Teisel pool mind

Ma varsti enam ei jõua. Ja isegi mai lõpp pole veel käes.
Oleks vaja paari lisanädalat lihtsalt...õppimiseks. Kohutav.

Seda peab uskuma.
信じなければなりません。

*giggles like a lunatic*

Ma nägin (jälle!) Arashit & Matsujuni unes :D

(So for those not interested, don't read.)

1.-2. mai

Meil oli kooriga esinemine kuskil...välismaa kontserdisaalis? Pidime esinema valgetes kleitides, aga miskipärast ei jõudnud ma õigeks ajaks lavale. Seisin kuskil ja tegin midagi, ise lootes, et võimalikult kiiresti valmis saan, kui juba kuulsin, et saalis keegi laulab. Veendusin, et enam ei jõua lavale kahjuks.
Hiljem oli meil võimalus (vist sellepärast, et me olime esinenud) saada tasuta istekohti mingile kontserdile, õhtu oli küll hiline, kuid otsustasin minna. See toimus peaaegu täpselt Linnahalli saali meenutavas kohas, ainult see vist oli veidi väiksem ja saal polnud nii kõrge. Igatahes istusin ühe keskmise sektori teise ritta...ja avastasin, et olin sattunud Arashi kontserdile!! Sel hetkel olin maailma õnnelikum inimene XD
Tüübid tulid lavale, laulsid, rääkisid, tegid nalja vms. Olin täiesti sillas. Ja siis korraga tulid nad rahva sekka, et valida kedagi endaga lavale tulema. Ma ei saanud päris hästi aru, mis toimub, aga ühel hetkel olid nad kõik mu istekoha ümber ja keegi neist (Aiba? Sho?) tõstis mu sealt (väga tugevad käed olid tal, kusjuures) välja. "Fangirl max" -moment.
Läksime lavale, tegime seal midagi, kõndisime sinna laest riputatud valgete kangaste taga, ma ütlesin neile midagi oma vigases jaapani keeles (midagi sellest vist, kui lahedad nad on?) ja nad naeratasid. Hiljem lubati mul oma kohale tagasi minna.
Siis tuli mingi....vaheaeg? Ja saali ilmus veel paar mu koorikaaslast. Ma rääkisin neile vaimustunult, et see on mu lemmikbändi kontsert ja kui õnnelik ma olen.
Kontserdi teises pooles oli mingi hetk laval ainult Matsujun, tal oli (sädelev?) must pintsak ja valge särk, rääkis midagi mikrofoni (publik sai aru?) ja mingi hetk vist vaatas minu poole ja pilgutas silma. Sulasin.
Mulle jõudis kohale, et see on mu (ainus) võimalus neilt ka autogramme saada. Läksin pärast ka Matsujuni juurde vist sellepärast. Ei mäleta, kas sain. (waaaait...äkki ma sain need autogrammid juba siis, kui nad mind esimest korda lavale kutsusid ja see, mis ma jaapani keeles ütlesin, oli tänu autogrammide eest??)
Pärast sõitsime kooribussiga minema ööbimispaika.

*säravad silmad*

***

Ok, ma nüüd sunnin end proseminari edasi kirjutama.


明くる晩もまだまだ包囲内
だからって隙あらば逃げる事を理解

__



Proseminar x.x

Nägin bussis veidi aega tagasi täitsa armsat hobot ja tema hundikoera. Natuke tegi ta minuga juttu ka (hobo, mitte koer), rääkis vene keeles, sain isegi natuke aru. Küsis, kas mul koera on ning ütles hiljem, et kodu ilma koerata pole kodu. *nyaww*

Lugesin natuke Spirali mangat edasi...ainult 5 peatükki veel lõpuni jäänud *ohkab*
Üks omake viimase loetud peatüki lõpus oli päris naljakas: autor rääkis, et kui joonistusstuudios mingite raskete ülesannete jagamiseks läheb, on selliste situatsioonide lahendamiseks:
Rock, Paper, Scissors & Amida (!!)
Alguses tundus see hullult naljakas, aga siis seletati, et mõeldakse eraldi kivi-käärid-paberi ja ühe Amida-nimelise mängu (erinevate redelite abil lõpuni) mängimist.



On another note, vaatasin uuesti Ilmaplatsi pilte ja tuli meelde paar head seika sealt...olid ikka ajad.

