Teisel pool mind

Tere ööd.
Taaskord olen täiesti lubamatul kellaajal üleval, kuigi peaks juba ammu magama.
Aga see selleks.

Update!

Ma käisin koolivaheajal Tartus. Alguses polnud ma üldse kindel, kas ma minna tahan või jaksan, aga mul on hea meel, et ma läksin.

Vaatasime Hannaga bussisõidu jooksul peaaegu terve "Howli liikuva kindluse" ära(lemmiktsitaat: "Ja kui Howl lossi ei ilmu....siis on suur jama."), siis saime Dani & Gobliniga kokku (mismõttes ma olen "nünnu"?!) ning õhtu sai minu jaoks taas üpris ootamatu lahenduse - mind sunniti õudusfilme vaatama. Spetsiaalselt minu jaoks hangiti "The Ring"i jaapani originaalversioon, mis tegelikult ei osutunudki nii õudsaks, kui ma kartsin. Terves filmis oli täpselt üks tõeliselt ehmatav koht. Õnneks istus minu kõrval Mialee, kes mõistis ja jagas minu õudusfilmikartust.
Samuti sai vaadatud "Shrooms". See oli natuke kõhedam, kuigi täiesti valemi järgi tehtud (noored lähevad kuskile ja leiavad seal mitmel erineval kohutaval moel oma otsa). Selle peale küll hallukaseeni süüa ei soovitaks. Ja ma nõustun, et filmi parim osa oli rääkiv lehm.


Sain ka Vennakesega kokku, kelle ma elus esimest korda uisutama meelitada suutsin. See oli väga lõbus kogemus, vähemalt sain ma talle jääväljal oma abistavat tuge pakkuda :D
Olin lubanud ka Aabuga kohtuda. Asi lõppes sellega, et ta viis minu ja Vennakese biomeedikumi laibakumi.
See oli üpris kõhe - koridor kuskil allkorrustel, täpselt nagu õudusfilmides, uks suurde lahanguruumitaolisesse saali, mille seina sees kappides olidki laibad. Väljas vist ühtegi polnud, kuigi ma ei julgenud paaril lavatsil oleva kahe suure kaane alla piiluda. Elamuseks omaette kujunes ka organite/luude/muu säärase näitus...kuigi siis, kui kahe suure klaaskapitäie loodete juurde jõuti, sai minu jaoks küllalt.
Aap näitas meile abivalmilt ühes anumas vedelikus hulpivaid ajutükke, mis tõepoolest meenutasid seeni. Nende lõhn aga ei unune mul siiani.

Ahjaa, Aabu ja Vennakesega oli nali ka:
Jõuame Aabu ühikatuppa, kus laua peal ilutseb hiigelsuur arvutiekraan.
Vennake: "Ohoo...sellega võrreldes tundub isegi minu oma väike."
Mirju: "Ära muretse, minu meelest on sinu oma ka piisavalt suur. ^_^"
Aap (köögist): "...te räägite ikka ekraanidest, eksju?"

Ja pärast võttis Aap mu selga, kui ma lörtsistel tänavatel enam korralikult liikuda ei saanud *nyaww*

Hanna ja Allyga käisime ka mänguasjamuuseumis, kus oli erinäitus "Barbie 50". Oh lapsepõlvemälestused....sai nii nostalgitseda kui tõdeda, et võime endiselt nukkudest vaimustuda.

Tartu-külastuse lõpetuseks sai veel Oliveri ja Daleiosega Ally juures istutud ja HPClubi koosistumist jälgitud. Ah, good times.

***

Võib-olla peaks rääkima natuke ka kahest lahedast larbist, mis vahepeal olnud on.
Kõigepealt "Maskeraad: Kes armastab Ing Ghlothi?" ning eelmisel nädalavahetusel "Thanaria II".
Mõlemad kujunesid minule väga põnevaks ja nauditavaks.

