Püüdmas vikerkaarevärvilist kala
Tuesday, November 29, 2011 by Mirju
Tere. Khm. Et siis...pole kaua kirjutanud.
Kogu ettevõtmine lükkus pidevalt edasi, kas minu enda või väliste tegurite tõttu, kuid nüüd on aeg seda viga parandada. Ja siis saame kõik rõõmsalt oma eluga edasi minna.
Mul on Jaapani-aastast rääkimata ainult viimase sealviibitud nädala sündmused, kuid nende kirjeldus võib tulla üpris pikk. Eks näeb, kuidas see välja kukub XD
Kõigepealt natuke pilte ka:
Mäletamist väärt hetked (ehk Tokyo-juhtumised viimasel nädalal)
Hakone-reis
**********************
Yamagatast lahkumine osutus natuke...imelikuks. Terve päev oli selline ebareaalne tunne, teadsin kogu aeg, et täna on viimane päev seal nende inimestega selles keskkonnas, kuid miskipärast ei suutnud ma seda täielikult mõista. Viimane koristus hommikul, ühikast välja kirjutamine, viimaste arvete maksmine...kõik tundus nii loomulik ja tavaline. Rattaga koolis käies püüdsin sisse ahmida kogu ümbrust, ilma, valgust, lõhnu...kõike, mis oli selles hetkes ja ei tule enam.
Hommikul paistis päike, kuid pärastlõunal läks pilvisemaks ja vahepeal sadas isegi veidi vihma. Õnneks ei pidanud ma ühikasse tagasi minekul kasutama koridoriakent (kuna olin oma võtme juba ära andnud), Wira tegi mulle ukse lahti ja lubas enda toas olla niikaua kui mul vaja on.
Õhtul tegin viimase õhtusöögi oma jaapani-perega. Menüüs oli karri&riis, salat ning magustoiduks ananass. Kui nad mind ühika juurde ära viisid ja lahkumishetk kätte jõudis, ei saanud ma endiselt aru, et ei näe neid ilmselt pikka aega, võib-olla mitte kunagi. Jätsime rõõmsalt hüvasti, kallistasime ja lubasime kindlasti uuesti kohtuda.
Kui ööbussiga Tokyosse sõitma hakkasin, saadeti mind päris suure kambaga peatusse ära. Isegi Miyu leidis aega sinna tulla. Venitasime hüvastijättudega päris pikalt, bussionud vaatasid meid juba kahtlaselt, kuid lõpuks (pärast ohtrat pildistamist XD) suutsin bussi ronida. See oli ainus hetk, mil ma lõpuks olukorra tõsidust mõistsin ja hetkeks kurbuse endale ligi lasin. Seejärel hingasin sügavalt sisse ja keskendusin eesseisvatele uutele seiklustele.
*
Tokyosse jõudsin järgmise päeva hommikul kell 6. Rändasin oma pagasiga üksi Rika juurde, istudes täiesti õige rongi peale ja tulles maha täiesti õiges peatuses =D Õnneks elas ta jaamast ainult paariminutilise jalutuskäigu kaugusel. Sain asjad tema juurde jätta, duši all käia, isegi 10 minutit madratsikuhja otsas magada, kuid siis pidin juba Shinjukusse lendama, et Miekega kokku saada.
Päeva veetsime peamiselt Ikebukuros ringi käies, kõigepealt viisin Mieke Milky Way'sse, kus sain lõpuks ära proovida ka kaksikute-tähtkuju-parfee. Järgnes pikk vestlus oma vahepealsetest tegemistest, kust ei puudunud ka eluterve klatšisessioon (sest oli ju vaja igasugu inimsuhted ja sellega seonduvad draamad läbi rääkida XD).
Päeva tipphetkeks oli flumpool'i kontsert Tokyo Kokusai Forum'is. Jõudsin üpris vara kohale ning ekslesin hiiglasuure hoone erinevatel korrustel. Lõpuks õnnestus mul inimeste vooluga kaasa minnes õige koht üles leida, südame kloppides rändasin elskalaatoritega aina ülespoole.
Selgus, et minu istekoht on eelviimase rea äärmine (st olin täiesti taga nurgas XD), kuid vaade polnudki nii halb. Diagonaalis alla avanes läbi kolme-nelja korruse kõrguv saal, lava kõrval olid üles seatud hiiglaslikud ekraanid. Kõik külastajad said mingi reklaamvoldiku (mis kahjuks polnud laulude kava), paljud hankisid endale ka spetsiaalselt selle tuuri rätikuid (nagu tavalised vannitoarätikud, ainult et logoga...ilmselt higi pühkimiseks). Tegelikult vist pildistada ei tohtinud, aga sellegipoolest õnnestus mul enne kontserti saalist paar tükki salaja teha.
Nagu detsembris Gazette'iga oli olnud, istusid ka siin kõik alguses korralikult toolidel, kuid kontserdi avalöögil tõusti püsti ja jäädi nii kuni lõpuni.
Alguses polnud mingit erilist tunnet, mõtlesin juba, et kuidagi liiga tuim tunne on sellise erilise ürituse jaoks...aga kui esimeneks lauluks ainult 2 valgusvihku lava keskele koondusid, üksi kitarriga laval seisvat Ryuu'd (solisti) valgustasid ning kõlas „Tada anata ga waratte kureru nara, boku wa ikite yukeru...“ ("Kui vaid sina mulle naeratad, saan elada", loo "Donna mirai ni mo ai ga aru" ehk 'Ükskõik missuguses tulevikus on armastus' avafraas), siis...pisarad tulid silma, mõistsin, et olen tõesti flumpool'i, ühe siirama emotsiooniga bändi live-kontserdil.
Seekord teadsin kõiki laule, pooli oskasin ka kaasa laulda. Alguses elasin suht vaikselt ja tagasihoidlikult kaasa, kuid aja möödudes sulas ka minu põhjamaine koor ja edasi hüppasin, viskasin näppu ja kiljusin ilmselt kõvemini kui mu kõrval istuvad põhikoolitüdrukud XD
Saali akustika oli üle ootuste hea, samuti oli bändi saund ja laulja hääl otse lauldes üllatavalt tasemel, Ryuu pidas lõpuni korralikult vastu.
Kontserdi jooksul lauldi väga häid lugusid (nt "Kotoshi no sakura" originaalversioon, "Calling" ja "Over the Rain" ainult solisti ja kitarriga lõpus), vahepeal olid kõneosad ning bändiliikmete tutvustamine, tüübid tundusid väga soojad ja muhedad, tegid nalja jne. Sain teada, et trummar toidab hästi oma kassi ja on seetõttu ise aina kõhnenenud, bassist näis selline 'hooletult cool' tüüp olevat XD Teine kitarrist oli naljamees, rääkis, kuidas ta oli kunagi tualettpaberiga ukse alt hakanud sinna ette kukkunud jalgratast tõstma ning kuidas solist Ryuu kunagi tema juures mingeid asju mikrolainahjus soojendamas käis ja mingi asja kuuks ajaks sinna jättis. Ahjaa, eepiline trummisoolo oli ka.
Lõpuks läks rahva läbiraputamiseks lugu "Natsu Dive" koos liigutustega, saal tantsis kaasa ja mina õppisin ka teisi vaadates kõik kiiresti ära. Selleks ajaks tuli lavale ka mingi veider vanamees ja värvilistes spandeks-ülikondades tantsijad (ilmselt nende muusikavideo vaimus).
Kokku kutsusime bändi pärast "ametlikku viimast lugu" umbes 3-4 korda tagasi. Mu käed hõõgusid plaksutamisest, kuid see ei olnud oluline. Lõpuks viskasid bändiliikmed oma asju publikusse (kitarride medikad, veepudelid, mingi muu träni), trummar viskas oma särgi ka.
Olin natuke muidugi pettunud, et nad ei teinud mu lemmiklugusid "labo" ja "LOVE 2010", kuid kinnitasin endale, et kontsert oli juba niigi hea.
Ja siis...viimase tagasikutsumise järel läks lava järsku pimedaks ja täiesti viimase loona algas "labo", minu absoluutne lemmik!!! Kui avanoodid ära tundsin, hakkasin täiega kiljuma, see hea üllatus tõi tõelise õnne-eufooria.
Kokkuvõtteks: väga hea elamus, väärt iga jeeni.
Pärast käisime õhtul Rikaga ühes Okinawa köögiga restoranis nomikai'l. Väga lahe õhtu, poole peo peal selgus, et seal viibib juhuslikult ka mingi kuulus Okinawa traditsioonilise muusika artist, säärteni ulatuvate hallikas-mustade juustega naine, kes mängis meile sanshi-nimelist pilli (kolm keelt, maonahast koda). Pärast ärgitati mind ka laulma.
