Varjude mäng, kesköine tund, oleme siin
Wednesday, April 15, 2009 by Mirju
Kuidagi õnnestus mul jälle haigeks jääda.
Aga loodame, et see läheb kiiresti üle.
Meil on üks Austria kooripoiss/mees majas.
Avastasin oma lauanurgalt paar päeva tagasi kirjutatud unenäokatked. Üldse olen viimasel ajal palju põhjalikke unenägusid näinud, võib-olla on see palavikuhägust tingitud.
12.-13. aprill 2009
Mingi kamp inimesi, kelle seas oli üks mustade juustega noormees. Alguses taheti meid allveelaevaga minema viia (talutati silla juurde, mis laeva sisemusse viis), kuid suutsime seda kuidagi vältida.
Siis olime äkki keset merd ja ma läksin veidi paanikasse. Meid oli umbes 4-5, ujusime ühes suunas, mustajuukseline noormees aitas mind vee peal hoida, kui ma ära väsisin. Korraga märkasime kauguses rohelist saart (mis veel hetk tagasi seal suunas küll polnud), hakkasime selle poole ujuma, kuid äkki ilmus vee alt must allveelaev (otse meie alt, nõnda et me selle külge pidime klammerduma).
Ei tea, kas see oli hea või halb.
Olin kõrge pilvelõhkuja esimesel korrusel, see oli kas äri- või politseimaja. Saime teate, et terminaator (wtf?) on sinnapoole tulemas ning kõik üritasid sealt minema saada. Aega oli vähe, mina proovisin liftiga üles sõita, aga see tuli miskipärast kohe alla tagasi (sõitis teise korruseni ja siis pööras tagasi, vist oli keegi all ka liftinuppu vajutanud).Seega pidin kuskilt teisest uksest tänavale saama.
Pidin kuskilt (Nõmmelt?) ruttu ühte haiglasse saama. Sinna oleks saanud minna kahe erineva bussiga, aga esiteks ei teadnud ma, kus bussipeatus asub ning teiseks oleks see liiga kaua aega võtnud. Siis märkasin taksosid - esimesse oli keegi juba sisse istumas, aga teine oli veel vaba. (+ selle sõidualustustasu oli ainult 23.- esimese takso 34.- vastu)
Sees istusid 2 väikest (12/13 aastast) poissi, ümbritsetud igasugu (pehmetest) mänguasjadest. Küsisin, kas see on tõesti takso.Mulle vastati jaatavalt ning öeldi, et sõidule lisaks saab valida, mis muusikat kuulata. Lõpuks valiti mulle mingi eesti 90ndate popartisti plaat (kas Dr Alban või Mr. Lawrence?).
Ei tea, kas haiglasse jõudsingi.
***
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
Mulle on Ristikivi alati meeldinud.
Aga loodame, et see läheb kiiresti üle.
Meil on üks Austria kooripoiss/mees majas.
Avastasin oma lauanurgalt paar päeva tagasi kirjutatud unenäokatked. Üldse olen viimasel ajal palju põhjalikke unenägusid näinud, võib-olla on see palavikuhägust tingitud.
12.-13. aprill 2009
Mingi kamp inimesi, kelle seas oli üks mustade juustega noormees. Alguses taheti meid allveelaevaga minema viia (talutati silla juurde, mis laeva sisemusse viis), kuid suutsime seda kuidagi vältida.
Siis olime äkki keset merd ja ma läksin veidi paanikasse. Meid oli umbes 4-5, ujusime ühes suunas, mustajuukseline noormees aitas mind vee peal hoida, kui ma ära väsisin. Korraga märkasime kauguses rohelist saart (mis veel hetk tagasi seal suunas küll polnud), hakkasime selle poole ujuma, kuid äkki ilmus vee alt must allveelaev (otse meie alt, nõnda et me selle külge pidime klammerduma).
Ei tea, kas see oli hea või halb.
Olin kõrge pilvelõhkuja esimesel korrusel, see oli kas äri- või politseimaja. Saime teate, et terminaator (wtf?) on sinnapoole tulemas ning kõik üritasid sealt minema saada. Aega oli vähe, mina proovisin liftiga üles sõita, aga see tuli miskipärast kohe alla tagasi (sõitis teise korruseni ja siis pööras tagasi, vist oli keegi all ka liftinuppu vajutanud).Seega pidin kuskilt teisest uksest tänavale saama.
Pidin kuskilt (Nõmmelt?) ruttu ühte haiglasse saama. Sinna oleks saanud minna kahe erineva bussiga, aga esiteks ei teadnud ma, kus bussipeatus asub ning teiseks oleks see liiga kaua aega võtnud. Siis märkasin taksosid - esimesse oli keegi juba sisse istumas, aga teine oli veel vaba. (+ selle sõidualustustasu oli ainult 23.- esimese takso 34.- vastu)
Sees istusid 2 väikest (12/13 aastast) poissi, ümbritsetud igasugu (pehmetest) mänguasjadest. Küsisin, kas see on tõesti takso.Mulle vastati jaatavalt ning öeldi, et sõidule lisaks saab valida, mis muusikat kuulata. Lõpuks valiti mulle mingi eesti 90ndate popartisti plaat (kas Dr Alban või Mr. Lawrence?).
Ei tea, kas haiglasse jõudsingi.
***
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
Mulle on Ristikivi alati meeldinud.
Ma olen ka haige. Mingi viirus vist liigub ring. Aga minu unenäod on lihsalt üks väsitav sigri-migri. Sigri-migri on kirjapanduna nii veider sõna.