Teisel pool mind

Unenäologi, 27.-28. november

Nägin linna, mis rohkete sildade ja veeteedega meenutas Veneetsiat ja mille kõrval oli suur jõgi või laht. Sellel kohal oli vist oma monarhia ka.
Ühel hetkel kerkis kaugusesse hiiglaslik sõjalaev, mis võttis kursi linna poole, et see hävitada. Meil oli ka sarnane laev, ainult et veidi väiksem (umbes nagu Wakou "Innocent Venusest") ja mitte nii aukartustäratav. Kuidagi sattusin ka mina meie poole laevale, mis parajasti lahe/jõe suudmest ründajale vastu läks.
Pardal valitses ärev meeleolu, sest kõik olid kindlad, et ettevõetud missioon on enesetapp ja meid lastakse kiiresti põhja. Siis tuli mul mingi idee, jooksin juhtimisruumist välja, mööda treppe allapoole ning jõudsin hiigelsuurele sise-autotekki meenutavasse tühja ruumi. Keegi jooksis veel ülevaltpoolt mulle järgi ja karjus, et mida ma teen, ma peaks kohe juhtimiskeskusse tagasi minema, aga mina üritasin üle libeda laia põranda ruumi teise otsa jõuda. Kuidagi see mul ka õnnestus ning hakkasin uuesti samasugustest treppidest, nagu teisel pool olid, ülespoole jooksma.
Lõpuks leidsin selle, mida olin otsinud: pika kangi, mis pidi laeval aitama palju kiiremini edasi liikuda ja manööverdada. Tõmbasin, tirisin, sikutasin seda kogu jõust ja lõpuks sain selle teise asendisse lükatud. Seejärel tormasin tagasi teiste meeskonnaliikmete juurde ja rääkisin, mida olin teinud. See oli neile väga hea uudis, me jõudsime viimasel hetkel suurema sõjalaeva hävitusteelt kõrvale põigelda ning oma kiiruse tõttu suutsime vaenlase alistada.

Kuninglik perekond kuulutas välja turniiri, prints teatas, et võitleb kõigi soovijatega oma võimu ja tiitli pärast. Selleks koguneti ühe silla kõrval olevale laiale platsile. Mina aga jooksin ühe naisega samal ajal võidu teise silla juurde, sest me teadsime, et seal kuskil peaks peituma valitsejate saladus ja linna edasine saatus.
Kohale jõudes otsisime nii veest kui silla alt/küljest ning ootamatult leidsimegi eseme, mida puudutades nägime linna tulevikku ja minevikku. Naine minu kõrval oli ilmselt nõid, tulevikunägemuses oli ta igatahes võimas selgeltnägija (või mingi oraakli reinkarnatsioon). Ennast nägin aga ehmatusega hoopis kuningannana.
Mõte töötas ülikiiresti, hetkel, mil nägemus lõppes, teadsin, et pean midagi ette võtma, et hea osa ennustusest tõeks saaks ning õnnetus (linna kontrollimine selgeltnägija poolt) ära jääks. Nüüd oli vaid aja küsimus, kes enne midagi teha jõuab ja milliseks tulevik kujuneb. Lükkasin nõia jõkke ning tormasin ise turniiripaiga poole.
Turniir kestis veel. Palju mehi oli juba printsi poolt alistatud, kuid mõned seisid veel järjekorras ja puhastasid oma mõõku või kaitsevarustust. Kummalisel kombel ei paistnud prints üldse väsinud olevat, ta koguni viskas oma vastaste üle nalja. Selle peale said viimased vihaseks ning ründasid teda korraga. Prints põikles osavalt kõrvale ning hüüdis pooleldi naerdes: "Ma ei saa teist aru. Te peate ju ainult midagi laulma, siis võidate mind!"
Sellel hetkel sai kõik korraga selgeks, kui hingeldades sillal seisin ja alla vaatasin. Printsi vastased hakkasid uuesti ründama, kuid äkitselt kostis üle terve platsi vaikne, kuid kõlav laul.
Kõik vaatasid üles minu poole. Ma laulsin.
"Tasa, sügavast varjude tiib, unedemaale su viib, laps, sügavast varjude tiib endaga kaasa su viib..."
Ma laulsin ja vaatasin printsile otsa. Ta naeratas. Olles kõlada lasknud viimasel noodil, kaotasin teadvuse.
Ärkasin punaka valgusega ruumis pehmetel patjadel. Sisse astus prints ja ütles midagi stiilis "You did well".