Tahan, et Ally meile millalgi jälle 7 vanamehe lugu jutustaks...
(muidugi ka "Väike Innnger")

ning surematu
"Saadme Edricu Teise Ilma, tal on seal parem." XD


***

Tegelikult alustasin seda postitust, sest tahtsin teile näidata, et ka seminariessee jaoks märkmete tegemine võib lõbus olla. Copy-paste minu tähelepanekutest Abutsu-ni kahe teose, "Utatane" ("Rahutud uned") ja "Izayoi nikki" ("Kahaneva kuu päevik") lugemisel:

Utatane


neiukese õhkamine kuu poole – tüüpiline
Korralikult refereerib/vihjab varasematele luuletustele – korrektne
Rõhutab kogu aeg oma miseryt, õnnetut olekut
Afäär tundus talle nagu unenägu, vahel ilus, vahel kaduv
Mingi hetk meest oodates mõtleb umbes et „ei tea kas ma jäängi selliseks pubekatunnetega unreliable neiuks?“
Salaja lõikas juuksed ära, et nunnaks minna (eelmisel õhtul ka enesetapumõtted – emoneiu)
Tõesti nagu noor neiu, kes „otsustanud“ oma senise elu selja taha jätta, tema ebakindlused
Kloostrisseminek nagu ärajooksmine vihmas kuskil halvas fanficis
Rahunes natuke kloostris maha, aga ikka maised mõtted minu meelest (et kas temast ikka kuulujutte räägitakse)
Kui ta jäi haigeks kloostris, otsis endale teise eluaseme (et mitte nunnadele tüli teha, kui ta peaks seal surema)
Ja läks koju tagasi?
…ja läks kasuisa juurde
Kui jõuab kohale, igatseb pealinna.
Tundub, et ta ei suuda millegagi ega kuskil olla kaua rahul.
Läks tagasi pealinna, kuna kuulis oma kunagise hooldaja haigusest. Nüüd tundus, et on kurb sealt kaugest maapaigast lahkuda.

Kokkuvõte: Make up your mind, woman!

Izayoi nikki

Abutsu muretses ka sellepärast, kuidas oma poegadele õiget (luule)traditsiooni edasi anda.
Nagu selline õpetajalik naine.
Kisklemine luuletraditsiooni hoidmise õiguse ja tekstide pärast.
Abutsu väga rahul oma seosega luuletraditsiooni-perekonnaga, rõhutab ja uhkustab?
Abutsu had ambitions for her sons. oojaa. (näide ema hoolitsusest ja murest poegade hariduse/prestiiži pärast)
Intriig - Abutsu keeras tameie ümber sõrme ja hakkas pusima, et tema pojad saaks ka pärijateks
oo-oo, mure laste pärast, oo-oo
mulle jääb mulje, et abutsu oli väga kaval naine.
Puges osavalt Kamakura ametnikele, ülistas neid keisriga seostatud sõnavaraga.
"Käisime seal, missugune oli loodus, siis seal, öösel jõudsime sinna oh! luuletus mingi emotsiooni/asja nägemise/meenutamise ajel"
Et pojad pärast loeksid ja mõtleksid, et oi kui lahe meie ema ikka oli, mis ta meie heaks tegi ja muretses. ja et ahnii peab luulet (õiget, meie oma) siis kirjutama.
Tõsiselt vihjeid täispikitud need luuletused 0.o
Üris pikalt rändasid - iga päev alles pimedas jäid öömajale?
Ikkagi oma kannatuste raja märkmed, mida oma lastele jätta. et kõik ikka teaks, kui raske see kõik oli.
Natuke nagu blogi? mis ma tegin täna, kuidas läks jne

***


Hetkemuusika:

Enya - "One by One" (koos Samurai Champlooga)
"Lazy Days"

Arashi (üllatus-üllatus, eksole)
Dear My Friend
Right back to You
JAM

Crazy Ground no Ousama

La Tormenta (see video on väga oskuslikult 5-6 erinevast kontserdist kokku kombineeritud)

Ja neil tuleb mais veel üks uus singel välja! ( ning "Believe"i suutsin ma ka enne märkamata jätta...võib-olla oleks parem, kui ma poleks kelner-Matsujuni näinudki...)
*ootab põnevusega* (seal vilksamisi nähtud Matsujun on juba palju parem XD)
Mingit moodi on aga lugu ("Crazy Moon ~Kimi wa muteki~") juba youtube'i sattunud.
(oh, I'm such a fangirl)



Peab mingi ime läbi selle kuu lõpu ja järgmise alguse üle elama...

__

___


Pilved on ilusat roosakat värvi. Lisaks on taevas veel hele- ja tumesinisemaid, samuti lillasid toone. Täpselt nagu minu sinikad.

Peaks minema ja endale veel mustsõstrateed tegema.

Võib ehk mõelda, et just kuulsuses peitubki õnn
Kuid keegi vaevalt õnne leidnud sealt on
Kui kord saaksin, heidaks kuulsuse ahelad ma
Siis lõputut vabadust tunda saan

Need, kes kuulsust on tundnud ja kuulsust on näinud
sellest vaid vabaks nad soovivad
Kuid, kes kuulsuse kannul kindlalt veel sammub,
kord kuulsuse piinu tunda saab...

(Jaak Joala - "Kuulsuse ahelad")


Kas ma jäängi alatiseks riisipalliks puuviljakorvis?

