Teisel pool mind

Häid jõule.

Otsustasin, et sellel aastal teen ka ise paar jõululuuletust. Paki kättesaamiseks on oma loomingut kuidagi erilisem lugeda.

Nii ma siis nuputasingi eile pikalt-pikalt, millest küll kirjutada. Õhtu lõpuks oli mul valmis 2 väikest katsetust. Esimene tuli lihtsamalt, teisega oli veidi keerulisem. 

Kummalgi pole nime, kuid need võib sinna vabalt ise mõelda. Väiksed, lihtsad, võib-olla veidike kohmakad, aga nüüdseks juba mulle armsad read:


*

Sõrmed helveste püüdmisest kanged
vaatan taevast ma lähenemas
Kas koos lumega tähtigi langeb
hange valgesse sädelema?

Ent mis siis, kui sadu ei oleks
väljas kaunistamas me aeda?
Sisemusse ehk veidike tuleks
keset neid pikki külmi kuid kaeda

Öeldakse: sinus endas talv
kuid see talv ei pea olema pime
kõigi murede, rõõmude all
soe valgus, mil polegi nime

***

Üks mõistatus mälus on püsinud:
kus on talviti merineitsid?
Olete kunagi endalt küsinud
kas nad soojema veekogu leidsid?

Või saavad neist külmade ilmade eel
talvenäkid, kel jääsoomused,
hõbesinised juuksed ja silmadki veel
salapärases loomuses

Tõde ilmselt parajalt üllatab teid:
siis, kui hoovused talve neil toovad
sabasoojendajaid ja kampsuneid
näkid endile vetikaist koovad

***

Vot nii. Minu jõulukink teile.

Kuid!

Ma ei saa näitamata jätta üht ülimat geniaalsust, mille netiavarustes kolades leidsin: (pärast viieminutilist hüsteerilist naeruhoogu otsustasin, et sellist kotti tahaks endale kindlasti)



Lumi langes, lumi langes,
üle lume tuli Spoony.

<3