Of vocaloids, zombie-classmates, countries, sexy warlocks and lots of music

Friday, July 10, 2009 by Mirju

*haigutab*

Peaks oma riidekappi koristama, enne kui me Hiiumaale lähme (mis on umbes kolme ja poole tunni pärast). Onu Aare sünna! *yay* Batuut! *yay* Tõenäoliselt varane magamaminekuaeg! *yay*



Muide, Geki sünnipäeval käisime tema ja Patrickuga üle pika aja kinos. Valik langes filmile "Angels & Demons", mille kohta ma eelnevalt mitte mingit seisukohta ei omanud, kuna polnud raamatut lugenud (sama kehtis ka "Da Vinci koodi" raamatu/filmi kohta). Tagantjärele võin öelda, et minu meelest oli see täitsa hea. Piisavalt actionit ja korralik sisupööre, kuigi vähem oleks võinud olla ühest kohast teise tormamist. Ewan McGregor tegi nauditava rolli, ma korraks natuke kahtlustasin, et kogu asi ja tema tegelane ei pruugi nii lihtsad olla, aga lõpp tabas mind siiski nagu ootamatu majasein rulluisutajat ("Eeei, see ei tohi nii olla! ...neetud.").



Järgmiseks muusika juurde. Uusi laule on mu muusikanimekirja kogunenud päris palju ning soovin neid ka jagada.

- Enne kui ma ära unustan: naerulihaste treenimiseks sobib "Total Eclipse of the Heart: Literal Version" väga hästi. Juba originaalvideo on piisavalt absurdne, sellele lisatud otsesed sõnad annavad asjale viimase lihvi. (ja omg, nende poiste koolivorm meenutab miskipärast Ouran High School Host Clubi oma)
"What kind of private school would let in these kind of guys?!" XD

- Nüüd Vocaloididest. Millalgi kirjutas Hanna neist natuke pikemalt oma blogis, mina mainin vaid, et see on programm, mille abil saab teha ise oma laule (leidub mitmeid elektroonilisi "lauljaid", nt kõige kuulsam Hatsune Miku, veel Kagamine Rin&Len, Megurine Luka, Kaito ja Kamui Gakupo). Reaalsed lauljad on laenanud oma hääle neile tegelastele.
Varem olen vist maininud Rin&Leni lugu "Gekokujo", me esitasime Hannaga ballil ühte lugu "Laputa lendavast kindlusest", mille keegi oli seadnud Hatsune Miku(de) seadesse.
Enne Peterburgi minekut avastasin veel 2 lugu, mis erinevate vocaloidide esituses nüüd permanentselt mu muusikanimekirjas on. Mulle meeldivad nad kõik, ei suudagi valida, kelle esituses mingi lugu nüüd parim on.

Kuigi.... "Love is War" on Mikul vaieldamatult parim. Alguses leidsin selle loo Hetalia: Austria&Prussia fanvideost, kuid 3D Miku mõjub ka võimsalt.
Lugu ise meeldib mulle, sest...eks armastus ongi omamoodi sõda. Need võitlused on tihti liigagi reaalseid, seal ei valita vahendeid.

Hajimeru no yo, kore wa sensou // Let's begin, this is War
...
Tatakau no yo, haato o ute, shudan nante eranderarenai // Let's fight it out, shoot the heart, there's no time for selecting means

Teine lugu, mis mulle meeldima on hakanud: "Magnet"
Võite ise otsustada, kelle esituses see kõige paremini kõlab
Kaito&Kamui Gakupo - "Magnet" (see lugu meeste esituses, minu meelest eriti hästi tehtud, nauding kuulata, selline...sensuaalsem XD)
Hatsune Miku&Megurine Luka - "Magnet" (see lugu vist oli originaalselt nende esituses, sellel videol on ka tõlge + ma nii tahaks selliseid kõrvaklappe nagu neil seal)
Kagamine Rin&Len - "Magnet" (see kõlab ka neil hästi...ja Len'i hääl võlus mind juba enne)


Ja vahepeale ka üks unenägu. Eile, kui minaGekuShin&Kristen Shini juures filmiõhtu tegime (ja kus Shin filmi parima koha maha magas XD), arutasime Gekuga, et näeme viimasel ajal palju zombi-unenägusid. Minu seletus oli, et lugesin vahetult enne "Highschool of the Dead"i, millest mu unenägu suht täpselt maha viksitud oli, tema väitis, et on neid vahelduva eduga pidevalt näinud (või "Shaun of the Dead"i mõjutused).
Mingi katastroofi-unenägude periood oli üldse, ühes varises Oleviste kirik kokku ja torn kukkus mingite majade peale.
Igatahes: (edit: aaaaaaah, ma ei saa enam paste'ida!!!!!)

22.-23. juuni


Unenägu oli väga "HotD" moodi: Olime kuskil koolis (oma vana klassi ja veel mingi rahvaga), inimesed hakkasid lambist zombideks muutuma ning me pidime nende eest ära põgenema/neid kahjutuks tegema. Jooksime meeleheitlikult ringi, mõned mu klassikaaslased olid juba muutunud.
Ühel hetkel leidsin end mingi konteineri katuselt koos väikse lapsega, zombid roomasid selle ümber all. Siis ilmus sinna korraga DBZ-stiilis Piccolo (wtf) ja me pidasime maha pika vestluse, mille tulemusena sain teada, et ta peab seda last iga hinna eest kaitsma ja kuna mina ka seal juhtusin olema, siis võib ta ju ka minu päästa. Kui zombid lõpuks konteineri katusele jõudsid, võttis ta meid kaenlasse ja lendas kuskile kõrgemasse kohta.
Veel võitlemist ellujäämise nimel. Hetk: olime suures võimlas poodiumite peal, kui järsku zombid meie selja taga välja ilmusid ja me karjudes põgenesime.
Viimane pilt: olin oma vanade klassikaaslastega (nii palju kui neid veel järgi oli) direktori kabinetti barrikadeerumas, kui zombid meieni jõudsid ja mõned endaga välja, ukse taha kaasa haarasid. Nägime neid muutumas, häälitsemas...mõtlesin, kui jube see kõik on, vaid veidi aega tagasi olime kõik sõbralikult koos olnud. Lõpuks haaras üks mu klassivend (kas Lauri või Kristjan) seinalt ühe suure raamitud diplomi ja hakkas sellega kogu jõust ukse vahelt sisse tungivat zombistunud klassikaaslast (kas Lauri või Kristjan) peksma. See oli väga võigas ja kurb vaatepilt, tõestades mulle, kui kiiresti kõik võib muutuda ja milleni inimesed jõuda võivad.

kinda creepy, actually.

