake-vannis ja me ristisime selle nähtuse kohapeal "baby-float"iks (kuna jaapanis on väga populaarsed float-stiilis joogid, kus näiteks jäätisekuul mingis limonaadis ulbib). Enne kui liiga pimedaks läks, tegime kogu sellest lahedusest mõned poseerimispildid ka. Ohkasime Rikaga mõlemad, et meil kummalgi meest pole, kuna see hämar lambivalguses basseinidekogum näis väga romantiline.

Viimasena läksime väli-onsenite juurde. Nendega oli kaetud päris suur ala, kõigepealt oli majas erinevatel tasanditel umbes 5-6 eri suurustes basseini, aias aga ka pisikesi tünne ja loodusliku kiviga ääristatud kuumaveeallikaid.
Leidsime, et alasti on ikka kõige parem olla. Käisime läbi peaaegu kõik erinevad allikad ning jäime lõpuks pidama oma lemmikusse. Mind valdas laisk, lõõgastunud õnnetunne...istusime kuumas vees tähistaeva all, lambid ümber kumamas ja männioksad tumeda taeva taustal tuules õõtsumas...kõik see kokku oli nii meeletult ilus, ma ei unusta seda tunnet mitte kunagi. Sel hetkel valitses minus täielik rahu, nii iseenda kui ümbritseva maailmaga.

Olime vist viimaste seas, kes pargist lahkusid, jõudsime napilt kohalikus restoranis ühe pasta/lasagne süüa.
Jalutuskäik tagasi võõrastemajja (kuna bussid enam ei käinud) kujunes väga meeldivaks, kuna väikelinlik kaunis ümbrus, tähed ja mägede hääled moodustasid ideaalse koosluse.
Tagasi jõudes avastasime, et meie tuba oli megasuur ja ilus (kokku oleks see mahutanud vähemalt 5-6 inimest). Jõime veel teed, nautisime pikast hästi veedetud päevast jäänud rahulolutunnet ja vajusime teenitud unne umbes poole üheteistkümne paiku.

*

Hommikul saime võõrastemajas suure ja toitva hommikusöögi (olles enne seda varakult hiilinud avastama ka suurt vannituba), edasi viis meie tee jälle mäele.
Seekord sõitsime rippraudteega üle mägede Ashino järve äärde. Ühelt vaateplatvormilt pidi nägema ka Fuji mäge, kuid kuna ilm oli pilves, siis ei paistnud mitte midagi. Vähemalt tegin suunava kaardiga koos pildi ja näitasin näpuga kohale, kus teoreeriliselt Fuji asuma pidi XD
Üle järve viis meid suur mereröövlilaev, mis kahjuks oli nii kirev,klišee ja maitselage, et ma peaaegu ei tahtnudki selle peale minna. Tundus, et oli võetud mingid lääne ettekujutused, keeratud neile veel 10 korda vinti peale ja värvitud kõik üle nii erksate värvidega kui leiti. Teel üle järve möödusid meist teised samasugused laevad, mis nägid palju kenamad välja.
Õnneks sain keskenduda laeva asemel kaunitele maastikuvaadetele, järve ümbritsevad mäed ning neil asuvad väiksed pühamud, külad ja linnakesed paelusid pardaleastumisest kuni maabumiseni. (Muidugi tuli pilti teha ka suure piraadikapteni kujuga.) Tundus, nagu vaataksid igalt poolt vastu postkaartidelt nähtud stseenid, üks väike punane torii-värav vees jättis eriti tugeva mulje.
Teisel pool järve ootas meid Hakone pühamu, kõndisime jalgsi mööda järvekallast sinna ja alustasime laiadest kivitreppidest teed ülespoole. Ma ei ole eales nii kõrgeid puid näinud kui seal metsas...need näisid ulatuvat taevani, pea kuklasse heites ja latvu otsides hakkas pea ringi käima. Nii sihvakad, kuid samas nii tugevad ja vanad puud, seisnud seal aastakümneid, kui mitte aastasadu...
Kui me pühamusse jõudsime, hakkas vihma tibutama. Lähenesin veidi arglikult peahoonele, kutsusin kami'sid ja lootsin, et nad ka minu soovi kuulda võtavad. Eks näeme, kas võtsid.

Tagasiteel sattusime ühest väiksest kivitrepist otse järve äärde, kus asus templi juurde kuuluv vees seisev suur punane torii-värav. Tekkis eriline tunne, nagu oleks ümbritsetud hoomamatult suurtest asjadest. Vihma sadas edasi.
Ja siis kõndis meie vahelt läbi üks vanamees, kiilaneva pea ja valge luitunud särgiga. Ta lähenes väravale, läks kuni kiviplatvormi ja vee piirini, lõi kaks korda käsi kokku ja palvetas. Paar hetke hiljem võttis ta kaasa toodud kotist paar muna ja loopis need mulksatuste saatel vette. Seejärel rändas järve peotäis soola ja viimaks natuke saket. Vanamees palvetas uuesti ja....vihm jäi aeglaselt järgi.
Sel hetkel oli aeg justkui tardunud, mingi seletamatu sügavus tungis südamesse. See on ilmselt üks mu elu väheseid spiritualistlikke kogemusi, kus oli tajutav millegi...müstiline kohalolu.

Viimane Hakone reisimälestus oli matk vanal Tokyo ja Kyoto vahelisel maanteel. Kõndisime kaardi järgi päevinäinud kivilahmakatest teeni ning hakkasime sealt edasi minema. Kividel üles-alla turnimine (sest tee kulges küngaste/mägede vahel) oli raske, kuid metsiku looduse ilu meie ümber korvas väsimuse. Kõndisime umbes tunni, jõudsime väikesesse vahepunkti, kust läksime edasi bussiga. Enne rongiga Tokyosse tagasi sõitmist sõime lõunaks ühes jaama lähedal asuvas restoranis jälle sobanuudleid. Mul oli tunne, nagu olekski viimase nädala jooksul ainult sobanuudleid söönud XD
Kuna kell oli veel piisavalt vähe, põikasime Tokyosse jõudes viimast korda ka Ikebukurost läbi. Kiire retk Animate'i ja viimane parfeenauding Milky Way's (issand, kuidas ma ilma nende parfeedeta elada saan...). Jaamast koju minnes laulsime jaapani laste jaoks mõeldud matkalaule ning sündis teooria, et rongidepoo on rongidele nagu magamistuba.

*

Ja viimane päev Jaapanis, 25. august. Hommikul kell 7 üles, asjade viimane pakkimine/sättimine (hirm kohvri ülekilode pärast), dušš. Läksime välja ilma hommikusöögita, et seda pigem rongis süüa.
Õnneks jõudsime mu asjad suuremate probleemideta rongijaama ja perroonini tassida, viimasel hetkel avastasime, et võime minna ka eelnevalt plaanitust erineva rongiga, mis ei läinud nii rahvast täis ja mahtusime ilusti ära. Seejärel läksime läbi juba tuttavast jaamast, kus istusime seekord ümber Narita SkyLiner’i peale (eelmisel korral läksin mingi odava tavarongiga), mis oli küll kallim, aga hulga mugavam. Rika oli rongiaegu veidi valesti vaadanud, seega pidime ootamatult piletikassast otse rongi peale jooksma.
Sõime hilise hommikusöögi rongis (muna, kurgid, viinerid, riisipallid), aknast paistis minu viimane korralik Jaapani-vaade. Ilm oli pilves ja sombune.
Väga hea, et olime natuke varem lennujaama kohale läinud, sest avastasime, et minu lend ei lähe mitte kell 12 vaid juba kell 11 XD Ajakülluse asemel pidin kohe check-ini ära tegema (sain jälle oma arvutikoti Rika kätte anda ja ühe-pagasi reeglit nihutada), siis jõudsin veel valuutapunktis raha vahetada ja juba pidingi värava juurde tõttama. Jätsin Rikaga hüvasti, õnneks see väga kurvalt ei läinud, pigem oli selline rõõmus „aitäh-et-tulid-küll-me-kohtume-veel“-tunne.
Nagu enne juba kahtlustasime, tuli ka Keita (see tüüp, keda olin reedel nomikai’l kohanud ja kes kolmeks kuuks soome välisõpilaseks läks) sama lennukiga. Minu kõrval istus lennukis üks vanapaar, kes suundus kultuurireisile Salzburgi (mõlemad olid ka ooperihuvilised). Lennu jooksul rääkisin nendega ka päris palju, tihti aitasin neil toime tulla lennuki meelelahutussüsteemiga.