Või on asi lihtsalt selles, et ma ise oma selja taha ei näe.

(God, I love "Fruits Basket" *-*)


Muide, ka sellel laulul on veider võlu:
(ärge nüüd naerge)
The Jonas Brothers - "Poor Unfortunate Souls" (+ Ouran / + Fruits Basket )

Poor unfortunate souls
In pain, in need
This one longing to be thinner
That one wants to get the girl
And do I help them?
Yes, indeed!
Those poor unfortunate souls
So sad, so true
They come flocking to me crying
"Will you help us, pretty please?"
And do I help them?
Yes I do!

Those poor, unfortunate souls...

Kuidagi õnnestus mul jälle haigeks jääda.
Aga loodame, et see läheb kiiresti üle.

Meil on üks Austria kooripoiss/mees majas.

Avastasin oma lauanurgalt paar päeva tagasi kirjutatud unenäokatked. Üldse olen viimasel ajal palju põhjalikke unenägusid näinud, võib-olla on see palavikuhägust tingitud.

12.-13. aprill 2009

Mingi kamp inimesi, kelle seas oli üks mustade juustega noormees. Alguses taheti meid allveelaevaga minema viia (talutati silla juurde, mis laeva sisemusse viis), kuid suutsime seda kuidagi vältida.
Siis olime äkki keset merd ja ma läksin veidi paanikasse. Meid oli umbes 4-5, ujusime ühes suunas, mustajuukseline noormees aitas mind vee peal hoida, kui ma ära väsisin. Korraga märkasime kauguses rohelist saart (mis veel hetk tagasi seal suunas küll polnud), hakkasime selle poole ujuma, kuid äkki ilmus vee alt must allveelaev (otse meie alt, nõnda et me selle külge pidime klammerduma).
Ei tea, kas see oli hea või halb.

Olin kõrge pilvelõhkuja esimesel korrusel, see oli kas äri- või politseimaja. Saime teate, et terminaator (wtf?) on sinnapoole tulemas ning kõik üritasid sealt minema saada. Aega oli vähe, mina proovisin liftiga üles sõita, aga see tuli miskipärast kohe alla tagasi (sõitis teise korruseni ja siis pööras tagasi, vist oli keegi all ka liftinuppu vajutanud).Seega pidin kuskilt teisest uksest tänavale saama.

Pidin kuskilt (Nõmmelt?) ruttu ühte haiglasse saama. Sinna oleks saanud minna kahe erineva bussiga, aga esiteks ei teadnud ma, kus bussipeatus asub ning teiseks oleks see liiga kaua aega võtnud. Siis märkasin taksosid - esimesse oli keegi juba sisse istumas, aga teine oli veel vaba. (+ selle sõidualustustasu oli ainult 23.- esimese takso 34.- vastu)
Sees istusid 2 väikest (12/13 aastast) poissi, ümbritsetud igasugu (pehmetest) mänguasjadest. Küsisin, kas see on tõesti takso.Mulle vastati jaatavalt ning öeldi, et sõidule lisaks saab valida, mis muusikat kuulata. Lõpuks valiti mulle mingi eesti 90ndate popartisti plaat (kas Dr Alban või Mr. Lawrence?).
Ei tea, kas haiglasse jõudsingi.

***

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.

Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.


Mulle on Ristikivi alati meeldinud.

Tere ööd.
Taaskord olen täiesti lubamatul kellaajal üleval, kuigi peaks juba ammu magama.
Aga see selleks.

Update!

Ma käisin koolivaheajal Tartus. Alguses polnud ma üldse kindel, kas ma minna tahan või jaksan, aga mul on hea meel, et ma läksin.

Vaatasime Hannaga bussisõidu jooksul peaaegu terve "Howli liikuva kindluse" ära(lemmiktsitaat: "Ja kui Howl lossi ei ilmu....siis on suur jama."), siis saime Dani & Gobliniga kokku (mismõttes ma olen "nünnu"?!) ning õhtu sai minu jaoks taas üpris ootamatu lahenduse - mind sunniti õudusfilme vaatama. Spetsiaalselt minu jaoks hangiti "The Ring"i jaapani originaalversioon, mis tegelikult ei osutunudki nii õudsaks, kui ma kartsin. Terves filmis oli täpselt üks tõeliselt ehmatav koht. Õnneks istus minu kõrval Mialee, kes mõistis ja jagas minu õudusfilmikartust.
Samuti sai vaadatud "Shrooms". See oli natuke kõhedam, kuigi täiesti valemi järgi tehtud (noored lähevad kuskile ja leiavad seal mitmel erineval kohutaval moel oma otsa). Selle peale küll hallukaseeni süüa ei soovitaks. Ja ma nõustun, et filmi parim osa oli rääkiv lehm.


