Teisel pool mind

Jaapani keele eksam:

kanji-osa: 99,5%

grammatika&muu: 99%

Kokku: 99,25%


(ma nüüd lähen lõpuks magama, päriselt ka)

Ja ongi uus aasta. 
Kuidagi...märkamatult tuli ta seekord. 31. detsebril ma küll teadvustasin endale, et nüüd aastanumber vist muutub, aga ma ei tundnud seda korralikult. 

Siiamaani ei tunne tegelikult. 

Kunagi varem, kui ma noorem olin, oli aastavahetus ikka väga eriline sündmus...ma tundsin iga oma rakuga kui täpselt kell 12 midagi Muutus. 

Aga eks see tunne jõuab veel tulla. Loodan vähemalt. 

Vahepeal olid jõulud (ülilõbusad, koos "Lapimaa's Next Top Model"iga), meie kontserdid Hobuveskis, aastavahetus ja...eksamid/eksamiteks õppimine. 
Arvasin, et jõuan veel kuskile minna, aga kuna ma ei tundnud end eriti hästi ja õpimaterjalid ning tegemata esseed hingasid kuklasse, pidin sellel aastal Tallinnas uue aasta vastu võtma. 
See kujunes tegelikult väga mõnusaks...ma pole vähemalt viimased 3 aastat oma perega UAd vastu võtnud. Eks oli klassikaline õhtusöök, "Tujurikkuja", valget veini, geniaalseid mõttesähvatusi (pärast järjekordset klaasi: "Ma TEAN! Leidsin praegu täiesti loogilise põhjenduse igasugu jõulu/uusaasta söömaaegade jaoks...see on nagu jääkarud koguvad rasva ja oravad talvevarudeks pähkleid!" XD) ja palju muud. 

Sain õnneks paganate-vanapaganate essee-kirjatöö ka õigeks ajaks valmis. Ma läksin täitsa hoogu seda kirjutades, esimest korda minu esseede ajaloos. Muudkui tuli neid mõtteid ja seoseid...hiljem lugesin teksti üle ja mõtlesin imestusega, et kas tõesti mina kirjutasin selliseid häid lauseid-ideid.

Lugege Neil Gaimani "Ameerika jumalaid" ja Gaimani&Pratchetti "Häid endeid", muide. Soovitan soojalt. Ja külmalt. 

Ja jälle vaimustusin ma loost "Taevateel". See juhtub tegelikult igal talvel...ma kuulan koos kahte lugu - "Taevateel" ja "Sinus endas talv" - ning nendega tuleb mul minu oma väike jõulu-talvetunne.
Sellel aastal muidugi vedas, sest ka pärislund tuli meeletutes kogustes.
Käisin isegi jaapani keele eksamiks õppimise vahepeal tervise ja õppematerjalihulga kiuste väljas. Õues. KELGUTAMAS! *wheeee*
Võtsime Martiniga ette ja läksime KuMu kõrvale suurele mäele ja meil oli meeletult tore. Sõitsime koos tema rauast iidse roolikelguga mäest alla ja saime üpris pikad linad-liud. Kirusime aeglasi suusatajaid, kes teel ees koperdasid, mina sain mitu korda lumes püherdada ja Titanicut mängida. Sai end korralikult ära väsitada...mõned suuremad sinikad sain ka, aga pole midagi, mida hobusepalsam ei raviks XD


Iiigatahes...

Taevateel. Mulle meeldivad selle laulu algsed sõnad, mitte need, mis laulupeo jaoks ümber tehti, et need suvega rohkem kokku sobiks. Talvelauluna on see palju mõjusam. (Kes kuulata tahab, nii seda kui "Sinus endas talve", küsigu minult mp3-e. Need on kuulamist väärt.) Alguses, kui me seda õppisime, tundus see minu jaoks väga ebaloogiliselt kulgeva loona, kuid mingil hetkel käis *klõps* ja ma nägin selle loo Taga peituvat. Umbes nagu ülemhelidega on...et kuuled ühte nooti, kuid selle taga on kumamas veel terve taevatäis, terve avarus.

Taevateel (M. Siimer)

Mõnikord on nõnda seatud, lausa kaotada võid pea,
kõik, mis tuttav, ammu teatud, enam äkki pole hea.
Samaks jääda sa ei saa ja vähem võimalik on veel
elada ükspäinis leivast taevateel.

Mõnikord on nõnda seatud, päevad pimenevad reas,
ajad olla ei tea veatud, häid ja halbu teiste seas.
Kui on mõttetu neid laita, vähem mõttekas on veel
elada ükspäinis leivast taevateel.

Näed on hääbumas üks valgus sinu ümber väljastpoolt,
teine kasvamise algust otsib seestpoolt, tahab hoolt.
Raske vastukaalu leida, vähem tasakaalu veel
elades ükspäinis leivast kui käid taevateel.

Praegu ootamise aeg ja seda lühemaks ei saa,
pole küsida või kaeda, pole muud kui oodata.
Las üks hääl siis hüüda kõrgelt, hääl las hüüda veel ja veel,
ela ainsast õigest leivast taevateel.

Näed, on hääbumas üks valgus sinu ümber väljastpoolt,
teine kasvamise algust otsib seestpoolt, tahab hoolt.
Raske vastukaalu leida, vähem tasakaalu veel
elades ükspäinis leivast kui käid taevateel.

Veni, veni, Emmanuel. 

---

Ma ei mäleta enam, millal see algas, aga mulle meenus oma kentaurivaimustus. No lihtsalt meeldivad need olendid. Võib-olla algas see Ciarast, kes oli mu esimene D&D tegelane ning rajaleidjast kentaur. Igatahes on neis minu jaoks midagi väga ilusat ja võimsat. 

Ning vibulaskjad. Muidugi, vibulaskjad. Ciaral oli/on ka vibu, mida ta kohati vägagi osavalt kasutas. Või äkki...hahaa, Legolas oli ju ka vibupoiss meil XD Sümpaatia vibudega tegelaste suhtes on alles jäänud siiamaani. Nad näevad lihtsalt head välja. 

---

Unenägusid näen ka vahel...kuigi viimasel ajal ma ei viitsi neid eriti üles kirjutada. 
Välja arvatud muidugi see viimane Eriline. Oh, see oli tõeliselt üks Väga Hea Unenägu. *ohkab unistavalt*

See-eest mõtlen ma jälle (liiga?) palju, enne kui magama jään. Mõned ööd tagasi sain näiteks üllatuslikult Elani ja Nira tegelased enda jaoks selgemaks mõelda. Tunnen nüüd, et nad on mulle omasemaks saanud, ma mõistan neid paremini. Ja ongi nii, nagu Kadri ütles...et mõnikord võib tegelases avastada täiesti uusi aspekte, soove, tundeid, mida varem ei näinudki. 

Nendega kehtib sama asi, mis ülemhelidega - vaatad, näed tegelast, kuid tema taga paistab terve maailm. Elaniga on mul nüüd küll nii...selle tüdruku sisse näen nüüd lõpuks selgemalt. Ma Tunnen tema tundeid. Tõesti tahaks saada välja öelda neid asju, mis ma sellesse "selgeksmõtlemise"-faili kirjutasin. Uue Niraga veel sellisel määral mõistmist pole, sest olen teda vähe mänginud ja kui aus olla, erineb ta mõneti täitsa palju vanast, originaal-Nirast. Aga ma püüan ka temaga hakkama saada. Leidsin temas väga huvitava seose, millega niimõndagi seletada ja põhjendada tema käitumist või maailmavaate kujunemist. 

---

Olen viimasel ajal leidnud ka mõned (minu jaoks) väga head j-dramad. "Yukan Club" ja "Tokyo DOGS" kujunesid üllatavalt nauditavateks. Viimases mulle esimest korda Meeldis Oguri Shuni tegelane ja näitlemine, see oli suur võit. Soovitaks TD-d tegelikult...kõigile. Ta on žanrilt politsei(draama?)asi, aga seal on piisavalt ka huumorit, actionit on ka mõnusalt ning pinget hoitakse parajalt. Peaks nüüd end kätte võtma ja dramablogisse hästi-hästi palju kirjutama, et lõpuks kõik oma "nähtud" nimekirjast postidena realiseerida. 

Aah, ja YukanClubis oli veel see GENIAALNE klipp, mis ajab mind iga kord naerma ja teeb tuju paremaks, kui ma väga kurb olen (järeleproovitud!)...lihtsalt ei suuda mitte naerma hakata. Ei tea, kas see on nii ka nendega, kes sarja näinud pole, aga:
Sisu: Väga emotsionaalne Miroku helistab oma politseiülemast isale, olles eelnevalt olnud tunnistajaks väga liigutavale stseenile, kuidas üks teine isa ja poeg omavahel bondisid.

Isa: "Noh, kas juhtus midagi? Ma olen praegu  t ö ö l."
Miroku: "Isa.....ma armastan sind, isa...*kogub end* ...ja (sellepärast) laulan ühe laulu: "Oyaji LOVE" (oyaji=isa). Love...oyaji....see ongi kõik, aitäh."
Telefon: *tuut tuut tuut*
Isa:  "wtf...?"

XD
Ohjumal, see isa viimane ilme on täielik võit.  Täpselt selline nägu, et "Mida kuradit ta suitsetanud oli, kui ta selle telefonikõne tegi?"

Täielik võit on olnud ka viimased paar nädalat kestnud freeleech BakaBT-s. Tänu sellele olen saanud ülipalju igasugu animeid ja mangasid, mis nüüd ilusti dvd-del ja kõvakettal vaatamist-lugemist ootavad. Kui mul nüüd ainult vaba aega ka tekiks....