Kodutee oli seekord natuke pikem, kõigepealt sõitsin Helsingist Riiga ja siis Riiast Tallinnasse.

***************************************

Ja nii lõppeski minu aasta Jaapanis. Euroopasse saabudes ei valdanud mind mingid erilised emotsioonid, küll aga soovisin Riia-tripi ajal kogu aeg, et kiiremini koju jõuaksin.

Oeh. Nüüd on see siis tehtud.
Edasi saan rääkida Eesti-elust ja asjadest, millest ise tahan. Püha kohustus on täidetud XD Seega need, kes siiamaani mu blogi ainult reisimuljete pärast lugesid, võivad nüüd rahulikult hingata, rohkem selleteemalisi postitusi ei tule.


Lõpetuseks postituse nimilugu "Nijiiro no sakana" ehk "Vikerkaarevärviline kala". Esitajaks üks minu hea-tuju-bände Monkey Majik.
Kuna mulle kohutavalt meeldib, kuidas need tüübid kahehäälselt laulavad, oli see lugu mulle eriliseks maiuspalaks. Sõnadele ma alguses tähelepanu eriti ei pööranud, aga nüüd olen ka neid hindama õppinud.

I can no longer see anything, I can’t see, where are we to go?
How come the light isn’t reaching till the ends of the world?
Before the painful darkness (Answer me) I want you to tell me
“Dive in deep… so you can soar high.”

Seda lugu kuulates tundub mulle vahel tõesti, et võiks mõne hiiglasliku vikerkaarevärvilise kala seljas lendama minna ning siis lõputute võimaluste ookeani sukelduda.

Üks sellistest võimalustest oligi Jaapan. Ja ma sukeldusin sinna.

Tahaks öelda, et täiesti märkamatult, aga märkamist väärt asju on selles aastas olnud rohkem kui oodata oskasin.

Istun viimast õhtut oma ühikatoas Yamagatas, tuba mu ümber on palju lagedam kui tavaliselt. Täna lõpetasin suurema osa viimastest koristustöödest, homme hommikul käin mõned asjad veel kiiresti üle, enne kui Mariko-san hindama tuleb.

Ma ei ole kaua siia kirjutada jõudnud. Viimased nädalad on olnud liiga kiired, täis erinevaid asjatoimetusi, meelelahutust ja eksameid/esseesid.

Veidike pildimaterjali:

Päikseroheline (juurde tulnud pildid sellest, kuidas me iaido'd ja jaapani vibulaskmist proovime ning kuidas me Harry Potteri viimast filmi vaatamas käisime)

Shinfluence in Tokyo (ehk kuidas ma 4 päeva Shin'il Tokyos külas käisin)

Purikura (minu&Shini purikura)

Kawanishi-reisi ja kontserdi pildid

Dandelion Wine (viimased Yamagata-mälestused)

Yamagata ilutulestikufestival

****

Ma ei teagi, kuidas viimast kuud lühidalt kokku võtta. Natuke on pikemat juttu, natuke on ka kurikuulsaid "tähelepanekuid" XD


Tähelepanekud:

* Ärge kunagi Jacekiga koos mingit võistkondadega sportmängu mängige. Ta läheb nii hasarti ja närvi, et lausa hirmuäratav ja võib oma sõimamisega asja paljude jaoks ära rikkuda. Mina igatahes temaga enam ühes võrkpallivõistkonnas ei mängi XD
* Graham on väga edukas stalker. Samas ei jää tema ülemteenri-oskused sellele alla.
* Tokyosse Shinile külla sõites olid bussiistmed suuremad ja mugavamad. Me saime isegi tasuta bussi-sussid. Ja väga veider on keset pimedat ja vaikset bussi naerma hakata, kui kõrvaklappidest "Amazing Horse" mängima hakkab.


16. juuli (Tokyo)

Ilm oli väga ilus, päike paistis ja sinisesse taevasse oli vaid paar valget pilvetupsu ära eksinud. Samas kartsin juba ette seda 36-38 kraadist keskpäeva. Meie õnneks asus Disney Sea mere ääres, kus natuke mahedam tuul puhus (kogu pargi ümber oli kivimüür, mis meenutas Alcatrazi vanglat või midagi sarnast).
Enne Shiniga (taas) kohtumist oli päris suur ärevus sees, nagu jõule või sünnipäeva ootaks =D
Disney Sea'sse tuli sõita eraldi rongiga, mille aknad olid Miki-hiire pea kujulised. Olime elevil nagu kaks väikest last (vähemalt mina olin XD). Silmasime aknast mingit suurt vulkaanilaadset mäge. Veel ei teadnud me, kui oluliseks see osutub.
Päeva märksõnad: Prometheus, Titanic mis ei olnud Titanic vaid Columbia, "vee all" ja "lambiteater".
Kohale jõudes võtsime kõige esimesena kiirpassi (erilise pileti) Tower of Terrori nimelisele atraktsioonile, aga saime selle alles kella viieks 0.o

Imetlesime Veneetsia moodi linna, suurt sisejärve ja ilusaid laevu. Kogu pargi territoorium oli jagatud eraldi teemade järgi: oli "Vahemere sadam", "Ameerika laevatehas", džungel, mingi ulmemaailm, vulkaan&jõgi, väikse merineitsi veealune maailm ja "Araabia rannik". Suur mägi, mida me kõigepealt rongiaknast nägime, tundus mind jälitavat. Lõpuks saime aru, et ta on minusse armunud stalker Prometheus.