Sain ka Vennakesega kokku, kelle ma elus esimest korda uisutama meelitada suutsin. See oli väga lõbus kogemus, vähemalt sain ma talle jääväljal oma abistavat tuge pakkuda :D
Olin lubanud ka Aabuga kohtuda. Asi lõppes sellega, et ta viis minu ja Vennakese biomeedikumi laibakumi.
See oli üpris kõhe - koridor kuskil allkorrustel, täpselt nagu õudusfilmides, uks suurde lahanguruumitaolisesse saali, mille seina sees kappides olidki laibad. Väljas vist ühtegi polnud, kuigi ma ei julgenud paaril lavatsil oleva kahe suure kaane alla piiluda. Elamuseks omaette kujunes ka organite/luude/muu säärase näitus...kuigi siis, kui kahe suure klaaskapitäie loodete juurde jõuti, sai minu jaoks küllalt.
Aap näitas meile abivalmilt ühes anumas vedelikus hulpivaid ajutükke, mis tõepoolest meenutasid seeni. Nende lõhn aga ei unune mul siiani.

Ahjaa, Aabu ja Vennakesega oli nali ka:
Jõuame Aabu ühikatuppa, kus laua peal ilutseb hiigelsuur arvutiekraan.
Vennake: "Ohoo...sellega võrreldes tundub isegi minu oma väike."
Mirju: "Ära muretse, minu meelest on sinu oma ka piisavalt suur. ^_^"
Aap (köögist): "...te räägite ikka ekraanidest, eksju?"

Ja pärast võttis Aap mu selga, kui ma lörtsistel tänavatel enam korralikult liikuda ei saanud *nyaww*

Hanna ja Allyga käisime ka mänguasjamuuseumis, kus oli erinäitus "Barbie 50". Oh lapsepõlvemälestused....sai nii nostalgitseda kui tõdeda, et võime endiselt nukkudest vaimustuda.

Tartu-külastuse lõpetuseks sai veel Oliveri ja Daleiosega Ally juures istutud ja HPClubi koosistumist jälgitud. Ah, good times.

***

Võib-olla peaks rääkima natuke ka kahest lahedast larbist, mis vahepeal olnud on.
Kõigepealt "Maskeraad: Kes armastab Ing Ghlothi?" ning eelmisel nädalavahetusel "Thanaria II".
Mõlemad kujunesid minule väga põnevaks ja nauditavaks.

Maskeraadi süžee seisnes selles, et (aasta oli 2022) Eestisse pidi saabuma üks maailmakuulus eestlasest salapärane moelooja, kelle identiteeti mitte keegi ei teadnud. Minul oli kanda noore neiu roll, kes ühena vähestest teadis, et ING on tegelikult tema onu. Pääsemaks kontrolliva ema juurest (keda ma kahtlustasin muide oma isa mõrvas), olin valmis oma onuga Prantsusmaale kaasa minema - enne muidugi pidi onu endast märku andma. Igatahes, toimus INGi moeshow, kuhu kutsutud esinema ka teatritrupp, mille üks liige ma olin. Samuti pidin laulma (ma ei saa aru, kas iga viimasel kui larbil taandub asi lõpuks selleni, et ma laulma pean?).
Lõpuks selgus, et minu peresuhted olid segasemad kui mehhiko seebikas. Onu oli hoopis minu vend, ning mu ema soovis mind tema mõrva eest süüdi lavastada, et mu isa pärandust endale saada. Lõpuks, kui selgus, kes moeshow külalistest mu kallis onu on, läks asi väga segaseks ning tipnes sellega, et mu ema lasi ta modellideks maskeerunud kaitsepolitsei silme all maha.
Neetud. See oli küll fail. Mul terendas silme ees juba riikliku toetusega lauljakarjäär, kuid nüüd...ei tea, kas skandaalid sellele hästi mõjuvad. XD


Thanaria teine mäng oli samuti ülilahe - mängisin arsti abilist Elanit, minu doktorist partnerit mängis Aapo. Terve mängu jooksul sai palju naerda, kätega peast kinni hoides ahastada ja üritada välja mõelda, mis kurat selles kohas toimub.
Paar parimat nalja:

Donan: "See on paranormaalne nähtus, mitte füüsiline või psühholoogiline probleem...see jääb meie tegevusalast välja."