Aga tagasi natuke helgemate asjade juurde.

- Hetalia-teemaline muusika. Paar väga head videot, mis youtube'st olen leidnud:
* "Destination Unknown" by Arthur (aka United Kingdom) - lühike klipp, aga väga andekalt ja humoorikalt tehtud *fangirl squeal*
* Üks Francis (ehk Prantsusmaa) & Jeanne D'arc video. Prantsusmaa ajaloo üks kurvemaid episoode, minul võtab see video iga kord kui vaatan, silma märjaks. Francis ja Jeanne, nende võitlused, käsk Arthuri ülemuselt (Hetalias on igal maal ka "ülemused", kes neile vahel käske annavad) ja tema kahetsus... Fantastiliselt sobivad joonistused. Ilus ja.... mulle on Francis miskipärast alati väga meeldinud. Suurema osa ajast kujutatakse teda küll perverdist naljategijana, kuid ka temal on tõsisem pool. *ohkab*
* Video "1812", Moskva põletamisest. Ivan ja Francis. Kui Prantsusmaa väed lähenesid, otsustasid Vene väed viimase meeleheitliku katsena linna ise põlema panna, et vastastele mitte midagi jätta. A really haunting and epic video. Muusika on ka super, nagu mingist filmitreilerist.
* Üks ilusate fanartidega muusikavideo, kõik maad. Kõrvast kõrva, südamest südamesse.

* Ja lõpuks üks mu absoluutseid lemmikuid: Hetalia - "You Raise Me Up". Lihtsalt....kõik pildid on nii hästi kombineeritud, ma Tunnen kogu seda ajalugu, raskeid ja rõõmsaid hetki. Ka see ajab mind miskipärast nutma. Armastan Hetaliat.

Natuke humoorikam, aga mitte vähem lemmikum on Hetalia versioon ühest tüdrukutele mõeldud dating game'i "Vitamin X-i" algusest "Houkago Eden". *tähekesed silmades* Kahjuks on hetkel järel youube's vaid itaalia subtiitritega versioon. Nii laul kui visuaal *fangirlism*
"A sinful ABC is graved into our textbooks..."

-----



Teine suurem hullustus, mis viimasel ajal mind haaranud on, algas täiesti juhuslikult. Reelika oli oma orkuti lemmikvideote hulka lisanud ühe World of Warcrafti stiilis paroodiavideo ja sealt läks kõik juba lootusetult allamäge.
Olen nüüd youtube's jälginud paari tüübi tehtud paroodiaid ja originaallaule ning leian, et need on meeletult naljakad, isegi siis kui ma pooltest naljadest ise aru ei saa, kuna wowi ei mängi. Aga ma püüan õppida, ma isegi lugesin sellel eesmärgil wikipediat, for god's sake. Asi on hull.
Põhiliselt meeldivad mulle Nyhmi, Summergale'i ja Craniuse videod. Nyhmi tegelane on vist verehaldjast warlock, keda ma mingil põhjusel juba esimesel ööl unes nägin.

Natuke linke seega:
* Põhilaul (by Cranius & Summergale) - "Ulduar" (paroodia Timbalandi loost "The way I are")
Ülihästi tehtud, mulle ei mahu pähe, kuidas saab arvutimängude abil selliseid asju teha. Sõnad on andekad, sellest laulust on mul juba sõltuvus tekkinud. Kusjuures, selle originaal ei meeldi mulle absoluutselt.
* Originaallugu Craniuselt "Darrowshire", vist mingi sisuliini järgi kirjutatud. Meenutab natuke mõnda Metallica lugu.
* Nyhmi lugusid nüüd (kõik ülinaljakad, aga nende originaale ei kuulaks elu sees):
- "Honour Kills" (by Azerothian 6) paroodia (vist) Eminemi loost "Purple Pills". Refrään on üpris catchy, videoteostus ka omapärane.
- "Death Knight Spree" (by Nyhm, paroodia Eminemi "Without Me"le)
- "Ni Hao (A Gold Farmer's Story)" (by Nyhm & Summergale, paroodia Akoni loost "Smack That")
- "Assassinate" (by Nyhm, paroodia loost "Concentrate")
- "Hard Like Heroic" (by Nyhm & Summergale, paroodia Blood Hound Gangi loost "Bad Touch")
- "Warlock-Destro-Burn" (by Nyhm, paroodia loost "Fire Water Burn")
- "My Name is Nyhm" (paroodia Eminemi loost "My Name Is")
- "T'was the morning of Patch Day" (mingi jõululugu-luuletus)
- "Pretty Fly (for a Draenei)" (by Nyhm, paroodia offspringi loost "Pretty Fly (for a White Guy)")

Oeh. Peab oma kõhulihaseid puhkama.

Ja see Nyhmi-teemaline unenägu, btw:
29.-30. juuni

Nyhmi-sarnane demon-warlock-whatever ilmus eikuskilt ja tuli miskipärast minu juurde elama. Ta oli suht pervo huumorimeelega.
Istusime Martini ja Nyhmiga mummu-papi juures köögilaua taga ja arutasime olukorda ning seda, kuidas elu minu kodus, nüüd kui seal ka Nyhm elab, välja nägema hakkab. Nyhm nägi välja täpselt nagu ühel fanartil, mille netist tõmbasin, aga lisaks olid tal tahapoole kaardus sarved, nahkpüksid ja liibuv must pluus.
Mulle meenus, et olin teda varem ka joonistanud/ette kujutanud.
Tüüp kõndis ringi köögis, rääkis midagi ja ühel hetkel tabasin end mõttelt, et ta tõepoolest on täpselt selline nagu ma enne joonistanud/ette kujutanud olin ("Even some of the poses he took were the same!").

Välimus:


Hard like Heroic, indeed. XD

----


Hetkemuusikaks veel:


Arashi - "Crazy Moon ~kimi wa muteki" (jumal tänatud, Matsujuni stiil on selles videos jälle ilastamisväärne)
Arashi - "Ashita no Kioku" (ainult et videos näevad nad kõik nii vanad välja...)
YUI - "Again" (Full Metal Alchemisti teise hooaja intro muide)
YUI - "Sea"
YUI - "Summer song"

ja viimaks:


Just to make you smile (vaadake, see tants on seda väärt!!!)