Näiteid atraktsioonidest, millel käisime:
* Ootasime alustuseks üle 2 tunni atraktsioonile "Teekond maailma südamesse". Seisime järjekorras, vahepeal tekkis kahtlus et äkki see ootamine ongi atraktsioon. Igavuse peletamiseks tegime lõbusaid asju, nt kommenteerisime teisi järjekorrasolijaid, leidsime Shinile silmarõõmu, tegime mu juustest pilte jne. Siis lõpuks ootasime veel natuke lifti, sõitsime „alla“ (ilmselt tegelikult üles) ja ootasime VEEL veidi. Samas oli see ameerika mägede tüüpi atraktsioon seda väärt, kihutas päris kiiresti, paar ootamatut langust (kõik on parem kui kaasa kiljud XD), siis äkitselt välja (valgusšokk+toss+uus langus) ja natuke veel keerutamist. Lahe. Pluss maa-alune koobas suure hõõguva sarvilise koletisega.
Võtsime Fast Passi Raging Spiritsile, seejärel kõndisime ringi ja otsisime süüa.
* Vaatasime (kuna seal oli väike järjekord) merineitsi-teatrit „Under the Sea“.
* Hiiglaslik Lõuna-ameerika vanade tsivilisatsioonide templi stiilis ameerika mäed nimega "Raging Spirits". Olime natuke kõhklevad, sest seal pidi tulema 360-kraadine pööris. Eks siis pakkisime end hoolikalt sõidukisse, pigistasime käekotid põlvede vahele ja…polnudki nii hull, kui ma kartsin. Kiljudes oli lõbusam, sai ilusa vaate üle pargi…enne kui täiega alla kihutas ja pöörisesse läks.
* Vahepeal kohtasime Araabia osa peaväljakul lahedat puhkpilliorkestrit (kes mängis nt Indiana Jones’i teemat, Kariibi mere piraatide muusikat, Aladdini laule jpm), astusime korraks sisse ka Sindbadi reisi atraktsioonile, mis oli lihtsalt väike paadisõit läbi erinevate saalide, mis jutuga kokku sobisid (pluss muusika, nagu „Small World“is Disneylandis). Seal olid ninja-piraadid.
* "20 000 ljööd vee all". (koodnimetusega..."vee all") Meid lasti väikeste allveelaevakestega "sügavikku", nägime suurt tentacle-monster'it, väikseid pilkuvate silmadega vee-olendeid, uppunud linnu..
* Minu palumise peale läksime korraks ka ühele fancyle vanaaegsele laevale turnima. Edasi suundusime Titanicu juurde, vaatasime pikksilmast kaugele (Shin piilus ühte paarikest, mina ei näinud kahjuks midagi) ja üritasime hoida mu kleiti tuulega seljast lendamast. Jalutasime laeval ringi, tegime pilte, vaatasime Spice Girlsi järgi tantsivaid magustoitudeks maskeeritud tüüpe ja läksime siis terroritorni (lõpuks!).
* "Tower of Terror" oli ilmselt üks lahedamaid atraktsioone. Selline tondimaja, vanaaegne hotell, kus oli näitus ühe professori kogutud eksootilistest esemetest. Üks ese aga pidavat olema neetud, professor ise ei uskunud seda, aga veidi pärast selle toomist ta kadus. Viimati nähti teda hotelli viimasele korrusele sõitmas…
Pärast mitmeid tontlikke hoiatusi juhiti meid istekohtade juurde. Panime turvavööd kindlalt kinni ja vabalangemine võis alata. Alguses jõnksutati meid lihtsalt natuke üles-alla, siis viidi aga äkki täiesti ülesse, ma ei saanud enam aru, kus me oleme, kuid hirm oli päris korralik..ja siis avanes äkki meie ees hotelli kõige kõrgema korruse vaade päikselisele pargile….ohissand, sellel hetkel sain aru, et kohe kukume täiega alla kogu selle maa. Nii kõvasti pole ma vist ammu karjunud…ohmygodohmygod. Nii pikka vabalangemise tunnet polnud ma veel kunagi tundnud, ikka väga kõhe hakkas. Aga lahe oli ka. Meid viidi kaks korda veel niimoodi üles ja kukutati alla, siis alles saime värisevate jalgadega välja kõndida ja imetleda pilte, mis olid tehtud siis, kui hakkasime ülevalt alla kukkuma.
* See adrekalaks ehmatas korralikult ärkvele, aga jalad olid ikka väsinud. Shini ideel läksime araabiasse karussellile, et teha kõigepealt video rõõmsatest lastest seal peal ja siis endist, täiesti tuimade ja väsinud nägudega XD Geniaalne. Ja ma sain nunnule karussellijuhile lehvitada =D
* Edasi põikasime ka lambiteatrisse, mis oli samasugune 3D-etendus nagu oli olnud Disneylandis Philharmagic, ainult et Aladdini-stiilis ja peategelaseks džinn. Sain pärast ka ühe väikse heateo teha, kui viisin ühele väiksele tüdrukule järgi tema saali unustatud mängukaru.
* Oli juba päris pime, jalgu järgi vedades lohisesime Indiana Jones'i atraktsioonile. See oli sobiv viimaseks asjaks, kiire ameerika mägede tüüpi rollercoaster džunglitemplis Indie-filmi stiilis. Tempel nägi seespoolt väga lahe välja, korralik lõuna-ameerika tsivilisatsioonide jäänuk, maagia ja lõksudega segunenud. Ka siin saime ametliku pildi hetkest, kui üks suur kivi meile peale kukkuma hakkas. Pärast seda vaadates avastasime, et Shin oli ilusti peal, aga mina olin end käetoe taha peitnud, nii hirmus oli XD

Shin vahepeal hakkas minuga inglise keeles rääkima automaatselt, pika jutu rääkis maha ja ei pannudki ise tähele. Ma kuulasin kannatlikult lõpuni, mõeldes, et millal ta selle avastab, aga tuletasin pärast hoopis ise meelde.
õhtul surmväsinud, 10.10 kuni pool 9 õhtul seal, jalad valutasid. Kokku saime külastatud 11 atraktsiooni, mis on väga hea tulemus.


17. juuli

Käisime Stenil, Helenil ja pisikesel Oliveril külas =D Väga hea oli saada eesti kartulisalatit ja pidada pikki emakeelseid vestlusi XD


19. juuli

Ilmateade lubas taifuuni. Taifuun tuli.
Käisime viimase õhtu tähistamiseks Shiniga koos karaokes ja pärast purikuras. Repertuaaris oli nii duette kui soolosid, koos laulsime nt Arashi "Kitto Daijobu" ja "Sakura Sake", Mulan'i "I’ll make a man out of you", Aladdini "Prince Ali" ja lõpetuseks "A whole new world". It was awesome <3

Tähelepanekud:

* Nüüd ei ole jaapani draamasarjades enam üldse ilusaid iidol-poisse, ainult mingid jubedad ülemeigitud ilueedid. Vat mõned aastad tagasi olid ikka Oguri Shun, Matsujun, Ikuta Toma, YamaP, Matsuda Shota....oeh. Allakäik.
* Harajukus liiguvad ringi mingid hirmuäratavad mustanahalised, kes on kohutavalt pealetükkivad ja üritavad sind midagi ostma panna.
* Saan oma kogemuspagasisse lisada märke "Olen flash'inud öisele Tokyo'e". Kui kord Shiniga Ikebukuros ringi jalutasime, tuli ootamatult suur tuul ja tõstis mu kleidi sõna otseses mõttes üle pea. Õnneks suutsin end mõne aja pärast koguda...lohutasin end sellega, et hämar oli ja mul oli vähemalt ilus aluspesu.
* Jaapanlastel on seljakoti-maania. Siin on igasugu seljakotid hullult populaarsed. Näib, nagu oleks nad ülejäänud maailmast kas lootusetult maas või kaugel ees XD

20. juuli

Päeva tipphetk oli budo-tund (jaapani mõõga- ja võitluskunstid) koos Takeda-senseiga. Proovisime iaido’t (katana tõmbamist, paari lööki ja mõõga tagasipanekut), mille käigus suutsin mõõka valesti hoida ja jalgu vehklemise moodi liigutada (VG on ikka sees XD). Kuna mu käed-jalad olid Tokyoskäigust ikka veel väsinud, oli mõõka väga raske hoida. Armas hetk oli see, kui Graham mu selja taga harjutas, natuke liiga lähedale tuli ja Takeda-sensei kiiresti meie vahele jooksis ja ütles, et Graham „meie kallile/tähtsale Mirju-chanile haiget ei teeks“ =D
Proovisime ka vibulaskmist ja noolepuhumise moodi asja. Vibulaskmine meeldis mulle väga, tegime seda alguses paari meetri kauguselt märklauast, põlvedel istudes ja küljega. Hiljem liigutasin oma edust tiivustunult piiri umbes 6-7 meetri kaugusele ja sain isegi sealt paar korda pihta.