Terve õhtu on kolm daami otsinud ühte sinivalgesse mässitud karpi. Mina ei muretse üldse, kuna minu saak (mis neilt ühes kõrtsis ära virutasin) ei ole mingi karp. Korraga hakkab ese mu kotis põletavalt hõõguma.
Elani: "Donan..tead...ma vist peaks midagi üles tunnistama..."
GM kõrvalt: "Sulle meenub, et kotis, kust selle krabasid, oli tõesti sinivalget riiet."
Elani: *endamisi* "ohneetud."
**
Seisame vestibüülis, saabub peremehe õpipoiss Termo ja pöördub minu poole.
Termo: "Kas ma võin sinuga korraks rääkida natuke?"
Kõik: *kahtlustavad pilgud*
Termo: "Ma pole relvastatud, ausõna!" *tõstab selle demonstreerimiseks oma keebi üles, kuid selle vahelt kukub välja...roosa king*
Kõik: *hüsteeriline naer*
Anko: "My pervert senses are tingling!"
Termo: "Ei, ära muretse, mul on armastatu olemas."
Kõik: "Appi! Tal on armastatu! Päästke end kes suudab!" *põgenevad karjudes ja naeru tagasi hoides*
(ma ei suda siiamaani loogiliselt seletada, mis selles nii lõbusat oli)

Ning rahustid ja valuvaigistid olid õhtu jooksul ikka väga nõutud kaup XD

Ei saa ka mainimata jätta Aapo eneseohverdust, kui ta oli valmis meid pärast keset ööd Tallinnasse sõidutama (tee oli nii udune, et nähtavus peaaegu puudus). Annetan kindlasti temale väikse pühamu püstitamise fondi.


***

Reedel käis kooligäng mul külas. Herman tegi muffineid ning mängisime koos Twisterit (oh, need poosid, mida seal vahepeal hoidma pidi, meenutasid rohkem mõnd keerulist akrobaatilist harjutust XD)

Muide, seoses akrobaatiliste harjutustega meenub mul ka tänane unenägu. See oli midagi Stargate'i ulme-stiilis. Seal olid mingid ebard-naisolevused, kes meid võikal moel kõrvaldada üritasid, ma vist hüppasin isegi ühe korra aknast alla, et nende eest pääseda.
Väga hästi mäletan üht hetke: ööbisime ühes suuremas hallide seinte ja kõrge laega saalis. Olime oma magamiskotid põrandale laotanud ja üritasime öö kuidagi mööda saata, ilma et meid kuskilt poolt rünnataks. Hommiku poole (vähemalt ma arvan, et oli hommik, kuigi aknaid ruumil polnud, et kontrollida) võpatasime korraks kõik unest üles ja nägime, et lagi kõrgel üleval on muutunud läbipaistva piimja halli klaasi sarnaseks. Selle peale hakkas kukkuma suuri lumekuhjasid ning neid tuhme mütsatusi kuuldes ja nähes suurenevat lume hulka me peade kohal tekkis küsimus, kaua lagi vastu peab.


Kusjuures, ärgates vaatasin esimese asjana lakke, et kontrollida, kas sinna lund kukkunud pole.


Hetkemuusika:

Kyu Sakamoto - "Ue o muite arukou" (see on kohutavalt armas lugu jaapani 60ndatest, Yumi lasi seda meil jaapani keele tunnis kuulata)
Hatsune Miku - "Kimi wo nosete"
Gazette - "Chizuru"
Arashi - "Dear My Friend" ja "Donna kotoba de"

***

Nüüd natuke teisel teemal.

Hiljuti avastasin enda kohta midagi...üpris ehmatavat (minu jaoks, kuna ma poleks elu sees arvanud, et selline asi minu puhul võimalik on).
Praegu olen jõudnud punkti, kus suudan seda ka välja öelda:
Mul on probleeme inimeste usaldamisega.
See tundus mulle endale algul täiesti uskumatu ja absurdne...kuidas minul, kes püüab elu eest kõigele ja kõigile avatud olla, saab mingi selline sisemine tõke olla?!
Aga kui järele mõelda, siis....ega see võib-olla nii üllatav polegi.
Loodan tõesti, et mul on võimalik sellest kuidagi üle saada või olukorda parandada.
Senikaua...palun ärge pahandage ja saage aru.


***

Üleeile toimus samuti üks intsident, mis pani natuke asjade üle mõtlema.
"Väike närvikõdi igas päevas" nagu öeldakse.

Nüüd tean ka mina, kuidas on kiirelt liikuva autoga pihta saada.