Millalgi sundisin end lõpuks ära vaatama ka paljuräägitud "The Melancholy of Haruhi Suzumiya".
Sellega seoses on mul vastakad tunded. Üks nendest lugudest, kus süžee, muusika, animatsioon, ülejäänud tegelased on väga head, aga no vat peategelane, see Haruhi võiks end küll tõesti põlema panna. Või õigemini...ta ei meeldi mulle kohe üldse. Vaid ühel korral suutsin ma enam-vähem talutavalt vaadata teda (siis, kui ta kordki midagi head tegi). Mulle ei mahu pähe, kuidas ta saab olla nii egoistlik, bitch ja teistega mitte arvestav. Ning kuna ta on pmst jumal (andke andeks, spoiler), siis peavad kõik üritama teda õnnelikuna hoida, kuna muidu võib ta maailma hoopis hävitada. 
Alleaa, see on täiesti beyond any reason....mul on kahju neist, kelle kogu elu keerleb selle ümber, et selle hullumeelse soovidele vastu tulla. 

Nii. *hingab sügavalt* Nüüd olen ma selle välja öelnud. Ärge mind ära lintšige.
Tegeliklt ootan ma, et äkki teine animehooaeg teeb ta kuidagi mulle talutavamaks-inimlikumaks, aga ei hellita erilisi lootusi. Igaks juhuks. 
Selle peale oli mul rahustav kuulata-vaadata üht päris naljakat videot sellest, kuidas Diktaator-Kyon vihastab Endless Eight süžeeliini peale, kus tegelased 8 friggin episoodi järjest teevad Täpselt Samu Asju. 8 täpselt ühesugust episoodi. Pole ime, et videopildiks "Der Untergang"i klipid valiti.

Ärritumiseks oli eile teisigi põhjuseid. Mina ja tehnika ei sobi absoluutselt kokku. 
Üritasin seadistada oma internetti/arvutit nii, et pääseksin ka kodus ligi andmebaasidele, kust otsida koolitööde jaoks artikleid. Kooli raamatukogus ma sain seda teha, aga mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab ka kodus sellist asja üles seada. 
Tuli välja, et see oli üks suur kannatuste rada. 
Minule, kellele arvutitega tegelemine niigi raske ja keeruline on, tundus kogu asi seda jubedam, et instruktsioonid oli kirjutatud eestikeelse operatsioonisüsteemi põhjal, kuid mina kasutan ainult ingliskeelseid. Miuks. 
Lõpuks ei tulnud asjast midagi välja, ma tegin midagi valesti, asjad ei läinud tööle, ma keerasin oma proxyd täitsa metsa, siis viimaks andsin alla ja võtsin kõik tagasi. 
Vahepeal kaalusin arvuti puruks peksmist, trampisin toas ringi ja....tõesti ei suutnud. Kui juba mitmendat korda ei tule välja ja ma loen ja loen ja loen neid instruktsioone ja ikka ei saa aru. 
Kurat, ma tean, et ma loll olen, aga Midagi peaks ju ikka välja tulema. 

Oeh. 
Aga tänu kogu sellele jamale sain ma ühe viimase aja parima tsitaadi:

Mina: *kurdan oma kurba elu tehnikaidioodina*
Aap: "Tahaks nüüd olla see prints valgel läpparil, kes sisse tuleb netikaabli kaudu ja kõik probleemid lahendab :P"

Hahaa, ma leidsin chat loge sirvides ka need:
"Vaimne väsimus? Mis see veel on?"
"I'll go press the reset button of my life"
"Ja veel enne keskööd saab seal olema seitse uppunut."
"Valgus maailma lõpus ja liikuv asfalt."

Näe, mis kõik on olnud.

ShinileGekuleArile: "You know...you're fuckin' awsome!" =)

Muide, varsti suundun ma ka juuksurisse.
Eks vaatame, mis välja tuleb.

Ja ma ootan ikka pikisilmi oma mangasid. Kus nad küll lume sees kinni on selle transpordiaeglusega... ;_;

---

Tegelikult pidi sellest tulema hiigelpost muusika osas. Viimasel ajal on leidunud palju lugusid, mida jagada tahan. Kuid nüüd näib, et see on juba niigi hiigelpost. 

Ohwell. Eks ma siis aastaennustuste-winampi-superhüpertesti veel ei tee. 

Hetkemuusika:

OP movie 7 - "Yurari-song"
Selles on nii seda "vana jaapani muusika"-tunnet kui ka midagi muud. Arvestades seda, et see kõlas siis, kui tegelased sõitsid üle sätendava vee hommikusse sadamasse, kus kalamehed oma võrkude ja ahingutega saaki otsima läksid...

Tenacious D - "Beelzeboss: The Final Showdown"
Quite a humourous little piece. Jack Blacki ja selle teise tüübi hääled sobivad väga hästi kokku. 
"Waaaait, waaaaiiit, waaaait..." ja "If we win, you must take your sorry aaaaaas (väga hea käiguvõtt Blackil siin) back to heeelll.." XD

Cherryland - "Loomulik blondiin"
Selle lingi saatis mulle Hanna. Gaad, ma ei teadnudki, et Eestis sellist tibitümakat tehakse. Esimese kuulamisega mõtlesin, et "Is this for real?"...siis sain aru, et see on nii halb, et see on peaaegu hea. Ja väääääga catchy. Ma ümisesin seda bussis pikalt ja siis ahastasin. 
Kuigi sõnad on (paroodia)geniaalsus:

"Ma olen siin, olen loomulik blondiin
ma olen ehtne ja kõigile ei naerata
Kui valge vein su mõistuse ma viin
Olen siin, su mürk ja piin"

Yoko Kanno - "Flying Teapot"
Cowboy Bebopi soundtrackilt, seega on tegemist puhta muusikakullaga. Mmm. Selline täiuslik relax-lugu, ka sõnades:
"Lay your heart, lay your soul upon my magic carpet..."

Terve Heather Dale'i plaat "The Green Knight", mille ma endale jõuluks Kanadast tellisin. See on täpselt nii hea nagu ma ette kujutasin, ma ei pidanud pettuma. Kahjuks on netis neist üleval vaid mõned minutid näitlikuks kuulamiseks, kui keegi soovib terveid lugusid, siis küsigu minu käest. 
Mul ikka väga vedas, kui sellise fantastilise artisti juurde jõudsin. 

Ja muidugi on Arashil vahepeal uus singel välja tulnud XD
Ei hakka pikalt rääkima. "My Girl" on selline tavaline (või vähemalt mina veel selle võlu ei mõista), "Super Fresh" on natuke parem...
...aga "Tokei jikake no Umbrella" (Clockwork Umbrella) on ohohoo-kui-kaasakiskuv. Alguses meenutas mingit tangot, siis keeras ära, aga sellegipoolest on mõned viisikäigud, mis mulle väga meeldivad (pluss rida, kus kostub nagu lauldaks "smthsmth FRY ME!" XD). Võib-olla sellepärast, et kuidagi kaudselt meenutab see minu absoluutset lemmikut "Cry for You"d. 
Ainuke küsimus on: mida kuradit nad Matsujuni juustega jälle teinud on? Ausõna, mul on tunne, et nad kasutavad teda mingi katseisikuna, et testida mingeid jubedaid soenguid, kuna nad loodavad, et Matsujunile antakse kõik andeks. Aga mina sellist soengut ei tunnista. Blääh.

All Time Low - "Umbrella"
Mingi punkversioon Rhianna loost. Täitsa ok minu meelest, eriti päris lõpu ~10 sekundit. Pluss ta on väga nunnu KyonxMikuru video taustaks. 

Taylor Swift - "I'd Lie"
Ma polegi ammu sellist kantripoppi kuulnud. See Swift pidavat väga kuulus olema nüüd...see on küll esimene lugu, mis ma temalt kuulen, aga mõistan täitsa, miks teismelised tüdrukud (&teised) tema plaate krabavad kui sooje saiu. Mõnus noorusarmastuse-lugu. Ka mul oli kunagi ammu-ammu selline poiss. Nostalgia tuleb peale, tõsiselt. (+ jälle K&M armas video)
Jäi mind kohe kummitama...väga hea on seda ka kaasa laulda. Tüdrukud, see on teile. 

"And I could tell you
His favorite color's green
He loves to argue
Born on the seventeenth
His sister's beautiful
He has his father's eyes
And if you ask me if I love him
...I'd lie"

Sarah Brightman - "Fleurs du Mal"
Viimaste päevade avastus. Ma pole Brightmani varem peaaegu üldse kuulanud, aga nüüd äkki just see lugu hakkas meeldima. Eks tema lood ongi sellise tumeda armastuse teemadel tavaliselt...või selline mulje on mulle jäänud XD Refrään koos kooriga ja loo teema "Kurja lilled"...kas oli Baudelaire? Koolis igatahes õppisime seda. Huvitav segu prantsuse ja inglise keelest...ma arvasin, et mind häirib see rohkem, aga täitsa  sobiv on. 

Les fleurs du mal
Comme les fleurs du mal
Un amour fatal
Comme les fleurs du mal...

Beyonce "Single Ladies" & "Halo"
Hahahaaa, ma hommikul naersin pikalt, kui taipasin, et tahan just neid lugusid kuulata. Nagu rase naine tahab midagi väha tavatut süüa, tahtsin mina täna hommikul neid mainstream-lugusid, mida tavaliselt üldse ei kuula. Aga mõlemad on väga head lood. 
Terve hommiku tantsisin ja laulsin kaasa, tõsine girl power lugu on see esimene. 
*ümiseb*

"All the single ladies 
Now put your hands up!"