...
Peaks nüüd seda Freudi meetodil analüüsima, vahelduseks "Ten Nights of Dreams"i uurimisele.
Aga ma ei jaksa. Võtan parem mõistliku tüdrukuna ühe paki Thera-Flud sisse ja loodan, et homme kuidagi kontaktivõimeline olen...ja et öösel magada saan.

...

Ja teisel pool lund on väikene maja
kus alati ootad sa mind.
Või ei ootagi? Võib-olla polegi vaja
seda maja ja lund.
Aga äkki see tuisk ei olegi päris
sasib juukseid ja külmutab üleni, -
Polegi tuisku? Polegi mind
sellel lumega kaetud rajal.

Ilus ja valus on korraga.

Nädala üks kõrghetk -
Andrei (Sugoi-san) ja Miikael tegid aatriumis haikusid.
Peaaegu kõik neist lõppesid miskipärast fraasiga "magavad karud".
A la(täpselt ei mäleta, aga meenutan):

Kalda on kuri
kui paneb luku taha
magavad karud

Geku hiljem kirjeldas ilmekalt, et haiku võis olla ka langevatest kirsiõitest, aga lõpus olid ikka magavad karud.

Minagi pühendasin Andreile ja Miikaelile haiku:

Ikka naeratan
kui mulle meenuvad need
magavad karud


Aga külm on ikka.

Oh, kaev.

Keset rahulikku õhtusööki teatab ta mulle, et "maitses" minu eile toodud, restoranis üle jäänud ja hoolikalt hoitud mixed hakka nuudleid. Karpi kontrollides avastan, et peaaegu pool toidust on kadunud. Selge, et tema öise rüüsteretke tulemus. Sellest karbist oleks pidanud mulle vabalt homseks lõunasöögiks piisama, kuid nüüd ei saa ma arvatavasti kõhtu täis.
Ma ei saa aru. Kust võtab ta endale õiguse süüa MINU toitu, mis spetsiaalselt karbi JA kilekoti sisse pakitud?! Seekord ei pannud ma silti juurde, sest lootsin, et keegi pole nii julm ja lähe mu saagi kallale. Eksisin.
Aaaah, Neetud! Ma tean, et ei peaks nii vihane olema, aga siiski. Oleks ta siis enne vähemalt KÜSINUD. Mingit probleemi poleks, ma oleks lubanud. Aga asi on just selles, et ta tegi seda minu teadmata. Ja see pole mitte esimene kord. Isegi mitte teine, kolmas EGA neljas! Ma ütlen talle IGA KORD, et ta võiks enne küsida, aga EI, siiamaani pole seda juhtunud.
Oeh.
Ja ma saan ainult üksi, omaette pahane olla, sest kui ma talle seda piisavalt räägin, läheb tal ka tuju halvaks ja see on viimane, mida mulle (ja teistele) vaja on.

Nüüdseks olen muidugi maha rahunenud ja sellest üle saanud. Ning kuidas ma saan talle halvasti öelda, kui ta norus peaga vaikselt mu tuppa tuleb ja ütleb, et ta tegelikult ei tahtnud midagi pahasti teha...
Muidugi ma vastan naeratades, et pole midagi, kõik on korras. Ja mõtlen seda tõsiselt, sest vastasel juhul tunneks end veel hullemini.

Mida ma sellisel puhul ütlema peaks?

-kaeblemise lõpp-
(mul oli see vaja lihtsalt endast välja saada)

Sain "Day Watch"i läbi. Natuke kurb lõpp oli.

Armas on see, et Geki ja Patrick tõid mulle kaks pakki Pockysid. Nyaww.

Ja minu Heather Dale'i CDd ja lauluraamatud peaksid lähipäevil kohale jõudma! *rõõmutants*

"Liar Game"i live-action variant on päris huvitav. Kuigi mul on hetkel tahtmine hoopis "Bleachi" vaadata miskipärast.

Viimane geniaalne video, mis Youtube'st avastasin: Captain Jack Sparrow - "Secret Agent Man"


Hetkemuusika:

Mermaid Melody itaaliakeelse variandi laulud (seletamatult sõltuvusttekitavad) - (paar näidet)OP / "Concerto d'amore" / "Battito d'amore" / "Assoluto amore" / "Dolce Melodia"
Muusikalist "Wicked" - "Dancing Through Life" ja "Popular"
Yoko Kanno - "Tell Me What the Rain Knows"
Ruja - "Rahu" / Maarja&Rannap - "Rahu"
Bump of Chicken - "Karma" ("Tales of the Abyss" OP)
"Tales of the Abyss" "The Grand Fonic Hymn" / Anime ED "Bouken Suisei"
Becca - "I'm Alive" ("Kuroshitsuji" ED)
SID - "Monochrome no Kiss" ("Kuroshitsuji" OP)

Oskate anda nõu, kuidas riietuks üks seksikas hipi?