Pühapäeva õhtul, kui olin kooriproovi minemas, jõudsin Narva mnt. suure ülekäiguraja juurde. Seal on kokku neli rada, kaks mõlemagi suuna jaoks. Minupoolsel suunal peatus esimeses reas olev auto ning hakkasin teed ületama. Vaatasin veel, et ka teisel rajal olev auto vist aeglustab ja pöörasin pilgu vastassuunda, et end sealtpoolt tulevate autode eest hoida.
Sain teha vaid mõned sammud, olin peaaegu tee keskele jõudnud ja vaatasin paremale, kui äkitselt üks tugev kõmakas käis. Esimese hooga ei saanud aru, mis juhtus, kuid siis registreeris mõistus, et olin ühelt vasakult poolt tulevalt kiirelt sõitvalt autolt täitsa arvestatava löögi saanud.
Õnneks suutsin püsti jääda, parema käe laba, parem põlv ja veidi ka vasak reis valutasid, käel oli juba märgata marrastusi ja sinikaid.
Mu esimene mõte oli miskipärast "Appi, nüüd kõik inimesed ilmselt jõllitavad mind, ma pean kähku siit minema saama"
Kuidagi jõudsin üle tee teisele poole ning adrenaliinilaksu tõttu kõndisin automaatkäigul edasi. Us2U riietepoe juures jooksis mulle järgi üks väga ähmis vene mees, kes küsis, kas minuga on kõik korras. Ta paistis tõesti endast väljas olevat ning ma kinnitasin talle naeratades, et kõik on korras.
Ilmselt vist siiski polnud, aga see selleks.
Kõndisin, lihtsalt kõndisin edasi, mõttes palavikuliselt olukorda analüüsides (kui kätt ja jalga veel liigutada saan, siis ei tohiks ju midagi hullu olla). Alles Telemaja proovisaali jõudes sain aru, mis just peaaegu juhtunud oli. Siis jõudis ka šokk kohale ning värisesin terve lahtilaulmise aja.

Ma ei taha mõelda, mis oleks juhtunud siis, kui oleksin jõudnud kasvõi viis sentimeetrit ettepoole astuda. Praegu viibiks tõenäoliselt haiglas sellisel juhul.

Mind häirib, et auto isegi ei peatunud, vaid sõitis rahus edasi. Numbrimärki ma ka ei näinud, häguselt mäletan vaid auto värvi.

Eile käisin ka traumapunktis, kus tehti röntgen, mis õnneks luumurdu ei näidanud. Natuke sain põrutada + sinikad ja marrastused.
Neljapäeval lähen perearsti juurde uuesti jalga ja kätt siduma.

Vot selline lugu.

Vahel ikka veab ka. Hea, et niigi läks.


Aga!
Et lõpetada veidi rõõmsamalt, avaldan teile ühe saladuse:

Shamtu magic tõepoolest töötab!!

Reklaamis öeldakse, et see šampoon/palsam teeb juuksed ülikohevaks. Olen elavaks tõestuseks, et see tõesti nii olla võib.

Kuigi ma ei tea, kas tootjad just sellist tulemust-juuksepahmakat silmas pidasid...





Uni-Mirju

(õhtu lause)
Maskeraadist kujunes minu jaoks üpris korralik seebiooper, mis tipnes lausa mõrvaga. Aga sellest pikemalt hiljem.

Sellega seoses elasin läbi ühe veidra dejavu-hetke: olin aastate eest  (ilmselt, igatahes väga ammu) näinud unes seda üritust, täpsemalt mustades riietes punaste lipsudega Acratat ja Gregikut.  That was really creepy.

Nüüd viimaks midagi ka keelehuvilistele - viimase kuu ingliskeelne uudissõna:

[ to nool ] (loe: nuul) - eesti keeles 'noolima'
[ nooling ] (loe: nuuling) - eesti keeles 'noolimine/noolivad'



Oman lühiajaliselt musti karvaseid käeraudu.

Unenäologi (üks uuem ja üks vana)


8.-9. veebruar (XD)