Tutvusin ka Keita'ga, kes läks minuga samal päeval Jaapanist lennukiga Soome vahetusõpilaseks. Pärast pidu hakati mind temaga kokku moosima, rõhutati, et ta on noor, kuid juba väga edukas ja ka majanduslikult kindlustatud XD
*
21. augustil oli meie jaoks päris mitu ootamatust varuks. Esiteks ei olnud ilm üldse päikseline ja selge, nagu oleks lootnud, vaid sombune ja vihma sadas praktiliselt terve päeva. Plaanisime Miekega koos Takao mäe ääres asuvasse väikelinna Taka Trick Art Castle'i nimelist optiliste illusioonide muuseumit külastada, kuid kohale jõudes ulatus järjekord seal vähemalt paarkümmend meetrit uksest välja. Selgus, et kuna eelmisel õhtul oli seda muuseumi ühes populaarses telesaates reklaamitud, tunglesid kõik nüüd sinna.
Otsustasime kaunis mägedevahelises väikelinnas veidike ringi vaadata ja seejärel uuesti muuseumi juurde minna. Kõndisime kitsastel tänavatel, mis näisid ääristatud olevat ainult templite ja väikeste sobanuudlirestoranidega. Lisaks valmistusid kõik mingiks kohalikuks matsuriks/festivaliks, festivalivormidesse riietatud noored mehed kõndisid meie silmarõõmuks ringi igal pool.
Pärast lõunasööki (sobanuudlid, otseloomulikult) proovisime uuesti muuseumi sisse saada ja seekord läks õnneks. Tagantjärele võin öelda, et kogu külastus oli küll väga lahe, kuid ideaalis oleks seal võinud olla umbes 10 korda vähem inimesi. Kuna külastajaid oli nii palju, ei saanud me korralikult nende optiliste illusioonidega koos pilte teha.
Kogu hoone oli jaotatud erinevateks tubadeks, ruumideks ja labürinditaolisteks struktuurideks. Iga ruum oli kas tervenisti või osaliselt maalitud nii, et selles viibides või midagi kindla nurga alt vaadates tekiks teatud optiline illusioon. Domineeris peamiselt Egiptuse stilistika, oli püramiidide ruum, hõljuv tempel, krüptid ja palju muud. Peamine lõbu oli kogu selle veidruse pildistamine XD
Näiteks sain pildi koos mind limpsida püüdva kaamliga, proovisin endale sfinksi keha, üritasin maast võtta 10000-jeenilist rahatähte, mis oli tegelikult maalitud, ehmatasin, sest seinast tungis välja madu, avasin hauakambri ust, ulatasin koridorist tulevale muumiale abikäe...ja see oli kõigest muuseumi esimene veerandik.
Miekega koos saime toredaid pilte, näiteks põrandas avaneva salakäigu avause juures kõhklemine ja õhus hõljuva templi varemetel turnimine (kuigi neid pilte oli raske saada, ruum oli inimesi täis ja see rikkus illusiooni, kui keegi "õhus" seisis).
Nägime pildiraamidest välja ujuvaid kalu, haid ja vaala (mida ma ühel pildil oma kehaga toetasin), käisime nihkes gravitatsiooniga ruumis, peeglitoas (kus oli kaks tuba täpselt peegelpildis ja me saime teha nii, nagu oleks mina pärismaailmas ja Mieke peeglis) ja mina proovisin, mis tunne on olla äralõigatud pea laual XD
Mulle meeldis vist kõige rohkem ruum, mis oli maalitud nagu hiiglaslik kuristik, mille üle viis kitsas latt. Seal saime "kukkuda" ja sügavikku vaadata. Napilt jäi teiseks kitsas hämar koridor, millest kiikas välja luukeresõdalane.
Tagasi Tokyosse jõudes käisime koos Mieke sõpradega ühes söö-palju-tahad restoranis Shinjuku jaamahoone lähedal asuvas pilvelõhkujas. Seal olid hiigelsuured nelinurksed kandikud/taldrikud, mis eraldi jaotatud üheksaks pisikeseks ruuduks, mille sisse erinevaid toite paigutada.
Õhtul vaatasime Rikaga koos telekast mingit Suga Shikao (ühe mu lemmikartisti, praegu on mees 45-aastane) erisaadet.
*
Päeval, mille pidin veetma koos Annega, suutsin korralikult sisse magada. Õnneks saime telefoni teel uue aja kokku leppida ja jõudsime Akihabarasse isegi päris vara.
Peamine eesmärk: leida üles ja külastada mõnda Maid Cafe'd.
Tegemist on spetsiaalse kohvikuga, mille ettekandjad on riietatud french maid-kostüümidesse ning kehastavad "nunnusid teenijannasid", kelle jaoks klient on isanda või emanda rollis. Tavaliselt seostatakse selliseid kohvikuid anime/tehnika/muu säärase fännidest meesklientidega, kes soovivad, et armsad maid'id neid teenindaks.
Kuna maid cafe kui nähtus on üks jaapani eripäradest, otsustasime Annega koos selle ära proovida.
Olime juba päris pikalt mööda peatänavat edasi-tagasi kõndinud, kui pooljuhuslikult "@home cafe" üles leidsime. Kohvik kattis vähemalt kolme korrust, kuid kuna majad on päris kitsad ja väikeste ruumidega, mahtuski ühe korruse peale ainult kohvikuruum, köök ja mõned abiruumid. Sõitsime liftiga seitsmendale korrusele ja sellest väljudes olime juba teises maailmas.
Kohviku sisustus ja kujundus oli maitsekalt nunnu (pastelsed toonid, mänguasjad seintel, sitsid-satsid-pitsid igal pool), üldsegi mitte ülepakutud, nagu olime kartnud. Kohvikuruum ise oli üpris väike, sinna mahtus umbes 7-8 eralauda, pikem letitaoline asi ja väike lava (maid'ide esinemiste, mängude ja karaoke jaoks vist). Kokku sebis meie tuleku ajal ringi umbes 6-7 maid'i. Jõudsime kohale umbes veerand üks ja olime väga õnnelikud, kuna olime lugenud, et 1-2 paiku algab "tipptund" ja seal võib palju rahvast olla. Meie tuleku ajal ei olnud külastajaid veel eriti palju ja üllatuslikult oli naiskliente rohkem kui mehi. Eks jaapani neiukesed tahavad ka, et keegi neid natuke aega printsessidena kohtleks. Kella ühe paiku hakkas rahvast juurde tulema ja lõpuks oli kohvik päris täis.
Kohe kui liftist välja astusime, tervitas meid nunnu maid reipal häälel hüüdega (üle kohviku) "Okaeri nasaimase, ojousama!" ("Tere tulemast koju tagasi, preili/emand", meestele öeldakse isand/härra). Ta juhtis meid vaba laua juurde, tõi kätte menüüd ja imestas, et me nii hästi jaapani keelt räägime, et polegi vaja ingliskeelset seletust (@home cafe'l on reklaamidel spetsiaalselt kirjas, et maid'id oskavad kõik ka inglise keelt).
Kuna see oli meie esimene külastus säärasesse kohvikusse, otsustasime Annega rikkalikuma kogemuse saamiseks mõlemad võtta ühe eripaketi, mis sisaldas mitmeid asju: joogi, magustoidu, foto meie valitud maid'iga (muidu sellistes kohvikutes ise pilti teha ei tohi) ja väikse kingituse. Anne võttis joogiks kakao, mina valisin mingi erilise fantasy-puuviljatee. Kui meile need lauda toodi, kaasnes sellega veel mitu väikest nunnut "rituaali". Maid põlvitas meie laua kõrvale toolile, andis Annele tema kakaotassi, kuid kuna minu tee oli väikses kannus, viis ta läbi veel paar eraldi toimingut. "Preili, ma valan nüüd teile tee tassi. Kui soovite, et ma valamise lõpetaks, öelge lihtsalt 'nyan' (kasside häälitsus, nagu mjäu)" Eks ma siis ütlesin õigel ajal nyan. "Väga tubli! Kui soovite, siis valan nüüd teile ka tee sisse piima. Kui soovite, et ma piima valamise lõpetaks, öelge 'pyon' (jänese häälitsus, meil vist selle ekvivalenti polegi)" Kui ka selle õigesti ütlesin, kiideti veel, et milline hea ojousama ma ikka olen XD
Magustoiduks valis Anne šokolaadimuffinit meenutava jänesekujulise koogi koos vahukoore ja karamellikastmega, mina võtsin pandakujulise kreemikoogi vahukoore ja maasikakastmega. Taldrik ja magustoit koos moodustasid juba omaette kunstiteose, oli näha, et nunnuduse ja "valmistatud armastusega just sinu jaoks"-sildikese nimel oli pingutatud. Suisa kahju oli rõõmsa näoga jänkukest ja pandakest sööma hakata. Enne söömist tuli aga läbida järjekordne "püha toiming", mis maid'ide nunnumeetri veel rohkem edasi lükkasid: magustoidud asetati meie ette lauale ja siis pidime koos maid'iga võlusõnade saatel väikse "loitsu", mis pani toidu sisse veel rohkem armastust ja nunnudust. Maid'i õpetuse järgi panime käed südamekujuliselt kokku, liigutasime neid paremale ja vasakule ning siis toidu poole ette, samal ajal lausudes võlusõnad "Moe-moe-kyun!" (ehk eesti keeles...appike, sellel polegi vastet, 'moe' tähendab nunnu ja seksikas samal ajal, 'kyun' on heliefekt selleks puhuks, kui midagi romantilist/nunnut juhtub, a la süda nagu tõmbub kokku/tuksub korraks) Umbes nagu siin videos.