Maskeraadi süžee seisnes selles, et (aasta oli 2022) Eestisse pidi saabuma üks maailmakuulus eestlasest salapärane moelooja, kelle identiteeti mitte keegi ei teadnud. Minul oli kanda noore neiu roll, kes ühena vähestest teadis, et ING on tegelikult tema onu. Pääsemaks kontrolliva ema juurest (keda ma kahtlustasin muide oma isa mõrvas), olin valmis oma onuga Prantsusmaale kaasa minema - enne muidugi pidi onu endast märku andma. Igatahes, toimus INGi moeshow, kuhu kutsutud esinema ka teatritrupp, mille üks liige ma olin. Samuti pidin laulma (ma ei saa aru, kas iga viimasel kui larbil taandub asi lõpuks selleni, et ma laulma pean?).
Lõpuks selgus, et minu peresuhted olid segasemad kui mehhiko seebikas. Onu oli hoopis minu vend, ning mu ema soovis mind tema mõrva eest süüdi lavastada, et mu isa pärandust endale saada. Lõpuks, kui selgus, kes moeshow külalistest mu kallis onu on, läks asi väga segaseks ning tipnes sellega, et mu ema lasi ta modellideks maskeerunud kaitsepolitsei silme all maha.
Neetud. See oli küll fail. Mul terendas silme ees juba riikliku toetusega lauljakarjäär, kuid nüüd...ei tea, kas skandaalid sellele hästi mõjuvad. XD


Thanaria teine mäng oli samuti ülilahe - mängisin arsti abilist Elanit, minu doktorist partnerit mängis Aapo. Terve mängu jooksul sai palju naerda, kätega peast kinni hoides ahastada ja üritada välja mõelda, mis kurat selles kohas toimub.
Paar parimat nalja:

Donan: "See on paranormaalne nähtus, mitte füüsiline või psühholoogiline probleem...see jääb meie tegevusalast välja."

Terve õhtu on kolm daami otsinud ühte sinivalgesse mässitud karpi. Mina ei muretse üldse, kuna minu saak (mis neilt ühes kõrtsis ära virutasin) ei ole mingi karp. Korraga hakkab ese mu kotis põletavalt hõõguma.
Elani: "Donan..tead...ma vist peaks midagi üles tunnistama..."
GM kõrvalt: "Sulle meenub, et kotis, kust selle krabasid, oli tõesti sinivalget riiet."
Elani: *endamisi* "ohneetud."
**
Seisame vestibüülis, saabub peremehe õpipoiss Termo ja pöördub minu poole.
Termo: "Kas ma võin sinuga korraks rääkida natuke?"
Kõik: *kahtlustavad pilgud*
Termo: "Ma pole relvastatud, ausõna!" *tõstab selle demonstreerimiseks oma keebi üles, kuid selle vahelt kukub välja...roosa king*
Kõik: *hüsteeriline naer*
Anko: "My pervert senses are tingling!"
Termo: "Ei, ära muretse, mul on armastatu olemas."
Kõik: "Appi! Tal on armastatu! Päästke end kes suudab!" *põgenevad karjudes ja naeru tagasi hoides*
(ma ei suda siiamaani loogiliselt seletada, mis selles nii lõbusat oli)

Ning rahustid ja valuvaigistid olid õhtu jooksul ikka väga nõutud kaup XD

Ei saa ka mainimata jätta Aapo eneseohverdust, kui ta oli valmis meid pärast keset ööd Tallinnasse sõidutama (tee oli nii udune, et nähtavus peaaegu puudus). Annetan kindlasti temale väikse pühamu püstitamise fondi.


***

Reedel käis kooligäng mul külas. Herman tegi muffineid ning mängisime koos Twisterit (oh, need poosid, mida seal vahepeal hoidma pidi, meenutasid rohkem mõnd keerulist akrobaatilist harjutust XD)

Muide, seoses akrobaatiliste harjutustega meenub mul ka tänane unenägu. See oli midagi Stargate'i ulme-stiilis. Seal olid mingid ebard-naisolevused, kes meid võikal moel kõrvaldada üritasid, ma vist hüppasin isegi ühe korra aknast alla, et nende eest pääseda.
Väga hästi mäletan üht hetke: ööbisime ühes suuremas hallide seinte ja kõrge laega saalis. Olime oma magamiskotid põrandale laotanud ja üritasime öö kuidagi mööda saata, ilma et meid kuskilt poolt rünnataks. Hommiku poole (vähemalt ma arvan, et oli hommik, kuigi aknaid ruumil polnud, et kontrollida) võpatasime korraks kõik unest üles ja nägime, et lagi kõrgel üleval on muutunud läbipaistva piimja halli klaasi sarnaseks. Selle peale hakkas kukkuma suuri lumekuhjasid ning neid tuhme mütsatusi kuuldes ja nähes suurenevat lume hulka me peade kohal tekkis küsimus, kaua lagi vastu peab.


Kusjuures, ärgates vaatasin esimese asjana lakke, et kontrollida, kas sinna lund kukkunud pole.