Kogu asi algas Saatuse Radade larbiga. Mina Miisuna ja Hanna Emandana olime kindlasti seal. Tegevus toimus suurel rohelisel lagendikul, kus oli paar hoonet ja puud. Millalgi kutsuti mind Lii juurde lõunale (et samal ajal, kui teised mängivad, ennast ära väsitavad vms, natuke süüa). Kohal viibis peale minu veidi vanem larparite põlvkond XD
Ootasime pikalt praadi (liha?), aga mina mõtlesin lõpuks, et raudselt on teistel mängides palju huvitavam ja ma jään millestki lahedast ilma, seega otsustasin ilma söömata tagasi minna.
Läksin (vist jalgrattaga) läbi hämara pargi, mis nägi välja natuke nagu Geki vanaema maja kõrval olev Toompuiestee ja Šnelli tiigi äärse pargi segu, mida ka varem näinud olen.
Kui ma uuesti mängupaika jõudsin, seletas Emand, et mingi kuri kamp on liikvel, nad olevat juba isegi paar rünnakut teinud ühe maja 12-13. korrusel ja me peame end nende eest hoidma. Korraga tulidki metsast hallikate riietega tüübid ja me pidime peituma. Mina jooksin lähima kasepuu (jälle kasepuu!) juurde, mõtlesin, et panen käe lihtsalt puu vastu ja ütlen neile, kes minu juurde tulevad, et olen tegelikult üleval. Siis aga avastasin, et saan päriselt ka üpris kergelt mööda tüve puu otsa ronida. Kahjuks polnud sellest kasu - tuli väike Rass, kes mängis hõbedast hunti ning kelle kostüümi, eriti saba ma väga kiitsin.
Seejärel olime mingis majas, kiirustasin läbi selle ning leidsin ühest ruumist mingi ameerika noorte rollimängijate grupi, kes seal reality-show/džunglistaari-stiilis asja korraldas. Nad olid väga rõõmsad, kui minu käest kuulsid, et ka eestis toimuvad erinevad rollimängud, kodumaal oli neid friikideks peetud.Mõtlesin hetkeks, et imelik, miks nad just Eestisse mängima tulid.
Möödus veidi aega, siis toimusid kaks üritust (meie mäng ja nende asi) juba paralleelselt ühes kohas. Millalgi sain oma ehmatuseks teada, et teise grupi juht olevat igasugu huligaansusi korda saatnud, korduvalt kriminaalkorras karistada saanud ning väga ohtlik. Siis taipasin, et ilmselt on kõik tema grupi inimesed samuti hullud.
Pidin sellest kohutavast uudisest kellelegi rääkima, aga kui ma üritasin märkamatult meie GMide või vanemate isikuteni jõuda (turnisin mööda majaseina, väljaspoolt akende raamidele toetudes edasi), nägin oma silmaga, kuidas teine grupp sees vandaalitses ja meie omasid ahistas (5-6 neist kandsid tumerohelisi jänesekostüüme ja ma tundis korraga suurt kergendust, et mul oma Miisu-kassikõrvu peas pole).  
Ronisin edasi ja jõudsin lõpuks "kontorini". Lipsasin selle aknast sisse ja nägin, et õnneks polnud veel sinna jõutud. Lee (meie GM/ülevaataja) viibis seal üksi ja ma rääkisin talle, et meil on ohtlik kurjategijate kamp majas liikvel. Ta mõistis olukorda ning lubas abi kutsuda. Miskipärast oli seal hetk hiljem ka mu endine klassivend Mart.
Toetasin end hetkeks kergendatult vaheseina vastu (pmst...olid aknad, siis oli akendest veidi eemal väike vahesein, nii et tervet tuba sealt ei näinud, samuti ei näinud toast seina taha), kuid siis tormas uksest sisse teise grupi juht oma kaaslastega. Ütles veel, et ilus koht, talle hakkab siin meeldima (ja istus "ülemuse" toolile).
Mõtlesin, et on vaid aja küsimus, millal mind avastatakse, kuid kui hakati liikuma akende juurde, vaheseina taha, haaras end samuti sinna peitev Mart kuskilt laua alt piljardikepi ja karjus mulle "Jookse!" Põgenesin aknast välja, meid aeti taga, ronisime üle paari aia, kuid tulime miskipärast lõpuks tagasi, moodustades pika kaherealise rivi (et ühed seisid teiste õlgadel, tekkis "müür").
Lee oli nagu väejuht, kes ütles vastaspoolele, et meid ei alistata. Seejärel tulid majast välja ka vastased nende juhiga eesotsas ning miskipärast hakkas meie rivi kõikuma, kaotasime tasakaalu. Meile joosti massiga peale, me taganesime, ronisime üle aia ühte viljapuuaeda. Äkitselt tuli mõte, kuidas vastaseid võita: kui meie kujutleme, et nad pole kunagi Eestisse tulnudki, siis ei saa nad ka siin olla. Tegimegi nii ja raevukalt karjudes purunesid vastased kildudeks (ka "taust" nende selja taga).
Hiljem sõitsime Taunoga trammis (tagasi "koju"?), ma olin üliväsinud. 
Möödusime mingist peatusest, äkki ilmus Sillu ning teatas, et Jeka peab sellest peatusest igal hommikul kooli minema, aga ta jääb kogu aeg hiljaks (seevastu Sillu ise on korralikult kohal).
Selleks hetkeks oli väsimus juba väljakannatamatuks muutunud, mõtlesin, et nonii, nüüd kukun ja vajusin aeglaselt trammipõrandale. Tauno sattus paanikasse ja küsis, ega ma ära ei sure. Üritasin muiata ja vastasin, et muidugi mitte, olen ainult veidi väsinud ja tahan puhata. 


5.-6. märts (jälle mingi action-adventure :P)

Uni ise oli palju pikem ja põhjalikum, kuid ma kõike ei suutnud meenutada.