"I’m Alive, I’m Alive, oh yeah
Between the good and bad is where you'll find me,
Reaching for heaven"

You must be getting pretty tired
Of the man who once inspired you
Going back on what he asked you to believe
All the promises of power
From his glittering ivory tower
Where's the height that he once told you you'd achieve?

Those other men believe what you and I will never see
But I say why believe in place of proof?
Let those others keep on praying
You know I'm only saying
What the others are afraid might be the truth

Well, they say nothing grows
'Til the oak has hit the ground
So let's clear the way, my boys
And let the giant come crashing down

Where are all the things you fought for?
All the dreams you shed your blood for?
Are they shabby now and fraying at the seams?
Was this your boyhood vision
To endure the world's derision
While the culprit sits and laughs behind the scenes?

Well, they say nothing grows
'Til the oak has hit the ground
So let's clear the way, my boys
And let the giant come crashing down

Let us cleanse this farce with fire
Strike the fool who leads the liar
Let it all come crumbling down
Like the firebird from the ashes
We will rise to lead the masses
The strongest will emerge to wear the crown

Well, they say nothing grows
'Til the oak has hit the ground
So let's clear the way, my boys
And let the giant come crashing down

- Heather Dale "Crashing Down"

Siin on üks väga hea Disney "Mulani" video sellele laulule. Ma pole ise kahjuks multikat lõpuni näinud, kuid see video avas mulle kogu loo täitsa uue vaatenurga alt (mitte peategelase, vaid ründavate hunnide seisukohalt). Vaatamist väärt.

Järgneb väike rahulolematust väljendav kirjutis.

Ma ei saa aru masendavatest matusekõnedest. Eile sain päris vihaseks, sest vaimulikuonu suutis tõesti atmosfääri veel jubedamaks teha. Tihti käisid ta jutu seest läbi "igaveseks lahkunud", "surmauni", "sügav ja lohutamatu lein" ja muud sellised väljendid.
Ta pani minu meelest rõhku täiesti valele asjale. On võimalik esitada ka positiivseid ja helgemaid matusekõnesid, pigem tuleks keskenduda sellele, kui õnnelikud me oleme, et meile oli antud võimalus sellise toreda inimesega koos olla ja et tema mälestus elab meis igavesti edasi. Ta võib küll lahkunud olla, aga teda ei unustata.
Aga selle asemel rääkis onu kogu aeg sellist juttu, et oleks tahtnud püsti hüpata, karjuda "Lõpeta juba ükskord see halamine!" (kuna ta venitas kõne ikka mõnusalt pikaks) ja jutustada pigem rõõmsatest hetkedest, mida mäletame.

Rohkem positiivsust.
Võiks ju olla, et pärast on parem ja vabastatum, mitte rõhutud ja vaevatud tunne.

Tänan tähelepanu eest.

Lisa: Lõpuks sain valmis oma esimese amv.
Vampire Knight - "Ice-cold Story"

.
Oh kui palju kergem on karta midagi kauget. Midagi või kedagi, mis otseselt kogu aeg ei puuduta. Kasvõi ämblikud, muumiad, üleujutused, zombid...kõik selline. Säärane hirm tundub kuidagi lihtsam.

Keeruliseks läheb siis, kui see, mida kardetakse, on lähedal. Kõik on äkki palju isiklikum, ebakindlam, läbitungivam. Säärane hirm on raskem.

Kauget hirmu ei pruugigi eriti tunda, samuti ei tunne see hirm sind. Kuid lähedast hirmu tunned läbinisti, ka hirm võib vahel sinust teada rohkem, kui sa arvatagi oskad.

Ütleme, et ma kardan mootorsaemõrvarit. Ma ei tea temast eriti midagi peale selle, et ta on hirmus, ohtlik ja groteskne. Kui ma peaks temaga kunagi kokku sattuma, siis põgeneks ma tõesti ilmselt paanikas minema. Aga kui ta lõpuks otsustaks mu kuskil katusel ära tappa, arvates, et ma kardan kõrgust ja tardun hirmust paigale, ebaõnnestuks ta täielikult, kui ma tegelikult ei kardaks kõrgust ja suudaks, kuna olen aeroobikas andekas (aga tema seda ju ei tea), mööda katusekive tema eest ära joosta.