Tundus, et neil oli iga toidu jaoks eriline "võlusõna", nägime,kuidas kahe teise külastaja mahla loksutamise ajal tehti "shaka-shaka".
Pildi jaoks pidime eraldi lavale ronima, enne saime maid-kataloogist valida, kellega me pilti tahame. Valisime enda teenindaja, sest ta tundus tõesti kõige nunnum. Igaüks kutsuti eraldi välja ("Preili Mirju, paljun tulge pildi jaoks lavale!"), lisaks sai valida igasugu aksessuaare, mina valisin jänkukõrvad. Kui polaroid-kaameraga pilt tehtud, joonistas-kaunistas meie maid seda veel rikkalikult, et kõik ikka võimalikult nunnu saaks. Lõpuks seisis sellel minu nimi, kuupäev, kohviku nimi, väike kiisu ja kiri "Moe~!"
Kingiks saime kohviku kliendikaardid, millel seisis "Level 1 My Master" ja millega saab külastustega mingeid punkte/erilisi boonuseid koguda.
Naeratus püsis minu ja Anne näol vist kogu külastuse aja (mis oli limiteeritud 1 või 1,5 tunnile). Aeg-ajalt suutsime kogu nunnuduse kohta piuksatada "kawaii~!" (nunnu) XD
Ühesõnaga ülilahe kogemus, igati seda raha väärt (nad küsisid natuke lauatasu/külastustasu, aga kuna me nagunii ühekordselt tulime, mõtlesime, et parem naudime kõike täiega). Kui end minekule asutasime, hüüdis meie maid jälle üle kohviku "Preili/emand läheb välja!" ja kogu kohviku maid'id hüüdsid head aega.
Naljakas oli see, et proovisime trepist alla minna, kuid sattusime kuskile valesse kohta, siis sõitsime kogemata liftiga tagasi üles, kuid seal jooksis meile vastu just meie maid, kes tõi kaasa Anne mahaunustatud džempri. Smooth XD
Hiljem tegin oma kohvrile karuteene (sest sinna ei mahtunud juba nagunii midagi), ostes allahinnatud Sanji ja Mugi figuriinid, aga ma ei suutnud neid lihtsalt sinna jätta XD
Anne on minu ametlik fangirl-sõbranna, kellega igasugu animestaffi piiluda, ta viis mu isegi mingitesse Ikebukuros asuvatesse doujinshi-poodidesse, kust ka mina tühjade kätega väljuda ei suutnud.
Pidin õhtul Otsuka jaamas Kristeniga kokku saama (ta oli just paar päeva tagasi Jaapanisse jõudnud), kuid avastasin, et mul ei jätku muidu kojusõiduks raha, seega otsustasin ühe peatusevahe kõndida. Süda natuke värises sees, kartsin lootusetult ära eksida, kuid minu hirmu vähendas üks lahke mees, kes siis, kui ma umbes pool minutit nõutu näo ja kaardiga tänavanurgal seisnud olin, möödaminnes mulle abi pakkus. Ta oleks mulle isegi inglise keeles seletada osanud.
Tema juhiste järgi läksin ühte raudteesilda otsima. Silla leidsin, kuid selle juures ei paistnud olevat ühtegi jaama. Hakkasin siis suht mahajäetuna tunduvas piirkonnas rongirööbastega paralleelset rada mööda tagasi minema, kuid ühes väikses hoovis suitsetav mees teatas minu küsimise peale, et Otsuka jaam asub täpselt vastassuunas XD Nii palju siis geniaalsest orienteerumisest.
Lõpuks sain siiski Kristeniga õiges kohas kokku ja viisin ta (taas) Milky Way'sse parfeesid sööma.
*
Enne ärasõitu käisime Rikaga koos Hakone piirkonnas Fuji mäe lähedal. See on populaarne turismipiirkond maaliliste järvede, võimaste mägede ja jumalike kuumaveeallikatega.
23. augusti hommikul ärkasime vara ning suundusime rongiga Shinjukusse, sealt edasi ostsime Hakone Free Pass’i, mis oli väääga kasulik (pmst multifunktsionaalne sõidupilet, saime paljude asjadega nii palju sõita, kui tahtsime, pluss veel igasugu soodustusi). Lõpuks ometi tuli päike natukeseks välja =D
Sõime kohalikus rongijaamas kaasavõetud hommikusööki (nagu väike piknik: küpsetatud vorstid&seened, kurgid&paprika&porgandid, saiad juustu ja võiga ning keedetud munad) ja seejärel läksime mingite erinevate rippraudteedega üles järgmisele mäele. Seadsime oma asjad võõrastemajas sisse ning otsustasime, et kuna ilm on nii ilus, võime minna ka kohe mäge avastama, mitte homme, nagu olime plaaninud.
Rippraudteega mägede vahel kõlkuda oli väga lahe tunne. Nagu lõbustuspargis, kus järgmise mäetipu taga võib avaneda uus majesteetlik org. Sõitsime umbes poolele teele Owakudani'sse, kus asus mingi vana kaevandus (mäekülg oli osaliselt üles võetud, seal vedeles kaevandamistehnikat, veerennides jooksis kuum vesi) ja kus nüüd valmistati mäe sees asuvate kuumaveeallikate mineraalse veega musta koorega munasid.
Vaatasime seal põhjalikult ringi (turiste oli ohtralt), muuhulgas leidsime kotikese väljapandud tuhka, mis pärines Fuji mäe purskest aastast 1707. Palvetasime kohaliku buddha poole, kes pidavat soove täitma. Allikatest voolas ojadesse ja jõgedesse piimjat läbipaistmatut vett, mäepragudest tõusis auru. Tõesti tundus, nagu oleks mingisse vanasse tööstuspiirkonda sattunud. Ja kõige selle taustal käis väike tõstuk mustade munadega valmistamiskoha ja suveniiripoe vahet. Munadel oli oma sõiduvahend XD Hoolimata oma kahtlasest välimusest maitsesid nad täitsa hästi.
Päeva viimane peatuspaik oli võõrastemaja lähedal asuv Yunessuni veepark. Megalahe, ainult et liiga palju külastajaid. Õnneks tulime me umbes kella 5-6 paiku, kui väiksed lapsed juba ära minema või pause tegema pidid.
Keskusekompleks oli jaotatud kolmeks osaks: veepark, eriteemaliste välibasseinide osa ja saunade/kuumaveeallikate osa (viimases olid mehed ja naised eraldi, sest neisse pidi minema alasti).
Veepargi-osas saime aurusaunas istuda, väljas mingites koobastes olevates basseinides vähikõndi teha (ja nautida teiste külastajate hämmeldunud pilke) ja suurest liumäest alla lasta (mina julgesin minna ainult ühe korra, kuna kartsin, et mu bikiinide ülaosa otsustab streikida ja lahti tulla, kuid Rika läks koguni 3 korda...ega see, et sa 36-aastane oled, ei tähenda, et sa ei või liumägedest alla lasta! XD)
Välibasseinide juures veetsime rohkem aega, alguses oli veel üpris valge, kuid meie lahkudes valgustasid idüllilist ümbrust (mägitaimed, väike kiirevooluline jõgi, avar taevas) juba õrnalt kumavad aialambid.
Käisime kohvibasseinis (mis lõhnas väga tugevalt kohvi järele ja ka vesi oli pruunikat värvi), veinibasseinis (mille "kaunistuseks" oli hiiglaslik punase veini pudel, kust voolas punast veinilõhnalist vett (vee ja veini segu?) otse basseini), kahes teebasseinis (millest ühe juurde kuulus hiiglaslik pooleldi seina sees olev teekann, kust samuti...teed? vette voolas) ja sakebasseinis (seal voolas vett hiiglaslikust saketünnist). Lisaks istusime tünnisaunas, tantsisime tühja aida moodi majakesse ehitatud basseinis vesiballetti ja pikutasime soojadel marmorplaatidel (mis olid paigaldatud väikse katuse alla ühte lehtlasse). Üks isa ujutas oma väikest last ujumisrõngaga sake-vannis ja me ristisime selle nähtuse kohapeal "baby-float"iks (kuna jaapanis on väga populaarsed float-stiilis joogid, kus näiteks jäätisekuul mingis limonaadis ulbib). Enne kui liiga pimedaks läks, tegime kogu sellest lahedusest mõned poseerimispildid ka. Ohkasime Rikaga mõlemad, et meil kummalgi meest pole, kuna see hämar lambivalguses basseinidekogum näis väga romantiline.
Viimasena läksime väli-onsenite juurde. Nendega oli kaetud päris suur ala, kõigepealt oli majas erinevatel tasanditel umbes 5-6 eri suurustes basseini, aias aga ka pisikesi tünne ja loodusliku kiviga ääristatud kuumaveeallikaid.
