Sildadega linnast ja ennustustest
Sunday, November 30, 2008 by Mirju
Unenäologi, 27.-28. november
Nägin linna, mis rohkete sildade ja veeteedega meenutas Veneetsiat ja mille kõrval oli suur jõgi või laht. Sellel kohal oli vist oma monarhia ka.
Ühel hetkel kerkis kaugusesse hiiglaslik sõjalaev, mis võttis kursi linna poole, et see hävitada. Meil oli ka sarnane laev, ainult et veidi väiksem (umbes nagu Wakou "Innocent Venusest") ja mitte nii aukartustäratav. Kuidagi sattusin ka mina meie poole laevale, mis parajasti lahe/jõe suudmest ründajale vastu läks.
Pardal valitses ärev meeleolu, sest kõik olid kindlad, et ettevõetud missioon on enesetapp ja meid lastakse kiiresti põhja. Siis tuli mul mingi idee, jooksin juhtimisruumist välja, mööda treppe allapoole ning jõudsin hiigelsuurele sise-autotekki meenutavasse tühja ruumi. Keegi jooksis veel ülevaltpoolt mulle järgi ja karjus, et mida ma teen, ma peaks kohe juhtimiskeskusse tagasi minema, aga mina üritasin üle libeda laia põranda ruumi teise otsa jõuda. Kuidagi see mul ka õnnestus ning hakkasin uuesti samasugustest treppidest, nagu teisel pool olid, ülespoole jooksma.
Lõpuks leidsin selle, mida olin otsinud: pika kangi, mis pidi laeval aitama palju kiiremini edasi liikuda ja manööverdada. Tõmbasin, tirisin, sikutasin seda kogu jõust ja lõpuks sain selle teise asendisse lükatud. Seejärel tormasin tagasi teiste meeskonnaliikmete juurde ja rääkisin, mida olin teinud. See oli neile väga hea uudis, me jõudsime viimasel hetkel suurema sõjalaeva hävitusteelt kõrvale põigelda ning oma kiiruse tõttu suutsime vaenlase alistada.
Kuninglik perekond kuulutas välja turniiri, prints teatas, et võitleb kõigi soovijatega oma võimu ja tiitli pärast. Selleks koguneti ühe silla kõrval olevale laiale platsile. Mina aga jooksin ühe naisega samal ajal võidu teise silla juurde, sest me teadsime, et seal kuskil peaks peituma valitsejate saladus ja linna edasine saatus.
Kohale jõudes otsisime nii veest kui silla alt/küljest ning ootamatult leidsimegi eseme, mida puudutades nägime linna tulevikku ja minevikku. Naine minu kõrval oli ilmselt nõid, tulevikunägemuses oli ta igatahes võimas selgeltnägija (või mingi oraakli reinkarnatsioon). Ennast nägin aga ehmatusega hoopis kuningannana.
Mõte töötas ülikiiresti, hetkel, mil nägemus lõppes, teadsin, et pean midagi ette võtma, et hea osa ennustusest tõeks saaks ning õnnetus (linna kontrollimine selgeltnägija poolt) ära jääks. Nüüd oli vaid aja küsimus, kes enne midagi teha jõuab ja milliseks tulevik kujuneb. Lükkasin nõia jõkke ning tormasin ise turniiripaiga poole.
Turniir kestis veel. Palju mehi oli juba printsi poolt alistatud, kuid mõned seisid veel järjekorras ja puhastasid oma mõõku või kaitsevarustust. Kummalisel kombel ei paistnud prints üldse väsinud olevat, ta koguni viskas oma vastaste üle nalja. Selle peale said viimased vihaseks ning ründasid teda korraga. Prints põikles osavalt kõrvale ning hüüdis pooleldi naerdes: "Ma ei saa teist aru. Te peate ju ainult midagi laulma, siis võidate mind!"
Sellel hetkel sai kõik korraga selgeks, kui hingeldades sillal seisin ja alla vaatasin. Printsi vastased hakkasid uuesti ründama, kuid äkitselt kostis üle terve platsi vaikne, kuid kõlav laul.
Kõik vaatasid üles minu poole. Ma laulsin.
"Tasa, sügavast varjude tiib, unedemaale su viib, laps, sügavast varjude tiib endaga kaasa su viib..."
Ma laulsin ja vaatasin printsile otsa. Ta naeratas. Olles kõlada lasknud viimasel noodil, kaotasin teadvuse.
Ärkasin punaka valgusega ruumis pehmetel patjadel. Sisse astus prints ja ütles midagi stiilis "You did well".
...
Peaks nüüd seda Freudi meetodil analüüsima, vahelduseks "Ten Nights of Dreams"i uurimisele.
Aga ma ei jaksa. Võtan parem mõistliku tüdrukuna ühe paki Thera-Flud sisse ja loodan, et homme kuidagi kontaktivõimeline olen...ja et öösel magada saan.
Nägin linna, mis rohkete sildade ja veeteedega meenutas Veneetsiat ja mille kõrval oli suur jõgi või laht. Sellel kohal oli vist oma monarhia ka.