*tõstab käe* XD

Ahjaa....ma lubasin linkida:
Väga Hea ja Odav Raamatupood

http://www.bookdepository.co.uk/ 
(ja kui te selle kaudu lähete -> http://www.bookdepository.co.uk?a_aid=Mirju , siis aitate mind ka natuke  XD)

Tõesti soovitan...normaalsed hinnad ja tasuta kohaletoomine (kulleriga ukseni, eriti mugav).

Ja ongi kõik. Selleks korraks. Ma nüüd lähen ja vaatan oma jaapani keele eksami tulemust. *hingab sügavalt*


(Peaks millalgi lumememme tegema.)

Häid jõule.

Otsustasin, et sellel aastal teen ka ise paar jõululuuletust. Paki kättesaamiseks on oma loomingut kuidagi erilisem lugeda.

Nii ma siis nuputasingi eile pikalt-pikalt, millest küll kirjutada. Õhtu lõpuks oli mul valmis 2 väikest katsetust. Esimene tuli lihtsamalt, teisega oli veidi keerulisem. 

Kummalgi pole nime, kuid need võib sinna vabalt ise mõelda. Väiksed, lihtsad, võib-olla veidike kohmakad, aga nüüdseks juba mulle armsad read:


*

Sõrmed helveste püüdmisest kanged
vaatan taevast ma lähenemas
Kas koos lumega tähtigi langeb
hange valgesse sädelema?

Ent mis siis, kui sadu ei oleks
väljas kaunistamas me aeda?
Sisemusse ehk veidike tuleks
keset neid pikki külmi kuid kaeda

Öeldakse: sinus endas talv
kuid see talv ei pea olema pime
kõigi murede, rõõmude all
soe valgus, mil polegi nime

***

Üks mõistatus mälus on püsinud:
kus on talviti merineitsid?
Olete kunagi endalt küsinud
kas nad soojema veekogu leidsid?

Või saavad neist külmade ilmade eel
talvenäkid, kel jääsoomused,
hõbesinised juuksed ja silmadki veel
salapärases loomuses

Tõde ilmselt parajalt üllatab teid:
siis, kui hoovused talve neil toovad
sabasoojendajaid ja kampsuneid
näkid endile vetikaist koovad

***

Vot nii. Minu jõulukink teile.

Kuid!

Ma ei saa näitamata jätta üht ülimat geniaalsust, mille netiavarustes kolades leidsin: (pärast viieminutilist hüsteerilist naeruhoogu otsustasin, et sellist kotti tahaks endale kindlasti)



Lumi langes, lumi langes,
üle lume tuli Spoony.

<3

Käest kinni hoidvad vanainimeste paarikesed on armsad.


Palju kergem on mingis ohuolukorras julge ja vapper olla, kui ollakse mitmekesi. Siis tekib (minul vähemalt) see automaatne kaitseinstinkt ning suudan enda hirmu paremini ületada. Üksi on seda teha hoopis raskem. 


Lapsepõlves liikus aeg aeglasemalt, kuid selle möödumist ei pannud eriti tähele.
Nüüd liigub aeg justkui palju kiiremini, aga selle möödumist tunnetan selgemalt ja tihemini. 

(Aitäh, vaimustav/imekaunis maailm.)

Tänane unenägu oli täielik võit.
Ilmselt sai mu alateadvus paar päeva tagasi veidi mõjutusi põgusalt kanal 6st nähtust. 

2.-3. detsember

Saar, mis oli maaga ühendatud pika kõrge kaarsillaga. See oli nagu üks suur fancy peosaal/restoran/kasiino/vms. Ma olin tunnistajaks mingile tähtsale juhtumile ja sellega seoses pidin saarel ringi liikuma ja salaja vaadeldes kurjategija külaliste seast ära tundma.
Mind turvasid sellel tähtsal ülesandel - and this is an amazing WIN - Semir ja Tom sarjast "Kutsuge Cobra 11". (!!!! Appi, see oli ikka nii lahe sari. Mäletan, kui tegija see koolis oli, mulle tundus, et kõik poisid vahepeal fännasid seda gümnaasiumiaegadel ning tsiteerisid seda 'Autobahnpolizei'd saksa keele tunnis) Nendega koos oli hästi lõbus ringi kõndida, omamoodi püüdsid nad oma naljadega uurimist mulle psühholoogiliselt kergemaks teha. Siis aga haaras keegi mul raudse haardega käest ning tundsin seljal püstolitoru. Vaatamatagi teadsin, et tegemist on kurjategijaga, keda me otsinud olime.
Meie näoilmed sel hetkel:
Mina: 0.o 'okou'
Semir&Tom kõrvalt: o.o 'okou indeed'
Läks lahti omamoodi vaikne pantvangidraama. Mees tiris mu endaga kaasa läbi külalistesumma ja trepist üles kõrgemale korrusele, Semir&Tom üritasid meil kannul püsida. Jõudsime kuskile kõrgemale lagedamale kohale, mu kinnihoidja ja mina seisime paigal, S&T olid meist paar meetrit tagapool. Pingeline üksteise silmitsemine, kauplemine?  
Aga lõppkokkuvõtteks suutsid S&T mind siiski vist kaitsta ja me tulime asjast elusalt välja. 

Ah, priceless XD

---

J-doramadest: vaatasin lõpuni "Atashinchi no Danshi", alustasin "Yukan Club"iga. 
"Danshi" oli täitsa hea komöödia. Pluss Hard Gay tegi väikse cameo-etteaste seal. (See dorama on vist isegi youtube's olemas)

---

Sain Gekult tema paljukiidetud filmi "Kurai tokoro de machiawase" ehk "Waiting in the Dark". 
Jõudsin mõned minutid tagasi sellega ka lõpuni ja pean ütlema, et see oli täpselt selline, nagu Geku seda kirjeldas. 
Väga ilus, südamlik, natuke aeglase tempoga, kuid seda väärt. 

Lugu räägib pimedast neiust, kes jääb pärast oma isa surma üksi elama. Välja ta eriti minna ei julge ning veedabki oma päevi lihtsalt kodus istudes. Mõne aja pärast hakkab talle aga tunduma, et ta ei ole majas üksi. 
See on tõsi. Tüdruku teadmata on sinna "kolinud" ka üks noormees, kes lihtsalt uksest sisse astus ja pimedat majaomanikku oma kohalolust ei teavitanud. Kuid sellel noormehel on ka mõned tumedamad saladused...

Youtube'st leidsin ka selle ingliskeelse treileri (mis treilerimehehääle ja natuke klišeelike tunnuslausetega kujutab filmi kui mingit erilist actionit või vähemalt kiiretempolist põnevikku, kuid see on täiesti vale), ka päris jaapani treileri(suht teistsugune XD) ning vist isegi film on seal osadeks lõigatuna olemas.  

Soovitaksin....tegelikult kõigile, kes ei hakka kannatamatult küüsi närima, kui tegevus veidi liiga aeglaselt või vaikselt kulgeb. Kogu loo kaunidus koorubki vaikusest, pilkudest, puudutustest. 
Väga Väärt Film. 

---

Hahaa, ma kirjutasin oma suul&kirj komm praktikumi CVsse kogemata "võõrkeelte" asemel "väärkeeled" XD

Hetkemuusika:

* Jaak Joala - "Unustuse jõel"
Hea ilus nostalgia. 
Ka unustuse jõel on kallas kahel pool,
ka unustuse jõel võib seisatuda vool...

* Dervish - "There was a Maid in Her Father's Garden"
Tänu Hannale avastasin selle loo taas. Lihtne, aga vägagi mõjuv. Mul on Dervishi kuulamiseks täiesti eraldi tuju. Või õigemini kaks...üks selline, milles olles tekib tahtmine nende laule kuulata ning teine tuju, mis tekib siis, kui laule ennast kuulata. See muusika tundub kohati nii habras, kuid samas on selles väga palju jõudu. 
There was a maid in her father's garden
And a gentleman, he came passing by
He stood awhile to gaze upon her
And he said, "Fair maid, would you fancy I?

* Dervish - "Bold Doherty"
Varem ei saanud ma sellest laulust aru. Aga nüüd saan. 
Lady, be quicker and pour me more liquor
And fill me a glass of the stronger than cream. 

* Gackt - "Returner ~Yami no Shuuen~"
 Video on täitsa ilus, lauluga olen nüüd ka ära harjunud. Esimene lugu Gacktilt, mida kuulan, kuigi ta ise just kõige kenam välja ei näe (välja arvatud mõnes kaadris).

* The Lonely Island - "I'm on a Boat"
 AAAAHHHHH!!! Täiesti haigelt absurdne lugu. ja video ka. Kuid ma ei suuda seda kuulamata jätta XDI'm on a boat, I'm on a boat
Everybody look at me cause I'm sailin on a boat
I'm on a boat, I'm on a boat
Take a good hard look at the motherfuckin boat

* Fall Out Boy - "Hum Hallelujah"
 Mulle meeldis selle laulu nimi. Kuigi selle sisu tuli mul väga pikalt nuputada (esialgsest WTF-st üle saades). Alguses tundus, et tüübid on võtnud lihtsalt suvalised fraasid ja kokku pannud, aga tervikut vaadates on ikka mingi süžee asjal ka. Selline eluterve koolirokk. /--/
Sometimes we take chances. 
Sometimes we take pills. 
I could write it better than you ever felt it. 
So... 

Hum hallelujah, 
Just off the key of reason. 
I thought I loved you 
But it was just how you looked in the light.
/--/

Aga nüüd ootab kohtumine Une-Matiga.

„Sa oled püha ja ilus
ja hirmus oled sa ka,
kui pimeduse ajal
sa paistad üle maa”
 - Liiv või Suits, ei mäletagi enam.