Leidsime, et alasti on ikka kõige parem olla. Käisime läbi peaaegu kõik erinevad allikad ning jäime lõpuks pidama oma lemmikusse. Mind valdas laisk, lõõgastunud õnnetunne...istusime kuumas vees tähistaeva all, lambid ümber kumamas ja männioksad tumeda taeva taustal tuules õõtsumas...kõik see kokku oli nii meeletult ilus, ma ei unusta seda tunnet mitte kunagi. Sel hetkel valitses minus täielik rahu, nii iseenda kui ümbritseva maailmaga.
Olime vist viimaste seas, kes pargist lahkusid, jõudsime napilt kohalikus restoranis ühe pasta/lasagne süüa.
Jalutuskäik tagasi võõrastemajja (kuna bussid enam ei käinud) kujunes väga meeldivaks, kuna väikelinlik kaunis ümbrus, tähed ja mägede hääled moodustasid ideaalse koosluse.
Tagasi jõudes avastasime, et meie tuba oli megasuur ja ilus (kokku oleks see mahutanud vähemalt 5-6 inimest). Jõime veel teed, nautisime pikast hästi veedetud päevast jäänud rahulolutunnet ja vajusime teenitud unne umbes poole üheteistkümne paiku.
*
Hommikul saime võõrastemajas suure ja toitva hommikusöögi (olles enne seda varakult hiilinud avastama ka suurt vannituba), edasi viis meie tee jälle mäele.
Seekord sõitsime rippraudteega üle mägede Ashino järve äärde. Ühelt vaateplatvormilt pidi nägema ka Fuji mäge, kuid kuna ilm oli pilves, siis ei paistnud mitte midagi. Vähemalt tegin suunava kaardiga koos pildi ja näitasin näpuga kohale, kus teoreeriliselt Fuji asuma pidi XD
Üle järve viis meid suur mereröövlilaev, mis kahjuks oli nii kirev,klišee ja maitselage, et ma peaaegu ei tahtnudki selle peale minna. Tundus, et oli võetud mingid lääne ettekujutused, keeratud neile veel 10 korda vinti peale ja värvitud kõik üle nii erksate värvidega kui leiti. Teel üle järve möödusid meist teised samasugused laevad, mis nägid palju kenamad välja.
Õnneks sain keskenduda laeva asemel kaunitele maastikuvaadetele, järve ümbritsevad mäed ning neil asuvad väiksed pühamud, külad ja linnakesed paelusid pardaleastumisest kuni maabumiseni. (Muidugi tuli pilti teha ka suure piraadikapteni kujuga.) Tundus, nagu vaataksid igalt poolt vastu postkaartidelt nähtud stseenid, üks väike punane torii-värav vees jättis eriti tugeva mulje.
Teisel pool järve ootas meid Hakone pühamu, kõndisime jalgsi mööda järvekallast sinna ja alustasime laiadest kivitreppidest teed ülespoole. Ma ei ole eales nii kõrgeid puid näinud kui seal metsas...need näisid ulatuvat taevani, pea kuklasse heites ja latvu otsides hakkas pea ringi käima. Nii sihvakad, kuid samas nii tugevad ja vanad puud, seisnud seal aastakümneid, kui mitte aastasadu...
Kui me pühamusse jõudsime, hakkas vihma tibutama. Lähenesin veidi arglikult peahoonele, kutsusin kami'sid ja lootsin, et nad ka minu soovi kuulda võtavad. Eks näeme, kas võtsid.
Tagasiteel sattusime ühest väiksest kivitrepist otse järve äärde, kus asus templi juurde kuuluv vees seisev suur punane torii-värav. Tekkis eriline tunne, nagu oleks ümbritsetud hoomamatult suurtest asjadest. Vihma sadas edasi.
Ja siis kõndis meie vahelt läbi üks vanamees, kiilaneva pea ja valge luitunud särgiga. Ta lähenes väravale, läks kuni kiviplatvormi ja vee piirini, lõi kaks korda käsi kokku ja palvetas. Paar hetke hiljem võttis ta kaasa toodud kotist paar muna ja loopis need mulksatuste saatel vette. Seejärel rändas järve peotäis soola ja viimaks natuke saket. Vanamees palvetas uuesti ja....vihm jäi aeglaselt järgi.
Sel hetkel oli aeg justkui tardunud, mingi seletamatu sügavus tungis südamesse. See on ilmselt üks mu elu väheseid spiritualistlikke kogemusi, kus oli tajutav millegi...müstiline kohalolu.
Viimane Hakone reisimälestus oli matk vanal Tokyo ja Kyoto vahelisel maanteel. Kõndisime kaardi järgi päevinäinud kivilahmakatest teeni ning hakkasime sealt edasi minema. Kividel üles-alla turnimine (sest tee kulges küngaste/mägede vahel) oli raske, kuid metsiku looduse ilu meie ümber korvas väsimuse. Kõndisime umbes tunni, jõudsime väikesesse vahepunkti, kust läksime edasi bussiga. Enne rongiga Tokyosse tagasi sõitmist sõime lõunaks ühes jaama lähedal asuvas restoranis jälle sobanuudleid. Mul oli tunne, nagu olekski viimase nädala jooksul ainult sobanuudleid söönud XD
Kuna kell oli veel piisavalt vähe, põikasime Tokyosse jõudes viimast korda ka Ikebukurost läbi. Kiire retk Animate'i ja viimane parfeenauding Milky Way's (issand, kuidas ma ilma nende parfeedeta elada saan...). Jaamast koju minnes laulsime jaapani laste jaoks mõeldud matkalaule ning sündis teooria, et rongidepoo on rongidele nagu magamistuba.
*
Ja viimane päev Jaapanis, 25. august. Hommikul kell 7 üles, asjade viimane pakkimine/sättimine (hirm kohvri ülekilode pärast), dušš. Läksime välja ilma hommikusöögita, et seda pigem rongis süüa.
Õnneks jõudsime mu asjad suuremate probleemideta rongijaama ja perroonini tassida, viimasel hetkel avastasime, et võime minna ka eelnevalt plaanitust erineva rongiga, mis ei läinud nii rahvast täis ja mahtusime ilusti ära. Seejärel läksime läbi juba tuttavast jaamast, kus istusime seekord ümber Narita SkyLiner’i peale (eelmisel korral läksin mingi odava tavarongiga), mis oli küll kallim, aga hulga mugavam. Rika oli rongiaegu veidi valesti vaadanud, seega pidime ootamatult piletikassast otse rongi peale jooksma.
Sõime hilise hommikusöögi rongis (muna, kurgid, viinerid, riisipallid), aknast paistis minu viimane korralik Jaapani-vaade. Ilm oli pilves ja sombune.
Väga hea, et olime natuke varem lennujaama kohale läinud, sest avastasime, et minu lend ei lähe mitte kell 12 vaid juba kell 11 XD Ajakülluse asemel pidin kohe check-ini ära tegema (sain jälle oma arvutikoti Rika kätte anda ja ühe-pagasi reeglit nihutada), siis jõudsin veel valuutapunktis raha vahetada ja juba pidingi värava juurde tõttama. Jätsin Rikaga hüvasti, õnneks see väga kurvalt ei läinud, pigem oli selline rõõmus „aitäh-et-tulid-küll-me-kohtume-veel“-tunne.
Nagu enne juba kahtlustasime, tuli ka Keita (see tüüp, keda olin reedel nomikai’l kohanud ja kes kolmeks kuuks soome välisõpilaseks läks) sama lennukiga. Minu kõrval istus lennukis üks vanapaar, kes suundus kultuurireisile Salzburgi (mõlemad olid ka ooperihuvilised). Lennu jooksul rääkisin nendega ka päris palju, tihti aitasin neil toime tulla lennuki meelelahutussüsteemiga.
Kodutee oli seekord natuke pikem, kõigepealt sõitsin Helsingist Riiga ja siis Riiast Tallinnasse.
***************************************
Ja nii lõppeski minu aasta Jaapanis. Euroopasse saabudes ei valdanud mind mingid erilised emotsioonid, küll aga soovisin Riia-tripi ajal kogu aeg, et kiiremini koju jõuaksin.
Oeh. Nüüd on see siis tehtud.
Edasi saan rääkida Eesti-elust ja asjadest, millest ise tahan. Püha kohustus on täidetud XD Seega need, kes siiamaani mu blogi ainult reisimuljete pärast lugesid, võivad nüüd rahulikult hingata, rohkem selleteemalisi postitusi ei tule.
Lõpetuseks postituse nimilugu "Nijiiro no sakana" ehk "Vikerkaarevärviline kala". Esitajaks üks minu hea-tuju-bände Monkey Majik.
Kuna mulle kohutavalt meeldib, kuidas need tüübid kahehäälselt laulavad, oli see lugu mulle eriliseks maiuspalaks. Sõnadele ma alguses tähelepanu eriti ei pööranud, aga nüüd olen ka neid hindama õppinud.
I can no longer see anything, I can’t see, where are we to go?
How come the light isn’t reaching till the ends of the world?
Before the painful darkness (Answer me) I want you to tell me
“Dive in deep… so you can soar high.”
Seda lugu kuulates tundub mulle vahel tõesti, et võiks mõne hiiglasliku vikerkaarevärvilise kala seljas lendama minna ning siis lõputute võimaluste ookeani sukelduda.