22. juuli

Kell 6.15 kogunesime kambaga kinno, et vaadata Harry Potteri viimast filmi. Olin 3D suhtes alguses natuke skeptiline, aga õnneks sain korraga pähe panna nii oma tavalised prillid kui 3D omad, seega nägin väga hästi.
Filmielamus….oli korralik. Nutsin umbes 5-6 korda, peamiselt Snape’i pärast. Juba esimest korda, kui ta ekraanile ilmus, ei suutnud ma miskipärast pisaraid tagasi hoida…ta tegelaskuju, esitus ja kõik oli nii vapustav…ja kuna ma teadsin, mis temaga lõpuks juhtub…see tegi asja kuidagi veel traagilisemaks.
Natuke oli filmis asju muudetud küll, raamatust mindi kohati mööda, kuid see mind väga palju ei häirinud, ainult natukene. Võtsin filmi kui eraldi asja.
Kõrvaltegelastele oli selles mõttes küll päris vähe ruumi jäetud, et suurem osa lugu keerles ikkagi Potteri ümber.
Aga actionit sai ikka korralikult. Hogwartsi lahing, selle ettevalmistused…mäletan, et raamatus tulid mul külmajudinad peale, kui kirjeldati McGonagalli ja teiste õpetajate kaitseloitsute peale panemist ja kivikujude kaitsesse tulekut. Ka filmis oli see suurepärane, vist poetasin sealgi mõne pisara.
Ja Ron nägi minu jaoks esimest korda elus kuum välja siis, kui nad panka sisse murdma läksid ja ta surmasööja-välimusega oli. Seal tekkis tõesti see wow-efekt, kus ma mõtlesin, et hmm, this is not bad at all.
Tegelikult oli mulle kergenduseks see, et nad F, R ja T surmal väga pikalt ei peatunud. Ma kartsin seda ette, et see tuleb jube ja kurb…mida see oligi, aga mitte piinarikkalt pikk.
Lootsin, et Snape ilmub ka Harryle selle kivikese abil (ma nagu mäletan, et raamatus ta seda tegi), aga seda ei juhtnud.
Pisarate-count: snape’i esimesed stseenid, lahinguettevalmistused, snape’i surm, snape’i mälestused, trio lõpus purunenud sillal jalutamas, viimase rongijaama-stseeni lõpp….ilmselt oli rohkem, aga kõik ei tule praegu meelde.
Ja kuidas saakski pisarateta olla? Nüüd on üks peatükk lõppenud, pikk-pikk teekond otsa saanud.

25. juuli

Lisaks Grinda filmiloengu lõpupresentatsioonidele oli ka OPP ehk Ootamatute padukate päev. Kooli minnes polnud midagi, aga sealt tulles sadas nii, et selle valge kardina seest ei näinud korralikult väljagi. Punane kleit+seelik said koos mu ilusate mustade kingadega läbimärjaks. Olime Grahamiga vist ainsad inimesed tänaval. Mu emotsioonid selle suhtes, et tänavad jõgedeks muutusid, varieerusid vihast (vandesõnad)ja frustratsioonist (sihikindlalt edasi sumpamine) rõõmuni (kui mul oli lõpuks juba suva ja lihtsalt nautisin olukorda). See padukas oli täiesti absurdne, kõik ujus, kanalisatsioon pulbitses… Saime teed ületades teha nalju stiilis „Come on men, let’s cross the _____ (enter name of big river)!“

26. juuli

Väljas sadas jälle kohutaval kombel, ma tänasin õnne, et ei pidanud kooli minema.
Õhtul läksin siiski korraks välja, käisime Amberiga Solarise kinos „Thori“ filmi vaatamas. Olime vist peaaegu ainukesed inimesed saalis, ka kino ise tundus suht tühi. Samas loogiline, et teisipäeva hilisõhtul väga palju inimesi ei käi XD
Film ise oli täitsa lahe, mehed vägagi esteetiliselt vaadeldavad, Thori 6-pack pani korralikult kulmu kergitama. Aga minu südame võitis lõplikult siiski Loki ehk Tom Widdleston. Ta oli selline…natuke traagiline kangelane/antikangelane, ma sain tema tegude põhjustest aru ja tundsin talle kaasa. Aga ta oli väga stiilne paha. Peab vist ikka kõik need tulevad Marveli filmid ka ära vaatama, ta peaks „Avengers“is ka üles astuma.
Koju jõudes tegin selle vea, et hakkasin näitlejaid guugeldama. Thorist väga palju pilte ei leidnud, aga Lokist&Tom’ist seevastu….kell oli umbes pool 3, kui ma suutsin vaatamise/ilastamise/salvestamise ära lõpetada XD Milline mees…

Kokku oli mul vaja selle semestri lõpus teha 3 esseed, kõik Yu-senseile. Üks kultuuriloengu-teemaline, kirjutasin meie onseni-kogemustest ja kuumaveeallikate ajaloost/tähtsusest Jaapani kultuuris. Teised pidid olema jaapanikeelsed üleminekuriituste-teemalised esseed: üks eesti pulmadest ja teine Yu-sensei kirjutatud raamatu põhjal. Ausalt öeldes mulle see raamat niiväga ei meeldinud ja selle kriitika panin ka kirjutisse...loodan, et sensei seepärast hinnet madalamaks ei võta XD
Korralikke eksameid oli 2 - kanji-eksam (täielik läbikukkumine, 91/100st, aga tahtsin minna täismängu peale) ja kirjutamistunni...asi (saime eelmisel nädalal teema, võisime kodus valmis kirjutada, aga mina tegin pool sellest tunnis, sest tahtsin sensei arvamust mõnede lausestruktuuride osas).
Peale nende oli veel Grinda filmiloengu presentatsioon, valisin teemaks "Densha Otoko" filmi ja sidusin selle tänapäeva jaapani ühiskonna probleemidega. Nii ma ise, õpetaja kui ka teised loengukuulajad jäid rahule.
Ja lõpuks....kalligraafia-meistriteos. Valisin kujutatavaks kanjiks "yume" ehk "unistus/uni"...pingutasin, proovisin erinevaid stiile, kuid lõpuks valis sensei välja ikkagi ühe traditsioonilisema variandi, mitte "kunstipärase" töö XD


29. juuli

Kui hommikul enne tundide algust kooli minna tahtsin, selgus, et ühikas toimub põrandate vahatamine ja koridorides käia ei tohi. Mängisin ninjat ja väljusin oma uksest nii, et põrandat ei puudutanud, surusin oma kummikud mõlemale poole seina ja läksin nii. Kuid see pole veel kõik: pidin vältima ka seda, et väljas puhastusmaterjale sorteerivatele onudele silma ei jääks, seega pidin liikuma ka akende piirist allpool. Tundsin end tõesti nagu mingi salaagent. Ja lõpuks jõudsin meie koridori lõppu…teisele poole, kus oli avariiväljapääs ja trepp. Läksin trepist alla, möödusin onudest täiesti rahulikul ilmel ja sõitsin kooli. Like a boss.


30. juuli

Umbes kella 12 paiku suundusime reisile Kawanishi linna, kus lisaks ekskursioonidele ja muule meelelahutusele pidi järgmisel päeval toimuma ka uus välisõpilaste kontsert. Pidime Akayu jaamas rongi vahetama (jaamas sain rõõmustada Amberit, kui mulle pakutud jäätise talle andsin), saime sõita ühevagunilise nunnu pisikese kohaliku rongiga. Aega ei raisatud, etteasted algasid juba rongis. John laulis, Jacek tegi oma tamasudaret, keegi mängis pilli…
Loodus oli hästi kena, tõesti selline maakoha tunne tekkis.
Kohale jõudes avastasime end pisikesest puust jaamahoonest, mis nägi välja, nagu poleks seda viimased 20 aastat kasutatud XD
Kõigepealt kõndisime paari tänavat pidi esimesse peatuspaika: sake-vabrikusse. Teel tundsime end nagu kuulsused, kohalikud kiikasid oma akendest välja, naeratasid ja lehvitasid.