Samas, oletame, et ma kedagi või midagi oma lähedastega seotut. Sellisel juhul tunneks vastaspool mind ülihästi ja saaks seda minu vastu peensusteni ära kasutada. Sellisel juhul võiks koguni öelda, et "that is my downfall".

Vahel soovin ma meeletult, et kardaks midagi kauget.

------

Oh kui palju kergem on armastada midagi või kedagi kauget. See tundub vahel lihtsam, sest nii on võimalik luua enda jaoks turvalisuse-mull. Ta on kuskil seal kaugel, nii imeline, et vahel valus hakkab, ja teda võid armastada nii nagu ise tahad. Ei ole mingeid garantiisid, aga pole ka sundi ja asjatut südamevalu.

Rumal, kui tegelikult asja üle järgi mõelda. Seda võiks nimetada ka omamoodi põgenemiseks. End võib ära peita, kauge armastusega endasse sulguda. Armastada kedagi, kes on lähedal, vat see on juba riskantsem. Siis on reaalne võimalus haiget saada. Minu neetud kaine mõistus (isegi sellises südameasjas) suudab siis genereerida automaatselt lugematul arvul erinevaid negatiivseid teooriaid ja situatsioone. Ma pigem kardan kui kahetsen.
Aga sellegipoolest ei suuda ma end lähedase armastuse eest täielikult hoida.

Tihti soovin meeletult, et mulle piisaks kaugest armastusest.

------

Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks.
Olen mure, eks näe, kes ei alistuks.

Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks.
Olen mure ja teen su õnnetuks.

(Marie Under, "Kontvõõras" - veidral kombel meeldib see luuletus mulle)

...sest mul lihtsalt on vaja need ühte kohta kokku koguda.

Mark Yoffe oli meie külalisõppejõud (Washingtoni ülikoolis töötav, Lätis sündinud), kes luges kahte lühi-loengusarja - "Vampiirid Ida-Euroopa folklooris ja Lääne popkultuuris" ja "Rokkfestival: rokk, vastu-/subkultuur ja huumor" (viimases ma ei käinud).

Geniaalne mees.

Ma siiamaani olen sillas tema loengutest ja tagasisidest, mis ta mu eksamile andis.
Meil: "Very good work Mirjam! You get an A+.
Your English is beautiful! Where did you get it? Best MY"
^__^

Igatahes...tema surematud tsitaadid:
(Vampiiride loengust)
"Like zombies - good people, very popular."
"Dracula can't be undead since he never dies. He's just a very very old guy."
"Does Russia have vampires? Well... Yes, but it's a complicated situation there. Because everything is complicated in Russia."
"We got only one friend. The village policeman. A stupid guy. A Russian guy. Complete moron."
(On the belief that vampires cannot enter your home unless invited.) "Total bullshit, don't believe it, it doesn't happen."
(On Greek vampires, who don't drink blood, but feast on your liver instead.) "This guy comes over, attaches to your liver and munches away."
(The whiteboard eraser makes a weird loud rattling sound.) "*shake-shake* Jesus. *shake-shake-shake* Why..? *shake-shake* Amazing."
"She was very dead. She died! She was decomposing in the coffin!"
"The priest killed the hell out of him. Very sad story."
"We will talk about demonology later. Because I really like scaring children with demonic stories."
"Albanians. Nobody knows who the hell they are."
"They're Irish. It's what they do."
(Last sentence of the class. Said in a spooky voice.) "Vampires don't come alone."
"It rapes you at night. Let's talk about it. Such a fun topic."
(To the guys.)"A night of lovemaking with a demon. Congratulations."
(To the girls.) "Congratulations, you are pregnant with a child of Incubus and Succubus."
"Governments can't run countries of naked people!"
"So I said, "'Whoosh!'-making vampires?" and the Bulgarian man said, "Yes, those are our vampires, it's what they do."
"(Talking about cannibalism.) "Germans like these kinds of things."
"Literary vampire: slim, elegant, well-groomed, well-dressed... Folkloric vampire: a dirty local fellow named Vanja that fell into a ditch and broke his neck."
"A cat. A cat! The animal. Meow meow."
"A 12 year old boy is watching the body, he needs to go to the bathroom and during that time a cat, a duck or a chicken jumps over the corpse."
"Very bad things can happen to you after you're dead if you're suspected of vampirization. Not that you care, because you're dead."
"You kill yourself - you pay for it!"
(On people that are too tall being suspected of vampirization.) "Like if you're a Norwegijan and go to Romania, you're tall and people don't want you to die in their area - go back to Norway!"
(About The Blair Witch Project having been filmed with a handheld camera.) "So by the end of the movie you're not only scared shitless, but you're also about to throw up."
"As a member of the community you should behave well and die on time."
"Say the usual lifespan is 64 and you die at 23... Eeeehhhh..."
"Somehow people prefer that the dead stay dead."
"So. Vanja is dead. In a grave. He digs himself out and starts walking around the village."
"Like, for instance, your cow died. Or you go in the woods, looking for your dog and you find half of your dog. And you think, "Aaah, that suicider Branco," or, "Aaah, that prostitute Marusa did it.""
"Yes, cats! All over the place!"
(Vampires can take the form of ducks.) "Cause you would never suspect a small duck, walking in and out of the house!"
"It rolls around the countryside, making beautiful suffocating sounds."
"So there's just a blob of blood, rolling around the countryside."
(Vampires sometimes go back home after returning from the dead, knock on the door and ask for something of theirs. Like maybe shoes or something.) "And you KNOW that Branco is walking around the village, asking for shoes!"
"It is presumed it's wrong to be dead and walk around."
"But if you are extremely scared of uncle Branco, you take a BIG nail and put it through his chest."
"It's a good thing to impale a turk!"
"If you eat a cow that was attacked by Arnold Paole, you will become a vampire."
"Whether you are a handsome corpse or an ugly corpse, it doesn't matter - you're a vampire!"
(Some people to their god.) "We give you a goat, you leave us alone, okay?"