Tegevuspaik: mingi fantasy-sugemetega kuningriik, millel oli valitsejapere. Ma ei mäleta, kas olin ise osa sellest või lihtsalt neile lähedalseisev isik. Igatahes toimus riigis/maailmas mingi jama ja üks kuningatütar avastas ka sellega seotud vandenõu või mõne muu halva asja.
Kui ta sellest vanematele rääkis, vastasid nood lihtsalt, et ta ei tohi sellega tegeleda, kuna see olevat liiga ohtlik ja polevat midagi parata. Sellega tütar ei leppinud ja koos mõtlesime plaani, kuidas asju korda ajada. Viibisime hoones (lossis?), mis meenutas seest lahedat dungeonit: leidus kivisaale, sambaid, veega täidetud basseine ja palju suuremaid ning väiksemaid treppe.  
Seal oli ka üks (püha) koht, kus asetses sissepääs ühte teise dimensiooni/maailma, kust meie meelest oleks abi saanud. Mõtlesime, et lähme läbi selle "värava" ning lahendame kõik probleemid, kuid kui valitsejad sellest kuulsid, keelasid nad meil selle ära, kuna nii võimsa kohaga ei tohtinud mässata. Keegi polevat seda aastasadu kasutanud, ei teatudki enam, kas see töötab. Meie aga jäime endale kindlaks ja seepeale öeldi meile, et kui me tõesti midagi üritame, on valitseja sunnitud meid vangi võtma või muudmoodi iga hinna eest takistama (mis tähendas, et me võime vabalt selle käigus surma saada).
Olles neid sõnu kuulnud, vaatasin oma kaaslasele otsa ning hetke jooksul tegime vaikiva otsuse - joosta. Ootamatult sööstsime paigalt ning hakkasime kompleksi teises otsas asuva portaali (milleks oli üks kristalse veega täidetud bassein) poole kiirustama. Mu kaaslane hüüdis mulle, et nüüd tuleb meil ilmselt ka võidelda. Minagi teadsin, et sellistel puhkudel kutsub (summon) valitseja olevused, kes täitsid vajadusel kuninglike valvurite osa ning keda nimetati maarja'teks. Nad meenutasid välimuselt veidi naisnagasid - mao alakeha, tumedad juuksed, teravad hambad.
Kui me läbi mitmete erinevate kivisaalide jooksime, hakkaski maarjaid järsku iga nurga tagant välja ilmuma, justkui kasvaksid nad seintest välja. Me tõrjusime nende rünnakuid vist ka mingite relvadega, kui peamiselt käsivõitluse abil, ma mäletan, et hüppasin ja tegin ühele maarjale edukalt roundhouse kicki :D Võib-olla tapsime ka mõned selle käigus, kuid meil polnud eriti aega sellest hoolida, sest pidime kindlalt oma sihtkohta jõudma.
Läksime diagonaalselt üle ühe sammassaali (pilt 1), siis väikesest trepist alla, nägime, et oleme kohe-kohe õigesse ruumi jõudmas, kuid korraga ilmus sinna eikuskilt veel maarjaid ning ka üks noor musta riietatud mees pistodaga (kes meenutas "Monster Collectioni" Corvot). Mu kaaslane üritas temaga võidelda, noormees üritas rünnata ja teda lüüa, tema aga põikles kõrvale ja sööstis lõpuks ka ettepoole, siis meenutas see juba maadlust.
Hüppasin lähemale, väänasin ründaja käest noa enda kätte, kuna tal oma teise vastasega piisavalt tegemist oli. Ronisin kiirelt oma kaaslase turjale või kasutasin tema käsivart hüppe tõukeks, igatahes kõrgusin järgmisel hetkel üle nende ja olin valmis koos pistodaga noormehe poole viskuma. Siis vaatas ta aga korraks üles sellise pool-üllatunud-lootusetu pilguga ning ma mõistsin, et ei taha teda tappa, seda pole vaja. Tõukasin end hüppe pealt neist üle ja hüüdsin oma kaaslasele "Lähme edasi, me oleme kohe kohal, me ei pea siin aega kulutama!"
Jõudsin esimesena suurde ruumi (pilt 2), tundes seljataga oma kaaslase kiirustavaid samme. Hüppasime koos sissepääsuks/portaaliks olevasse basseini ja...
Teadsime, et see ühendus maailmade vahel on ülivana, kuid ka meie elasime vist hullult kaua, tuhandeid aastaid lausa. Seega polnud me kindlad, kuidas meid teisel pool vastu võetakse. Aga kui me "kohale" jõudsime, leidsime eest justkui prantsuse õukonna moodi olustiku ning portaal-basseini juurest kaks valvurit kummalgi pool. (pilt 3) Seejärel tuli mingi paksu valge parukaga vana mees (tseremooniameister/õukonnaülem?) ja ütles midagi stiilis "Oh, it's you. We've been expecting you" või "You took your time."
Mu kaaslane vedas mind kättpidi edasi,läbi selle ruumi, mis meenutas mingit mõisasaali, pomisedes, et me oleme totaalselt hiljaks jäänud...

Siin on 3 seletavat pildikest ka viimasele unenäole:

Ühesõnaga...vahel on mul tunne, et mu aju muutub öösiti "random-fantasy-story-generatoriks"

Millalgi nägin Daleiost ja Kasispeal kasvavat suurt kaske ka unes.
Homme on larp. Muhahahaa.
Ja ma sain "Violinist of Hameln"i manga läbi (aga sellest mõni teine kord).

"Ice, ice, baby," said the Penguin.