Suga Shikao - "Kono yubi tomare" (ehk "Peatu selle sõrme juures", umbes nagu "tule siia ja mängi minuga")

Armastust ^__^

Posted in: , , , , | 6 Hääl(t) kõrbes | |  

Kui midagi tahad, pead olema valmis ka vastu andma.

by Mirju

Hoiatus: hiigelpost.

Lõpuks tundub, et suvepuhkus on alanud. Vähemalt osaliselt.

Algselt plaanisin rääkida pikemalt ka eksamitest ja sessist, aga lühendan seda juttu.
Tulemus: eksamite keskmine hinne 4,7 (ehk 8 eksamit kokku tehtud, 1 arvestatud, 2 B-d ja ülejäänud A-d). Päris hea, kuigi oleks võinud ka paremini minna XD (ever the perfectionist)

Omaette mainimist väärib proseminar. Kui kaitsmise päeval kooli saabusin, üllatasid Geku, Ari (ja Shin) mind ülisuure kingi-kaisupandaga. Abivalmilt olid nad talle isegi nime pannud - Matsujun (loomulikult). Natuke veider oli proseminariruumi sisse ja komisjonist mööda marssida, hiigelsuur kaisupanda süles, kuid õnneks lubati tal minu kõrval istuda ja kogu asja kuulata-näha. Pärast kuulsime Ellilt, et õppejõud olevat koos arutanud, kas ta on äkki mingi pealtkuulamis-salvestamisvahend, kuid lõpuks ikkagi otsustanud, et ta on piisavalt kahjutu.

Ehk mul on nüüd suur kaisupanda nimega Matsujun. Ta on küll väga pehme, aga ausalt öeldes on raske temaga ühte voodisse mahtuda. Kui külge keerata tahan, pean tema enne eest ära tõstma ja alles siis saan liigutada XD Aga ta saab selle andeks, kuna on Matsujun.

Juuni alguses sain ka aasta vanemaks. Nüüd saan ametlikult kasiinodes ja stripiklubides käia ja kanget alkoholi osta. Olen 21-ga juba ära harjunud. Aga sünna(d) oli(d) hästi tore(dad). Armastan oma sõpru. Külaliste väiksest arvust hoolimata oli meil ülimalt lõbus, valmistasime (teiste meelest kahtlase, minu meelest ülihea) banaanismuuti ja meil oli ülimegapalju kooki lõpuks. Shin tegi mulle maailma lahedaima sünnipäevakaardi + joonistused (head soovid + kallipilt + minu erinevad olekud - wolverine, larpar, geek, arashi fangirl ja awkward one + pilt matsujuni juustega kalast miskipärast). Muu saagi hulka kuulusid ajakirja "Akadeemia" aastatellimus, Jane Austini kogutud teosed, vaimustav sinivalge pitskaelaehe ja spa-pakett (!!!).


Spa-trip ise oli ülimõnus. Võtsin Geki ka kaasa ja suundusime kaheks päevaks Haapsallu Fra Mare Thalasso SPAsse. Jõudsime ka linnas ringi jalutada, pastat ja jäätist süüa ning bussis sinnasõidul ohjeldamatult "Germany ni sasageru Italy no uta"t lauda. Kõige parem asja juures oli see, et ei pidanud absoluutselt millegagi arvestama, saime teha asju täpselt oma tempos. Kui kohale jõudsime, paistis veel päike ja meil oli esimese hoolduseni veel paar tundi aega, nii et otsustasime...magama minna. Tõmbasime kardinad ette ja magasime lihtsalt kaks tundi. Just 'cause we could.
Pärast oli hea värske(m) tunne, täpselt sobilik massaažiks. 25 minutit ja pure heaven. Hiljem liikusime kui zombid õhtusöögile (unustasime kogu aeg meie toa numbri ära, pidime võtmelt vaatama XD). Seejärel puhkasime veidi (vaadates telekast mingeid idiootseid MTV noortesarju) ja siis suundusime basseini- ja saunaparki. Happiness! Erinevad basseinid ja saunad mõjusid väga positiivselt, tuju püsis hea (me vahepeal mõtlesime, et teeme oma käitumisega vist isegi väikelastele silmad ette). Külastuse tipuks kujunes välibasseinis veedetud aeg (olime seal peaaegu kogu aeg kahekesi), kus miskipärast itsitamis/lõkerdamisrohke deliiriumi tase kogu aja laes oli. Iga asi ajas naerma. Geki leiutas ka hai-liigutuse (st üks või kaks kätt kolmnurgakujuliselt ülalt alla kaarega veest läbi tõmmata, ise vee all viibimine valikuline), mida saatis Jaws-stiilis muusika ümisemine.
Õhtul istusime veel hotelli baaris ja sõime juustukooki/jäätist ning jõime kakaod. Hommikul oli ilm küll kahjuks vihmane, aga see ei seganud meie ürdi-pärlivanni.
Ühesõnaga....väga kordaläinud üritus, proovime teinekordki.
"Doitsu, doitsu, doitsu wa ii tokoro da yo..." ja hailiigutus ei lähe mul niipea meelest.

Vahepeal toimus ka Kristeni sünna ja pidu Pilvi juures. Esimese puhul istusime Hellas Hundis ja meil oli väga lõbus, sain taas kinnitust sellele, et elavdan seltskonda, kuna muidu pole lihtsalt kellegi üle nalja teha...asendamatu comic relief.

Mida veel...hmm...Tragora dnd. 2 mängu on toimunud viimasel ajal, mõlemad on mõnusalt lebod, aga siiski piisavalt huvitavad ja toredad olnud. Clari! (ja mulle öeldi minu üllatuseks, et mul tuleb mehe mängimine suht hästi välja)
Üks tänane hea hetk: Violetta, Garret ja Clari väljuvad järjekordselt žiletiterametsast. Violetta ja Garret on üpris korralikult oma reflex save'id ära visanud, aga Claril vaesekesel tuli esimeseks kohe natural 1. Seega väljub ta metsast miinustes constitutioniga (12-st miinustesse), vaevu seistes, veritsedes ja näost kahvatu. Esimene asi, mis ta öelda suudab on (ahastavalt) "AAAAHHH! Mu riided! Teate, kui raske on sellised korralikke rõivaid saada!" (tema ilus valge kostüüm on suht ribadeks) Õnneks tuletab Violetta mulle meelde, et Claril on ilmselt kapis umbes 10 samasugust riietust veel XD
And I'm not gay. Don't hate me because I'm beautiful. (selgituseks: mängin väga ilusat pikkade blondide juuste ja siniste silmadega noormeest)