Mirju õpib elutoas. Isa tuleb mingit näksi võtma või lehte lugema. 

Isa: "Kas sa tead, et varsti ilmub arvutisse/internetti ka vaalade keelde tõlkimise variant?"
Mirju: *mõminmõmin* (mõttes: Aah, ma pean praegu õppima. Seekord ignoreerin tema veidraid huumorikatseid)
Isa: "...koos häälduse ja sõnavaraga..."
Mirju: (mõttes) "Õpiõpiõpi"
Isa: "...aga see on väga piiratud. Rääkida saab ainult kaladest. Ja plaktonist."

Ma tõesti püüdsin mitte naerma hakata. Aga see ei õnnestunud, itsitasin nii pikalt, et isegi isa hakkas mind imeliku pilguga vaatama. 

Päev muutus kohe paremaks. 

Just selline legend on vähemalt Jaapanis täiesti olemas. Kuskil peaks olema müstiline saar, mille lähedal elavad näkineiud...kuid selle juurde jõuavad vaid vähesed. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Mõtlesin vesta väikse pajatuse (nagu ütleb onu Aare) mõnedest toredatest koosviibimistest. 

* Hermani sünnipäev - ülimalt lõbus üritus. Saime kõik Hermani & Laura väikses korteris kokku, sõime viinereid, vaatasime absurdselt geniaalseid videosid, laulsime (mina & geku & shin vähemalt XD), mängisime imaginaarseid trumme (mina & Kristen), vaatasime Atamayamat...oeh. Pärast pidime peaaegu trammist maha jääma, aga jooksime täiega ja lõpuks ikka jõudsime (mitte nagu järgmisel korral, aga see selleks).
Pildid tulid väga lõbusad (ma loodan, et Kristi & teised ei pahanda, kui ma need siia lingin)
Ja sel õhtul selgusid lood, mis üheltki meie peolt puududa ei tohi. 
Presenting:
Lucky Star Opening (singalong, yeah!)
Arashi - Sakura Sake (meie Geku&Shiniga hüppamas ja kaasa laulmas...pluss minu räppimisüritus)
Wonder Girls - Nobody (selle said kõik kiiresti selgeks, vähemalt refrääni + plaksutamise. uuuu....so catchy, korralik kooslaulmise lugu XD)
Frank Chickens - We are Ninja! (....see on lihtsalt nii absurdne...ninja disco. mingi 80ndatest äkki? ja nüüd kõik koos: "Anata mo ninja, watashi mo ninja...." ja surematu koht "Hiding on a train in Yokohama.....I beat up alligators!")
 

* Õudusfilmiõhtu  (vist 29ndal oktoobril)
Jälle suudeti mind valede lubadustega meelitada Hermani juurde. Millal ma küll õpin. Aga tegelikult ma ei kahetse. Mis sest et "Drag Me to Hell" ja "The Orphanage" olid mõlemad omamoodi hirmsad. Esimene oli kohati lihtsalt suht rõve (kuigi "I'm giving you the button back, bitch! Choke on this!"  oli üpris  lõbus koht. samamoodi ka saatanlik seestatud rääkiv kits) ja teine (Guillermo del Toro film) võttis teistel põhjustel seest õõnsaks. Väikesed lapsed on alati väga minev kaup õudusfilmitootjate jaoks. Aga see koputamismäng ja maja ümbermodelleerimine...  Üllatuslikult oli minu jaoks kõige ehmatavam koht, kui naine mingisse kappi astus, hakkas asju ümber  tõstma seal ja siis uks aeglaselt kinni vajuma hakkas. Mõtlesin, et nüüd vajub see lihtsalt kinni ja jääb lukku, kuid nii ei juhtunud - naine lükkas ukse uuesti lahti. Siis vajus see uuesti ja just kui ma olin jõudnud harjuda, et midagi ei ole vaja karta, ilmus järsku väike kummituslapse käsi ja lükkas ukse täie jõuga kinni. Ma kiljatasin üle ruumi, teised naersid...aga me hoidsime filmi lõpuni Miyuga kõvasti-kõvasti käest kinni. 
Muidugi ei saa Shini rõõmuks mainimata jätta minu kuldset lauset:
(räägiti mingist filmist, mida ma arvasin, et olen näinud) 
Mirju: "Aa, te mõtlete seda, mille treiler Youtube's on, eks?"
*kõik naeravad*
Mirju: "No mida?"
Shin: "Yeah, cause, like, there's only ONE trailer on Youtube."
(millest pärast arendasime edasi, et tuleb minna sügavale Youtube'i, et leida üles see üks ja ainus One Trailer to RULE THEM ALL!!!!!!!!) 

* 31. oktoober
Hommikul oli Tragora DnD. Aaah, ma armastan seda kampa. Nüüdseks olene jõudnud seiklusteni uuel ja tundmatul kontinendil (lisaks sekeldused fee'dega, salapärane unetasand, labürint (!), mõned near-death kogemused...) Clari (mina), Violetta(Hanna), Garrett(Karl), Eva(Melian), Pets(Meliani tegelase retriever-demon), Xil(Meli väike ropendav deemon) ja meie kallis DM (Martin) =  win. Annat nägin ka, talle ikka väga sobib selline punane juuksevärv. 
Mul on ikka silma ees üks joonistus, mille ma tahaks realiseerida, kui oskaks (kui me allveelaevaga sõitsime ja ühel õhtul jooma otsustasime hakata.)  Kõigil on klaas ees, mõned on rohkem ära vajunud, mõned vähem. Ümmarguse laua taga on Clari, kes kõigub tooliga tahapoole, käed pea taha toetatud, pikad juuksed natuke patsist lahti, unelev pilk silmis; Violetta, kes lösutab toolil, küünarnukk laual, toetamas pead, teine käsi sõrmitseb pooltäis klaasi; Eva, kes istub taburetil, vaatab huvitatult ringi ja kõlgutab jalgu. Garrettit ei ole, sest ta ilmselt on oma pühas ruumis  jumala poole palvetamas või ei tahtnud meiega jooma tulla. Aga äkki saab ta joonistada uksest sisse astuma. 
See on minu väike unistus. Mul on see täpselt silme ees, aga nii ärritab, et ma ei suuda seda paberile panna sellisel kombel nagu tahaks. 

Igatahes....õhtul suundusin Seika&Kana (kaks meie jaapani vahetusõpilast) ühika kööki Halloweeni-peole. See oli samuti viimase peal: söök ja atmosfäär sobisid üritusega (paprika-kõrvitsa-laternad, küünlad, kõrvitsakook&puding), kõik olid oma kostüümidega palju vaeva näinud. Lisaks sain Miyult nööbi!!! (väike meenutus "Drag me to hell"ist, aga kuna see on punane, siis ütles ta, et see ei vii mind põrgusse, vaid kuskile heasse kohta)
Peost võtsid osa: Hello Kitty (mina), Shinigami (Shin), Panda (Geku), Nahkhiir (Andrei), Medusa (Tatyana), Hiina zombie (Kana), Hiireke (Seika), Punamütsike (Miyu), Jack the Ripper (Herman), Vampiir (Kristen), Fairy (Laura), Pesukaru (Kristi),  "casual"(Daigo XD) ja kuradisarvekestega Erika. 
Ning saime sushi-kooki! Appi, see oli täiesti taevalik. Ma pean kindlasti Miyult retsepti küsima. 
Hermani pildid (wheeeeeee!), mõned neist on ka orkutis olemas. Siin on mõned Tatyana tehtud lahedad pildid:

Oeh. Nii palju häid asju. 

----

Elu absurdi tundsime taas neljapäeval. 
Kuna meil Alliku loeng ära jäi, otsustasime minna Ariga tšekkama Solarise keskust. 
Sisenesime Teatri väljaku poolsest uksest, jõudsime paaris poes käia ja siis....silmasime kaugemal mingit kaamerat. Ruttu püüdsime oma kurssi muuta ja lähima kingapoe poole tüürida, kuid juba oli hilja. Kuulsime kaugelt reibast häält "Oodake, tüdrukud!" 

Oi ei, mõtlesime meie. Ei-ei-ei. Aga pääsu polnud. Meie teed blokeeris kaamerameeskond koos....Erisaate-Anatoliga! "Tere, Erisaade siinpool. Kas teil, tüdrukud, on praegu nohu või köha?" Ari vastas eitavalt, mina ütlesin jaa. "Tõesti?" uuris Anatoli edasi "Aga kas see on tavaline külmetus või midagi muud?" - "Ei, mul on pidevalt nii. See on krooniline nohu," vastasin XD
Igatahes andis üliagar saatejuht nüüd meile nõu, kuidas end ja oma lähedasi nakatumise eest hoida. Ta lülitas sisse kaasaskantava maki, sealt algas mingi tümpsuga reibas poplugu. Siis demonstreeris ta meile kaitsevõtteid väikse tantsuga. "Kõigepealt pese korralikult käsi *hõõrub käsi kokku*...siis aevastades kata suu *katab suu*....kaaslasega hoia vahet *käed mõlemale poole laiali*...ning mine õhtul ilusti magama! *käed padjaks põse alla*" 
Eks me siis tantsisime temaga seal natuke ja saime tasuks haigusmaski (no selle, mis suu ette käib).  
Vot sulle 15 minutit kuulsust. Võib-olla võib meid järgmisel nädalal pühapäeval kell 8 telekas nähagi XD

---

Muide!  Tegin sensatsioonilise avastuse.