Ühel hetkel kerkis kaugusesse hiiglaslik sõjalaev, mis võttis kursi linna poole, et see hävitada. Meil oli ka sarnane laev, ainult et veidi väiksem (umbes nagu Wakou "Innocent Venusest") ja mitte nii aukartustäratav. Kuidagi sattusin ka mina meie poole laevale, mis parajasti lahe/jõe suudmest ründajale vastu läks.
Pardal valitses ärev meeleolu, sest kõik olid kindlad, et ettevõetud missioon on enesetapp ja meid lastakse kiiresti põhja. Siis tuli mul mingi idee, jooksin juhtimisruumist välja, mööda treppe allapoole ning jõudsin hiigelsuurele sise-autotekki meenutavasse tühja ruumi. Keegi jooksis veel ülevaltpoolt mulle järgi ja karjus, et mida ma teen, ma peaks kohe juhtimiskeskusse tagasi minema, aga mina üritasin üle libeda laia põranda ruumi teise otsa jõuda. Kuidagi see mul ka õnnestus ning hakkasin uuesti samasugustest treppidest, nagu teisel pool olid, ülespoole jooksma.
Lõpuks leidsin selle, mida olin otsinud: pika kangi, mis pidi laeval aitama palju kiiremini edasi liikuda ja manööverdada. Tõmbasin, tirisin, sikutasin seda kogu jõust ja lõpuks sain selle teise asendisse lükatud. Seejärel tormasin tagasi teiste meeskonnaliikmete juurde ja rääkisin, mida olin teinud. See oli neile väga hea uudis, me jõudsime viimasel hetkel suurema sõjalaeva hävitusteelt kõrvale põigelda ning oma kiiruse tõttu suutsime vaenlase alistada.
Kuninglik perekond kuulutas välja turniiri, prints teatas, et võitleb kõigi soovijatega oma võimu ja tiitli pärast. Selleks koguneti ühe silla kõrval olevale laiale platsile. Mina aga jooksin ühe naisega samal ajal võidu teise silla juurde, sest me teadsime, et seal kuskil peaks peituma valitsejate saladus ja linna edasine saatus.
Kohale jõudes otsisime nii veest kui silla alt/küljest ning ootamatult leidsimegi eseme, mida puudutades nägime linna tulevikku ja minevikku. Naine minu kõrval oli ilmselt nõid, tulevikunägemuses oli ta igatahes võimas selgeltnägija (või mingi oraakli reinkarnatsioon). Ennast nägin aga ehmatusega hoopis kuningannana.
Mõte töötas ülikiiresti, hetkel, mil nägemus lõppes, teadsin, et pean midagi ette võtma, et hea osa ennustusest tõeks saaks ning õnnetus (linna kontrollimine selgeltnägija poolt) ära jääks. Nüüd oli vaid aja küsimus, kes enne midagi teha jõuab ja milliseks tulevik kujuneb. Lükkasin nõia jõkke ning tormasin ise turniiripaiga poole.
Turniir kestis veel. Palju mehi oli juba printsi poolt alistatud, kuid mõned seisid veel järjekorras ja puhastasid oma mõõku või kaitsevarustust. Kummalisel kombel ei paistnud prints üldse väsinud olevat, ta koguni viskas oma vastaste üle nalja. Selle peale said viimased vihaseks ning ründasid teda korraga. Prints põikles osavalt kõrvale ning hüüdis pooleldi naerdes: "Ma ei saa teist aru. Te peate ju ainult midagi laulma, siis võidate mind!"
Sellel hetkel sai kõik korraga selgeks, kui hingeldades sillal seisin ja alla vaatasin. Printsi vastased hakkasid uuesti ründama, kuid äkitselt kostis üle terve platsi vaikne, kuid kõlav laul.
Kõik vaatasid üles minu poole. Ma laulsin.
"Tasa, sügavast varjude tiib, unedemaale su viib, laps, sügavast varjude tiib endaga kaasa su viib..."
Ma laulsin ja vaatasin printsile otsa. Ta naeratas. Olles kõlada lasknud viimasel noodil, kaotasin teadvuse.
Ärkasin punaka valgusega ruumis pehmetel patjadel. Sisse astus prints ja ütles midagi stiilis "You did well".
...
Peaks nüüd seda Freudi meetodil analüüsima, vahelduseks "Ten Nights of Dreams"i uurimisele.
Aga ma ei jaksa. Võtan parem mõistliku tüdrukuna ühe paki Thera-Flud sisse ja loodan, et homme kuidagi kontaktivõimeline olen...ja et öösel magada saan.
Hahaha... Hohohoooo... Hehehe!
OMGLOL.
Eniveis. Täitsa lõpp, minul ei tule unenägudes kunagi eesmärgini jõudmine välja, aga sina suutsid ühes unenäos seda kaks korda teha. Võimas.
Ega mul see ka alati välja tule, pigem kukun kogu aeg läbi. See kord oli veider erand ilmselt XD