Jaanipäev möödus seekord rahulikult, sugulastega koos maal (ma lihtsalt ei jaksanud muud). Ja tegelikult olen ma selle idülliga ülirahul. Sain natuke päikest, ema ja vanaemaga koos rohida (leidsin kuskilt kapist mingi väikseks jäänud suvekübara, millega nägin varju pealt vaadates välja täpselt nagu mõni kauboitüdruk) ning õhtul palju head liha.
Mõistsin küll, et meil pole ideaalsuguvõsa, kõigil on oma probleemid ja mured, aga hakkama saame sellegipoolest. Lõpuks sain ka selgust küsimusse, kust tulevad need minu veidrused, mille tõttu mind mõned "awkwardiks" kutsuvad. Avastasin, et Mummu (emapoolne vanaema) on täpselt samasugune. Rääkisime sellest peenarde vahel sebides ning mul on väga hea meel, et sain seda temaga arutada. Nüüd tean, et see pole tühjalt kohalt tulnud ja olen väga õnnelik, et selle just temalt pärinud olen (eks me olegi selle poolest omamoodi suguvõsa veidrikud).
Jaaniusse sellel aastal ei otsinud.

Kasispea on ikka lummavalt kaunis. Ma ei suuda sõnades väljendada tänu selle eest, et mul/meil selline paik on, kuhu kõige eest põgeneda ja lihtsalt olla.

Veel....larpidest. Hiljutised on Thanaria III ja Beleriand+ball.
Thanaria oli üpris lõbus, Elani küll tundis end suurema osa ajast suht mõttetu/kasutuna, kuid tegevust leidus sellegipoolest (kahju, et ma offensive-tüüpi tegevustes veel midagi pakkuda ei saa). Palju huvitavaid tegelasi, meie kamp on nüüd vähemalt kõik koos (niivõrd-kuivõrd). Elanit küll natuke häirib, et nad kõik nii pohhuistlikud on kohati, aga eks sellega tuleb esialgu leppida. Doktor tundub oma sõjaväe-mõjutusi uuesti avastavat (aga temaga on väga tore koos mängida sellegipoolest), Anko on jälle omadega peaaegu korras (and kicks ass as usual!), Teka on lihtsalt lahe ja sõbralik, Denya ehitab meile veel steampunk-gatlingu ja tuumapommi, Tale on kahtlane, Rojan (+ Goblini super-Rannapi-aktsent XD) võib-olla liiga ükskõikne ja Eliaril on omad veidrused. Ja laused "Piirid on täna õhukesed. Verd EI TOHI mitte mingil juhul valada!" on väga teemas siiani. (and we all know how that turned out)
Kõige eepilisemad hetked olid siis, kui pidime öösel kolm tundi kõik koos vastu pidama zombihordide rünnakutele. Enne valmistusime selleks, tehes muuhulgas ka süsteemi, et keegi ei tohi üksi liikuda, ka tualetti pidi minema kambakesi. Actioni alguses kogunesime kõik ümber lõkke ja Tuulesosistaja tegi kaitseringi, kust zombid üle tulla ei saanud....küll aga said nad meid relvadega sisse lüüa ja välja tirida. Lõpuks lasime käiku lõkkest võetud tokid ja panime need jobud lihtsalt põlema (teate kui raske on olla täies lahingsituatsioonis, karjudes väljapoole "Põlev tokk! Põlev tokk! Raisad, te ei tule siit üle, saate aru!!!" ja samal ajal lisades mängijatele piiksudes, et "Andke andeks, ma ei taha teile tegelikult haiget teha nendega! Oih, ega sa pihta/haiget ei saanud? Appi, anna mulle andeks!") Kõik oli väga tõetruu...eriti esimese rünnaku eel valitsenud hirmu-ootusärevuse-teadmatuse tunne. Ma tõesti kartsin, mis meile sealt pimedusest vastu võib tulla. Muretsemiseks oli ka põhjust.
Kui kaugelt põllult esimesi musti kogusid märkasime, käis justkui külm laine üle selja. Kõik olid pinges, soovides kuidagi see meeletu öö üle elada. Eriti kõhedaks läks siis, kui korraga põllult pikk peenike roheline laserkiir meie poole suunati. Üpris nõutu hetk tekkis (mis see on? kuidas see IG mõjub? kas peaksime kõrvale hoidma?). Olime jaganud ringis olijad ründajateks ja ravijateks-aitajateks, kuid millalgi esimese rünnaku keskel tekkis siiski olukord, kus suurem osa ringisolijaid ägas haavades maas, mina turnisin neist üle, saates ravijooki käest kätte ja äsades samal ajal zombidele põlevate tokkidega.
Teise rünnaku ajal meil kaitseringi enam polnud, aga see oli isegi parem, kuna saime ringi liikuda ja olime zombidest natuke kiiremad. Sõdurite pikad relvad tulid siis üpris kasuks, samuti ka Teka põlevad nooled. Nalja sai ka granaatidega (eriti kui doktor Donan selle nõu pidavate zombide keskele heitis, kahjuks läks see OGna kirja), mis tegid väga tõhusat tööd. Sellegipoolest oli see mäsu väga karm ning me ei teadnud, kuidas me veel kolmandaga hakkama peaks saama. Tehti mitmeid plaane ja teooriaid, mis sisaldasid nii ohverdamist, eest ära jooksmist, kellegi sisse karu vaimu kutsumist vms. Lõpuks ei läinud neist aga ükski käiku, sest zombid tulid ja jäi üle vaid tegutseda ellujäämise nimel, tulistada, rünnata mõõgaga ja muud. Seekord olid aga zombid miskipärast kiiremad ja keegi kuri vaim käis ringi ja niitis meie võitlejaid (me lubasime Gerdile, et kui tema tegelast järgmisel mängul näeme, laseme ta küsimusi küsimata maha, sest tema npcd on meile juba kaks korda suuri jamasid kaela toonud). Sain ka mina oma esimesed haavad (kuidas mul üldse õnnestus sinnamaani enam-vähem terveks jääda, on mulle müstika), sebisin keset lahingut ringi ja üritasin zombide eest ära põigelda, kui äkki kasvas mu selja tagant nagu maa alt välja Aurumi mängitud zombi ja hakkas mulle küüntega äsama. Vajusin karjudes maha ja üritasin eemale roomata, kuid jäin õnnetuseks keset kõige suuremat võitlust välja keskele lebama, zombid kallale tormamas. Siis kuulsin Ankot meeleheitlikult mu nime karjumas (aitäh Hanna, see oli tõesti eepiline) ja sõduritele käsklusi jagamas "Me peame ta sealt välja saama!". Siis jooksis ta ise kogu segaduse keskele ja tiris mu kaugemale. Elanil on nüüd Donani õe vastu veel suurem austus, kuna nüüd võlgneb ta talle ka oma elu. Kohe pidime me aga veel kiiremini reageerima, kuna meie juurde ilmus Gerdi peazombi ja siis karjus keegi "Granaat!!!" Viskusime eemale ja suutsime täpselt selle ulatusest välja jääda, samas kui Gerdile kukkus lõhkekeha suht nina alla. Success!
Lõpuks arutasime GMidega, et kuna tehniliselt võimatu on veel rünnakuid teostada, aga me ilmselt elasime need üle, tuleks mäng selleks korraks lõpetada. Me oleks Hanna ja Martiniga isegi Aapo auto abiga Rakkesse saanud, aga kuna olime lõkke nii suureks teinud, pidi keegi selle juurde jääma, kuni see ära kustub. Seega võtsimegi ohvrimeelselt kogu oma kraami ja otsustasime Päikeseonni (pooringikujulisse varjualusesse, mille üks pool oli põllu poole avatud, sees oli 2 suuremat lavatsit ja vari pea kohal) öömajale jääda paariks tunniks. Muidu oleks kõik tore olnud, külma oleks üle elanud (enne istusime veel Dani, Marteni ja Silluga lõkke ääres ja küpsetasime vorste), aga millalgi algas kohutav sadu ning meie tore katus hakkas vett läbi laskma. See tähendas, et meie magamiskotid, matid, seljakotid ja ka meie ise vettisime täiesti läbi. Ärkasime külmast võdisedes ja hääletutena. Kuidagi korjasime oma kraami kokku ja suundusime püstkoja juurde, kus teised mugavalt ja kuivalt tudusid. Õnneks ei pidanud me neid äratama, vaid saime Gerdi ja ta sugulase autoga õigeaegselt Rakkesse. Ja tegelikult oli see isegi hea, et me Päikseonni jäime, kuna Rakke rongijaamas poleks meil küll öösel vihma eest kuskile varju minna olnud.