Sakevabrik polnudki sama, kus eelmisel korral käisime. Ka seekord tehti meile lühike ekskursioon, näidati hiigelsuuri vaate ja tutvustati sakevalmistamise protsessi. Seekord saime aga pärast ise ka erinevat tüüpi saket maitsta. Meile anti väiksed rohelised shotiklaasid, mille pärast endale jätta saime (ma ärandasin Jaceki oma ka, nii et tekkis komplekt). Proovisime tavalist, mingit valget ja sparkling saket. Mulle meeldis kõige rohkem viimane, seda tahaks küll koju kaasa osta. Õpetasin teistele, et Eestis tuleb klaaside kokkulöömisel kindlasti silma vaadata, muidu saab 7 aastat halba seksi. Loodan, et kõik nüüd sellest õppust võtavad.
Kuna keegi (s.h ka mina) polnud hommikul eriti söönud, oli päeval kell 2 sake joomine päris...huvitav XD

Õhtu poole viidi meid ühte lähedalasuvasse pühamusse matsurit vaatama. Selle nimi oli lõvi-tantsu-smth-smth-matsuri ja seisnes selles, et lõvi-kami sai kord aastas pühamust välja minna, aga õhtul pidi tagasi minema. Vabadus oli aga magusam ja lõvi ei tahtnud tagasi minna. Siis pidid mingid valvurid ja muud tegelased lõvi pühamusse ajama hakkama.
Kogu üritus oli alguses nagu mingi küla-jaanituli. Oli üles seatud lava (diskokuuli ning punavalge ja sinise taustaga, nagu ameerika lipp), kus esinesid kordamööda mingid enka-lauljad ja üks tantsiv rännumehe riietes vanamees. Vanamehe traditsioonilise tantsu ajal läks kaks korda kogu elekter ära, sest toimus ülekoormus. Esimese korra järel plaksutasime ta tagasi, aga teist korda polnud enam mõtet.
Saime süüa yakitori-vardaid, konnyakut sinepiga ja kuumavee-mune, mille kohalikud külaelanikud meile valmistanud olid.
Kell pool kaheksa algas lõvitants, alguses tulid pillimängijad mööda puudealleed pühamu juurde, taiko-trumm + flöödid. Siis tulid paar laternatega meest, kes „teed valgustasid“ ning lõpuks pea-valvur (pühamusse ajaja) ja lõvi-kami ise (üks mees hoidis pea-maski, ülejäänud olid suure lina, st keha all). Lõvi tantsis ühele poole ja teisele poole, keerutas, hüppas, jooksis mitu korda pühamuväljapääsu poole, aga ta toodi alati tagasi, vahel isegi tirides. Mõnikord tuli ta rahva juurde, tegi oma suu lahti ja siis võisid kõik soovijad pea talle suhu panna, see pidi targaks tegema.
Kogu rituaal oli väga müstiline, kuna meid oli nii palju ja välisõpilased polnud varem sellist asja näinud, elas rahvas tervikuna palju rohkem kaasa. Karjusime ja kiljusime „ganbare!“ sellele peavalvurile, et ta ikka vastu peaks selle lõvi tirimisega ja eks tema sai sellest ka innustust ja mängis kogu asja rohkem välja. Me saime eriloaga minna templi ette/kõrvale, et kogu asja lähemalt pildistada ja lõpuks, kui lõvi oli jalaga pühamutreppi puudutanud ja enam tagasi minna ei saanud, lubati meid isegi templisse sisse. Tavaliselt naisi sinna üldse ei lasta.

Pärast seda suundusime võõrustajapere koju, mis oli päris suures farmis/talus. Peretütar andis seal ka klaveritunde, tal oli eraldi stuudio kahe suure klaveriga. Istusime laua ääres, rääkisime ka ema ja vanaemaga, saime süüa melonit ja mingit keeksikooki. Mulle pakuti saket ka muidugi, ma ei mäleta, millal ma päeva jooksul kokku nii palju saket jõin (sakevabrikus, lõunasöögil ja õhtusöögil). Maja oli suur ja mitmeosaline, palju oli jaapani stiilis tube. Meie saime endale koguni kaks jaapani stiilis tuba, ühes oli lihtsalt laud ja teises maha pandud futonid.
Pildistasin meie tube ja muid kohti, ühe sessiooni käigus astus ootamatult tuppa ka unine vanaisa, kes ilmselt pidas mind kelleksi teiseks XD
Päevaväsimus oli suur, ma ei mäletagi, millal nii vara magama sain (veidi peale 11-t). Kõik oli super, suve-futoni tekk oli nagu froteerätik, selline õhem.

Siis muidugi enam nii super polnud, kui me Shien'iga mõlemad öösel kell 3 maavärina peale üles ärkasime. Esimene raputus äratas hetkega üles, maja meie alla kõikus ja nagises, olime päris ehmunud. See oli vist kõige suurem maavärin, mida siin tundnud olin. Kogu kõikumine võttis päris palju aega, natuke kõhe hakkas juba.
See polnud ka eriti tore, et maavärin mu lahedast unenäost äratas, kus kõik selle maja/pere esivanemad vaimudena minuga koos tšillisid. Nägin sama tuba, kuid sealt kõrvalt viis veel paari väiksesse tuppa, kokku nägin vist vähemalt kümmet inimest, pluss ühte vaim-kassi. Teadsin, et nad on kummitused, natuke oli imelik, aga kuna nad olid sõbralikud ja toredad, siis oli nendega lõbus rääkida.


31. juuli

Hommikul tõusime umbes poole kaheksa paiku. Olin ikka veel lünklikust magamisest veidi unine, üritasin oma lahedaid unenägusid meenutada, kuid feilisin. See-eest sain palju ilusaid pilte toast ja selle ümbrusest, päiksevalguses oli ees-tuba, kus me ka hommikust sõime, veel kaunim. Ema valmistas meile korraliku toitva hommikusöögi, mis koosnes riisist, koduvalmistatud tofust, mustikamoosiga jogurtist, misosupist, oma aia juurviljadest, lõhest, magusast munast ja salatist. Omnomnom. Enne ärasõitu jõudsin veel citroceptiga kuristada, oma termose kuuma teed täis panna, pere musta labradoriga tutvuda ning maja ees ühispilte teha.

Mari viis meid kontserdipaika, milleks polnudki see Jazz-klubi, kus me sügisel käisime, vaid mingi suur rahvamaja/keskus. Selgus, et meie kontsert on „2011. aasta Rahvusvahelise Meelelahutusfestivali“ peaüritus. Tüdrukutele oli eraldatud üks tatamimattidega ruum, saime oma asjad sinna panna. Edasi valmistusime hommikuseks prooviks. Sain kinnitust kuuldustele, et kontsert on otseülekandes ka internetis (kuigi kvaliteet polnud vist eriti hea ja Eestis oli aeg liiga varane, et keegi seda vaadata viitsinud oleks).
Proov kulges…suhteliselt hästi, aga esimest korda klaveriga koos läbi harjutades oli väike ebakindlus siiski sees. Saal oli suur, avar ja hea, kuid vajas harjumist. Seetõttu otsustasime minna eraldi harjutama ja üks korraldajatest andis meile selle jazz-klubi võtmed. Jazz-klubi saal oli toolidest tühi, see lisas veel vabale proovimeeleolule juurde. Kraamisime klaveri katte alt välja ja hakkasime harjutama. Klassikalise viiulipala kordusharjutamisel tantsisin tühjas saalis balletti.

Mingid tädikesed olid toonud kohale terve armeetäie yukatasid, et kõik soovijad neid kanda saaksid, nii välisõpilastest kuulajad kui esinejad. Mõtlesin ka selle kandmise peale, kuid siis otsustasin, et pigem eristun massist ja panen oma ilusa uue valge mustatäpilise kleidi.
Valik osutus õigeks, nägin väga nunnu välja…ainus probleem oli kohutav palavus, mille tulemusel läikisin (enda meelest) nagu pühademuna. Tai tüdrukud kandsid jälle oma rahvariideid, samamoodi nagu mongolid (Poko ja tema pillimängija) ja kaks india tüdrukut. Tundsin, et peaks ka eesti rahvariided kuskilt välja võluma, aga kahjuks polnud neid käepärast.
Mina laulsin esimeses pooles neljandana (Shien viiluliga oli kolmas), seega sain esimest kahte etteastet rahulikult saalist vaadata.