Ma leidsin David Carusoe üles! Ta teeb beatboxi ja bassi ansamblis Noorkuu XD 

No täpselt samasugune tüüp lihtsalt. Ülisarnane, isegi samasugune kehahoiak ja naeratus.
Müstika. 

Loo tagamaadest niipalju, et käisime Hiiumaal ühe sugulase sünnipäeval, kes korraldas oma 50nda juubeli puhul kultuurimajas Noorkuu kontserdi. Pärast olid suupisted ja kook  ja filmivaatamine. Päris lahe. Arutasime juba, kuidas enda 50ndal seda üle trumbata.
Kontsert meeldis väga.  Humoorikad ja sarmikad poisid, pole midagi öelda. 

Lisaks käisime ema&isaga veel õhtul mingis Hiiumaa ujulas. Kõik oleks super olnud, kui mul poleks umbes 10 minutit enne basseinist lahkumist jalga tulnud kohutav kramp, mis püsis ja ei tahtnud üldse ära minna. Õnneks kadus see pärast ohtrat masseerimist, liigutamist ja saunasoojust. 
Samuti toimus pärast mõnus vestlusring viinamarjade, juustu, küpsiste ja veiniga. Kvaliteetaeg vanemate ning onu&onunaisega. Plaanisime küll varakult magama minna, kuid tšättisime ja naersime mõned tunnid kauem. Kui juba tühjadest pudelitest endale maagilisi prille ette hakati tegema, saime aru, et vist tuleks magama minna XD

---

Ma tahan endale Trafalgar Law kapuutsiga džemprit. Tegemist on ühe OP (jälle!) uue tegelasega, kes mulle miskipärast väga meeldima on hakanud. High bounty, nicknamed "Surgeon of Death"/"Dark Doctor"....charming. Oh, and he can mess you up pretty good. Nägin seda riideeset deviantartis ja see lihtsalt võlus mu ära. Ilmselt ei sobiks see mulle üldse, aga näeb suht badass välja vähemalt XD

Lisaks on mu peas võtmas kuju amv-idee teemal "I fought the law and the law won" (kus Law on muidugi Trafalgar Law, eksole). Seda võiks esitada näiteks mõni halva õnnega pearahakütt. 

---

Lõpuks ka üks teade. Mõned juba on kuulnud, mõned veel mitte. 
Ja kuigi ma ei taha hõisata enne kui kõik 100% korras ja nii, tahaks ikkagi öelda, et...
kui kõik hästi läheb, õpin ma järgmisest oktoobrist alates aasta aega Jaapanis Yamagata ülikoolis. 

aka mina ja Ari saime kooli poolt pakutavad kaks vahetusüliõpilase kohta! *yays*
Muidugi peab veel stipendiumitele kandideerima ja pabereid ajama ja raha koguma, aga...
Võimalus on olemas. Ja ma kavatsen seda kasutada, maksku mis maksab. 

*hihiii* :D


Hetkemuusika: 

Oddly enough,

Britney Spears - "Piece of Me" XD
Tegime tantsutrennis selle järgi mingit asja ja nüüd olin ma sunnitud selle üles otsima. No ei saa seda peast. Lihtsalt naudin seda, vahel ju võib. 
Eks minagi kunagi fännasin teda, isegi ta esimene kassett on kuskil olemas.
Beibepopp ftw XD 

*dances to the beat*

Nüüdsest pean koos Shiniga ka väikestviisi j-dramablogi Tako&Miwju dorama! XD

Ja miskipärast mäletan viimasel ajal ärgates just mingeid kindlaid mõistatuslikke lauseid.
Järgnevad mõned hetked mu unedest.

"Jookse! Oleme peaaegu tiigi ääres...pea ainult meeles, et kui miski enne teid veepinda puudutab, siis paat ei tule."

---

6.-7. oktoober

Ühe mäe külge oli ehitatud salapärane villa. Seal toimus "mäng", mida kõik võita tahtsid, sest tasu oli suur (kuid panused veelgi suuremad). Villa ümber lopsakas aias otsis Kadri meeleheitlikult Jacki-nimelist poissi. Hüüdsime, kuni lõpuks ilmus ühele rohtukasvanud rajale väike, umbes 4-5-aastane pikas valges rüüs (stiilis Gandalf või valged mungad) poiss, kelle käes oli suur puust ümara krobelise otsaga sau. Mõistsin, et ta on tegelikult mingi tark või prohvet ja asjaga vägagi seotud. Hiljem poiss kadus. 
Mäng toimus paarides: mulle ja mu paarilisele lisaks olid kohal Melian, Rasmus, Kadri ja mõned veel. Kuidagi olid asjasse segatud tüllist kleidid - neid oli vist 5, täpselt sama arv kui paare (värvideks must, valge, sinine, punane ja veel 1). Tüdrukutel tuli proovida teiste paaride kleite selga, aga seda ainult selle kleidi omaniku või meespaarilise nõusolekul. Kuidagi tuli ühesõnaga veenda teisi endale kleiti andma/laenama - iga proovitud kleit andis punkti, maksimaalselt võis saada seega 4 punkti. See oli aga raske, kuna teiste huvides oli mitte anda ära oma kleiti, et teised sellega punkte saaks ja samas saada ise võimalikult palju paare veendud neile kleiti andma. 
Hakkas saabuma õhtu ning meid kutsuti ühte pisikesse kaminatuppa kokku. Koridorid olid suht pimedad ja kõhedad, lisaks hoiatasid majaomanik ja mängu korraldaja meid, et öörahust tuleb rangelt kinni pidada ning mitte pärast teatud aega majja kondama minna. Muidu juhtuvat jubedad asjad. 
Ma ei mäletagi miks täpselt, aga olin teinud enda peas plaani (mida ma veel paarilisele rääkida polnud jõudnud), kuidas asju liikuma saada: 
Ma bluffisin täiega. Läksin kogunemisruumi ja viskasin (ma ei tea kust saadud) justkui väljakutsena sinise tüllkleidi hooletult lauale. See garanteeris mulle teiste tähelepanu. Kõik pidid nüüd arvama, et ma olen kedagi veenda suutnud, aga nad ei teadnud keda, seega muutusid kõik paarilised enda paarilise suhtes kahtlustavaks ja umbuslikuks. (Et teised tüdrukud kahtlustama hakkaksid: Kes küll poistest mulle kleidi andis?)

9.-10. oktoober

Olid toimunud tapatalgud, kust imekombel pääsesime. Nüüd tuli meil - neiul, pikka kasvu tumeda minevikuga mehel ning väiksel tehnikaolevusel - minna ning linna kohtusaalis õiglus jalule seada. 
Kui me kohale jõudsime, toimus kohtuprotsess kellegi üle, kes oli veresauna eest vastutav, kuid keda oli raske süüdi mõista, sest keegi ei tahtnud uskuda, et tema süüdlane on (ta kas teeskles hullu või meelitas inimesi). Aga meie pidime tulema ja tõe paljastama. 
Suundusime otsustavalt mööda kõrge laega hallikat koridori kohtusaali poole.  
Piilusime suurte heledast puidust uste vahelt sisse. Kohtusaal meenutas natuke Metodisti kirikut, see oli avar, hele, katuseaknaga, maas oli rida puupinke ja pehme punakas vaipkate. Ma olin närvis ja kartsin, nii saali ees rääkimist, seda et keegi mind ei usu, kui ka süüdlase kättemaksu. Kui pageda polnud enam kuhugi. Enne saali astumist küsisin pikemalt mehelt veel kõhklevalt üle, teeseldes muretut tooni (ja osaliselt ka sellepärast, et kartsin ära unustada põhilise asja, kui esinemiskramp tuleb): "Kuule, mis karistust me talle siis tahame, korda mulle üle palun". Mehe vastus oli vaikne ja konkreetne, stiilis "Surmanuhtlust. Death penalty. Capital punishment." Ohkasin ja astusin jalgade värisedes edasi. Ma olin küll lootnud, et ei pea kellelegi surmanuhtlust taotlema, aga midagi polnud parata - süüdlane oli oma tegudega selle täielikult ära teeninud. 
Hiilisime vaikselt saali tagaotsast sisse, keegi seisis parasjagu eest vahekäigus ja rääkis. Mu kaaslased suundusid tagaseina äärde, mina jäin oma korda ootama. 
Kui kaitsja oma kõne lõpetas, hingasin ma sügavalt sisse, üritasin näida enesekindel ning hakkasin nagu mingis sisemises rütmis mööda keskvahekäiku "lava" poole kõndima. Kandsin poolpikka valge-roosakat lehvivat mantlit, pikka valget salli, veidi üle põlve ulatuvat seelikut ja pika varrega, kõrgete kontsade ja nööridega saapad. 
Kõndisin saali ette ja alustasin oma kõnet. Rääkisin, et süüdistatav on sooritanud väga kurje tegusid, hävitanud ja tapnud, seega peaks ta tingimata süüdi mõistma - me soovime talle kõige karmimat karistust: surmanuhtlust. 

12.-13. oktoober

Läksin katusekorteri või pööningu moodi ruumi, mis oli hästi kunstipäraselt sisustatud, selle aknast avanes ilus merevaade. Teised polnud veel sinna jõudnud, olime ainult mina ja Rui, kes mu sinna viis. Seisin näoga akna poole, Rui vist ütles mu nime, ma pöördusin ja jäin talle küsiva pilguga otsa vaatama. Ta nägi välja, nagu tahaks midagi öelda, võttis korraks õrnalt mu käest (kahe käega), vahetasime veel ühe pilgu ning....kuulsime teisi tuppa astumas. Sel hetkel laskis Rui mu käe lahti ja tõmbus eemale. Oh kuidas ma teada tahtsin, mida ta ütlemata oli jätnud...
Sel hetkel olin täielikult võlutud. 