Ühesõnaga, lõbus XD


Beleriandi muljepostituse pean Dragonisse vastavasse teemasse veel kirjutama, aga ütlen niipalju, et see mäng ja ball olid ülilahedad (mõndadest tehnilistest viperustest ja puudujääkidest hoolimata). Kostüümid, olustik, tegelased....super. Ja sain ka vennakest üle pika aja näha! *yay* (peaks üldse lähiajal Tartusse minema, et tema ja teiste toredate inimestega aega veeta)
Läksime mängima Falase haldjaid (mina ja Hanna kui laulikud Miryel ja Aelun ning Martin kui meie ihukaitsja Sidhan). Kahju, et meile kostümeerimise lõpuks haldjakõrvu ei jätkunud, kuid me leiutasime vabanduse, et rannikualadel ongi selline uus mood.
Tutvusin paljude uute ja lahedate inimestega, nende hulgas haldjaneiud, haldjaaadlikud ja heerold, meelde jäid veel kuningas, prints ja soome haldjad. Üllatav oli see, et kui meie Hannaga olime lootnud rahulikult taustarolli mängida, leidus meile ka palju olulist tegevust ja mitmeid sisuliine.
Meie esinemine ballil läks samuti korda, saime ka tantsida ja hästi süüa.
Muljetan pikemalt homme dragonis, niikauaks paar pildilinki: Olevi pildid , Kadri pildid ja Idrili pildid


Natuke ka laulupeost: meil oli 2-6 juuli täielik hullumaja, kuna pidime lisaks laulupeole tegema ka muid kontserte, osalema mingil konverentsi workshopil ja majutama 45-liikmelist Piedmonti lastekoori USAst. Seega olid mul kodus 2 väikest (12 ja 13 aastat) poissi. Nad olid väga nunnud, aga kogu asi väsitas tegelikult hullult. Mingil hetkel oli tõesti tunne, et enam ei jaksa.
Õnneks on nüüd kõik ilusti ja edukalt lõpule viidud. Tantsupidu oli meeliülendav, teema, tantsud ja laulud sobisid valatult ("Tuulevaikselt ööl" saab ilmselt kultuslauluks), pidasime ka valikkooride vihmase kontserdi vastu. Kohtasin isegi paari sõpra selles segaduses XD

Aga jah, nüüd on ilmselt ametlikult puhkus. Hurraa.

Vahepeal olen saanud läbi mangad "Eyeshield 21" (nuuks, see oleks võinud kauem kesta), "Special A" (päris huvitav ja naljakas) ja "Groove Adventure Rave" (väga kaasahaarav ja südamlik, parajalt actionit ka) ning anime "Hatenkou Yuugi".
Viimases leidsin kinnitust sellele, et mulle meeldivad animed/mangad/seriaalid/raamatud, kus on üks naispeategelane ja kaks meespeategelast tema juures. Neil ei pea olema romantilisi suhteid, kui juba selline kolmik on olemas, siis on väga hea. Võib-olla lööb siin natuke mu damsel-in-distress-mode välja, aga.... Igatahes vaatan "Hatenkou Yuugi"t ilmselt varsti uuesti, kuna sellel on vaid 12 osa ja palju hetki, mis mulle väga hinge lähevad.
Jälle veendusin, et veidikese aja möödudes hakkan kaasa elama mitte peategelastele, vaid just kõrvaltegelastele. Igasugustele parimatele sõbrannadele, lähedastele sõpradele, perekonnaliikmetele, sugulastele, valestimõistetud ex-antagonistidele... et ikka nemad ka oma õnneliku lõpuni jõuaksid. Et need, kes varju jäävad, ka piisavalt hoolivust saaksid, kedagi ei tohi sellest ilma jätta. "Special A"s oli neid eelpoolmainituid terve trobikond, "Eyeshieldis" oli lihtsalt väga-väga palju lahedaid kõrvaltegelasi ja "Rave"s....oh Sieg Hart. Sieg Hart. Ma ei suuda isegi kirjeldada, kuidas ma sellele mehele kaasa elasin ja kuidas ma kurvastasin, kui...neetud.

And damn the Hetalia kink meme to hell. It's truly corrupting me.

Ah...

Igatahes. Ma tahtsin millestki veel rääkida, aga muusikast ja unenägudest jutustan homme. Pragu saab kell varsti 5 ja see ei ole normaalne.