Kontserti juhtisid kaks kohalikku jaapani noort ning Amy ja Jaemi. Kõik nägid yukatades väga kenad välja ning said oma rolliga väga hästi hakkama. Esimesena tuli Poko koos selle mongoli tüdrukuga, kes mingit traditsioonilist pilli mängis, ja laulis sama ilusa Mongoli laulu nagu veeburari kontserdil. Siis tantsisid Boonsena ja Bell mingit tai tantsu ja Jinny laulis.
Kui Shien ja Mari lavale läksid, lipsasin vaikselt lava kõrvale koridori ja keksisin seal veidi närvilisusest ringi. Üks kontserdionu tuli parajasti lava tagant, muigas ja ütles, et pole mõtet närvis olla, niikuinii läheb hästi.
Ja läkski. Tundsin end oma kleidikeses ja kõrgetes valgetes kingades üllatavalt mugavalt, käed-jalad küll värisesid natuke, aga see oli loomulik. Lasin mikrihoidja natuke kõrgemaks tõsta (sest proovi olin teinud ilma kontsadeta XD). Vaatasin publikusse ja valasin välja oma hinge, oma tänu selle aasta eest. Neile erilistele inimestele. Ja „Negai“ on endiselt minu lugu. Seda eesti ja jaapani keeles koos esitada, teada, et publik saab aru ja samas kuuleb eesti keelt, oli kirjeldamatult hea tunne. Maagiline. See lugu toob kuidagi…mingi meeletu siiruse esile minus. Ma tõesti mõtlen neid sõnu 100% ja rohkemgi veel.

Pärast tulid natuke küsimusi küsima, seletasin lauluvalikut ja sain natuke rääkida ka kõnevõistlusest ja eelseisvast nodo-jimani’st. Kui Jaemi küsis, kas olen selleks valmistunud, siis ei osanud eriti midagi öelda, kohmetusin ja näitasin sõrmede peal, et „ainult natuke“ XD
Esinemise järel oli tõesti hea tunne.
Peale meid olid kaks indiast pärit õde, kes mõlemad mingite bollywoodilike laulude järgi tantsisid. Esimene laul „Sheila Ki Jawani“, mille järgi noorem õde Deepti tantsis, hakkas mulle nii meeldima, et läksin pärast esinemist joonelt tema juurde ja küsisin, mis on laulu ja esitaja nimi ning kas ma selle ka youtube’st üles leida võin. Minu üllatuseks andis ta seepeale mulle selle laulu cd, mille oli tantsu taustaks kaasa võtnud. Win =D
Kontserdi teise poole avasid jaapani taikotrummide mängijad. Neid oli umbes viisteist, trumme oli vist neljas eri suuruses. See oli tõesti võimas etteaste, polnud kunagi taiko-trumme otseesituses kuulnud. Nende harjutamine nõuab lisaks rütmitajule ka väga head füüsilist vormi, sest kogu esinemine võttis päris võhmale ilmselt.
Järgmisena astusid lõpuks lavale Amber, Sasha ja Boa oma tantsuga. Nad kõik olid riietatud ülikondadesse/must-valgesse, nagu sarariimanid. Alguses oli nagu rongisõit, Sashal oli portfell ja ta hoidis nagu rongi tugipostist kinni, keegi ütles tagataustal „Tsugi wa Shinjuku-eki, Shinjuku-eki de gozaimasu“ XD
Tants oli väga lahe, seekord polnud ainult üks lugu, vaid mitu kokku miksitud asja. Igaüks sai ka natuke soolot tantsida, nad moodustasid väga hea kombinatsiooni.
Edasi mängis Kouyou jälle nikko’t, siis laulis John kitarrisaatega paar ingliskeelset laulu ning kogu kontserdi lõpetas Jacek oma nankindamasudarega. Rahvas oli pöördes.

Lõpus taheti koos hanagasa-tantsu tantsida, kuid kuna ma seda ei osanud, siis võtsin enda peale kaameramehe-rolli. Tantsu lõppedes lipsasin lava tagant teiste kõrvale ja kummardasime ühiselt.

Kojusõit. Mina, Mari ja Shien jõudsime esimesena jaama juurde ja saime segamatult natuke pilte teha sellest ilusast vanast vaksalist. Tegime pärast ka seeria nimega „eksinud turist“, kus ma selle pärapõrgus asuva jaama perroonil segaduses ilmega ringi jalutasin.

Sõitsime Akayu jaama, kus pidime Yamagata-rongi natuke ootama. Astusin huvi pärast suveniiripoodi ja jäin sealsete müüjaneiudega pikaks ajaks jutustama. Rääkisin neile eestist, sellest, et me ryugakusei’d oleme, õpetasin eesti keelt (üks tüdruk ütles superhästi „aitäh“, kõige parem hääldus, mida jaapanlaselt kuulnud) ja muud toredat. Lõpuks lahkusin sealt väikse jänkumänguasjaga (jaama maskott, jaamajuhi müts ka peas), osaliselt sellepärast, et jänku oli nunnu, teisalt sellepärast, et tüdrukud nii toredad olid. Pärast lehvitasime neile ja läksime koju.


5. august

Päeva kõrghetk oli ilmselt Hanagasa-matsuri (ehk lille-mütside festival). Alguses mõtlesin, et panen oma yukata selga, kuid siis avastasin, et kedagi pole ühikas, kes mind selle selga panemisel aidata võiks ja et üksi on seda võimatu teha. Vöö sidumist ma küll oskasin, aga yukata enda selgapanekut ja ümberkeeramist mitte. Olin väga nördinud.
Läksime Boa ja Grahamiga kella kuueks kooliteele jääva prillipoe juurde, mille juures olev tänav lõikus Nanokamachiga, kus matsuriparaad ja tantsimine toimus. Saime üpris heasse kohta tee äärde, kust kõik mööduv kätte paistis. Paraad algas kell 6:10, kui kogu tantsiv kolonn liikuma hakkas. Oli palju erinevaid kostüüme, kirevaid kuubesid ja kimonosid, lehvikuid ja päevavarje. Paraad oli pmst nagu laulupeorongkäik, ainult et tantsuga XD Erinevad kollektiivid, oma embleemika ja sümbolite (ja ka fänninänniga) läksid tantsides mööda teed, külalisi oli ka Taiwanist (kellel olid hüppavad lõvid ja draakon). Vahepeal möödusid meist ka suurte firmade kaunistatud autod, mille kastides olid kas publikule lehvitavad ilusad neiukesed, trumme taguvad mehed/naised või veel midagi kolmandat. Palju oli ametlikke asutusi (nt linnavalitsus, pangad, yamazawa pood), kes olid oma töötajad kõik tantsima rivistanud. Ühe haigla koossseisus kandsid suurt reklaamsilti haiglaõdedeks riietatud noormehed XD
Ootasime kuni 7:40ni kui Yamagata ülikool, st meie sõbrad mööduma pidid, aga just oli minigi suurem liikumine ja nad pidid meist kiiresti mööda kõndima, seega ei saanud eriti pilte teha. Eks me siis liikusime mööda kõrvaltänavaid veidike edasi, pöörasime Nanokamachile tagasi ja otsisme uue pilu, kust paraadi näha ja pilte teha. Kahjuks sattusime me alati kas seisakukohale või kiirkõnnile, nii et pidime 3-4 korda kohti vahetama ja mööda tänavat edasi minema, enne kui korralikke pilte saime. Passisin peale ja sain pildi ka koos ühe nais-trummilööjaga, kellel oli lahe kostüüm, pmst ülaosa lihtsalt valgete ribadega üle rullitud.