(Appi, isegi mu unenäod on j-drama stiilis juba, kus alati hakatakse nagu midagi ütlema, aga lõpuks jäetakse ütlemata) 

13.-14. oktoober

Aitasin Hannal ühest paneelmaja korterist asju välja kolida.
Korraga vaatasime aknast välja ning nägime üle madalamate majakatuste, et kaugemal põleb üks kõrghoone. See oli päris jube vaatepilt, maja oli täiesti leekidesse mattunud, need tungisid korruste akendest välja juba. Hirmsast vaatepildist hoolimata sundisime end edasi tegutsema.
Äkitselt tundsime, et midagi on valesti, õhk on kuidagi teistmoodi...heitsime uuesti pilgu aknast välja ja nägime, et meist kahel pool olevad paneelmajad põlevad. Paanika. 
Hanna käskis kõik kohvrid (ka isa asjadega, mida me kiiresti pakkima hakkasime) esikusse tuua, et neid sealt tulekahju korral (kui tuli ka meie juurde levima peaks) kergem välja tassida oleks.
Kohutav oli lähedalt vaadata neid leekides maju.  
Siis olin äkki sellesama paneelmaja katusel. Teadsin, et näen und. Hanna seisis täitsa katuse serva ääres, mina olin veidi kaugemal. Siis pööras "Hanna" ümber, aga korraga polnud ta enam Hanna, vaid tema näojooned meenutasid Teelet (selline aegluubis pilk tuli mulle, zuumisin vastasseisja nägu, taustaks suits ja sädemed) ja seejärel muutus tüdruk Annaks. Ta tundus üpris lõbusas tujus olevat, ütles mulle, et "Tule, lähme lendame sinna". Siis võttis ta mu selga (hoidsin ta kaela ümbert kinni) ja sukeldus katuselt alla. Uu, mõtles mu une-teadvus, see ongi vist esimene kord, kui ma unes lendan. Otsustasin seda kogemust täielikult nautida ning meelde jätta, kuidas see tunne on. 
Natuke ma muidugi kartsin, aga kinnitasin endale, et Anna on ju ikkagi Lohe, seega peaks ta väga hästi lennata oskama. 

(see unenägu on kõhe, sest järgmisel päeval pärast selle nägemist sõitsin bussiga linna poole ja nägin, et üks maja meie lähikonnas on (maha) põlenud)

14. oktoober (lõunauinak 45 minutit)

Ma olin seda unenägu ka kunagi varem mingis vormis näinud.
Toimus mingi koosviibimine. Mu klassikaaslased liikusid ringi ja hakkasid millalgi imelikult käituma ja karjuma. Mõned väitsid, et kuskil kaugemal asuva tiigi juurest kostab hääli, teised rääkisid midagi raua needusest. Siis hakkasid inimesed reas (neid tuli aeg-ajalt aina juurde) kõndima tiigi vahet. Mõnikord olid neil lilled käes. 
Ma läksin ümber maja nurga ühe väikse puust hoone juurde, seisin seal, midagi pidi nagu juhtuma. Ilmus Mant, kes küsis "Kas sina tead ... / oled juba ...?" ja mina vastasin vist eitavalt. Seepeale naeratas ta kavalalt ja äkki nägin ma puumaja ääres ühes orvas seisvat Sandrit, kellel oli punakas rüü, mingi malts käes, pikkade mustade juustega parukas peas ja suht laiba jume. Ta vaatas mulle maniakaalse pilguga otsa, karjudes "Palun aita mind!" 
Ma vaatasin Mandi poole, ta naeratas. Küsisin, kas ma tõesti praegu nägin ja kuulsin seda (meenutas mingit larbihetke, kus GMilt nähtu kohta küsitakse). Sander oli selleks ajaks juba kadunud. Mant vastas "Kuulsid suht kõva karjet jah." Seejärel karjusin ma ise ka hirmust (justkui alles nüüd aru saades, et olen mingit ebanormaalsust näinud), taganesin maja juurest tee peale ning kukkusin istuli. 
Vaatasin metsiku pilguga ringi ja nägin, et mööda teed tuleb üks veider rongkäik. Kaija, Marek, Ken, Karl-E ning veel mõned tundmatud näod. Nüüd oli neil kõigil lisaks punastele särkidele käes pikad roosad gladioolid või kallad. Läksin nende juurde ja ütlesin, et nägin seda/teda(vaimu ilmselt) ka, mida ma nüüd tegema peaks. Nad peatusid (Mant sosistas samal ajal mulle kõrva - oli see reaalselt? - , et nüüd aiman/arvan mina ka midagi tiiki uppunud raua needusest) ja üks tüdruk küsis mult, kas ma ikka aru ei saa ja midagi ei tea. 
Siis käis korraga teadvuses mingi sähvatus ja ma vastasin talle automaatselt "Ei, aga (nüüd) ma tean, miks mul see (kaasas) on:" Tõstsin oma parema käe, alguses vaatasin, et sellel on justkui sinikajälg - võru, nagu keegi oleks mu rannet raudselt kinni hoidnud, aga järgmisel hetkel oli see viirastus kadunud ning mul oli käe ümber mu ogade ja trukiga nahkkäevõru. Kõik vaatasid seda kui hüpnotiseeritult. "Mul on see (kaasas)....sest keegi ei tulnud appi," jätkasin ma ja ei saanud ise ka aru, miks ma seda ütlen või tean. (kes ei tulnud kellele appi? Kuhu? Miks? - kõike seda ma ei teadnud, mu mõistuses oli vaid see üks infokild)

15.-16. oktoober

Monarh (mu vanaisa?) suri. Teadsin, et oleks õige, kui mina trooni päriks, aga mu isa ja riigi valitsus ei tahtnud sellest kuuldagi. 
*
Viibisin hiiglaslikus kirikus, mille seinte ääres või pingiridade juures reas asetsesid eelmiste valitsejate sarkofaagid. 
Keset mingit teenistust tõusis äkki ühest sarkofaagist suur (nukku meenutav, V for Vendetta maski stiilis näoga) vaimolend, kes hakkas kirikus ringi hõljuma ja valju häälega rääkima. Ma hakkasin koos paanikasse sattunud inimestega välja jooksma, kuid kiriku nurga juurde (kus olid klaasaknad, millest päike sisse paistis) jõudes jäin paigale ja mõistsin äkki selle vaese vana valitseja tundeid. Ta hõljus minu poole, kõuehäälel müristades "Ma olen ___(valitseja nimi) XIII, kuidas te julgete mind mitte ära tunda!" 
Seepeale ma naeratasin, astusin sammu tema poole (vist kummardasin ka) ja ütlesin selgelt ja kõlavalt: "Ära muretse, mitte keegi pole sind unustanud. Sa oled endiselt üks __(riigi nimi) võimsaimatest valitsejatest. Me ei ole sind unustanud." Vaim vaatas mind justkui uue pilguga, jäi vaikseks ja seisis mu ees nüüd juba kergelt naeratades. "Sa oled tõesti ___(riigi nimi) vääriline troonipärijanna," lausus ta ja hajus olematusse. 
*
Tulin öö saabudes oma peidupaigast välja. Teadsin, et kõige parem viis paleesse märkamatult sisse pääsemiseks oleks ühe klaaspaviljoni kaudu. Hiilisin üle värske lumevaiba sinna ja avasin ukse. Astusin sisse, olin just mingi salaukse linki vajutamas, kui kuulsin selja taga häält "Sa arvad, et me ei tea, kuidas paleesse kõige lihtsamini sisse saada? Ära alahinda meid, printsess." Rääkijaks oli üks mu isa alluvatest (palee turvaülem). Ilmusid ka teised, mind taheti kinni võtta, oldi just mu järgi haaramas, kui äkki sööstsid lae poolt alla neli väikest tiivulist lendavat kogu. Nende abiga pääsesin põgenema. 
*
Tulin "eksiilist" tagasi siis, kui lumi oli juba kadunud. Teadsin, et pean olema üliettevaatlik, kuna mu isa ja tema kaaslased on mul kallal ilmselt samal hetkel, kui nad mu tagasituleku avastavad.
Proovisin märkamatuks jääda (et erariietes agendid mind ei leiaks). Olin leidnud endale abilise (kes nagu oli Shin, aga samas polnud ka), kellega me "Kaubamaja" läheduses liikusime. 
Aimasin, et meil on vaja kähku kuskile kaduda ja astusin sisse esimesse ettejuhtuvasse poodi. Selgus, et olime sattunud juuksurisalongi. Et ümbrusega sobida ja mitte kahtlane näida, palusin ma endale ka väikest juukselõikust, sealt sain peeglist ka tänavat jälgida (juhuks kui peaks seal tagaajajaid silmama). Juuksur oli oma tööga peaaegu valmis kui Shin sisse tormas ja karjus, et olevat just näinud paari erariietes agenti veidi kaugemal, ümber Kaubamaja tagumise nurga. Ta tiris mu toolist välja ja poest eemale, jooksime üle sõidutee (kus polnud valgusfoore ega sebrasid, ainult väike roheline saareke tee keskel). Kui ta oli mind veidi aega enda järel vedanud, meenus mulle, et ma polnud juuksurile maksnud. Tahtsin kohusetundest kohe tagasi minna. Shin küll tõrkus, aga tuli lõpuks siiski kaasa. 
Jooksin üle tee tagasi, kuid imelikul kombel polnud samal kohal enam mitte juuksurisalong, vaid üks spordipood sättis oma asju üles. Korraga tekkis mul tunne, et midagi on väga valesti. Ja siis, kui Shin mu selja taga kiljatas, teadsin täpselt, mis. Mu isa agendid (nüüd tundus juba, et tal on ka tihedaid sidemeid maffiaga) seisid mu selja taga ja muigasid. Keegi ütles: "Lõpuks saime su kätte".
"Haa," mõtlesin ma kibedalt, "see on tõesti selline operatsioon, mida ainult nemad võiksid välja mõelda - teha korraks ühte kohta uus pood ning veenda vana sellest kohast hetkeks lahkuma vms"
*
Sõitsime ühest tänavast alla, seal oli pasta- ja pitsabuffet/restoran nimega "Mad Hatter". Taipasin, et seda kohta peab "MT Nougami Neuro"st see hull kokk. Mulle öeldi, et ma teda jälle välja ei vihastaks, muidu ta võib märatsema hakata. Läksime sisse, hakkasime endale toitu tõstma. Lõpuks ma vist ikkagi tegin mingi kommentaari hullu koka, toidu või koha aadressil, sest minuga kaasas olnud tüübid üritasid mind vaikima sundida.