Olgu teil uned ilusad.
Kallistused.
.
("Lullaby" by Sandara @ Deviantart)

Posted in: , , , , , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

Valgete raamidega päikseprillidest

Tuesday, July 7, 2009 by Mirju

"Ütle mulle, kuidas sa saad endale lubada olla nii nõrk ja nii tugev samaaegselt. Mis on selle saladus?"

"Mingit saladust polegi. Suudan seda sellepärast, et mu kõrval on just need õiged inimesed."

Posted in: | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

The line between right and wrong is ambiguous

Thursday, July 2, 2009 by Mirju

Ainult natuke veel.
Kõigest mõned päevad veel...


Ei jää aega isegi kirjutamiseks. (Ma tõesti luban, et kui kõik läbi on, siis kirjutan pikemalt.)

Ja jälle on maad võtmas see "sinking feeling". Jälle tuleb see kuues meel, mis meenutab, et olen omamoodi konflikti(kollete)-seismograaf.
Või on see hoopis paranoia? Ma ei tea enam.

Chain Ring.

Save your soul.




Slowly but surely, I feel I'm going mad.

Posted in: , | 0 Hääl(t) kõrbes | |  

...ja ümaras puust korgiga pudelis loksub vaikselt sinine aeg

Friday, May 8, 2009 by Mirju

Ma varsti enam ei jõua. Ja isegi mai lõpp pole veel käes.
Oleks vaja paari lisanädalat lihtsalt...õppimiseks. Kohutav.

Aga!

No matter what we do
No matter what they say
When the sun is shining through
Then the clouds won't stay


Muide, tulev eksamiaeg on juba nii põhjalikult mu alateadvust mõjutanud, et ma unes juba alkoholist hingetõmbehetke otsin XD
Tahaks teada, kuidas järgmisi unenägusid tõlgendada, tõesti tahaks.

3.-4. mai
Läksin oma esimese noormehe Hardi vanaema juurde maale (kuigi ma pole elu sees tema vanaema näinud tegelikult). Bussiga, oli suurem maantee ja sealt pööras ära nagu kuusealleele, sealt edasi tuli suur aed ja aia sees maja. Vanaema ütles vist ise, et vanaisa oli hiljuti surnud ja ta peab nüüd üksi hakkama saama. Mul oli temast hullult kahju, aga ma mõtlesin, et kuna naised on tugevamad kui mehed, suudavad ise ka edasi elada, siis peaks vanaema hakkama saama. Aitasin teda töödes ja olin muidu seltsiks.
Hiljem kui koju jõudsin, siis tõin kaasa ka ühe tühja kilekoti. Olin tagasi meie Lasnamäe-korteris, hakkasin õhtul magama minema, kui ema ja isa tuppa tulid ja pahandama hakkasid, et kogu alkohol (ka kange) oli kilekoti seest ära joodud (Hardi vanaema juures). Ma kaitsesin end, et mina jõin ainult kergema ära, nt Laimi Bacardi breezerid, ülejäänud (nt sinises pudelis Remy Martini konjak ja muu) jätsin vanaemale. Siis isa ja ema rahunesid ja ütlesid, et siis on kõik ok.
4.-5. mai
Meenutas mingit krimisarja. ("Ohtlik lend"?) Seal oli üks psühhopaadist mees, kes käis ringi ja korraldas massitapmisi või muud kaost. Ma ei mäleta, kas ma olin päriselt ta tütar või arvas ta lihtsalt nii, igatahes oli tal mingi kinnisidee, et peab mu kätte saama ja tahtis minuga õnnelikult ja rahulikult (in his own twisted way?) koos elada.
Politsei võttis mu kaitse alla ja me üritasime koos seda tüüpi kätte saada, aga alati jõudsime liiga hilja sündmuspaigale või oli ta meile mingid lõksud valmistanud (nt nii, et sisenesime ruumi, mille uks oli lahti, aga siis kui ust liigutada, plahvatavad seal taga olevad väikestes klaasanumates pommid või happelaengud). Tavaliselt oli nii, et jõudsime kohale, vaatasime et juba on keegi tapetud või kahju tehtud, siis näitas tüüp end meile ja ütles mulle et oleks ikka parem, kui ma temaga kaasa tuleksin, talle üldse ei meeldi minuga nii teha (vihje lõksudele).
Ühel korral jooksime välja mingist hoonest ja nägime, et tüüp on kaugemal ja sihib inimesi, lasi ühe mehe meie silme all täiesti sõelapõhjaks ja naeris maniakaalselt. Ja mina tundsin, et see kõik on minu süü.
Lõpuks tegime plaani, et ma pidin söödaks olema vms, aga ma ei mäleta, kuidas see läks.

***

Ma vist leidsin endale ühe uue lemmikmanga/anime. "Fruits Basket" jääb lihtsalt niimoodi hinge kriipima, et...
Jälle suutsin ma hakata tegelastele liiga palju kaasa elama. Ma ei tea, kas see on hea või mitte.
Siiski on kuidagi lohutav teada, et kuskil (olgugi et ainult väljamõeldud maailmas) on õnneliku lõpu võimalus.



And everywhere we go
The sun won't always shine
But tomorrow will find a way
All the other times

'cause we are beautiful
no matter what they say
Yes, words won't bring us down, oh no
We are beautiful in every single way
Yes, words can't bring us down
So don't you bring me down today

Seda peab uskuma.
信じなければなりません。

Posted in: , , , , , | 1 Hääl(t) kõrbes | |  

Üldse ei tahtnud täna ärgata...

Saturday, May 2, 2009 by Mirju

*giggles like a lunatic*

Ma nägin (jälle!) Arashit & Matsujuni unes :D

(So for those not interested, don't read.)