6. august

Hommikul viis Yu-sensei abikaasa mind "Nodojiman"ile. See on üks laulusaade/võistlus, mis on juba umbes....50 (vist) aastat vana, käib iga pühapäeva hommikul (keskendutakse erinevatele jaapani piirkondadele) ja mida kantakse üleriigiliselt üle. Sõit võttis rohkem aega kui ma arvasin, kohale jõudes oli hull rahvamass juba kohal. Hiilisime mõlemad esinejatele mõeldud sissekäigu juurde, õnneks sai Yu-sensei abikaasa minuga kaasa tulla, mitte ei pidanud publikujärjekorras ootama. Kui uksed lahti tehti, kargas mulle kohe juurde mingi reporter kaamera ja mikriga ning küsis, kas ma võtan ka osa. Seejärel sain veel mõnele küsimusele vastata, viimaseks jäi „kas olen väga enesekindel tänase suhtes?“, vastuseks oli „ei“. XD
Registreerimise lõpus sain ülinunnu NHK-maskoti kleepsuraamatu/märkmiku ja Nodojiman’i rinnamärgi, mille logol olev linnuke meenutas mulle kahtlaselt aastatetagust Laulukarusselli-lindu. Mul oli jälle tunne, et kõik jõllitavad, lootsin, et mulle ei hakata viltu vaatama, et „mida see välismaalane siit Jaapanlaste laulusaatest otsib“.
Vahetasin riided, lõin end üles ja läksime saali ootama. Selgus, et kõik said kõiki kuulata. Kogu asi võttis umbes poole ühest kuni kolmveerand viieni aega, selle aja jooksul said kõik 250 esinejat (mõned duod/triod/grupid olid ka) oma laulukesest 40 sekundit ette kanda. Igaüks pidi seisma lava keskele, ütlema oma numbri ja laulu nime, samal ajal pidi järgmine tulema paar sammu kaugemale seisma, ülejärgmised istusid veel laval olevatel toolidel. Lavale lasti kahekümne kaupa, st 1-20, 21-40 jne. Õnneks tehti enne minu korda (olin nr 104) üks puhkepaus, nii et sain rahulikult esimest poolt kuulata.
Olin natuke närvis. Läksin oma blondide juuste lehvides lavale ja….nojah, oleks võinud hullemini minna. Aga ilma mikriproovita on seda asja suht raske teha, mulle tundus, et ma ei kostnud üldse ja hääl kõlas tuhmilt. Ohwell.
Päeva jooksul sai näha väga mitmesuguseid esitusi, kuna vanusepiirangut sellel üritusel polnud. Oli koolipoisse ja –tüdrukuid, vanemaid kimonotes daame, enkasid laulvaid vanemaid mehi, naljategijaid, mõned päris hea häälega tüübid ja palju muud. Üks tädi isegi joodeldas.
Kui kohtunikud lõpuks hääletama läksid, oli natuke aega ning õhtujuht otsustas, et nüüd teeme avatud karaokeõhtu. See mõte võeti minu üllatuseks vaimustusega vastu, lavale võis korraga minna mitu inimest ja igale loole oli päris korralik tung. Jaapanlased ikka armastavad karaoket ja esinemist väga. Ja julgevad ka tulla niimoodi lavale. Kahjuks teadsin ma ainult paari laulu (Arashi „Happiness“ ja „One Love“ ning mingi Ghibli anime laul), suurem osa oli mingi kohalik klassika. Tõesti kahju, et ei lubatud pilte ega videosid teha, head materjali oleks saanud palju.
Kahjuks ma edasi ei pääsenud, aga see oli osaliselt kergenduseks. Muidu oleks pidanud mitme miljoni televaataja ees olema ja ma pole kindel, kas ma oleks sellega hästi hakkama saanud selles saalis, selle bändi ja akustikaga. Valiti peamiselt kollektiive/inimesi, kes tegid laval midagi naljakat või korralikumat show’d, asi ei olnud eriti lauluoskuses kinni.
Vähemalt sain ma päeva jooksul mitmeid kommentaare oma nunnuduse ja hea jaapani keele kohta, paar väikest last vaatasid mind ka pikka aega suure huviga XD
Ja paljud ütlesid mulle ka, et juba selle saate eelvoorus osalemine (enne toimus veel üks valimisring) on suur asi, arvestades jaapani rahvaarvu ja tunglemist sellistele üritustele.


9. august

Esimese välisõpilase lahkumine sel semestril: Graham läks koju. Saatsime ta bussi peale, natuke oli kurb, sest siis jõudis reaalselt kohale teadmine, et nüüdsest hakkavadki kõik ära minema. Grahamiga oli tore koos olla, animet vaadata ja nalja teha, mis sest et ta oli lootusetu otaku, rääkis vahel liiga palju ja ei kuulanud teisi. Loodan, et keegi talle mõne yuri-fantaasia ikka teoks teeks, ma kahjuks ei jõudnud Amberiga sellel teemal läbi rääkida enne G sünnat XD


11. august

Ajalooline päev.
Ma saatsin lõpuks Matsujunile fännikirja. Olen nii kaua lubanud seda teha ja nüüd lõpuks paningi selle posti. Tunnen, et sellega saan ühe peatüki oma elus lõpetada, sest ma ei fänna teda enam nii hullusti kui varem. Aga ta on ikkagi väga lahe ja ma tahtsin vähemalt kirja panna, kui palju ta mulle tähendanud on.
Kiri ei tulnud väga pikk, kaks väikest lehekülge....aga see-eest väga siiras. Kuna ma pole varem ühtegi fännikirja kirjutanud, siis loodan, et ei teinud midagi kolossaalselt valesti XD Ilmselt on võimalus, et see adressaadini jõuab, umbes üks kümnest miljonist, aga kui jõuab, on ta oma eesmärgi täielikult täitnud.
Kirjutasin sellest, et ta on suurepärane ja ma imetlen ta suutlikust tegeleda korraga nii erinevate asjadega, teha kõike 120% ja ikka jätta mulje, et see tuleb loomulikult. Aga tegelikult on selle taga ilmselt raske töö.
Lõpetasin kirja võib-olla natuke klišeeliselt, aga ma pidin seda ütlema. Palusin tal jääda sama vaimustavaks ja inspireerivaks ning alati endasse uskuda, sest on väga palju inimesi, kes teda toetavad ja temasse usuvad.

oeh. Ma ise ka ei usu, et selle ära teha julgesin XD

Tähelepanekud:

* Mul saab kodus olema väga kurb, kui keegi ei saa aru "renraku"- ja "dakara"-naljadest. "Renraku suru" tähendab ühendust võtma. Seda ütles Amberile üks poolpurjus ameeriklanna, kes mõtles sellega seda, et tahtis Amberiga veel kokku saada. Öisel tänaval hüüdis ta meile järgi et "I will totally RENRAKU SURU you" (renraku suru oli loomulikult 100% ameerika aktsendiga). Ehk sealt siis tuligi ameerika aktsendiga "renraku suru"-nali. Sama aktsendiga hakkasime ütlema ka "dakara" ("sellepärast"). Kui Amber ära läks, tegime talle Sashaga ka selleteemalise video, et ta väga kurb ei oleks.
* Yamagata ajaleht tegi minuga intervjuu välisõpilaste elust ja nende suhtest Yamagataga. Kahjuks ei ole ma siin, kui see artikkel septembris ilmub, kuid loodame, et keegi saadab mulle selle numbri Eestisse XD
* Jaapani koolilapsed on väga agarad mulle „Hello!“ ütlema (või järgi hüüdma). Ei ole täheldanud, et eesti lapsed välismaalastele nii teeksid (samas, Yumi-senseile olevat tartus „hiinlane“ järgi hüütud…) Siis kihistatakse omavahel natuke ja oodatakse reaktsiooni (või peidetakse end teiste selja taha). Kui veab, järgneb sellele ka „How are you?“. Kahjuks on see aga ilmselt suht kõik, mida nad inglise keeles oskavad, nii et…
* Sain mängida Yamagata ülikooli välkreporterit ja tutvustada ühikat, selle tube, kooli, kontorit ja muud. Alguses oli see lihtsalt ühe presentatsiooni jaoks, mida välisõpilastega tegelev kontor vajas, aga pärast räägiti, et sellega saabki nüüdsest ülikooli reklaamima hakata. Deem, oleks pidanud seda ikka korralikumalt tegema :P


12. august

Korralik lahkumispidu. Palju emotsioone, naeratusi, häid sõnu. Üritasime sellest õhtust teha mõnusa mälestuse ning vähemalt hetkeks unustada kurva tõsiasja, et Amber järgmisel päeval ära sõidab.
Tõrv meepotis oli see, kui A ja J enne karaokesse minekut jälle karvupidi kokku läksid, aga üritasime seda siluda nii hästi kui suutsime.
Mõtlesin, et lähme õhtu lõpetuseks otse ühika teisele korrusele sotsialiseeruma, kuid selgus, et Amberi sõbrad olid ka hanabi’sid (ilutulestikku) kaasa võtnud. Hiilisime pimeduse katte all shimin kaikan’i kõrvale ja tegime seal ilutulestikku, nii suuremaid kui väiksemaid. See oli väga lahe kogemus, minu esimene korralik hanabi-kogemus. ’Cause baby, you’re a firework, indeed.
Hiljem istusime teisel korrusel, mängisime mänge, valasime Amberiga tema neljale meessoost sõbrale (kes kõik olid täitsa kenad jooke ka, et korralik jaapanlik kogemus oleks XD
Täiesti märkamatult sai kell juba 5…siis sai 6…istusime, vaatasime akna tagant tõusvat päikest ja nautisime ilusat hommikut.