30.-31. oktoober

* Hobujaama bussipeatus. Läksime Ilmaplatsi larbile?
Äkki olime kuidagi teistest eraldunud, viibisime suurel rannal.
CP9 oli maskeerunud meie meeskonnaks, aga mul hakkas peas viimasel hetkel häirekell helisema ja suutsin neid läbi näha. "Brook" tuli lähemale ja tõmbas jalutuskepist oma rapiiri. Pidin sealt ära saama, kuid võidelda ma eriti ei osanud, füüsiliselt polnud ka just kõige tugevam, seega leidsin ainult ühe võimaluse. Kui "Brook" ründama hakkas, haarasin maast peotäie liiva ja heitsin talle näkku (ma ei tea, miks ma arvasin, et see töötab, kuna ta on ju luukere, st tal on tühjad silmakoopad XD). 
*
Unenägu unenäos.
Hõljusin piiritu veevälja kohal. Alguses olid mul silmad kinni, siis avasin nad ja nägin, kus ma olen. Hakkasin veidi kartma, kuna see ookean tundus põhjatu ja ma ei teadnud, mis jõuga ma üldse seal õhus püsin (ja kui kauaks). Äkitselt hakkas otse minu alla moodustuma hiiglaslik veekeeris (st vesi minu alt alanes justkui kausi/koonuse põhjaks).
Hõljusin edasi, sulgesin silmad (tõstsin käed külgedele). Siis oli zoom-out ja ma nägin kogu pilti justkui kõrvaltvaatajana kaugemalt. Sel hetkel tõusis veekeerise põhjast hiiglaslik siniste soomustega kaetud draakonikoon. Üüratud lõuad avanesid ja sulgusid - *amps* neelasid need mu endasse.


2.-3. november

Tartu. Ghostbusters. Shin, kes läks oma vennaga kokku saama.
Jalutasin linnas, kaks karmi välimusega noormeest tõmbasid mu kaasa (jõudsin ainult pomiseda, et mul pole midagi kaasas, olin raha ja telefoni maha unustanud), tirisid ühe blondi (Donflamingo moodi) noormehe juurde. Too avas oma jalge ees lebavad suured kohvrid, kus oli kõikvõimalikke narkootikume. Taheti vist, et ma midagi prooviks. 
Kartsin kohutavalt, olukord tundus täiesti lootusetu. Kaotasin teadvuse ja tulin kohe uuesti pildile, kuid ei lasknud seda välja paista, lamasin liikumatult maas. Kuulsin, kuidas minu üle naerdi (umbes et "vahi lihtsameelset...selline asi, et tänavatel narkot pakutakse ja kõik seda proovivad on ju praegu juba tavaline").
Hiljem sõitsin bussiga ringi ning väljast mingid poisid kommenteerisid, et "ah see ongi see nõrganärviline kasutütar."

---

Tegelikult on viimasel ajal reaalsuses ka toredaid asju juhtunud.

Hetkemuusika:
The Black Horn - Requiem

Zombie-Loan OST - Main theme

Kogu MUCC plaat "Shion". Kohati kostab pigem müra, kuid mõne laulu meloodiakäigud võtavad hinge kinni.  Lisaks paeluvale muusikale (kohati, mitte karjumine) on kõigel sellel ka kaunid sõnad.  Ja mulle meeldib kohutavalt solisti hääle kõla.  Selle tunneks ära ükskõik kust, mingi iseloomulik...mitte päris tühimik, aga...laulja suudab tekitada "ruumi" tunnetuse oma kõlaga. 
Eriti:
"Fukurou no Yurikago" (araabia-sugemetega meloodia? alguses meenutas egiptust või nomaade)
"Game" (algus ei tundugi nagu midagi erilist olevat, aga alates "Kokoro ga shinu made.." 1:54-st haarab see täielikult endasse. Justkui tunneks kogu seda hukutavat, samas eluliselt vajalikku mängu...)
"Anjelier" (ohjumal..selle meloodiat andis isegi minul välja nuputada, ma ei suutnud seda absoluutselt jälgida alguses, see läks nii pikalt. aga nüüd on see selge ja see on ülilahe. sobiks hästi mingi mustvalge gooti-sugemetega filmi taustaks)
"Sorawasure" (koht 1:43-1:50)
"Shiva" (koht 1:46- ja sealt edasi....jälle see "takaku.../tsuyoku.." võlu minu jaoks. kahjuks ei ole live-versioon nii hea kui plaadi oma)
"Libra" (kummalisel kombel sobiks see minu meelest nagu valatult "Zombie-Loani" OSTile või Bleachi mõne tõsisema/hallikirju stseeni juurde, eriti just alguse poolest...samas ka mõne kergelt sürreaalse unenäonägemuse taustaks)

Kiss me till my heart dies
Kisses so sweet I lose my mind
Tonight be the poison that stills my heart
If there is something that binds us I cannot see or feel it
Yet I know for sure I love you

Ma olen ikka üks imelik inimene.Nägin jälle oma hinge inetust. Ükskõik kuidas ma üritan seda puhastada, jäävad mõned plekid, mida nii kergelt välja pesta ei saa. Samamoodi nagu jäävad mõned kogemused. Tekib tahtmine karjuda: "Sa neetud silmakirjatseja! Kuidas julged sa püüelda millegi poole, milleni sa nähtavasti veel kaugelt ei küündi?! Väidad mis sa väidad, aga tegelikult on sul ikka just neid omadusi, millest sa metsikult lahti saada üritad. Practice what you preach, girl..."Nojah, eks me kõik ole ainult inimesed.  
Sellel õhtul  tundsin küll selgelt: いつも足りない。
Never enough. Never perfect.  Alati jääb midagi puudu.
Samas, täiuslikkus tekitab igavust. Ja fraas "sa ei ole minu jaoks enam huvitav" kõlab minu jaoks endiselt nagu piitsaplaksatus või timuka langeva kirve vihin. 

Mille poole ma siis püüdlema peaks? 

Ilmselt on vastus kuskil keskel. Improve, but observe. 
Üks mu hullemaid omadusi ongi kohatine liigne rahulolematus iseendaga.  Õnneks on see viimaste aastate jooksul paranenud - ma täitsa meeldin endale.  Vahel esineb küll hetki (ülalpoolmainitu kaasaarvatud), mil kumab jälle läbi see abitu perfektsiooniotsija, kelle juured aastatetaguses ajas. 
Siis aga ajan selja uuesti sirgu ja kinnitan endale, et tegelikult olen ma rahul sellega, kes minust on saanud.  Rahul nendega, kes mind ümbritsevad. Rahul sellega, mida ma teen .

*sirutab*


Nii,  nüüd võin edasi minna.

---

Inimesed, miks te raiskate oma aega, emotsioone ja närve üksteise vihkamise,  teistesse halvasti suhtumise ja üldse kõrgetasemelise mittemeeldimise peale?
See ju tegelikult väsitab kohutavalt. Nii ennast kui teisi.
Tõsi, vahel on vaja neid negatiivseid tundeid kuhugi suunata, välja elada ja muud sellist. Vahe on aga selles, et kui pärast võiks tunda vabanemist, koorma kergenemist ning värskendatult edasi minna (võib-olla selle käigus ka vabandada, asju selgeks rääkida), siis paljude puhul jääb sisse tühi tunne või pole midagi muutunud. Sest nad vihkavad ja intriigitsevad edasi.
Miks?
Ma tõesti ei saa aru.
Kui ma koguks endasse niimoodi pidevalt sellist negatiivsust, läheks ma hulluks.
Mõttetu halvustamise peale ma oma aega raisata ei soovi.
Seepärast proovingi inimestesse suhtuda võimalikult hästi. Negatiivsus väsitab.  

Aga räägime natuke skaala teisest otsast.
Paar väga emotsionaalset hetke on viimasel ajal pakkunud....One Piece (jah, jälle ta räägib animest XD).  

* Laboon ja tema lugu (veidi spoilereid, aga selle blogi lugejate seas vist eriti OP vaatajaid pole, seega kellelegi pettumust ei valmista loodetavasti):

Väike vaal  eraldub oma parvest ning jääb üksi merele.  Kord satub ta kokku kamba lõbusate piraatidega, kes oskavad hästi laulda ja pilli mängida. Vaalake jääb nende juurde, ujub nendega kaasa ning saab isegi nime - Laboon. Pärast mitmeid seiklusi teatavad piraadid talle, et kaugemale ta nendega kaasa tulla ei saa, see olevat liiga ohtlik.  Lõpuks Laboon otsustabki neid ootama jääda, toeks lubadus, et tullakse paari aasta pärast ümbermaailmareisilt kindlasti tagasi. 