Tsitaate rokiloengust: geku blogis siin ja siin

geku: Ja ta on totaalselt vampiiri nägu ning meie kahtlusi ei vähenda (pigem vastupidi) asjaolu, et ta meile eelmise nädala esimeses loengus oma slaavipärase aktsendiga (think Dracula) ütles: "I am not a vampire."


<3

Astun sisse bussi keskmisest uksest ja jään suure akna juurde seisma. Õhus on tunda unist tuimust, sõitjad kössitavad hallikarva istmetel. Vaikselt tõmban kätte oma punased kindad ning silmitsen teispool klaasi lahti laotuvat pimedust. Seal, vaid veidi kaugemal loksub tasa õhtune meri, heidavad valgust tuhmid tänavalaternad.
Märkamatult lasen ennastki sellesse letargilisse olekusse haarata.
Ent äkki toimub teadvuse piirimail mingi muutus. Maailm ei aeglustu, kuid sellegipoolest eksib aeg oma õigelt rajalt.
Ja kõige veidram on see, et kuskilt hakkab kostma muusikat. Alguses vaikselt, aina valjemaks muutudes. Inimesed ei paista seda aga üldse märkavat. Mina olen ainuke, keda see müstiline heli rahutuks teeb. Viis ja sõnad on mulle võõrad, kuid ometi on laulu sisse kootud seletamatu, metsik igatsus.
Pöördun, bussis mõistmatu pilguga ringi vaadates, soovides karjuda. Kuidas on võimalik, et teised kuidagi ei reageeri? Kas nemad siis ei kuulegi seda?!
Meri kaob silmist. Sama ootamatult, kui muusika tekib, see ka kaob. Hääbub olematusse, jättes endast vaid tunde.

Ja miskipärast loodan ma endiselt, et kuulen seda kord uuesti.

--------------

Käisin Tartus.
Kahjuks ei jõudnudki kõigiga kokku saada, kellega oleks tahtnud. Vähemalt Goblini, Oliveri ja Vennakesega peaks kindlasti järgmine kord (pikemalt) kohtuma.

Aga hea oli kõndida keset sadu oma suure vihmavarjuga. Inimesi polnud eriti palju liikvel, kõik otsisid kohta, kuhu varjuda.
Sellistel hetkedel muutuvad tänavad avaramaks. Minu enda mõtete jaoks. Siis polegi vaja mingit sihtkohta, saab lihtsalt kõndida. Peatumatult, tõrjudes sügise jahedust.

Meenub minu lemmiktegelane xxxholicust - ame-warashi. Tegemist on vihmahaldjaga, neiuga, kes toob vihma. Ta on tark, terava keelega ja vahel sarkastiline, kuid tegelikult hea südamega. Inimestest ei paista Ame-warashi suurt hoolivat, sest oma mõtlematusega kahjustavad nad loodust. Eks tal on selle koha pealt õigus.




Viimaks küsimus jääb: miks ei aimanud sa,
et soovidekaevu võib uppuda?