Hetkemuusika:

Kyu Sakamoto - "Ue o muite arukou" (see on kohutavalt armas lugu jaapani 60ndatest, Yumi lasi seda meil jaapani keele tunnis kuulata)
Hatsune Miku - "Kimi wo nosete"
Gazette - "Chizuru"
Arashi - "Dear My Friend" ja "Donna kotoba de"

***

Nüüd natuke teisel teemal.

Hiljuti avastasin enda kohta midagi...üpris ehmatavat (minu jaoks, kuna ma poleks elu sees arvanud, et selline asi minu puhul võimalik on).
Praegu olen jõudnud punkti, kus suudan seda ka välja öelda:
Mul on probleeme inimeste usaldamisega.
See tundus mulle endale algul täiesti uskumatu ja absurdne...kuidas minul, kes püüab elu eest kõigele ja kõigile avatud olla, saab mingi selline sisemine tõke olla?!
Aga kui järele mõelda, siis....ega see võib-olla nii üllatav polegi.
Loodan tõesti, et mul on võimalik sellest kuidagi üle saada või olukorda parandada.
Senikaua...palun ärge pahandage ja saage aru.


***

Üleeile toimus samuti üks intsident, mis pani natuke asjade üle mõtlema.
"Väike närvikõdi igas päevas" nagu öeldakse.

Nüüd tean ka mina, kuidas on kiirelt liikuva autoga pihta saada.

Pühapäeva õhtul, kui olin kooriproovi minemas, jõudsin Narva mnt. suure ülekäiguraja juurde. Seal on kokku neli rada, kaks mõlemagi suuna jaoks. Minupoolsel suunal peatus esimeses reas olev auto ning hakkasin teed ületama. Vaatasin veel, et ka teisel rajal olev auto vist aeglustab ja pöörasin pilgu vastassuunda, et end sealtpoolt tulevate autode eest hoida.
Sain teha vaid mõned sammud, olin peaaegu tee keskele jõudnud ja vaatasin paremale, kui äkitselt üks tugev kõmakas käis. Esimese hooga ei saanud aru, mis juhtus, kuid siis registreeris mõistus, et olin ühelt vasakult poolt tulevalt kiirelt sõitvalt autolt täitsa arvestatava löögi saanud.
Õnneks suutsin püsti jääda, parema käe laba, parem põlv ja veidi ka vasak reis valutasid, käel oli juba märgata marrastusi ja sinikaid.
Mu esimene mõte oli miskipärast "Appi, nüüd kõik inimesed ilmselt jõllitavad mind, ma pean kähku siit minema saama"
Kuidagi jõudsin üle tee teisele poole ning adrenaliinilaksu tõttu kõndisin automaatkäigul edasi. Us2U riietepoe juures jooksis mulle järgi üks väga ähmis vene mees, kes küsis, kas minuga on kõik korras. Ta paistis tõesti endast väljas olevat ning ma kinnitasin talle naeratades, et kõik on korras.
Ilmselt vist siiski polnud, aga see selleks.
Kõndisin, lihtsalt kõndisin edasi, mõttes palavikuliselt olukorda analüüsides (kui kätt ja jalga veel liigutada saan, siis ei tohiks ju midagi hullu olla). Alles Telemaja proovisaali jõudes sain aru, mis just peaaegu juhtunud oli. Siis jõudis ka šokk kohale ning värisesin terve lahtilaulmise aja.

Ma ei taha mõelda, mis oleks juhtunud siis, kui oleksin jõudnud kasvõi viis sentimeetrit ettepoole astuda. Praegu viibiks tõenäoliselt haiglas sellisel juhul.

Mind häirib, et auto isegi ei peatunud, vaid sõitis rahus edasi. Numbrimärki ma ka ei näinud, häguselt mäletan vaid auto värvi.

Eile käisin ka traumapunktis, kus tehti röntgen, mis õnneks luumurdu ei näidanud. Natuke sain põrutada + sinikad ja marrastused.
Neljapäeval lähen perearsti juurde uuesti jalga ja kätt siduma.

Vot selline lugu.

Vahel ikka veab ka. Hea, et niigi läks.


Aga!
Et lõpetada veidi rõõmsamalt, avaldan teile ühe saladuse:

Shamtu magic tõepoolest töötab!!

Reklaamis öeldakse, et see šampoon/palsam teeb juuksed ülikohevaks. Olen elavaks tõestuseks, et see tõesti nii olla võib.

Kuigi ma ei tea, kas tootjad just sellist tulemust-juuksepahmakat silmas pidasid...





Uni-Mirju