1.-2. mai

Meil oli kooriga esinemine kuskil...välismaa kontserdisaalis? Pidime esinema valgetes kleitides, aga miskipärast ei jõudnud ma õigeks ajaks lavale. Seisin kuskil ja tegin midagi, ise lootes, et võimalikult kiiresti valmis saan, kui juba kuulsin, et saalis keegi laulab. Veendusin, et enam ei jõua lavale kahjuks.
Hiljem oli meil võimalus (vist sellepärast, et me olime esinenud) saada tasuta istekohti mingile kontserdile, õhtu oli küll hiline, kuid otsustasin minna. See toimus peaaegu täpselt Linnahalli saali meenutavas kohas, ainult see vist oli veidi väiksem ja saal polnud nii kõrge. Igatahes istusin ühe keskmise sektori teise ritta...ja avastasin, et olin sattunud Arashi kontserdile!! Sel hetkel olin maailma õnnelikum inimene XD
Tüübid tulid lavale, laulsid, rääkisid, tegid nalja vms. Olin täiesti sillas. Ja siis korraga tulid nad rahva sekka, et valida kedagi endaga lavale tulema. Ma ei saanud päris hästi aru, mis toimub, aga ühel hetkel olid nad kõik mu istekoha ümber ja keegi neist (Aiba? Sho?) tõstis mu sealt (väga tugevad käed olid tal, kusjuures) välja. "Fangirl max" -moment.
Läksime lavale, tegime seal midagi, kõndisime sinna laest riputatud valgete kangaste taga, ma ütlesin neile midagi oma vigases jaapani keeles (midagi sellest vist, kui lahedad nad on?) ja nad naeratasid. Hiljem lubati mul oma kohale tagasi minna.
Siis tuli mingi....vaheaeg? Ja saali ilmus veel paar mu koorikaaslast. Ma rääkisin neile vaimustunult, et see on mu lemmikbändi kontsert ja kui õnnelik ma olen.
Kontserdi teises pooles oli mingi hetk laval ainult Matsujun, tal oli (sädelev?) must pintsak ja valge särk, rääkis midagi mikrofoni (publik sai aru?) ja mingi hetk vist vaatas minu poole ja pilgutas silma. Sulasin.
Mulle jõudis kohale, et see on mu (ainus) võimalus neilt ka autogramme saada. Läksin pärast ka Matsujuni juurde vist sellepärast. Ei mäleta, kas sain. (waaaait...äkki ma sain need autogrammid juba siis, kui nad mind esimest korda lavale kutsusid ja see, mis ma jaapani keeles ütlesin, oli tänu autogrammide eest??)
Pärast sõitsime kooribussiga minema ööbimispaika.

*säravad silmad*

***

Ok, ma nüüd sunnin end proseminari edasi kirjutama.


明くる晩もまだまだ包囲内
だからって隙あらば逃げる事を理解

Posted in: , | 1 Hääl(t) kõrbes | |  

Rock, Paper, Scissors & Amida XD

Thursday, April 30, 2009 by Mirju

__



Proseminar x.x

Nägin bussis veidi aega tagasi täitsa armsat hobot ja tema hundikoera. Natuke tegi ta minuga juttu ka (hobo, mitte koer), rääkis vene keeles, sain isegi natuke aru. Küsis, kas mul koera on ning ütles hiljem, et kodu ilma koerata pole kodu. *nyaww*

Lugesin natuke Spirali mangat edasi...ainult 5 peatükki veel lõpuni jäänud *ohkab*
Üks omake viimase loetud peatüki lõpus oli päris naljakas: autor rääkis, et kui joonistusstuudios mingite raskete ülesannete jagamiseks läheb, on selliste situatsioonide lahendamiseks:
Rock, Paper, Scissors & Amida (!!)
Alguses tundus see hullult naljakas, aga siis seletati, et mõeldakse eraldi kivi-käärid-paberi ja ühe Amida-nimelise mängu (erinevate redelite abil lõpuni) mängimist.



On another note, vaatasin uuesti Ilmaplatsi pilte ja tuli meelde paar head seika sealt...olid ikka ajad.

Tahan, et Ally meile millalgi jälle 7 vanamehe lugu jutustaks...
(muidugi ka "Väike Innnger")

ning surematu
"Saadme Edricu Teise Ilma, tal on seal parem." XD


***

Tegelikult alustasin seda postitust, sest tahtsin teile näidata, et ka seminariessee jaoks märkmete tegemine võib lõbus olla. Copy-paste minu tähelepanekutest Abutsu-ni kahe teose, "Utatane" ("Rahutud uned") ja "Izayoi nikki" ("Kahaneva kuu päevik") lugemisel:

Utatane


neiukese õhkamine kuu poole – tüüpiline
Korralikult refereerib/vihjab varasematele luuletustele – korrektne
Rõhutab kogu aeg oma miseryt, õnnetut olekut
Afäär tundus talle nagu unenägu, vahel ilus, vahel kaduv
Mingi hetk meest oodates mõtleb umbes et „ei tea kas ma jäängi selliseks pubekatunnetega unreliable neiuks?“
Salaja lõikas juuksed ära, et nunnaks minna (eelmisel õhtul ka enesetapumõtted – emoneiu)
Tõesti nagu noor neiu, kes „otsustanud“ oma senise elu selja taha jätta, tema ebakindlused
Kloostrisseminek nagu ärajooksmine vihmas kuskil halvas fanficis
Rahunes natuke kloostris maha, aga ikka maised mõtted minu meelest (et kas temast ikka kuulujutte räägitakse)
Kui ta jäi haigeks kloostris, otsis endale teise eluaseme (et mitte nunnadele tüli teha, kui ta peaks seal surema)
Ja läks koju tagasi?
…ja läks kasuisa juurde
Kui jõuab kohale, igatseb pealinna.
Tundub, et ta ei suuda millegagi ega kuskil olla kaua rahul.
Läks tagasi pealinna, kuna kuulis oma kunagise hooldaja haigusest. Nüüd tundus, et on kurb sealt kaugest maapaigast lahkuda.

Kokkuvõte: Make up your mind, woman!

Izayoi nikki

Abutsu muretses ka sellepärast, kuidas oma poegadele õiget (luule)traditsiooni edasi anda.
Nagu selline õpetajalik naine.
Kisklemine luuletraditsiooni hoidmise õiguse ja tekstide pärast.
Abutsu väga rahul oma seosega luuletraditsiooni-perekonnaga, rõhutab ja uhkustab?
Abutsu had ambitions for her sons. oojaa. (näide ema hoolitsusest ja murest poegade hariduse/prestiiži pärast)
Intriig - Abutsu keeras tameie ümber sõrme ja hakkas pusima, et tema pojad saaks ka pärijateks
oo-oo, mure laste pärast, oo-oo
mulle jääb mulje, et abutsu oli väga kaval naine.
Puges osavalt Kamakura ametnikele, ülistas neid keisriga seostatud sõnavaraga.
"Käisime seal, missugune oli loodus, siis seal, öösel jõudsime sinna oh! luuletus mingi emotsiooni/asja nägemise/meenutamise ajel"
Et pojad pärast loeksid ja mõtleksid, et oi kui lahe meie ema ikka oli, mis ta meie heaks tegi ja muretses. ja et ahnii peab luulet (õiget, meie oma) siis kirjutama.
Tõsiselt vihjeid täispikitud need luuletused 0.o
Üris pikalt rändasid - iga päev alles pimedas jäid öömajale?
Ikkagi oma kannatuste raja märkmed, mida oma lastele jätta. et kõik ikka teaks, kui raske see kõik oli.
Natuke nagu blogi? mis ma tegin täna, kuidas läks jne