Üks sellistest võimalustest oligi Jaapan. Ja ma sukeldusin sinna.
Kogu ettevõtmine lükkus pidevalt edasi, kas minu enda või väliste tegurite tõttu, kuid nüüd on aeg seda viga parandada. Ja siis saame kõik rõõmsalt oma eluga edasi minna.
Mul on Jaapani-aastast rääkimata ainult viimase sealviibitud nädala sündmused, kuid nende kirjeldus võib tulla üpris pikk. Eks näeb, kuidas see välja kukub XD
Kõigepealt natuke pilte ka:
Mäletamist väärt hetked (ehk Tokyo-juhtumised viimasel nädalal)
Hakone-reis
**********************
Yamagatast lahkumine osutus natuke...imelikuks. Terve päev oli selline ebareaalne tunne, teadsin kogu aeg, et täna on viimane päev seal nende inimestega selles keskkonnas, kuid miskipärast ei suutnud ma seda täielikult mõista. Viimane koristus hommikul, ühikast välja kirjutamine, viimaste arvete maksmine...kõik tundus nii loomulik ja tavaline. Rattaga koolis käies püüdsin sisse ahmida kogu ümbrust, ilma, valgust, lõhnu...kõike, mis oli selles hetkes ja ei tule enam.
Hommikul paistis päike, kuid pärastlõunal läks pilvisemaks ja vahepeal sadas isegi veidi vihma. Õnneks ei pidanud ma ühikasse tagasi minekul kasutama koridoriakent (kuna olin oma võtme juba ära andnud), Wira tegi mulle ukse lahti ja lubas enda toas olla niikaua kui mul vaja on.
Õhtul tegin viimase õhtusöögi oma jaapani-perega. Menüüs oli karri&riis, salat ning magustoiduks ananass. Kui nad mind ühika juurde ära viisid ja lahkumishetk kätte jõudis, ei saanud ma endiselt aru, et ei näe neid ilmselt pikka aega, võib-olla mitte kunagi. Jätsime rõõmsalt hüvasti, kallistasime ja lubasime kindlasti uuesti kohtuda.
Kui ööbussiga Tokyosse sõitma hakkasin, saadeti mind päris suure kambaga peatusse ära. Isegi Miyu leidis aega sinna tulla. Venitasime hüvastijättudega päris pikalt, bussionud vaatasid meid juba kahtlaselt, kuid lõpuks (pärast ohtrat pildistamist XD) suutsin bussi ronida. See oli ainus hetk, mil ma lõpuks olukorra tõsidust mõistsin ja hetkeks kurbuse endale ligi lasin. Seejärel hingasin sügavalt sisse ja keskendusin eesseisvatele uutele seiklustele.
*
Tokyosse jõudsin järgmise päeva hommikul kell 6. Rändasin oma pagasiga üksi Rika juurde, istudes täiesti õige rongi peale ja tulles maha täiesti õiges peatuses =D Õnneks elas ta jaamast ainult paariminutilise jalutuskäigu kaugusel. Sain asjad tema juurde jätta, duši all käia, isegi 10 minutit madratsikuhja otsas magada, kuid siis pidin juba Shinjukusse lendama, et Miekega kokku saada.
Päeva veetsime peamiselt Ikebukuros ringi käies, kõigepealt viisin Mieke Milky Way'sse, kus sain lõpuks ära proovida ka kaksikute-tähtkuju-parfee. Järgnes pikk vestlus oma vahepealsetest tegemistest, kust ei puudunud ka eluterve klatšisessioon (sest oli ju vaja igasugu inimsuhted ja sellega seonduvad draamad läbi rääkida XD).
Päeva tipphetkeks oli flumpool'i kontsert Tokyo Kokusai Forum'is. Jõudsin üpris vara kohale ning ekslesin hiiglasuure hoone erinevatel korrustel. Lõpuks õnnestus mul inimeste vooluga kaasa minnes õige koht üles leida, südame kloppides rändasin elskalaatoritega aina ülespoole.
Selgus, et minu istekoht on eelviimase rea äärmine (st olin täiesti taga nurgas XD), kuid vaade polnudki nii halb. Diagonaalis alla avanes läbi kolme-nelja korruse kõrguv saal, lava kõrval olid üles seatud hiiglaslikud ekraanid. Kõik külastajad said mingi reklaamvoldiku (mis kahjuks polnud laulude kava), paljud hankisid endale ka spetsiaalselt selle tuuri rätikuid (nagu tavalised vannitoarätikud, ainult et logoga...ilmselt higi pühkimiseks). Tegelikult vist pildistada ei tohtinud, aga sellegipoolest õnnestus mul enne kontserti saalist paar tükki salaja teha.
Nagu detsembris Gazette'iga oli olnud, istusid ka siin kõik alguses korralikult toolidel, kuid kontserdi avalöögil tõusti püsti ja jäädi nii kuni lõpuni.
Alguses polnud mingit erilist tunnet, mõtlesin juba, et kuidagi liiga tuim tunne on sellise erilise ürituse jaoks...aga kui esimeneks lauluks ainult 2 valgusvihku lava keskele koondusid, üksi kitarriga laval seisvat Ryuu'd (solisti) valgustasid ning kõlas „Tada anata ga waratte kureru nara, boku wa ikite yukeru...“ ("Kui vaid sina mulle naeratad, saan elada", loo "Donna mirai ni mo ai ga aru" ehk 'Ükskõik missuguses tulevikus on armastus' avafraas), siis...pisarad tulid silma, mõistsin, et olen tõesti flumpool'i, ühe siirama emotsiooniga bändi live-kontserdil.
Seekord teadsin kõiki laule, pooli oskasin ka kaasa laulda. Alguses elasin suht vaikselt ja tagasihoidlikult kaasa, kuid aja möödudes sulas ka minu põhjamaine koor ja edasi hüppasin, viskasin näppu ja kiljusin ilmselt kõvemini kui mu kõrval istuvad põhikoolitüdrukud XD
Saali akustika oli üle ootuste hea, samuti oli bändi saund ja laulja hääl otse lauldes üllatavalt tasemel, Ryuu pidas lõpuni korralikult vastu.
Kontserdi jooksul lauldi väga häid lugusid (nt "Kotoshi no sakura" originaalversioon, "Calling" ja "Over the Rain" ainult solisti ja kitarriga lõpus), vahepeal olid kõneosad ning bändiliikmete tutvustamine, tüübid tundusid väga soojad ja muhedad, tegid nalja jne. Sain teada, et trummar toidab hästi oma kassi ja on seetõttu ise aina kõhnenenud, bassist näis selline 'hooletult cool' tüüp olevat XD Teine kitarrist oli naljamees, rääkis, kuidas ta oli kunagi tualettpaberiga ukse alt hakanud sinna ette kukkunud jalgratast tõstma ning kuidas solist Ryuu kunagi tema juures mingeid asju mikrolainahjus soojendamas käis ja mingi asja kuuks ajaks sinna jättis. Ahjaa, eepiline trummisoolo oli ka.
Lõpuks läks rahva läbiraputamiseks lugu "Natsu Dive" koos liigutustega, saal tantsis kaasa ja mina õppisin ka teisi vaadates kõik kiiresti ära. Selleks ajaks tuli lavale ka mingi veider vanamees ja värvilistes spandeks-ülikondades tantsijad (ilmselt nende muusikavideo vaimus).
Kokku kutsusime bändi pärast "ametlikku viimast lugu" umbes 3-4 korda tagasi. Mu käed hõõgusid plaksutamisest, kuid see ei olnud oluline. Lõpuks viskasid bändiliikmed oma asju publikusse (kitarride medikad, veepudelid, mingi muu träni), trummar viskas oma särgi ka.
Olin natuke muidugi pettunud, et nad ei teinud mu lemmiklugusid "labo" ja "LOVE 2010", kuid kinnitasin endale, et kontsert oli juba niigi hea.
Ja siis...viimase tagasikutsumise järel läks lava järsku pimedaks ja täiesti viimase loona algas "labo", minu absoluutne lemmik!!! Kui avanoodid ära tundsin, hakkasin täiega kiljuma, see hea üllatus tõi tõelise õnne-eufooria.
Kokkuvõtteks: väga hea elamus, väärt iga jeeni.
Pärast käisime õhtul Rikaga ühes Okinawa köögiga restoranis nomikai'l. Väga lahe õhtu, poole peo peal selgus, et seal viibib juhuslikult ka mingi kuulus Okinawa traditsioonilise muusika artist, säärteni ulatuvate hallikas-mustade juustega naine, kes mängis meile sanshi-nimelist pilli (kolm keelt, maonahast koda). Pärast ärgitati mind ka laulma.
Tutvusin ka Keita'ga, kes läks minuga samal päeval Jaapanist lennukiga Soome vahetusõpilaseks. Pärast pidu hakati mind temaga kokku moosima, rõhutati, et ta on noor, kuid juba väga edukas ja ka majanduslikult kindlustatud XD
*
21. augustil oli meie jaoks päris mitu ootamatust varuks. Esiteks ei olnud ilm üldse päikseline ja selge, nagu oleks lootnud, vaid sombune ja vihma sadas praktiliselt terve päeva. Plaanisime Miekega koos Takao mäe ääres asuvasse väikelinna Taka Trick Art Castle'i nimelist optiliste illusioonide muuseumit külastada, kuid kohale jõudes ulatus järjekord seal vähemalt paarkümmend meetrit uksest välja. Selgus, et kuna eelmisel õhtul oli seda muuseumi ühes populaarses telesaates reklaamitud, tunglesid kõik nüüd sinna.