Ja... *trummipõrin*

Viimane pikem mälestus ehk Yamagata ilutulestikuvõistlus/festival:

Selleks, et jõuda õigesse kohta (kust korralikult ilutulestikku näha), pidime ratastega umbes 20 minutit kuskile kaugele jõe äärde sõitma. Jätsime (pärast paari ebaõnnestunud proovikorda) oma rattad ühte tasuta parklasse (st kellegi aiamaa äärde, minu ja Boa ratastest poole meetri kaugusel kasvasid kõrvitsad) ja läksime uurima, kust kõige selgemalt ilutulestikku näha. Kuna kõige paremad kohad olid tasulisel alal, vaatasime kogu asja aia tagant XD Aga seal oli ka super hea vaade, saime kõik ilusti peo peale. Ma pole nii palju ega nii suurt ilutulestikku varem näinud. Kõik oli nii värviline, nii särav…ja nii lähedal, et tundus, et võiks käe välja sirutada ja taevakaarele joonistuvat mustrit puudutada.
Lisaks oli kuskil kaugemal veel äiksetorm ka, seega sähvisid pilvedes välgud ka aeg-ajalt.
Kokku kestis ilutulestik poolteist tundi, väikeste vahepausidega. Saime suure hulga lahedaid pilte, kus näiteks ilutulestikku või kuud käes hoiame. Suure hulga uduseid pilte saime ka, aga sellest me ei räägi.
Sain jälle natuke oma ego kergitada…kui ratastega sõitsime, möödusime ühest emast kahe lapsega ja üks neist, väike poiss, hüüdis minu möödasõidul „A, kireina hito da!“ (ehk tõlkes umbes „Oh, näe, ilus inimene!“ XD) Ja kui me aia ääres seisime ja ilutulestikku vaatasime ütlesid poisid mulle pärast, et suur osa möödunud inimesi (peamiselt meessoost) vaatasid pikalt ja korralikult järgi mulle. Boa pakkus seepeale, et ta võib mul ümbert kinni võtta, siis äkki jääb jõllitamine vähemaks, teataks, et neiu on juba võetud. Kuidagi läks jutt sealt kaugemale ja lõpuks olin mina Boa ühe õla all ja Jacek teise õla all XD
Selle pooleteise tunni jooksul kumises mul küll kõrvus „Baby, you’re a firework…“, silmad särasid nagu väiksel lapsel ja iga natukese aja tagant ohkasin imestusest. Huvitav oli see, et heli liikus aeglasemalt ja nii kuulsime ilutulestiku pauke alles pärast seda, kui värviline muster oli juba taevas lahti.
Miskipärast olid kohal ka mingid kristlikud jutlustajad, kes väravas oma siltidega seisid ja seletasid kogu aja ruuporist midagi taevariigist, patustest ja Jeesusesse uskumisest.
Tagasitee kulges veidi raskelt, sest oli pime ja minu rattalamp ei näidanud just väga palju valgust. Õhtusöögiks läksime india õekeste vanemate söögikohta „Indian Spice Magic“, kus ma sõin esimest korda elus õiget india toitu.

___________________________


Nõndaks.
Homme õhtul istun siit ööbussile, et minna natukeseks ajaks Tokyot avastama.
Olen tühistanud oma telefonilepingu (asemele sain mingi ajutise kõnekaardi...mille tulemusel kogu mu telefoni-meilide postkast kättesaamatuks muutus ;_;) ja pangaarve, maksnud ära viimase internetiarve ja üüri, saatnud koju SUUREL HULGAL postipakke (täiesti hullude saatekuludega, postionu juba teadis mind nägupidi kõikide nende kordade peale, mil olin pakke koju saatnud) ning täna koristasin põhjalikult ära ka oma toa.
Ma ei tahtnud/jaksanud väga koristada ja õnneks oli Wira nõus mulle appi tulema. Tema oli täna mu ingel, mu kangelane, kõik ülivõrdes sõnad, sest ta tegi kõik suuremad asjad ise, tõstis rasket mööblit, mida ma ei jaksanud ja (mis kõige tähtsam) PESI KOGU PÕRANDA ÄRA. Põrandapesu kartsin ma kõige rohkem ja tema ütles, et see talle just kõige rohkem meeldibki. Ideaalne kombinatsioon.

Ma pole endale veel teadvustanud, et homme ongi bye-bye Yamagata. See on lihtsalt nii...sürr. Üks aasta. Üks pikk aasta täis kordumatuid mälestusi, mis kunagi ei unune. Olen tõesti tänulik, et sain võimaluse tulla just Yamagatasse. See oli parim asi, mis minuga juhtuda võis.


**********

Hetkemuusika:

* "Dandelion Wine" (Blackmore's Night) - minu klassikaline "head-aega-sõbrad" lugu, mida laulsin ka oma gümnaasiumi lõpetamisel.


* "Sheila Ki Jawani" - ühest bollywoodi filmist, väga rütmikas ja võitis mu südame juba esimesel kuulamisel. Kaua aega on möödas sellest, kui mulle viimati mingi india lugu meeldis. Eelmine oli vist...ee...Benny Lava või Girly Man. Kuid seekord pole tegemist paroodiaga, laul on selline..hmm...väga seksikas, enesekindel ja vastupandamatu. See laulja meenutab mulle paari koha peal Arit.
Film on ilmselt mingi armastuskomöödia, selle laulu ajal on naispeategelane ilmselt võrgutamas mingite filmivõtete käigus ühte välismaa...produtsenti? miljonäri? vms ning temasse armunud meespeategelane tuleb seda tantsunumbrit rikkuma. XD
Video on küll kohati bollywoodilikult üle pakutud, kuid see meeldib mulle ikkagi, plusspunktid saab visuaalne pool laheda tantsu ja täiesti sünkroonsete meestantsijate eest. Ja see lauljaneiu on ka väga lahe.
Mees: "Come with me my love, we must escape!"
Naine: "Hell no, käi kuradile ja maha minu lavalt!" XD

* Mitu laulu amatöör-üliõpilaskollektiivilt StarKids. Kõik nende muusikalid on metsikult head: "A Very Potter Musical", "A Very Potter Sequel", "Me&My D***", "Starship".
Praegu on minu lemmikuteks
"Kick it Up a Notch" Starshipist, esimeseks esitajaks hiiglaslik skorpion & kolm suurt sääske (algus 4:22) ning teiseks üliseksikas Brian Holden roosade prillidega (algus 1:10) ja "There will Always be Guys like Potter" A Very Potter Sequelist, Lucius Malfoy ja Snape'i duett (algus 2:50).

Kõigist neist räägin kunagi hiljem, samuti oma hilistest anime-avastustest.
Seniks aga....


So here's to you, all our friends, surely we will meet again
Don't stay away too long this time
We'll raise a glass, maybe two
And we'll be thinking of you
Until our paths cross again...maybe next time...