***


Hetkemuusika:

Enya - "One by One" (koos Samurai Champlooga)
"Lazy Days"

Arashi (üllatus-üllatus, eksole)
Dear My Friend
Right back to You
JAM

Crazy Ground no Ousama

La Tormenta (see video on väga oskuslikult 5-6 erinevast kontserdist kokku kombineeritud)

Ja neil tuleb mais veel üks uus singel välja! ( ning "Believe"i suutsin ma ka enne märkamata jätta...võib-olla oleks parem, kui ma poleks kelner-Matsujuni näinudki...)
*ootab põnevusega* (seal vilksamisi nähtud Matsujun on juba palju parem XD)
Mingit moodi on aga lugu ("Crazy Moon ~Kimi wa muteki~") juba youtube'i sattunud.
(oh, I'm such a fangirl)



Peab mingi ime läbi selle kuu lõpu ja järgmise alguse üle elama...

Posted in: , , | 3 Hääl(t) kõrbes | |  

Atashi? Shotacon? Masaka...

Thursday, April 23, 2009 by Mirju

__

*lühike rõõmutants*
Ma sain lõpuks oma kauaoodatud mangad kätte!
Zombie-Loan (vol 1-5) ja Godchild (vol 1-4) seisavad varsti ilusti mu riiulil (kui ma suudan nad sinna ära mahutada XD).

Nende kättesaamise juures oli veel üks ülilõbus juhtum.
Ma arvan, et pole just palju neid tüdrukuid, kes hommikul postiautoga kooli sõita on saanud :D

Teisipäeva hommikul helistas kullerionu ja teatas, et on varsti kohal. Otsustasin seetõttu hilisema bussiga minna. Kui ta saabus, päris ta, kas ma lähen ka linna. Vastasin, et tõepoolest, kavatsen kohe bussi peale minna. Siis pakkus ta aga lahkelt, et võib mu Pirita tee algusesse ära viia. Korraks hakkas peas helisema häirekellake, midagi stiilis "Võõraste onude autosse ei istuta", aga kuna ta näis normaalne ja miskipärast oli mul tunne, et olen teda kuskil varem näinud, nõustusin.
Käisime veel ühe maja juurest läbi, kuhu ta paki pidi viima, ning suundusime Pirita teele. Algselt pidi ta mu kuskil Lauluväljaku peatuse kandis maha panema, kuna ise läks edasi Lasnamäele, aga lõpuks kukkus nii välja, et ta tõi mu otse TLÜ uue maja ukse ette XD
Väga lahe tunne oli ukse ees kõrgest postiautost maha astuda.


Muide, kui keegi patriootlik tahab endale uut blogikujundust, siis võin öelda, et avastasin juhuslikult Eesti lipu-teemalise template'i. Näeb isegi täitsa kena välja.
Hmm....peaks äkki endalegi uue blogikujunduse tegema?

Ja tegelikult kerkis mu mälusopist ühte Taiwani draamat "Devil Beside You" (millel on ülihästi tehtud opening-sequence, kui liigsed heliefektid välja arvata) vaadates uuesti esile küsimus/nurin, et kõik aasia naised pidevalt igasugu romantika puhul ainult passiivseteks vastuvõtjateks jäävad.
Mõelda vaid, kena noormees kummardub suudlema/kallistama ja.... naine Lihtsalt Seisab Paigal. Isegi käsi ei tõsta enamikul juhtudest kuskile kaela ümber või nii. See hakkab miskipärast juba tõsiselt häirima.

Hea asi on see, et olen vist jälle avastanud enda jaoks raamatute lugemise võlu. Asi läks natuke käest ära, kui ma proseminari materjalide asemel oma uusi "Artemis Fowli" raamatuid lugema hakkasin ja alles hilja öösel end nendest lahti rebida suutsin.
Mul on vist ikka mingi tõmme väikeste lahedate poiste suhtes...
Sest kui mõelda loogiliselt, siis on nii

Loki ("Matantei Loki Rangarokist"),


Ciel ("Kuroshitsujist"),



Artemis ("Artemis Fowli" seeriast)



kui suur hulk muid mulle väga meeldivaid tegelasi sellised...shota-tüüpi. Või kui mitte otseselt shotad, siis noored lahedad ülitargad kuratlikult kavalad kenad poisid.

So I maybe kinda have an obsession with little cute boys.
Should I be worried?

Probably not ^_~

(Veel natuke Artemise lahedust XD)

Posted in: , , , | 2 Hääl(t) kõrbes | |  

If you wanna cross the bridge, my sweet, you've got to pay the toll

Friday, April 17, 2009 by Mirju

___


Pilved on ilusat roosakat värvi. Lisaks on taevas veel hele- ja tumesinisemaid, samuti lillasid toone. Täpselt nagu minu sinikad.

Peaks minema ja endale veel mustsõstrateed tegema.

Võib ehk mõelda, et just kuulsuses peitubki õnn
Kuid keegi vaevalt õnne leidnud sealt on
Kui kord saaksin, heidaks kuulsuse ahelad ma
Siis lõputut vabadust tunda saan

Need, kes kuulsust on tundnud ja kuulsust on näinud
sellest vaid vabaks nad soovivad
Kuid, kes kuulsuse kannul kindlalt veel sammub,
kord kuulsuse piinu tunda saab...

(Jaak Joala - "Kuulsuse ahelad")


Kas ma jäängi alatiseks riisipalliks puuviljakorvis?

Või on asi lihtsalt selles, et ma ise oma selja taha ei näe.

(God, I love "Fruits Basket" *-*)


Muide, ka sellel laulul on veider võlu:
(ärge nüüd naerge)
The Jonas Brothers - "Poor Unfortunate Souls" (+ Ouran / + Fruits Basket )

Poor unfortunate souls
In pain, in need
This one longing to be thinner
That one wants to get the girl
And do I help them?
Yes, indeed!
Those poor unfortunate souls
So sad, so true
They come flocking to me crying
"Will you help us, pretty please?"
And do I help them?
Yes I do!

Those poor, unfortunate souls...

Posted in: , | 1 Hääl(t) kõrbes | |  

Subscribe to: Posts (Atom)

Blogger Templates by Blog Forum