Otsustasime kaunis mägedevahelises väikelinnas veidike ringi vaadata ja seejärel uuesti muuseumi juurde minna. Kõndisime kitsastel tänavatel, mis näisid ääristatud olevat ainult templite ja väikeste sobanuudlirestoranidega. Lisaks valmistusid kõik mingiks kohalikuks matsuriks/festivaliks, festivalivormidesse riietatud noored mehed kõndisid meie silmarõõmuks ringi igal pool.
Pärast lõunasööki (sobanuudlid, otseloomulikult) proovisime uuesti muuseumi sisse saada ja seekord läks õnneks. Tagantjärele võin öelda, et kogu külastus oli küll väga lahe, kuid ideaalis oleks seal võinud olla umbes 10 korda vähem inimesi. Kuna külastajaid oli nii palju, ei saanud me korralikult nende optiliste illusioonidega koos pilte teha.
Kogu hoone oli jaotatud erinevateks tubadeks, ruumideks ja labürinditaolisteks struktuurideks. Iga ruum oli kas tervenisti või osaliselt maalitud nii, et selles viibides või midagi kindla nurga alt vaadates tekiks teatud optiline illusioon. Domineeris peamiselt Egiptuse stilistika, oli püramiidide ruum, hõljuv tempel, krüptid ja palju muud. Peamine lõbu oli kogu selle veidruse pildistamine XD
Näiteks sain pildi koos mind limpsida püüdva kaamliga, proovisin endale sfinksi keha, üritasin maast võtta 10000-jeenilist rahatähte, mis oli tegelikult maalitud, ehmatasin, sest seinast tungis välja madu, avasin hauakambri ust, ulatasin koridorist tulevale muumiale abikäe...ja see oli kõigest muuseumi esimene veerandik.
Miekega koos saime toredaid pilte, näiteks põrandas avaneva salakäigu avause juures kõhklemine ja õhus hõljuva templi varemetel turnimine (kuigi neid pilte oli raske saada, ruum oli inimesi täis ja see rikkus illusiooni, kui keegi "õhus" seisis).
Nägime pildiraamidest välja ujuvaid kalu, haid ja vaala (mida ma ühel pildil oma kehaga toetasin), käisime nihkes gravitatsiooniga ruumis, peeglitoas (kus oli kaks tuba täpselt peegelpildis ja me saime teha nii, nagu oleks mina pärismaailmas ja Mieke peeglis) ja mina proovisin, mis tunne on olla äralõigatud pea laual XD
Mulle meeldis vist kõige rohkem ruum, mis oli maalitud nagu hiiglaslik kuristik, mille üle viis kitsas latt. Seal saime "kukkuda" ja sügavikku vaadata. Napilt jäi teiseks kitsas hämar koridor, millest kiikas välja luukeresõdalane.
Tagasi Tokyosse jõudes käisime koos Mieke sõpradega ühes söö-palju-tahad restoranis Shinjuku jaamahoone lähedal asuvas pilvelõhkujas. Seal olid hiigelsuured nelinurksed kandikud/taldrikud, mis eraldi jaotatud üheksaks pisikeseks ruuduks, mille sisse erinevaid toite paigutada.
Õhtul vaatasime Rikaga koos telekast mingit Suga Shikao (ühe mu lemmikartisti, praegu on mees 45-aastane) erisaadet.
*
Päeval, mille pidin veetma koos Annega, suutsin korralikult sisse magada. Õnneks saime telefoni teel uue aja kokku leppida ja jõudsime Akihabarasse isegi päris vara.
Peamine eesmärk: leida üles ja külastada mõnda Maid Cafe'd.
Tegemist on spetsiaalse kohvikuga, mille ettekandjad on riietatud french maid-kostüümidesse ning kehastavad "nunnusid teenijannasid", kelle jaoks klient on isanda või emanda rollis. Tavaliselt seostatakse selliseid kohvikuid anime/tehnika/muu säärase fännidest meesklientidega, kes soovivad, et armsad maid'id neid teenindaks.
Kuna maid cafe kui nähtus on üks jaapani eripäradest, otsustasime Annega koos selle ära proovida.
Olime juba päris pikalt mööda peatänavat edasi-tagasi kõndinud, kui pooljuhuslikult "@home cafe" üles leidsime. Kohvik kattis vähemalt kolme korrust, kuid kuna majad on päris kitsad ja väikeste ruumidega, mahtuski ühe korruse peale ainult kohvikuruum, köök ja mõned abiruumid. Sõitsime liftiga seitsmendale korrusele ja sellest väljudes olime juba teises maailmas.
Kohviku sisustus ja kujundus oli maitsekalt nunnu (pastelsed toonid, mänguasjad seintel, sitsid-satsid-pitsid igal pool), üldsegi mitte ülepakutud, nagu olime kartnud. Kohvikuruum ise oli üpris väike, sinna mahtus umbes 7-8 eralauda, pikem letitaoline asi ja väike lava (maid'ide esinemiste, mängude ja karaoke jaoks vist). Kokku sebis meie tuleku ajal ringi umbes 6-7 maid'i. Jõudsime kohale umbes veerand üks ja olime väga õnnelikud, kuna olime lugenud, et 1-2 paiku algab "tipptund" ja seal võib palju rahvast olla. Meie tuleku ajal ei olnud külastajaid veel eriti palju ja üllatuslikult oli naiskliente rohkem kui mehi. Eks jaapani neiukesed tahavad ka, et keegi neid natuke aega printsessidena kohtleks. Kella ühe paiku hakkas rahvast juurde tulema ja lõpuks oli kohvik päris täis.
Kohe kui liftist välja astusime, tervitas meid nunnu maid reipal häälel hüüdega (üle kohviku) "Okaeri nasaimase, ojousama!" ("Tere tulemast koju tagasi, preili/emand", meestele öeldakse isand/härra). Ta juhtis meid vaba laua juurde, tõi kätte menüüd ja imestas, et me nii hästi jaapani keelt räägime, et polegi vaja ingliskeelset seletust (@home cafe'l on reklaamidel spetsiaalselt kirjas, et maid'id oskavad kõik ka inglise keelt).
Kuna see oli meie esimene külastus säärasesse kohvikusse, otsustasime Annega rikkalikuma kogemuse saamiseks mõlemad võtta ühe eripaketi, mis sisaldas mitmeid asju: joogi, magustoidu, foto meie valitud maid'iga (muidu sellistes kohvikutes ise pilti teha ei tohi) ja väikse kingituse. Anne võttis joogiks kakao, mina valisin mingi erilise fantasy-puuviljatee. Kui meile need lauda toodi, kaasnes sellega veel mitu väikest nunnut "rituaali". Maid põlvitas meie laua kõrvale toolile, andis Annele tema kakaotassi, kuid kuna minu tee oli väikses kannus, viis ta läbi veel paar eraldi toimingut. "Preili, ma valan nüüd teile tee tassi. Kui soovite, et ma valamise lõpetaks, öelge lihtsalt 'nyan' (kasside häälitsus, nagu mjäu)" Eks ma siis ütlesin õigel ajal nyan. "Väga tubli! Kui soovite, siis valan nüüd teile ka tee sisse piima. Kui soovite, et ma piima valamise lõpetaks, öelge 'pyon' (jänese häälitsus, meil vist selle ekvivalenti polegi)" Kui ka selle õigesti ütlesin, kiideti veel, et milline hea ojousama ma ikka olen XD
Magustoiduks valis Anne šokolaadimuffinit meenutava jänesekujulise koogi koos vahukoore ja karamellikastmega, mina võtsin pandakujulise kreemikoogi vahukoore ja maasikakastmega. Taldrik ja magustoit koos moodustasid juba omaette kunstiteose, oli näha, et nunnuduse ja "valmistatud armastusega just sinu jaoks"-sildikese nimel oli pingutatud. Suisa kahju oli rõõmsa näoga jänkukest ja pandakest sööma hakata. Enne söömist tuli aga läbida järjekordne "püha toiming", mis maid'ide nunnumeetri veel rohkem edasi lükkasid: magustoidud asetati meie ette lauale ja siis pidime koos maid'iga võlusõnade saatel väikse "loitsu", mis pani toidu sisse veel rohkem armastust ja nunnudust. Maid'i õpetuse järgi panime käed südamekujuliselt kokku, liigutasime neid paremale ja vasakule ning siis toidu poole ette, samal ajal lausudes võlusõnad "Moe-moe-kyun!" (ehk eesti keeles...appike, sellel polegi vastet, 'moe' tähendab nunnu ja seksikas samal ajal, 'kyun' on heliefekt selleks puhuks, kui midagi romantilist/nunnut juhtub, a la süda nagu tõmbub kokku/tuksub korraks) Umbes nagu siin videos.