See vaal ootab juba 50 aastat.  Iga päev rammib ta kogu jõust suur kaljut, Red Line'i, mida mööda sealsetesse vetesse koos piraatidega tuli ning mida mööda kaaslased ka naasma peaks. Ta on justkui selle suure kivilahmaka peale vihane, et see tema sõpru välja ei anna.

Laboon ei tea, et see piraadisalk ei tule enam tagasi. Kolm aastat pärast Laboonist lahkumist sattusid nad uuel karmil merel võitlusse, millest eluga ei pääsenud keegi.
Peaaegu. Sest üks, Labooni parim sõber Brook oli söönud eluvilja, mis võimaldas tal surmast tagasi tulla. Seda aga kahjuks teatud hinnaga - aasta möödudes oli temast saanud luukere.
Kuna ta vari rööviti ja seetõttu päikesevalgus talle surmavaks muutus, ei saanud ta Floriani Kolmnurga ududest lahkuda ja Labooni juurde naasta (kaasas helisalvestus piraadikamba viimasest muusikapalast - nad surid, lauldes oma lemmiklaulu), kuid...nüüd, kus Luffy ja  teised Brooki varju kätte said, võib  luukere alustada teekonda oma vana sõbra juurde.

Vaal, kes ootas 50 aastat ja enamgi veel neid, kes kunagi ei naase....luukere, kes ükskõik millise hinnaga tahab pidada vaalale antud lubadust...

Selle väikse vaala pärast poetasin küll mitu pisarat. Ta on nii nunnuks tehtud, et teisiti ei saanud.  Ma ei tea, kuidas tema häält tehti, aga see on üks armsamaid häälitsusi (siin kohe alguses nt ),  mida pika aja jooksul kuulnud olen. 


* Going Merry.
Õlgkübarapiraatide esimene laev. Ta saadi Usoppi sõbrannalt Kayalt kingiks. Kandis neid läbi mitmete seikluste, raskuste ja rõõmude. 
Kuid iga laeva aeg saab kord otsa (eriti siis, kui see on  elanud üle  sellised hullusi nagu taevasse lendamine, hiiglaslike mereelukate ja lugematute mereväelaste rünnakutest pääsemine). 
Meeskond armastas Merryt. Eriti Usopp, kes teda vajadusel igati parandada-lappida püüdis. Kord nägi ta (Õlgkübarapiraatide Taevasaarel viibimise ajal) isegi öösel, läbi udu veidrat ilmutust - inimkuju laeva parandamas ning häält "Ärge muretsege, ma kannan teid veel edasi".

Water 7-s oli laevast lahkumine kõigile raske. Sellega oli seotud ka meeskonna sisemine lahknemine - Usopp lahkus ning rängalt kahjustatud laev jäeti maha. Kuid kui mererongiga Robinit päästma mindi, suutsid kõik kokku saada ja Maailma Valitsuse kohtupaika, Eines Lobby-sse  jõuda.Seal aga ei läinud asjad kõige paremini ja Õlgkübarapiraatide vastu käivitati hiiglaslik mereväeoperatsioon Buster Call. 
Ja siis, ümbritsetud kümnetest vaenlaste laevadest, siis, kui lootus kustunud näis, Luffy enam liigutada ei suutnud ja neid õhku laskma hakati, kuulsid kõik mingit veidrat heli. See tuli justkui altpoolt, kõik arvasid, et kuulevad luulusid, kui Usopp järsku karjus "Hüpake merre!" Teiste mõistmatute nägude peale hüüdis ta "Kas te aru ei saa? Ta tuli meile järgi! Meil....meil on ju üks kaaslane veel!" Mereväe üllatunud silme all hüppasidki kõik rünnatavad korraga merepinna suunas.
Ning korraga, nii võimatu, kui see ka ei tundunud, ilmus kahurisuitsust nähtavale väike laev.  Going Merry oli oma sõpradele ise järgi tulnud, et neid kõige sügavamast põrgust välja tuua. (Gaad, ma ei saa isegi seda teksti kirjutada, ilma et mul silmad pisaraisse ei kisuks. Ma mõtlesin juba seda osa vaadates, et kui juba see mulle niimoodi mõjub, mida ma veel siis teen, kui nad....)
Kõik rõõmustasid, kuid imestasid asjaolu üle, et kedagi laeval ei leidnud. Kes neid siis hüüdnud oli? Usoppi juttu ei tahetud esialgu uskuda, kuid kui Iceberg hiljem ka seletas, et oli kuulnud laeva häält, mis läbi suurima tormi, hoolimata oma raskest seisust  oma kaaslastele järgi minna soovis, siis....
Kuid nüüd oli selge, et isegi selle vapra laeva jaoks on teekond läbi.  Vaene Merry hakkas otse merel koost lagunema. Ja seda pidid Õlgkübarapiraadid mõistma.
Lõpuks otsustatigi laev väärikalt viimsele teekonnale saata. Nii vaatasid kõik koduks saanud karavelli põlemist, meenutades kõike, mida koos läbi elatud. 
Ning siis kõnetas Merry oma sõpru.  "Andke andeks, et ma kauem teiega koos olla ei saa. Tahaksin küll rohkem seigelda, kuid see pole võimalik. Sellegipoolest olin ma teiega koos õnnelik."

Oh, Merry. Neetud, ma ikka ei saa ilma nutmata olla, kui sellest loost kirjutan. Siin ja siin on kaks väga ilusat ja kurba  koond-mälestusvideot.

* Natuke midagi rõõmsamat nüüd XD
Mingis jaapani keskaja teemalises eriosas (nr 303) juhtus päris mitu sellist asja, mille pärast ma pikka aega naerust kõveras olin (ja olen iga kord kui vaatan, muide).
Nimelt teevad selles osas "külalisetteaste" mitmed sarjas esinenud tegelased, kuid need etteasted jäävadki tihti väga lühikesteks. Minu lemmikuks selliseks cameoks on mingi koka (water 7 mererongist vist)  suvaline ilmumine ühte stseeni  - tüüp on mingi riisikaupmees, kannab ajastukohaseid riideid ja riisikorve, kuid ta tundub "teadvat", et midagi "filmitakse" ja siis ta tuleb ja vilksab kaameras ja..... XD (aga kõike ma ka ette ei räägi, vaadake ise 6.03-6.22 ja ignoreerige itaaliakeelset audiot palun)
Teine kuldne moment on, kui Luffy laulab (muidugi kõvasti ja valesti) jaapani armastatud rahvalaulu "Sakura sakura".  Nali on selles, et ka meie oleme kooriga seda proovis laulnud. Kui ma esimest korda kuulsin seda Luffy esituses ja sain aru, millega tegu, siis purskasin oma joogi üle monitori laiali.  Lisaks on väga humoorikas Usoppi karje, kui nad tuppa tungivad (nad kahtlustasid Luffyt ühe suure kirsipuu varguses)...nagu oleks avanev vaatepilt tõeline horror. Mina aga hirnun ja kerin seda karjet tagasi. 
Imelik inimene, tõesti XD

Natuke lõbusat OP muusikat ka: Intro 6 - "Brand new world"Intro 11? - "Share the world" (lol, sarnased XD) Lisaks: Bumb of Chicken - "Sainoujin ouenka"

Täna OP osi vaadates veendusin taas, et mõndasid asju ma lihtsalt ei talu. Ei talu nende nägemist nii elus kui (joonis)filmis kui raamatus - mul hakkab füüsiliselt halb ja valus. (Muidugi on nad kohati sarjades ja muus ekstreemsusteni viidud, aga siiski)
Nendeks on: karjuv ebaõiglus, alusetu süüdistamine, diskrimineerimine...ja ka abitus, argpükslus nende nähtuste vastu midagi ette võtta.
Kunagi võiks mul ka nii palju mõjuvõimu või võimalust olla, et reaalses elus nende vastu midagi rohkemat ära teha.

---

Muide!
Nägin reedel kõige armsamat meganekko(prillidega st)-poissi. Varem ma ei suutnud mõista nende võlu, sest polnud lihtsalt kedagi sellist näinud. Ta oli.....oeh. Täpselt selline hukutav kooslus - natuke tagasihoidlik, häbelik, ilusad silmad veidike pika tuka alt piilumas....ahh. 
Ja kui ta ütles, et on 16...oli mul tunne, et *damn*, miks ma temast juba 5 aastat vanem olen XD 
 

Oeh. Asi venis jälle suht pikaks ning selleni, millest tegelikult rääkida tahtsin, nagu ei jõudnudki. 
Pole hullu, alati on homne. Kuigi ma olen suhteliselt omadega läbi, vaatame, kas voodistki välja rooman. 


Ja kui kellelgi on kodus plaati "4 aastaaega. 2. Ballaadid" ja ta suvatseks seda mulle laenata, oleks ma piiritult tänulik. Sellel plaadil on üks lugu, mida ma pikalt olen otsinud. 
Karavan & Meelis Punder - "Tagasitulija"

"Ma olen tagasi tulnud, mõndagi näinud mees,
iialgi nii pole olnud, maailm on lahti mu ees."

Aga hetkemuusikaks on hoopis: *dun dun dun*

Shinedown - "I dare you"  (see on vist mingi wrestlingu-sarja theme song tegelikult, väga võimas lugu...aga mulle meeldivad selle sõnad, eriti kuna sellest inspireerituna on kirjutatud see fantastiline OP lühi-fanfic)

Kättemaksukontor - "Saatanlik naine" Uku Suviste esituses (no tee, mis tahad, mulle lihtsalt meeldib see. võib-olla ihkan minagi olla see "ohtlik naine"? XD)


Ilusaid unesid, kallikesed.