Tundus, et neil oli iga toidu jaoks eriline "võlusõna", nägime,kuidas kahe teise külastaja mahla loksutamise ajal tehti "shaka-shaka".
Pildi jaoks pidime eraldi lavale ronima, enne saime maid-kataloogist valida, kellega me pilti tahame. Valisime enda teenindaja, sest ta tundus tõesti kõige nunnum. Igaüks kutsuti eraldi välja ("Preili Mirju, paljun tulge pildi jaoks lavale!"), lisaks sai valida igasugu aksessuaare, mina valisin jänkukõrvad. Kui polaroid-kaameraga pilt tehtud, joonistas-kaunistas meie maid seda veel rikkalikult, et kõik ikka võimalikult nunnu saaks. Lõpuks seisis sellel minu nimi, kuupäev, kohviku nimi, väike kiisu ja kiri "Moe~!"
Kingiks saime kohviku kliendikaardid, millel seisis "Level 1 My Master" ja millega saab külastustega mingeid punkte/erilisi boonuseid koguda.
Naeratus püsis minu ja Anne näol vist kogu külastuse aja (mis oli limiteeritud 1 või 1,5 tunnile). Aeg-ajalt suutsime kogu nunnuduse kohta piuksatada "kawaii~!" (nunnu) XD
Ühesõnaga ülilahe kogemus, igati seda raha väärt (nad küsisid natuke lauatasu/külastustasu, aga kuna me nagunii ühekordselt tulime, mõtlesime, et parem naudime kõike täiega). Kui end minekule asutasime, hüüdis meie maid jälle üle kohviku "Preili/emand läheb välja!" ja kogu kohviku maid'id hüüdsid head aega.
Naljakas oli see, et proovisime trepist alla minna, kuid sattusime kuskile valesse kohta, siis sõitsime kogemata liftiga tagasi üles, kuid seal jooksis meile vastu just meie maid, kes tõi kaasa Anne mahaunustatud džempri. Smooth XD
Hiljem tegin oma kohvrile karuteene (sest sinna ei mahtunud juba nagunii midagi), ostes allahinnatud Sanji ja Mugi figuriinid, aga ma ei suutnud neid lihtsalt sinna jätta XD
Anne on minu ametlik fangirl-sõbranna, kellega igasugu animestaffi piiluda, ta viis mu isegi mingitesse Ikebukuros asuvatesse doujinshi-poodidesse, kust ka mina tühjade kätega väljuda ei suutnud.
Pidin õhtul Otsuka jaamas Kristeniga kokku saama (ta oli just paar päeva tagasi Jaapanisse jõudnud), kuid avastasin, et mul ei jätku muidu kojusõiduks raha, seega otsustasin ühe peatusevahe kõndida. Süda natuke värises sees, kartsin lootusetult ära eksida, kuid minu hirmu vähendas üks lahke mees, kes siis, kui ma umbes pool minutit nõutu näo ja kaardiga tänavanurgal seisnud olin, möödaminnes mulle abi pakkus. Ta oleks mulle isegi inglise keeles seletada osanud.
Tema juhiste järgi läksin ühte raudteesilda otsima. Silla leidsin, kuid selle juures ei paistnud olevat ühtegi jaama. Hakkasin siis suht mahajäetuna tunduvas piirkonnas rongirööbastega paralleelset rada mööda tagasi minema, kuid ühes väikses hoovis suitsetav mees teatas minu küsimise peale, et Otsuka jaam asub täpselt vastassuunas XD Nii palju siis geniaalsest orienteerumisest.
Lõpuks sain siiski Kristeniga õiges kohas kokku ja viisin ta (taas) Milky Way'sse parfeesid sööma.
*
Enne ärasõitu käisime Rikaga koos Hakone piirkonnas Fuji mäe lähedal. See on populaarne turismipiirkond maaliliste järvede, võimaste mägede ja jumalike kuumaveeallikatega.
23. augusti hommikul ärkasime vara ning suundusime rongiga Shinjukusse, sealt edasi ostsime Hakone Free Pass’i, mis oli väääga kasulik (pmst multifunktsionaalne sõidupilet, saime paljude asjadega nii palju sõita, kui tahtsime, pluss veel igasugu soodustusi). Lõpuks ometi tuli päike natukeseks välja =D
Sõime kohalikus rongijaamas kaasavõetud hommikusööki (nagu väike piknik: küpsetatud vorstid&seened, kurgid&paprika&porgandid, saiad juustu ja võiga ning keedetud munad) ja seejärel läksime mingite erinevate rippraudteedega üles järgmisele mäele. Seadsime oma asjad võõrastemajas sisse ning otsustasime, et kuna ilm on nii ilus, võime minna ka kohe mäge avastama, mitte homme, nagu olime plaaninud.
Rippraudteega mägede vahel kõlkuda oli väga lahe tunne. Nagu lõbustuspargis, kus järgmise mäetipu taga võib avaneda uus majesteetlik org. Sõitsime umbes poolele teele Owakudani'sse, kus asus mingi vana kaevandus (mäekülg oli osaliselt üles võetud, seal vedeles kaevandamistehnikat, veerennides jooksis kuum vesi) ja kus nüüd valmistati mäe sees asuvate kuumaveeallikate mineraalse veega musta koorega munasid.
Vaatasime seal põhjalikult ringi (turiste oli ohtralt), muuhulgas leidsime kotikese väljapandud tuhka, mis pärines Fuji mäe purskest aastast 1707. Palvetasime kohaliku buddha poole, kes pidavat soove täitma. Allikatest voolas ojadesse ja jõgedesse piimjat läbipaistmatut vett, mäepragudest tõusis auru. Tõesti tundus, nagu oleks mingisse vanasse tööstuspiirkonda sattunud. Ja kõige selle taustal käis väike tõstuk mustade munadega valmistamiskoha ja suveniiripoe vahet. Munadel oli oma sõiduvahend XD Hoolimata oma kahtlasest välimusest maitsesid nad täitsa hästi.
Päeva viimane peatuspaik oli võõrastemaja lähedal asuv Yunessuni veepark. Megalahe, ainult et liiga palju külastajaid. Õnneks tulime me umbes kella 5-6 paiku, kui väiksed lapsed juba ära minema või pause tegema pidid.
Keskusekompleks oli jaotatud kolmeks osaks: veepark, eriteemaliste välibasseinide osa ja saunade/kuumaveeallikate osa (viimases olid mehed ja naised eraldi, sest neisse pidi minema alasti).
Veepargi-osas saime aurusaunas istuda, väljas mingites koobastes olevates basseinides vähikõndi teha (ja nautida teiste külastajate hämmeldunud pilke) ja suurest liumäest alla lasta (mina julgesin minna ainult ühe korra, kuna kartsin, et mu bikiinide ülaosa otsustab streikida ja lahti tulla, kuid Rika läks koguni 3 korda...ega see, et sa 36-aastane oled, ei tähenda, et sa ei või liumägedest alla lasta! XD)
Välibasseinide juures veetsime rohkem aega, alguses oli veel üpris valge, kuid meie lahkudes valgustasid idüllilist ümbrust (mägitaimed, väike kiirevooluline jõgi, avar taevas) juba õrnalt kumavad aialambid.
Käisime kohvibasseinis (mis lõhnas väga tugevalt kohvi järele ja ka vesi oli pruunikat värvi), veinibasseinis (mille "kaunistuseks" oli hiiglaslik punase veini pudel, kust voolas punast veinilõhnalist vett (vee ja veini segu?) otse basseini), kahes teebasseinis (millest ühe juurde kuulus hiiglaslik pooleldi seina sees olev teekann, kust samuti...teed? vette voolas) ja sakebasseinis (seal voolas vett hiiglaslikust saketünnist). Lisaks istusime tünnisaunas, tantsisime tühja aida moodi majakesse ehitatud basseinis vesiballetti ja pikutasime soojadel marmorplaatidel (mis olid paigaldatud väikse katuse alla ühte lehtlasse). Üks isa ujutas oma väikest last ujumisrõngaga sake-vannis ja me ristisime selle nähtuse kohapeal "baby-float"iks (kuna jaapanis on väga populaarsed float-stiilis joogid, kus näiteks jäätisekuul mingis limonaadis ulbib). Enne kui liiga pimedaks läks, tegime kogu sellest lahedusest mõned poseerimispildid ka. Ohkasime Rikaga mõlemad, et meil kummalgi meest pole, kuna see hämar lambivalguses basseinidekogum näis väga romantiline.
Viimasena läksime väli-onsenite juurde. Nendega oli kaetud päris suur ala, kõigepealt oli majas erinevatel tasanditel umbes 5-6 eri suurustes basseini, aias aga ka pisikesi tünne ja loodusliku kiviga ääristatud kuumaveeallikaid.
Leidsime, et alasti on ikka kõige parem olla. Käisime läbi peaaegu kõik erinevad allikad ning jäime lõpuks pidama oma lemmikusse. Mind valdas laisk, lõõgastunud õnnetunne...istusime kuumas vees tähistaeva all, lambid ümber kumamas ja männioksad tumeda taeva taustal tuules õõtsumas...kõik see kokku oli nii meeletult ilus, ma ei unusta seda tunnet mitte kunagi. Sel hetkel valitses minus täielik rahu, nii iseenda kui ümbritseva maailmaga.
Olime vist viimaste seas, kes pargist lahkusid, jõudsime napilt kohalikus restoranis ühe pasta/lasagne süüa.
Jalutuskäik tagasi võõrastemajja (kuna bussid enam ei käinud) kujunes väga meeldivaks, kuna väikelinlik kaunis ümbrus, tähed ja mägede hääled moodustasid ideaalse koosluse.
Tagasi jõudes avastasime, et meie tuba oli megasuur ja ilus (kokku oleks see mahutanud vähemalt 5-6 inimest). Jõime veel teed, nautisime pikast hästi veedetud päevast jäänud rahulolutunnet ja vajusime teenitud unne umbes poole üheteistkümne paiku.
*
Hommikul saime võõrastemajas suure ja toitva hommikusöögi (olles enne seda varakult hiilinud avastama ka suurt vannituba), edasi viis meie tee jälle mäele.
Seekord sõitsime rippraudteega üle mägede Ashino järve äärde. Ühelt vaateplatvormilt pidi nägema ka Fuji mäge, kuid kuna ilm oli pilves, siis ei paistnud mitte midagi. Vähemalt tegin suunava kaardiga koos pildi ja näitasin näpuga kohale, kus teoreeriliselt Fuji asuma pidi XD
Üle järve viis meid suur mereröövlilaev, mis kahjuks oli nii kirev,klišee ja maitselage, et ma peaaegu ei tahtnudki selle peale minna. Tundus, et oli võetud mingid lääne ettekujutused, keeratud neile veel 10 korda vinti peale ja värvitud kõik üle nii erksate värvidega kui leiti. Teel üle järve möödusid meist teised samasugused laevad, mis nägid palju kenamad välja.
Õnneks sain keskenduda laeva asemel kaunitele maastikuvaadetele, järve ümbritsevad mäed ning neil asuvad väiksed pühamud, külad ja linnakesed paelusid pardaleastumisest kuni maabumiseni. (Muidugi tuli pilti teha ka suure piraadikapteni kujuga.) Tundus, nagu vaataksid igalt poolt vastu postkaartidelt nähtud stseenid, üks väike punane torii-värav vees jättis eriti tugeva mulje.
Teisel pool järve ootas meid Hakone pühamu, kõndisime jalgsi mööda järvekallast sinna ja alustasime laiadest kivitreppidest teed ülespoole. Ma ei ole eales nii kõrgeid puid näinud kui seal metsas...need näisid ulatuvat taevani, pea kuklasse heites ja latvu otsides hakkas pea ringi käima. Nii sihvakad, kuid samas nii tugevad ja vanad puud, seisnud seal aastakümneid, kui mitte aastasadu...
Kui me pühamusse jõudsime, hakkas vihma tibutama. Lähenesin veidi arglikult peahoonele, kutsusin kami'sid ja lootsin, et nad ka minu soovi kuulda võtavad. Eks näeme, kas võtsid.
Tagasiteel sattusime ühest väiksest kivitrepist otse järve äärde, kus asus templi juurde kuuluv vees seisev suur punane torii-värav. Tekkis eriline tunne, nagu oleks ümbritsetud hoomamatult suurtest asjadest. Vihma sadas edasi.
Ja siis kõndis meie vahelt läbi üks vanamees, kiilaneva pea ja valge luitunud särgiga. Ta lähenes väravale, läks kuni kiviplatvormi ja vee piirini, lõi kaks korda käsi kokku ja palvetas. Paar hetke hiljem võttis ta kaasa toodud kotist paar muna ja loopis need mulksatuste saatel vette. Seejärel rändas järve peotäis soola ja viimaks natuke saket. Vanamees palvetas uuesti ja....vihm jäi aeglaselt järgi.
Sel hetkel oli aeg justkui tardunud, mingi seletamatu sügavus tungis südamesse. See on ilmselt üks mu elu väheseid spiritualistlikke kogemusi, kus oli tajutav millegi...müstiline kohalolu.
Viimane Hakone reisimälestus oli matk vanal Tokyo ja Kyoto vahelisel maanteel. Kõndisime kaardi järgi päevinäinud kivilahmakatest teeni ning hakkasime sealt edasi minema. Kividel üles-alla turnimine (sest tee kulges küngaste/mägede vahel) oli raske, kuid metsiku looduse ilu meie ümber korvas väsimuse. Kõndisime umbes tunni, jõudsime väikesesse vahepunkti, kust läksime edasi bussiga. Enne rongiga Tokyosse tagasi sõitmist sõime lõunaks ühes jaama lähedal asuvas restoranis jälle sobanuudleid. Mul oli tunne, nagu olekski viimase nädala jooksul ainult sobanuudleid söönud XD
Kuna kell oli veel piisavalt vähe, põikasime Tokyosse jõudes viimast korda ka Ikebukurost läbi. Kiire retk Animate'i ja viimane parfeenauding Milky Way's (issand, kuidas ma ilma nende parfeedeta elada saan...). Jaamast koju minnes laulsime jaapani laste jaoks mõeldud matkalaule ning sündis teooria, et rongidepoo on rongidele nagu magamistuba.
*
Ja viimane päev Jaapanis, 25. august. Hommikul kell 7 üles, asjade viimane pakkimine/sättimine (hirm kohvri ülekilode pärast), dušš. Läksime välja ilma hommikusöögita, et seda pigem rongis süüa.
Õnneks jõudsime mu asjad suuremate probleemideta rongijaama ja perroonini tassida, viimasel hetkel avastasime, et võime minna ka eelnevalt plaanitust erineva rongiga, mis ei läinud nii rahvast täis ja mahtusime ilusti ära. Seejärel läksime läbi juba tuttavast jaamast, kus istusime seekord ümber Narita SkyLiner’i peale (eelmisel korral läksin mingi odava tavarongiga), mis oli küll kallim, aga hulga mugavam. Rika oli rongiaegu veidi valesti vaadanud, seega pidime ootamatult piletikassast otse rongi peale jooksma.
Sõime hilise hommikusöögi rongis (muna, kurgid, viinerid, riisipallid), aknast paistis minu viimane korralik Jaapani-vaade. Ilm oli pilves ja sombune.
Väga hea, et olime natuke varem lennujaama kohale läinud, sest avastasime, et minu lend ei lähe mitte kell 12 vaid juba kell 11 XD Ajakülluse asemel pidin kohe check-ini ära tegema (sain jälle oma arvutikoti Rika kätte anda ja ühe-pagasi reeglit nihutada), siis jõudsin veel valuutapunktis raha vahetada ja juba pidingi värava juurde tõttama. Jätsin Rikaga hüvasti, õnneks see väga kurvalt ei läinud, pigem oli selline rõõmus „aitäh-et-tulid-küll-me-kohtume-veel“-tunne.
Nagu enne juba kahtlustasime, tuli ka Keita (see tüüp, keda olin reedel nomikai’l kohanud ja kes kolmeks kuuks soome välisõpilaseks läks) sama lennukiga. Minu kõrval istus lennukis üks vanapaar, kes suundus kultuurireisile Salzburgi (mõlemad olid ka ooperihuvilised). Lennu jooksul rääkisin nendega ka päris palju, tihti aitasin neil toime tulla lennuki meelelahutussüsteemiga.
Kodutee oli seekord natuke pikem, kõigepealt sõitsin Helsingist Riiga ja siis Riiast Tallinnasse.
***************************************
Ja nii lõppeski minu aasta Jaapanis. Euroopasse saabudes ei valdanud mind mingid erilised emotsioonid, küll aga soovisin Riia-tripi ajal kogu aeg, et kiiremini koju jõuaksin.
Oeh. Nüüd on see siis tehtud.
Edasi saan rääkida Eesti-elust ja asjadest, millest ise tahan. Püha kohustus on täidetud XD Seega need, kes siiamaani mu blogi ainult reisimuljete pärast lugesid, võivad nüüd rahulikult hingata, rohkem selleteemalisi postitusi ei tule.
Lõpetuseks postituse nimilugu "Nijiiro no sakana" ehk "Vikerkaarevärviline kala". Esitajaks üks minu hea-tuju-bände Monkey Majik.
Kuna mulle kohutavalt meeldib, kuidas need tüübid kahehäälselt laulavad, oli see lugu mulle eriliseks maiuspalaks. Sõnadele ma alguses tähelepanu eriti ei pööranud, aga nüüd olen ka neid hindama õppinud.
I can no longer see anything, I can’t see, where are we to go?
How come the light isn’t reaching till the ends of the world?
Before the painful darkness (Answer me) I want you to tell me
“Dive in deep… so you can soar high.”
Seda lugu kuulates tundub mulle vahel tõesti, et võiks mõne hiiglasliku vikerkaarevärvilise kala seljas lendama minna ning siis lõputute võimaluste ookeani sukelduda.
Üks sellistest võimalustest oligi Jaapan. Ja ma sukeldusin sinna.
